11. detsember 1999
sisukord
Ruja nagu Rock ja eile, mis kõlab peaaegu kui täna
Mälestus ja metafoor, tõelisus ja fantaasia
Kahe näoga Jaanus vaatab tagasi
|
|
||
|
11. detsember 1999 |
|
Ruja nagu Rock ja eile, mis kõlab peaaegu kui täna
Mälestus ja metafoor, tõelisus ja fantaasia
Kahe näoga Jaanus vaatab tagasi
|
| • R U J A |
Ruja
|
|
|
Ruja nagu Rock ja eile, mis kõlab peaaegu kui täna
Tiit Kusnets muusikakriitik Kuidas Ruja vanad salvestused praeguse kõrvaga üle kuulates kõlavad - nagu eredad, ehedad oma ajastu dokumendid või kui muusika, millel võiks praegusajas samuti kõlajõudu olla? Rein Rannap: Ma muidugi loodan, tahan väga uskuda, et kõik need lood - minu lood, mis said selle kogumiku esimesele ja kolmandale CD-le välja valitud; teiste omasid ma pole paljusid kuulnudki - on siiski enamat kui ainult oma aja märgid. Ma kujutan ette, et isegi noorema põlvkonnani, kes Rujast ilmselt midagi ei tea, et ka nendeni - kui nad suudaksid üle vaadata salvestustehnilistest puudujääkidest - jõuavad see jõud ja ideed, mis seal sees on. Emotsionaalne kõrgepinge oli üks olulisi Ruja firmamärke. Võibolla tõesti vahepealsetel aastatel, kui valitses see «lagi-pintsel» (Nn laulva revolutsiooni aegu kuulajarahva seas laialt levinud komme isamaaliste laulude paistel kooris päid ja ülakehi vasemale-paremale kiigutada, käed õhus ühendet - T. K.), vahest siis, ja isegi mõni aeg hiljem, oleksid Ruja kriitilised, iroonilised, sürrealistlikud, vihased, kohati kisendavad laulud mõjunud tõepoolest kohatuna ja kohtlasena, ja mõttetuna. Millenagi, mis kuulub pigem muuseumiriiulile… Praegu on ühiskonnas jälle tekkinud mingi nihe. Inimesed on aru saanud, et kõik see kord ja võim... ja ametnikud, millised tolgused nad sageli on. See konflikt on teravalt tuntav ja taas on võimalik kunsti kaudu protestida. Kui ma loen näiteks Mati Undi veerge Sirbis, siis sageli tunduvad need nagu rocklaulu tekstid - sea need rütmi ja riimi, mõte-mõttelt ja rida-realt, ja olekski täpselt sama asi, ühiskonna HETKEpulsil kätt hoidev kunst, nagu me tegime Rujaga aastail 71, 72, 73, 74. Kuni meid «lõplikult» ära keelati. Kas tundub siis rockmuusika kui niisugune teile ikka veel sama võimalusterohke ja erutav nagu Ruja-aegadel? See on pidevalt muutunud. Mina olen muutunud. Ükski kunstnik ei taha ennast korrata. Millalgi 1984-85, kui sai tegutsetud nn neljanda Rujaga - millest Jaanus Nõgisto ei võtnud osa ja mille olemasolu ta ei soostu tunnistama -, ja eriti enne Eestist äraminekut, tundsin ma tõesti rockist tüdimust tekkivat. Nüüd hiljem, kui… kui jätkuks energiat ja oleks korralik mänedzhment, mine tea, võibolla teha veel bänd ja võibolla mängida veel rocki? Ma ei ole seni kohanud sobivat lauljat, ehkki olen ringi vaadanud. Aga leiaks kellegi, kes suudaks laulda Alenderiga võrreldavas laadis, siis oleksin ma temaga valmis töötama küll. Kas või päevast päeva. Panna ta aru saama tekstidest, sellest, kuidas iga mõte, fraas ja sõna peavad kõlama. Nagu me kunagi Urmasega tegime. Ma siiski julgen enda peale võtta - koos Urmas Alenderiga - eestikeelse rockilaulmise traditsiooni väljatöötamise. Millised hetked koos Rujaga meenuvad kui kõige meeltülendavamad? Neid on õige palju. Kuna selle materjaliga sai uuesti tegeldud, Urmase päevikut loetud ja püütud «Roostevaba raamatu» tarvis teksti ette valmistada, siis tulevad need jälle eredalt meelde. Eelkõige tippesinemised. Vabaõhukontsert 1972. aastal Kadriorus, kus me saime mängida praktiliselt ainult «Tsepeliini triumfi» sissejuhatuse, sest siis lõpetati meie esinemine ära! Adrenaliini oli tol hetkel hirmus palju veres. Estonia kontserdisaal, 1974. Mäletan tänini täiesti selgelt, kuidas asetses klaver ja sellel Urmase veepudel, millest pärast nii palju pahandust tekitati, sest seda peeti viinapudeliks. Mäletan, kus koorilauljad seisid. Ma võiksin praegu kõik asjad ja osalised paigutada täpipealt samadele kohtadele. Kontsert oli võimas, sümfoonilise rocki laadis. Ruja lugude vahel esines koor, neile oli kirjutatud ekstra selleks puhuks viis laulu. Järgmine oleks kontsert Tartus 1981, ilmselt uue pop-Ruja suurim vabaõhuesinemine. Arvati, et kuni tolle ajani oli see ühe ansambli publikurekord Eestis, mingi 18 000 inimest või nii. Täpset arvu ei tea keegi. Kaasaelamine oli tohutu. 1983, minu sünnipäevakontsert Tallinna linnahallis, kus lisaks «Ilusa maa» ettekandele olid Rujalt mitmed head lood - «Aeg», «Viru vanne» ja varasemate aastate laulud. On veel üks väga ilus mälestus 93. aastast, kui me Tallinnas Urmasega kohtusime. Tema tuli Rootsist. Minul oli just lõppenud proov Estonia kontserdisaalis. Pärast embust, ilma midagi teineteisele ütlemata, kuidagi iseenesest ja korraga hakkasime tegema «Õhtunägemust». Seal tühjas, pimedas saalis kõlas see fantastiliselt. «Õhtunägemus» on vist üldse mulle kõige lähedasem laul tervest Ruja repertuaarist. Arutasime tookord jälle, et peaks ikka ära tegema kõik need esimese perioodi lood, mida polnud üldse salvestatud. Või millest olid säilinud üksnes kehvad lindid - paraku selsamal põhjusel ei olnud võimalik neid kõiki ka nüüdsel kogumikul kasutada. Ja kõige kibedamad mälestused Rujaga seoses? Eks neid ole ka üksjagu olnud. Esinemiskeelud, nii Kadrioru kontserdi järel kui pärast Estonia kontserdisaali esinemist. Muusikakoolis taheti kohe esimesel aastal mul ansambliga tegelemine üldse ära keelata. Ka konservatooriumis kiusati. Ma ütleks aga, et need kaks korda, kui selgus nagu tagantjärele, et Ruja jätkab tegevust sama nime all ja ilma minuta, ei olnudki eriti kibedad kogemused. Mõlemal puhul olid minu mõtted ka tegelikult mujal. Juba «Protsessile» (1975) muusikat kirjutades tajusin, et oma järgmisi lugusid poleks olnud mõtet sama koosseisuga salvestada, mõtlesin uuele ansamblile. Kaheksakümne viiendal, jällegi, oli mu üle võimust võtnud äraminekumõtted, nii et… Küll oli tihti väga kibe tunne «PopRuja» aastatel, kui me stuudios salvestades ei suutnud jõuda mitte mingisugusele kompromissile, eeskätt just Jaanusega. Meie vahel käis lõputu sõdimine, ja minu meelest polnud see mingi «edasiviiv jõud» või «energiaallikas». Ainult et tollal rahustasid teised meid maha, nüüd selle projekti juures neid lepitajaid enam ei olnud. Üldiselt on terve see praegune projekt rohkem Jaanuse projekt. Ses mõttes, et kogu maht ja ideestik, samuti plaatide pealkirjad on temalt. Kahjuks pole mul õnnestunud oma vaatenurki eriti lisada, välja arvatud kahe plaadi valik ja «Tundmatu Ruja» seitse lugu. Mis tõsiselt shokeeris, oli muidugi raamatu väike maht, sest see olnuks ju absoluutselt ainuõige koht, kus öelda välja, lahti seletada ja paika panna kogu tõde Rujast. Nüüd jäi sealt ruumipuudusel välja enamus jutust, mis puudutas üksikasjalikumalt muusikat või taustafilosoofiat või isiksusi, kes ansamblis mängisid - sellest kõigest paluti mul ekstra kirjutada. Seega on proportsioonid natukene paigast ära, aga eks samas võib öelda, et raamat on kergesti loetav. Nagu, ütleme, Post või Kuller, selles stiilis. Ruja pole olnud minu elus kõige tähtsamal kohal - eelkõige pean ma end pianistiks ja heliloojaks - aga n-ö kõrvalaladest on Ruja siiski olulisim. Millised on Ruja paremad palad, mis ilma Rannapita mängitud? Sellele vastamiseks peaksin hakkama neid üle kuulama. Mul ei ole olnud seda materjali, ma polegi selle vastu mingit erilist huvi tundnud. Aga, ei noh, ma mäletan küll. Teisel perioodil, mis tervikuna oli üks küllaltki vildakas kontseptsioon ja kraavi see ka väga kiiresti kiskus, olid ju mõned ilusad meloodiad. Nendest vähestest, mis ma tean: Kappeli «Ei mullast» ja Nõgisto - mis see oli? - «Läänemere lained». Viimase, viienda perioodi asju ei ole kuulnud. Rockmuusika kui rahvusvaheline meedium ja Ruja kui rahvuslik rockbänd. Kas õnnelikult ületatud vastuolu? Usun küll, et meil õnnestus sest vastuolust jagu saada. Minu jaoks on eluaeg olnud enesestmõistetav teha ikkagi rahvuslikku muusikat. Ükskõik mis zhanris. Eesti rahvaviisid on mind lapsest saadik tugevasti mõjutanud. Olen neil teemadel improviseerinud, neile mitmesuguseid seadeid kirjutanud. Juba kõige esimeses Ruja proovis oli meil üks eesti rahvaviis. Sellele ei leidnud me küll kohe õiget lahendust ja jätsime esialgu kõrvale… Aga ka väljaspool otsest rahvaviiside kasutamist, ma leian, et mu rokilikus heliloomingus tervikuna - kui välja jätta mõned üksikud Ruja retrostiilis asjad 80ndate algusest - peaks rahvuslik koloriit tugevasti tunda olema. Ühelt poolt ideelis-aatelisel tasemel, teisest küljest on mind kahtlemata kujundanud kõik see, mis eesti muusikas on tehtud enne mind.
Mälestus ja metafoor, tõelisus ja fantaasia Tiit Kusnets muusikakriitik Rockmuusikaline piirkivi, ajamärk, kultuurisümbol - mida enamat saaks üks rockansambel veel olla? Enamik bände, meil või mujal, ei suuda eales mõjusalt kaasa mängida kõigil kolmel tasandil. Rujal on see siinmail õnnestunud - mitte alati, aga hulk aastaid siiski. Üks, mis päris kindel: eestimaise rocki alusmüüris, populaarkultuuris üldse, on Ruja kindlustanud endale nurgapealse, kandva koha, mida ei võta neilt miski vägi. «Igaühel on oma aeg ja oma Ruja,» sõnab Peeter Sauter «Roostevaba raamatu» sissejuhatuses. Kindlasti kehtisid nood sõnad 70ndate algusest kuni 80ndate keskpaigani. (Agoonilisi lõpuheitlusi 80ndate teisest otsast asjaosalised kuigi meelsasti ei meenuta.) Aateline rahvusrock, sümfoonilisus ja suurvormid, pop’n’roll ja petu-punk, proge-rock nii ja proge naa, väärtluule viisistamine ja sünteetiline pop - miski sest kõigest, mida esitasid Ruja erinevad koosseisud 17 aasta kestel, on jätnud jälgi erinevate põlvkondade mällu. Praegu on küll peale kasvanud vähemalt üks generatsioon, kel pole Rujast ei sooja, külma ega leiget. Kibe tõde? Pigem paratamatu ja loogiline asjade kulg. Sisulise tegevuse lõpetas grupp tosin aastat tagasi, ehkki otsus Ruja nime all mitte kunagi esineda tehti alles traagilisel sügisel 1994.
Muusikuilgi oli «igaühel oma Ruja». Ning üks ei sarnanenud teisega. «Mulle oli Ruja relv. Me pidasime sõda läbi rockmuusika.» - Rein Rannap «Roostevabas raamatus» esimestest rujalistest aastatest 1971-74. «Kunagi keegi küsis, kas meie muusika on mingi protest. Mis kuradi protest! /…/ Muusika on loomulik eneseväljendamine. /…/ Me tegime oma elu lihtsalt huvitavaks. /…/ Ja lõpuks tüdisime ära,» tunnistab seevastu järgneva perioodi võtmefiguure Margus Kappel. «Kunagi pole Ruja oma loomingulistes valikutes olnud nii vaba,» sekundeerib Nõgisto. Teemal, mil tema ja Rannap vist küll enam elades üksmeelele ei jõua. Rannap: «Loomulikult oli kolmas Ruja, 1980-83, osaliselt kompromiss - selleks, et olla lubatud, et võita tagasi publik, kelle vahepealne «kirjanduslik Ruja» oli täiesti maha mänginud. Sellest vaatenurgast tulebki aru saada, mis fenomen oli see pop-Ruja hiilgeaeg 81-82.» Ja viimne peatükk, 85-88. Nõgisto: «Võtsime otsustavalt suuna progele. Aga väga ägedale. /…/ Me lootsime säilitada loomingulise vabaduse ja enesekindluse ka Venemaal esinedes…» Ning siis, lõpp-kurbmäng. Igor Garshnek: «Tagantjärele Ruja viimastele päevadele mõeldes tundub vähemalt üks asi seletamatuna - kuidas on võimalik, et oma eestimeelsusega legendaarseks saanud ansambel kaotas pinna jalge alt Venemaal ning oma viimase kontserdi koos Urmas Alenderiga andis kunagi «Eesti muld ja Eesti süda» esitanud Ruja hoopis Tadzhiki mägikülas Rogunis?»
Intervjuus kinnitab Rein Rannap oma lootust ja usku Ruja loomingu kestvasse kõlajõudu, tehes seda Ruja muusika läbi aegade mõjukaima autori positsioonilt. Siinkirjutajal on südant tolle väitega ainult osaliselt nõustuda - samas omajagu kahelda. Mõlematpidi koguni kahekordselt. Esiteks. Kõige jõulisem, omas ajas olulisim ja tasemelt ühtlaseim oli esimene Ruja kahtlemata; aga igati kuulamisväärset muusikat leiab ka pea kõigist hilisemaist aastaist. Tõsi, nn perioodist perioodi järjest kasinamalt. Teiseks ei etenda rock kui kitarribändi-muusika ammu enam nõnda kaalukat, mitmemõõtmelist ja tähendusist tulvil rolli nagu Ruja algaastatel. Kes mäletab, millal viimati suutis eestikeelne rock haarata kuulajail korralikult kõrvust, panna endaga kaasa tundma ja mõtlema või vihaselt vastu vaidlema? Sundida end kuulama nii kõlalise vaheduse kui täpselt sihitud sõna jõuga? Kas siis, kui Vennaskond oli just-just läbi löömas? Või kui Metro Luminal veel lauluga lugusid tegi? Ruja paremaist päevist on möödas aastaid. Ja praegu ei kuuldu Eesti rocki ja popi mõtlemisvõimeline osa ilmutavat mingit tahtmist Ruja-müürile midagi edasi ehitada. Võimalik muidugi, et siinkirjutaja märke päris õigesti ei loe või pole kõiki märganud. Tõenäoline on samuti, et edaspidistel aasta(kümne)tel võib rujaline maailm sattuda taas tugevasse resonantsi muusikamaailmas kujuneva kliima ja teisenevate hoiakutega. Vaat seda lootust ei mata minagi. Kahe näoga Jaanus vaatab tagasi Mihkel Raud muusik Kaheteistkümnendaks sünnipäevaks kudus ema mulle suusamütsi, mis oli enam-vähem samasugune nagu kõik tolleaegses tänavapildis tihti esinevad sarnased peakatted. Kuid sõnade «Karhu» või «Montana» asemel kaunistas minu mütsi «Ruja». Mis võiski olla parem kingitus teismeliste maailma astuvale ülinoorele inimesele, kellele tema esimene tõeline identiteet teadvustus ühe eesti rockansambli singelplaati kuulates. See suusamüts oleks mind ühel hilisel sügisõhtul tõenäoliselt haiglasse viinud, kui ma raevunult rusikatega vehkivate Rock Hoteli fännide käest õigel hetkel putku poleks pääsenud. Kuid ka nüüd, 18 aastat hiljem on Ruja üks väheseid asju, mille nimel ma rahuliku väärikusega teise põse ette keeraksin. Seletamatagi selge, kui keeruline, ent samas intrigeeriv on kirjeldada suhet ainsasse eesti rockbändi, mida ma tingimusteta respekteerin ja armastan. «Rahvuslik rock» on sama veider mõiste kui näiteks «rahvuslik jalgratas». On tähtsusetu, kas Ruja oli Eesti ansambel või mitte, kuigi ta oli ja on siiani ainus Eesti Ansambel, sest kõigil neil rahvalaule ja regivärssi läbi aegade Simmons-trummide ja elektriviiulitega vägistanud tegelastel on Eestiga sama vähe pistmist kui diabeetikul suhkruga. Ruja oli banaalselt väljendudes üks väheseid õhukoridore meie ja muu maailma vahel, sõõm osooni läila estraadi ja süldipuntide umbses kambrikeses. On tähelepanuväärne, et tänane olukord on nii mõneski mõttes sama konservatiivne, kui mitte lootusetum kui toonane. Inimesed on suletuse, sügava apaatia või siis halvemal juhul rottide võidujooksu vabatahtlikult omaks võtnud ning Ruja kunagine selge kompromissi-eitus ja intellekti väärtustamine on praegu rohkem luuserite asi. Ja kuigi «Need ei vaata tagasi…» on kogumik eesti parimat rockmuusikat ja mitte sületäis nostalgiat, lubatagu ometi Vanade Heade Aegade tervituseks pits tõsta.
Ruja kogutud teosed on jagatud viide ossa, mida ühendab omamoodi kaaskiri nimega « Roostevaba raamat». See on kui Martin Scorcese maffiasaaga, mis algab noorte meeste innuka ja kõiki takistusi trotsiva eneseteostuse sooviga, kulmineerub peadpööritava edu ja tohutu rahalise käibega ning lõpeb masendava kokkuvarisemise, intriigide, alkoholi ja enesetapumõtetega. Kõike seda ühendab kahe geeniuse - Rein Rannapi ja Jaanus Nõgisto lõputu antagonism, kahtlusteta Ruja peamine käimapanev jõud ja kõigi probleemide tõsiseim põhjus. Raamatu nauditavaks lugemiseks ei pea olema kursis kitarrikeelte mõõdu või muusikateooriaga, see on sama põnev jälgida ka rock’n’rolli anatoomiat tundmata. Võimatu on asuda kellegi poolele - fenomenaalne on nii Rannapi kui Nõgisto Ruja. Mõne hardcore-fänni jaoks on «Parandamatu» ehk midagi sarnast James Bondi esimese filmiga - see ongi see ainuke õige! Muidugi on «Nii vaikseks kõik on jäänud» või «Tsepeliini triumf» Eesti rocki algus, kuid õnneks kaugeltki mitte selle lõpp. «Üle müüri» ja «PopRuja» on selle kogumiku parimad köited. Nende muusikaline ja ideoloogiline vastandumine on taevasse kisendav. Nõgisto-Kappeli Ruja on suure maailma kontekstiga kõige paremini ühilduv osa kohaliku popmuusika ajaloos. Siin ei ole lugu, mida ka praegu peaks kuulates häbenema. «PopRuja» seevastu kubiseb geniaalsetest lööklauludest, ja nagu teada, on kümneminutilist kontseptuaalteost tihtilugu kergem kirjutada kui lühikest hitti. Rannap on suurepärane ja piiritult andekas laulukirjutaja. Palun ärge sundige meid valima!
Kaheksakümnendate keskel võinuks linnahallis kas või Jimi Hendrix ise lindistada, välja kukkunuks see ikkagi kajadesse ja efektidesse uputatud zombina. See on ka ainus põhjus, miks «Sildade põletajad» tekitab kohati teatavat ebakindlust. Ometi leidub siin vaata et kogu Ruja üks paremaid laule - Igor Garshneki «Murtud lilled». Urmas Alenderi parim vokaalne saavutus üldse. «Tundmatu Ruja» koosneb pealkirja järgi otsustades lauludest, mis ühel või teisel põhjusel ei olnud «Tuntud Ruja». Neid põhjusi on tagantjärele raske hinnata, kuid austada võime neid ju ikkagi. Ruja hääbumine algas hetkest, kui mängu tuli raha. Tänase «ametliku» popmuusika ainus motiiv on selle tegemisest tõusev materiaalne kasu. Sestap on seda võimatu tõsiselt võtta. «Need ei vaata tagasi...» viib meid lühidalt, ent õnneks siiski eksisteerinud aega, mil bändi tehti ideede ja täna meie kõigi suureks õnnetuseks naiivsena näiva musitseerimise rõõmu nimel. Juba ainuüski teadmine, et selline periood ka olemas on olnud, annab õigustuse endist kui inimestest mõelda. Aitäh, Ruja!
© Postimees 1999
|
|
|
|