Kummardame inglise keelt
ANDRI IVIN

Õigusloome ja kõrgeim võim

Minister pole ametkonna juht, vaid rahva teener

JUHAN KIVIRÄHK
sotsioloog

Kui tegelikkus on teooriaga vastuolus, siis tuleb viga otsida tegelikkusest. Kui avalik arvamus arvab teisiti kui justiitsministeerium, siis eksib avalik arvamus. Umbes nii võiks lühidalt iseloomustada minister Märt Raski seisukohta, kelle kasutatavate definitsioonide kohaselt Eestis korruptsiooni kas ei eksisteerigi või vähemasti ei tekitata selle olemasoluga kellelegi kahju. Justiitsministri õnneks pole siiani tema küünilisi avaldusi ajakirjas Luup märgatud.

Pentsik mulje

Juristide ettekujutus õigusriigist on pentsik. Jääb mulje, et sotsioloogia on õigusteaduskondades sama range keelu all nagu omal ajal Mauruse koolis - olevat see sõna ju ohtlikult «sotsialismusega» sarnane. Justiitsametnikele kipub inimeste kirja pandud ja poliitilise kokkuleppe teel vastu võetud norm muutuma asjaks iseeneses. Kui esile tuleb mingi juhtum, mis karjuvalt riivab kogu ühiskonna õiglustunnet, kuid mille kohta on ununenud seadusesse vastav pügal kirja panna, kehitavad nad vaid õlgu ja leiavad, et kõik on kõige paremas korras, sest seadust ju ei rikutud. Puudub kuriteo koosseis.

Kohtute puhul on selline käitumine loomulik - nemad saavad õigust mõista ainult kirja pandud paragrahvidest lähtudes, nende jaoks on seaduse tekst tõepoolest vääramatu. Kuid justiitsminister, kelle ülesandeks on õigusloome organiseerimine, ei tohiks küll puudlikele seadustele viidates väita, et korruptsiooni Eesti ühiskonnas üldse ei olegi. Seaduses pole kirja pandud, järelikult polegi olemas!

Kui pole välja tuua subjekti, kellele korruptsiooniga kahju tekitati, järelikult on tegevus kahjutu. Sest ühiskonna solvatud õiglustunnet või maksumaksjate raisatud raha õigusriigis kannatajaks pooleks lugeda ei ole võimalik.

Kas õigusriigi tunnuseks võib tõesti pidada tuhandete lehekülgede kaupa produtseeritud seadusi või tuleks selle all mõista hoopis kodanike teadlikkust oma seaduslikest õigustest ja kohustustest? Kas õigus peab sündima juristide koolitarkusest ja välisriikide seadusandluse kopeerimisest või Eesti ühiskonna vajadustest ja tegelikust olukorrast lähtudes?

Varem advokaat Varuli ja nüüd advokaat Raski juhitud ministeerium sarnaneb mingile salaordule, kus vennaskonna liikmed usinalt pühi tekste ümber kirjutavad ja tõlgendavad. Täiesti varju jääb see, kelle jaoks ja mis eesmärkidel õigusnorme luuakse.

Korruptsiooni küsimus ei ole justiitsametnike ühiskonnamõistmatuse ainus näide. Hetkel on käimas terav vaidlus tööõiguse küsimustes. Usaldan siin küll sada korda enam ametiühingute õigusnõuniku Kadi Pärnitsa seisukohti kui seltskonda kõrgelt koolitatud noorsande, kes ühest õigest töösuhtest paremal juhul vaid raamatutest lugenud on, kui sedagi.

Isegi kui töövõtjate protest pole põhjendatud ning võlaõigusseadus tõepoolest hõlmab piisavalt kõiki seniseid tööõiguslikke garantiisid, ei tohiks seaduste loojad ühiskonna ootustele sülitada. Seni pole neil küll õnnestunud töötajaid võlaõigusseaduse paremuses veenda. Seaduse autorite argumentatsioon toonitab mingi müstilise «seadusandluse sisemise loogika vajadust», millest keegi teine peale juristide ei pidavatki aru saama.

Võlaõigusseadus on kindlasti väga vajalik ja tark seadus, kuid seades õigusriigi tunnusena esiplaanile mitte seaduse, vaid seaduslikkuse, mis muu hulgas sisaldab ka kodanike arusaamist õigusest, ei tohiks olla raske ära arvata, millisel juhul inimene ennast töösuhete loomisel kindlamalt tunneb. Kas siis, kui tema töölepingulist suhet reguleerib tuhandeleheküljeline seadusemonstrum, millest vaid koolitatud jurist asjakohased paragrahvid üles suudab leida, või siis, kui tal on laual konkreetselt vaid töösuhteid reguleeriv seadustik, millest ta oma õigused ja kohustused kergema vaevaga saab üles leida. Tuleb täielikult nõustada Raivo Paavo seisukohaga: «Kõik tööseadused peavad täna jääma, olema nii mahukad ja täpsed kui vaja, tulenevalt meie arengutasemest (minu sõrendus - J. K.).» (Äripäev 16.11.)

Inimestest võõrandunud

Inimeste riigist võõrandumise põhjusi on püütud leida küll poliitikute ebamoraalsusest, küll ametnike korrumpeerumisest. Harva on toodud põhjuseks asjaolu, et riigi seadusandlik raamistik jääb inimestele lihtsalt arusaamatuks. «Seaduste muutmise seaduste muutmise seaduste muutmise seaduste» rägastikus orienteerumine pole lihtne, kuid on kindlasti tulutoov tegevus neile, kes hiljem neid «pühakirju» tõlgendama asuvad.

Piisav juriidiline ettevalmistus on oluline iga ministri tööks, selles pole kahtlust. Küllap on õige ka nõudmine, et justiitsminister oleks juriidiliselt eriti kõrgelt haritud. Kuid peamine kvaliteet ministri puhul ei peaks olema mitte konkreetse ala, vaid hoopis kogu ühiskonna tundmine. Nii nagu kaitseministriks ei sobi kindral ega siseministriks politseinik, ei saa kuidagi õigeks pidada seda, et justiitsministeeriumi juhivad praktiseerivad advokaadid. Seaduste keerulisus ja mitmeti tõlgendatavus on ju nende vahetutes ametialastes huvides. Minister ollakse lühikest aega, selle aja jooksul külvatud seemet saab aga hiljem advokaadina töötades kaua lõigata.

Meie rahva teenrid - ministrid - kipuvad Eesti asjade otsustamisel tihti asuma valele poolele, neil kipuvad segi minema eesmärk ja abinõud. Kaitseminister pole pandud kaitsma sõjameeste, siseminister politseinike ega justiitsminister juristide ametihuve. See jäägu ministeeriumides töötavate spetsialistide hooleks.

Ministri ülesandeks on jälgida, et ministeeriumi ametkondlikud huvid ei hakkaks varjutama üldisi poliitilisi eesmärke, mis, ma loodan, on seatud ikkagi kogu Eesti rahva heaolu ja turvalisuse suurendamiseks.

Kui mõõdukas saab olla mõõdukus

Mõõdukas sotsiaaldemokraatia kui julge pealehakkamine

PEEP PETERSON
Ühendus Noored Mõõdukad

Noored Mõõdukad on veendunud, et kuigi maapiirkondades võis erakond oktoobrikuiste kohalike valimiste tulemusega rahule jääda, on suuremates linnades saavutatud 8-protsendine toetus valitsuserakonna jaoks vähe. Oma osa valimiste ebaõnnestumises on kampaania äpardunud planeerimises. Keskendumine presidendikampaaniale oli erakonna jäme viga. Noored Mõõdukad on siiski seisukohal, et olulisem on korduvaid ühinemisi üleelanud erakonna sisemine identiteedikriis.

Pole vale väita, et need, kellele mõiste «sotsiaaldemokraatia» meenutab eelkõige Venemaa sajandialguse revolutsioonilist liikumist, on ikka veel nõukogude «ajalooteaduse» kammitsais. Püüdes taas sulanduda lääneliku poliitilise traditsiooniga, tuleb «sotsiaaldemokraatiat» mõista tema läänelikus tähenduses.

Noored Mõõdukad leiavad, et just praegu on õige hetk kuulutada mõttevendlust Euroopa sotsiaaldemokraatide liidrite Tony Blairi ja Gerhard Schröderiga. Nende «kolmas tee» on moodsa sotsiaaldemokraatia mudel, mis aitab nii meil kui ka Euroopal toime tulla globaliseerumise väljakutsetega.

Mõõdukatel ei ole väljapääsu - enesemääratlus tuleb viia kooskõlla programmi tegeliku sisuga. Ainult nii on võimalik saada üle kahevahel olekust, mis on arengut viimase paari aasta jooksul pärssinud. Kujunenud identiteedikriisist aitab üle saada Mõõdukate rolli uus lahtimõtestamine praeguses valitsuskoalitsioonis. Kahjuks on Mõõdukad paljud oma seisukohad koalitsiooni elujõu huvides maha vaikinud ja võtnud endale kolmikliidus tänamatu lepitajarolli. Meie valijatel on tekkinud põhjendatud kahtlus Mõõdukate suutlikkuses nende huvisid kaitsta.

Noored Mõõdukad julgevad väita, et Mõõdukad on koalitsioonis tegutsenud lühinägeliku tagasihoidlikkusega. Väärtustades koalitsioonisisese lepitaja rolli, on loobutud sammudest oma valimislubaduste kaitsmisel. Selline altruism oma valijate arvelt ei tõota pikka iga ei koalitsioonile ega Mõõdukaile endile. Oleme veendunud, et Eesti arengu tasakaalustamiseks on Mõõdukate näol tarvis tugevat ja aktiivset sotsiaaldemokraatlikku erakonda.

TIIT MADE
Eesti Kõrgema Kommertskooli professor

Noorte Mõõdukate mure oma tuleviku pärast on mõistetav. Valimised läksid tõesti aia taha. Reaalne presidendikandidaat mängiti auti. Initsiatiivina tundunud prügikastireklaam valijat teist korda enam ei paelunud. Kohalikud valimised mängisid Mõõdukad poliitilise elu teise esheloni. Seepärast pole midagi imestada, et veel lõplikult Rahvaerakonnaga ühinemata partei elab üle sisemisi kahtlusi, isegi pingeid ja on samuti sukeldunud põlvkondadevahelisse võitlusse.

Noorematel on selge nägemus, et end täpselt ja konkreetselt määramata pole võimalik edasi eksiteerida. Kui muudatusi ei tule, on küsitav, kas järgmises Riigikogus üldse mõõdukate esindajaid istub, või kui istuvad, siis kelle nimekirjas nad sinna on pääsenud. Vanemad Mõõdukad, keda ka ei-liha-ega-kala-ideoloogia kandjateks on nimetatud, ei soovi argihallusest loobuda.

Mõõdukatele praegune valitsuskoalitsioon ei sobi. Nad on vales seltskonnas. Nende programmilised seisukohad ei leia Laari-Kallase tandemi poolt tunnustust. Mõõdukad peavad pidevalt ilmutama madalat profiili, et koalitsioonis püsida. Nad on palju rohkemaks võimelised. Alates Riigikogu valimistest pole Mõõdukate arvele kanda õieti ühtegi üleriigilist heategu, millega saab tulevase valija tähelepanu äratada. Kui jätta kõrvale seni tulemusteta ja omavahel peetavad kolmepoolsed läbirääkimised. Pealegi peavad Mõõdukad mitmeid oma tõekspidamisi, mida Keskerakond oma nimel Toompeal seaduseelnõudena arutamiseks esitab, hoopis päevakorrast välja hääletama.

Mis nüüd puutub Noorte Mõõdukate üleskutsesse arendada nende erakonna baasil välja euroopalik sotsiaaldemokraatlik partei, siis see on muidugi üks ellujäämise võimalus. Kuid see tähendab, et tuleb arvestada mitte eriti laiapõhjalise parteiga. Eestis pole sotsiaaldemokraatia põhimõtted kunagi rahvale eriti istunud. Eestlane ei soovi oma tulude ümberjagamist niisama nendega, kes tema meelest piisavalt pingutanud ei ole. Pealegi on õhus märgid, et ka Euroopas on sotsiaaldemokraatide populaarsus keeranud mäest alla sõidule. Proovima muidugi peab, kuid kuhu kavatsevad Noored Mõõdukad sel juhul asumisele saata konservatiivsema mõttelaadiga Rahvaerakonnast välja kasvavad mõõdukad? Vaat see on küsimus!

Umbusaldus ei lähe läbi

ANDRES HERKEL
Isamaaliidu Tallinna piirkonna esimees

Keskerakonna plaan linnapea Jüri Mõisale umbusaldust avaldada ei suuda Tallinna juhtkoalitsiooni kõigutada ega üllatada. Ehkki umbropsu umbusaldamist ei saa arukaks pidada isegi olukorda opositsiooni silmadega hinnates, oleme selliseks sündmuste käiguks valmis.

Nõrgad motiivid

Milliseid mõistlikke motiive võiks umbusaldusavalduse põhjendamiseks tuua? Tegelikult ei mingeid, sest uue linnavalitsuse töö alles käivitub. Teatavasti on Keskerakond Jüri Mõisa umbusaldamist korra juba katsetanud. Siis oli Mõis veel siseminister. Riigikogule esitatud umbusalduseelnõus ei osutatud ühelegi punktile, kus Mõis tööga toime ei tule - selle asemel esitati kaudseid ja kontekstist välja rebitud tsitaate vanadest ajalehtedest. Linnapea Mõisa vastu võib motivatsioon veel kõhnemaks jääda.

Tegelikult on probleem hoopis mujal. Keskerakond ei oska väärikalt kaotada ega kaotusega leppida. Loomulikult on mõru saada valimistel kõige rohkem hääli ning siis isolatsiooni jääda. Ent selle põhjused pole küpsenud täna ega eile, vaid pikkade aastate vältel. Keskerakond on olnud kõige välistavama, kõige autoritaarsema, kõige populistlikuma ning kõige sõnamurdlikuma käitumisjoonega jõud Eesti poliitikamaastikul.

Ebaloomulik vastasseis

Me oleme vastasseisuga Keskerakonna ja kõigi ülejäänute vahel sedavõrd harjunud, et peame seda loomulikuks. Tegelikult see ei ole loomulik. Miks peabki kaasaegne haritud eestlane pidama Eesti sisepoliitikat mustvalgeks võitluseks Hea ja Kurja vahel? Selline mütoloogiline vastasseis muserdab kogu Eesti poliitikamaastikku.

Rahva Usalduse liitumine Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate koalitsiooniga Tallinnas tähendab ühe kõige jäigema vastasseisu ületamist Eesti poliitikas. Et ületada vastasseisu kolmikliidu ja Keskerakonna vahel, tuleks alustada lugupidavamast ja heatahtlikumast suhtumisest oponentidesse. Kahjuks on raske uskuda, et see saab võimalikuks seni, kuni Keskerakond Edgar Savisaare juhtimisel endises stiilis jätkab.

Kas seadusloome on kaugenenud tõest ja õigusest, soosides oma keerukuses korruptiivsust?

Mikk Lõhmus
vandeadvokaat

Olen seisukohal, et seadusloome iseenesest oma keerukuses ei soosi korruptsiooni. Pigem on tegemist olukorraga, kus üleminekul ühest ühiskonnaformatsioonist teise tekivad raskused uute seaduste rakendamisel. Raskused seisnevad eelkõige ametnike ja spetsialistide puudumises. Sellest omakorda tulenevad bürokraatlikud takistused (järjekorrad vms), mis võivad olla eelduseks võimalikele korruptiivsetele tegudele.

Märt Rask
justiitsminister

Arusaamade vahe tuleb sellest, mis on seaduslik ja õige õiguse mõttes ja mis on õiglane. Ajakirjanikega vesteldes olen ma aru saanud, et nad kõik on võimelised rääkima kogu rahva nimel, kuulutama viimast tõde ja pakkuma oma subjektiivset arvamust avaliku huvina. (Luup nr 23 1999)

Kirjad

Päevakiri

Kummardame inglise keelt

ANDRI IVIN
Tallinn

Kui veel kümme aastat tagasi kurtsime, et vene keel, mida meile peale sunniti, meid ahistab, siis nüüd ahistame endid järjekindlalt inglise keelega.

Kuigi seda va välismaa keelt eriti ei oska, kleebib igamees endale ikka ingliskeelseid silte külge. Praegu vurab Tallinnas ringi tumesiniseks värvitud troll (trollipargi numbriga 228) pealemaalitud reklaamiga A new point of wiew of Samsung. Sõna view algab tähega w!

Mis seal ikka, näitame aga välisturistidele oma geniaalsust.

Olen kaua aega juurelnud fraasi kallal Art is everywhere. Barclay atmosphere. Kas see tähendab, et atmosfääri rõhk on 0,1 megapaskalit või? Ja kust seda rõhku osta saab?

Paluks selgemaid sõnastusi!

Harta sätted tuleb kinnitada

ASSE SOOMETS
Tallinn

Kui Postimees paneb ilma omapoolsete kommentaarideta informatiivse loo pealkirjaks «Õigus meestega võrdsele palgale tekitab naiste seas vaidlusi» (20. november), siis eeldab lugeja, et selle fakti taga on vähemalt vastava küsitluse tulemused. Aga ei ole! On hoopis mõne vanema daami (kellest vähemalt üks saab Riigikogus meestega võrdset palka, või ma eksin?) sõnad. Aga missugune on noorte täistööjõus, vastutuseks ja riskiks valmis naiste seisukoht?

Sotsiaalharta kinnitamata jäänud sätted tuleb iga normaalselt mõtleva inimese (normaalsuse all pean siinkohal silmas erakondlikust sõltuvusest pimestamata aru) seisukoha järgi kinnitada. Ning nende täitmist kinnitavad seadused kiiremas korras vastu võtta.

Kui palju raha arvavad minister Siim Kallas ja reformierakondlane Valve Kirsipuu vaja olevat selleks, et inimesel oleks õigus väärikale kohtlemisele töökohal? Kas 900 miljonit krooni, mida aga on vaja surmkindlalt, hoolimata august riigieelarve tuludes, ettevõtte tulumaksu kaotamiseks?

Ettevõtte tulumaksu kaotamine on tulevikku suunatud otsus, väärikas kohtlemine töökohal aga küllap tagasi piibliaegadesse minek.

Või ei ole küsimus mitte rahas, vaid kardetakse, et kui tööandja kohtleb töötajat töökohal väärikalt, tembeldatakse tööandja Jehoova tunnistajaks, maailmalõpu kuulutajaks?

«Unusta ära sõnad ausus ja südametunnistus,» õpetavat üks ärimehest poeg praegu oma ema. «Nende abil majanduslikult edasi ei jõua!» Tõepoolest - poeg on riigi poolt tunnustatud seisukohal.

Ja killuke ühel rahvusvahelisel seminaril kuuldust. Jaapanlased pidavat praegu väitma, et riigis on olemas esimene põlvkond, kes oma laste eest enam ei hoolitse, ning viimane põlvkond, kes veel oma vanemate eest hoolitseb.

Lootuses, et meie riigist midagi negatiivset muljet jätvat välja ei imbu

Tallatud maa

Dr Evald Saag

Mida saaks Lääne-Saaremaal turistile näidata? Kes on suure laevaga tulijad, käijad?

Linnud lähevad ära. Osa hukkub. Tallamisega kaovad huvitavad taimekooslused. Tekib tallatud maa. Tallatud maa ei huvita kedagi. Maa on tuultele valla põhjast, läänest, lõunast. Kas hakatakse vilus päevitama? On veel kümneid küsitavusi. Näiteks: miks Gotland midagi seesugust ei ole hakanud üritama?

Kuskohas on suure laevaga tulijad öömajal, kus käivad vannis, kus nad joovad konjakit, veini? Kas oleks mõistlikum ehitada lennuväli? Kustkohast võtta tüdrukuid, kes tulijatele tantsivad? Jne. Mis raha Saaremaal neilt veel oleks saada? Kui kalliks läheb supelranna ehitamine? Meretuule kätte?

Ka kadakapõõsaid ei jää alles, kui kõik on valmis ehitatud.

Kes tasub laastamise kahjud? Ettevõtmine jääb nagunii pooleli. Muidugi, rahaga võib teha kõike, kuid makske saarlastele enne kautsjon. Siis räägime edasi.

Millal lahenevad sundüürnike mured?

LAINE KONS
Elva

Olen hoolega jälginud Riigikogu istungite ülekandeid telerist. Eriti pühendusin riigieelarve teisele lugemisele 17. novembril.

Ükski riigikogulane ei tõstatanud üles sundüürnike probleemi. Arvatavasti on neil endil korteriküsimused lahendatud. Eelmises Riigikogus tegeles sundüürnike muredega Aino Runge.

Ma saan aru, et säästueelarve võttis ära sundüürnike abistamiseks määratud raha, mida oli üle saja miljoni krooni. Kas aga tõesti lükkub selle probleemi lahendamine määramatuks ajaks edasi?

Loodan, et Riigikogu mõtleb siiski õnnetutele sundüürnikele enne eelarve kolmandat lugemist.