sisukord

Liivlastest ja ansamblist Tulli Lum

• Lauri Kettunen, «Laadogast Balatonini. Mälestusi 1918-1924»
• Renate Blumberga, «Liivlased jutustavad endast ja oma rahvast», Keel ja Kirjandus, 1999/8
• Inese Lusina, «Julgi Stalte un karstais sniegs», Diena nädalalõpulisa, 29. oktoober 1999
• Vahur Afanasjev, «Kas meil on kuuekümnendad?», Vikerkaar, 1999/10
• Martin Sõmer, «Kadunud maailma postuumne rock», Postimehe Tartu lisa, 16. detsember 1999 http://www.suri.ee/r/liivi/

Paar tundi enne esinemist Vanemuises kolmandal advendil võttis liivi-eesti ansambel Tulli Lum vastu jonnaka otsuse: läheme lavale, mis sest, et Kikast pole, ja teeme ikkagi kõik lood ära!

Viiuldaja Tiit Kikas oli Norrast helistanud ja öelnud, et ei saa Tartusse tulla, sest ta ei saanud õigel ajal tulema. Ja etskae! - tema puudumist polnud õieti märgatagi. Vähemalt lisapalu nõudnud publik ja arvustaja Postimehe Tartu lisast ei pannud seda pahaks.

Selges läti keeles

Seitse latti on Lätis suur raha. «Kirvehind!» ütleb Tulli Lumi lauljatar Julgi Stalte, kui kuuleb, et kolmelatised piletid on ammu otsas ja järele on jäänud ainult seitsmesed. Siiski leidub kalleimategi, umbes 175-krooniste pääsmete ostjaid, nii et Läti Filharmoonia saal saab maailmamuusika huvilisi peaaegu täis. Nende hulgas on Julgi ema, isa ja teisi puhastverd liivlasi, aga ka lauljatari lätlastest sõpru ja tuttavaid. Isegi vabariigi presidendi Vaira Vike-Freiberga poeg Karlis on saanud mahti tulla oma hea tuttava Julgi esinemist kuulama.

Läti esimesel maailmamuusikafestivalil esitab rahvalaulutöötlusi neli kodumaist ja üks välismaine kollektiiv. Kodumaistest on kaks nimekat, mitmel pool laias ilmas üles astunud etnopoplikud, kuid erilise särata Laiksne ja Ilgi ning omapärane jazzilik Arpus Laika.

Väga kõvasti plaksutavad kuulajad Ilgile. Veelgi võimsama aplausi saab festivali viimane ansambel, välismaalt koos Julgiga tulnud Tulli Lum.

Läti päevalehe Diena nädalalõpulisa avaldab festivalipäevases numbris sellest ansamblist terve kolmanda lehekülje. Poole sellest täidab portree, millel Julgi näeb välja nagu ennemuistne kuningatütar.

Tekst toob muu hulgas ära ansambli liidrina tutvustatud basskitarristi Alari Piispea sõnad. «Sakotneja iecere atrast kadu vecaku viru ka solistu izgaisa, satiekot briniskigas tautas balss ipasnieci,» ütleb Piispea selges läti keeles, mis siinkohal jääb tehnilistel põhjustel diakriitiliste märkideta.

Arhailine ja modernne

Ei ole palju põhjusi, miks meeldis etnopopilik Tulli Lum muistsele liivlaste asualale rajatud hiidlinna Riia elanikele ja Vanemuise kontserdimaja saalitäiele publikule.

Esiteks teeb ansambel muusikat, mis on ühtaegu arhailine ja modernne. Lavalt voogavad helipildid on kui uljalt projekteeritud hoone, milles avaldub harmooniliselt minevik ja tulevik. See on just nagu esiisade palkhüti ja klaasist-plastist-metallist kõrghoone sümbioos. Selles on mõistlikult ja nauditavalt esile toodud nii ühe kui ka teise häid omadusi, kusjuures kõlapildis ja seadetes, mille tegemisel on olnud jäme ots Alari Piispea käes, on selgesti eristatavad üksikud pillipartiid ja laulja võimas paindlik hääl.

Teiseks mõjub kuulajaile «kerge rahvusproblemaatiline sõnum», nagu on täheldatud ansambli esimesest ülesastumisest tänavusel pärimusmuusikafestivalil Viljandis. On kummaliselt kurb ja ülev mõelda, et läänemeresoome rahvakild, keda on jäänud järele mitteametlikel andmeil 300-1000 ja ametlikult alla 200 ning kellest liivi keelt kasutab emakeelena vaid kümmekond, suudab end teha veel maailmale kuuldavaks nii võimsa, sugestiivse ja selge muusikaga.

Ansambli pillimehed on seda väärt, et nende esitus oleks läbinisti kuuldav. On ju Tiit Kikas oma imeviiuliga ja Toomas Rull perkussiooniga pannud varemgi muusikagurmaanid kõrvu kikitama. Ka trummimees Tiit Kevad ja saksofonist-klarnetist Meelis Unt ei ole ansamblimängus uustulnukad ning Toomas Lunge süntesaatori taga ja Jaan Sööt oma kitarriga ei vaja samuti pikemat tutvustamist.

Liivikeelse Tulli Lumi ehk Tulise Lume nime all on need mehed Eesti levimuusikas siiski uudne asi. Ansambli esimese ülesastumisega Viljandis algas asjatundjate määratlusel liivi rokkmuusika ajalugu. Teine kord esitas Tulli Lum etnopopi laadis rokilikus seades liivi laule Leigo järvemuusikakontserdil augusti lõpus. Kolmas kontsert oli Riias ja neljas Vanemuises.

Liivlanna Eestis

Pillimehed on küll tuntud (neid on kuuldud muu hulgas Jääboileris ja Tõnis Mäe ansamblis), kuid kust on äkki lagedale ilmunud lauljatar Julgi Stalte?

Julgi on Viljandi kultuurikolledzhi 21-aastane üliõpilane, kes elab selles linnas koos abikaasa Marguse ja 11-kuuse poja Karl-Oskariga. Ta on lõpetamas akadeemilist puhkust, et jätkata rahvamuusika tudeerimist eriprogrammi järgi. «Laulma hakkasin enne kui rääkima ja esinemistel käisin kaasas juba ema kõhus,» meenutab ta lapsepõlve liivlastest rahvamuusikapropageerijate Helmi ja Dainis Stalte peres.

Stalted olid Liivimaal kuulsad juba ennemuiste. Soome keelemees Lauri Kettunen meenutab, kuidas ta kohtas aastal 1920 Liivi-retkel «meest, kes hiljem liivlaste napis kultuurielus tähtsaimat osa mängis» ja kes oli oma hariduse poolest «liivlaste hulgas esimene» - väiketalunikku ja endist köstrit Karl Staltet. Sama mees on loonud liivi rahvushümni sõnad, kusjuures viis on sama mis Eesti ja Soome hümnilgi. Ja seesama mees on Julgi väitel tema «vanaisa onupoeg või midagi selletaolist».

Julgi ema ja Läti parlamendi eksliikmest isa on oma kodumaal tuntud etnomuusikud. Nende ansambel on koguni CD välja andnud.

Sama digiplaati tänavu kuulanud Viljandi kultuurikolledzhi õppejõud Jaan Sööt ja basskitarrist Alari Piispea mõtlesid teha rokilikku liivi muusikat ja kavatsesid kutsuda laulma mõne liivi äti. Kuid nagu ütles Piispea päevalehe Diena nädalalõpulisale, «kadus esialgne soov leida solistiks vanemat meest, kui kohtusin selle särava rahvaliku hääle omanikuga».

Liivi lahest kaugemale

Tulli Lumi süntesaatorivõlur Lunge rääkis, et ansambel on sügisel kõvasti proove teinud - iga nädal kaks päeva vaheldumisi Tallinnas ja Tartus. Eriti head meelt tundis Lunge noore saksofonisti ja klarnetisti Meelis Undi edenemise üle.

Salvestamisel on heliplaat, mis peaks ilmuma jaanuari keskpaigas. Silmapiiril on esinemised kaugemates riikides kui Läti. Liivi laulud on jõudmas eesti muusikute abil kodutanumast laia maailma.

Tulli Lum üritab

Lühidalt: Tulli Lum sulandab arhailise liivi rahvalaulu ja rokilikud pillipartiid lummavaks tervikuks. Mullu suvel alustanud grupp on andnud mitu kontserti, käinud esinemas välismaal (Lätis) ja annab varsti välja plaadi.

Ansambli liikme Toomas Lunge sõnul on plaat dokument ansambli käekäigust. «Kõik ansambli liikmed on lisanud liivi rahvamuusikale oma «mina»», väidab ta. «Me ise oleme optimistlikud,» lisab Lunge, kelle sõnul on hetkel esimene eesmärk silma paista jaanuari lõpus Falunis toimuval etnomuusika seminaril. Suvel järgneb juba kokkulepitud festivalimäng Saksamaal ning veel viis festivali on tundnud huvi. «Tähtis on pääseda festivalide ringi, mis on taidluse tasemest kõrgemal,» võtab esimese sihi kokku Lunge.

Nemad olid varem

Collage

Esimene populaarne etnogrupp Eestis, kui kirjeldada kergemuusikakoori olemust tänapäevastes mõistetes. Nii mõnigi world music’u spetsialist olevat ammu kaduvikuteed läinud ansambli vanu salvestusi kuuldes hüüatanud vaimustunud kiidusõnu ja tahtnud teada, kuidas saaks seda väga originaalset ja suurepärast gruppi mõnele festivalile kutsuda. Kahjuks saabub selline tähelepanu liiga hilja.

Hõim

Kes mäletab, see ka ehk teab. 80ndate alguses üürikest aega tegutsenud Rein Rannapi vaimusünnitis, mille märgi alla mahtusid lisaks teistele ka praegune dirigent Paul Mägi ja näitleja Peeter Volkonski. Rahvamuusika ning rocki-jazzi-jne liitmisest arvasid asjaosalised suurt ja ehk isegi rahvusvahelist tähelepanu kerkivat. Paraku läks mõned salvestused ja kontserdid teinud ansambel ammu enne kuulsaks saamist laiali.

Kukerpillid

Kui nad laiali pole läinud, siis tegutsevad Kukrid veel praegugi. Rohkem kui veerandsada aastat tagasi asutatud rahvaliku muusika ansambel, mis vastavalt vajadustele oli võimeline ka grupiks või bändiks formeeruma, käis hämaratel sovetiaegadel korduvalt raudse piiri taga igasugustel sõprus- ja muudel päevadel mängimas ning eesti rahvuslikku kultuuri edendamas. Parimas ja kõige rahvalikumas mõttes muuseas. Neil õnnestus Saksamaal plaat välja anda, esineda kuulsatel rahvamuusika festivalidel ja teha rajataguseid raadiosalvestusi. See on ka kõik.

Alle-aa

Viljandi pärimusmuusika festivali peakorraldaja Ando Kivibergi ümber koondunud seltskond, mis üritab luua sünteese nii, et säiliks eesti rahvamuusika omapära. Jah, nad on käinud esinemas välisfestivalidel ja ansamblilt on ilmunud ka salvestis, mille ilmselge salatagamõte oli köita välismaalaste huvi, kuid selge on ainult see, et edu ei hüüa tulles. Veel pole me kahjuks mitte midagi kuulnud Alle-aa rahvusvahelistest edusammudest.

Kirile Loo & Tiit Kikas

Saksa plaadifirma Erdengklang märgi alla kaks plaati välja andnud Kirile on vist küll ainus eesti etnoartist, kellel on rahvusvaheliste saavutuste tunnistuseks ette näidata käegakatsutavat tõestusmaterjali. Euroopa maailmamuusika tabelisse jõudmine näiteks. Või arvukad võõrkeelsed internetileheküljed, kus eestlanna omapärast laulmist kiidetakse.

sisukord

© Postimees 1999