Tekstiilse superstaari teekond sünnist surmani

Hollandi rezhissöör Alex van Warmerdam tõestab, et ka lihtne suvekleidike võib filmi peaosas särada

Mängufilmi esilinastus
«Kleit» («De Jurk»)
Rezhissöör ja stsenarist Alex wan Warmerdam
Osades Henri Garcin, Ariane Schluter, Alex wan Warmerdam, Ricky Koole, Rijk de Gooyer jt Holland 1996
Tallinna Kinomajas

Alex wan Warmerdami filmi «Kleit» peategelane on mõistagi kleit, mille käekäiku jälgitakse sünnist surmani - esimestest moevisanditest hetkeni, mil see koos hulkurnaise surnukehaga krematooriumiahju läkitatakse.

Aasta tagasi teadsin ma vaid kaht Hollandi päritolu filmitegijat - Hollywoodi koorekihti kuuluvaid Jan De Bonti («Speed») ja Paul Verhoevenit («Basic Instinct»). Mullu detsembris lisandus sellesse ritta ka üks «päris» hollandlane. Pimedatel Öödel linastunud Alex wan Warmerdami tragikoomiline suhtedraama «Väike Tõnn» («Kleine Teun», 1998) osutus üllatuslikult festivali üheks positiivsemaks kogemuseks.

Reedest Tallinna Kinomajas demonstreeritav «Kleit» («De Jurk», 1996) on wan Warmerdami eelmine linalugu. Ehkki võrreldes kammerlikult väljapeetud «Väikse Tõnniga» jääb selle lavastuslik joonis pisut ebakindlamaks, suudab ka «Kleit» täisverelist filmielamust pakkuda. End Hitchcocki õpilaseks pidav wan Warmerdam esitab väljakutse nii meie emotsionaalsele kui ka intellektuaalsele vastuvõtuvõimele.

Saatuslik riideese

Filmi peategelaseks on kleit, õhuliselt suvine ja optimistlikult värvikirev. Jälgime selle käekäiku sünnist surmani - esimestest moevisanditest hetkeni, mil see koos hulkurnaise surnukehaga krematooriumiahju läkitatakse. Saatuslik riideese imeb käsnana enesesse viha, frustratsiooni, perverssust, rahuldamatust ja kirge - negatiivset aurat, mida eranditult kõik tema loojad tillukeste reaktoritena välja kiirgavad. Oma teekonnal mööda Hollandi lauskjaid maastikke nakatab pealtnäha süütu kleidike üha uusi ohvreid, sundides neid tegudele, milleks nad vaimselt ega füüsiliselt valmis ei ole.

Piisab vaid tuulehoost

Kui filmist mingit läbivat teemat otsida, siis oleks selleks seksuaalsus kogu selle avaldumisvormide mitmekesisuses. Leitmotiivina läbib filmi vägistamine, kuid eranditult kõik katsed päädivad fiaskoga. Pinge jääb aga õhku ja kandub koos kleidiga edasi järgmisesse stseeni. Et sealt peagi taas edasi liikuda.

Asendades karakteri elutu objektiga, vabastab wan Warmerdam end sündmustiku motiveerimise kohustusest. Seljast selga rändav rõivatükk annab vabaduse siduda seostamatuid tegelasi ja sündmusi - ja sama kergekäeliselt neid sidemeid ka läbi lõigata. Piisab vaid tuulehoost, mis kuivama riputatud kleidi pesunöörilt lahti rebib ja järgmisesse konflikti pillutab.

Nõnda muutubki «Kleit» mustast huumorist kantud lühilugude reaks. Kohtumiste põgususele vaatamata jõuavad pea kõik ekraanile sattuvad tegelased end värvikateks karakteriteks mängida. Mõnega neist kohtume korduvalt, mõned aga jäävadki pelgalt erksateks detailideks. Sarnane hüplev rütm võiks väsitavakski muutuda, kuid wan Warmerdam märkab kriitilisel hetkel hoo maha võtta. Rullides aeg-ajalt mõne loo teistest põhjalikumalt lahti, ulatab ta vaatajatele abivalmis käe ja tõmbab nad tundmatusse kihutava rongi peale.

«Kleidi» väärtus ei seisne üksnes selles, et see eristub kardinaalselt meie kinode argimenüüst. See ei pruugi tingimata asja enese headust tõestada. «Kleit» jääb õnneks ka siis, kui seda sarnasele võrdlusskaalale mitte paigutada, märkimisväärselt heaks filmiks.

Olle Mirme on filmikriitik ja Kanal 2 saate «Kaader2» rezhissöör

Mees mängib meest, kes mängib naist

Tõnu Oja teeb muusikalis «Linnupuur» esimest korda elus totaalselt kapitalistlikku teatrit

SVEN KARJA

Selle peale võib mürki võtta, et kui te näete muusikalis «Linnupuur» Albini-nimelist homoseksuaalset meesterahvast, kes õhtu jooksul mitu korda kleidi selga tõmbab, ei tunne te temas ära Tõnu Oja.

Aasta tagasi debüteeris muusikalide lavastamisele spetsialiseerunud ühendus Smithbridge Productions Tallinna linnahallis Rodgersi muusikaliga «Kuningas ja mina» (lavastaja Ivo Eensalu). Sel reedel samas kohas ja sama lavastaja käe all esietenduva Hermani muusikali «Linnupuur» näitetrupist leiab vanade muusikalihaide saest ka üllatavaid nimesid.

Kes oskas aimata näiteks ooperiprimadonna Margarita Voitese come-back’i just sellises zhanris? Ehk veelgi ootamatum on aga ühes mees-(nais-?)pea-osas leida vabakutseline näitleja Tõnu Oja, kelle senine kokkupuude kodumaise muusikalitegemisega on seisnenud laulusõnade ümberpanemises.

On see näitleja Tõnu Ojal esimene kord laulda laulusõnade autori/tõlkija Tõnu Oja teksti?

Tõnu Oja: Andres Raagile olen ma küll kõik L’Dorado laulusõnad ise ette laulnud, siin ja seal sünnipäevadel vahel ka. Aga muidu ei tule tõesti ette.

See on meil Villu Kanguriga kolmas lauleldus tõlkida, esimesed olid «Kolmekrossiooper» ja «Irma». Pean tunnistama, et lõpptulemuses on minu tekstiosa pidevalt vähenenud. Nüüd on nii, et isegi nendes lõikudes, mis ma ise teistmoodi teeks, ei ole ma enam Villule vastu ajama hakanud.

Nii et Villu saaks selles töös ilma minuta ka hakkama, mina ilma temata mitte.

Mul ei tule ka meelde, et oleksin Tõnu Oja varem mõnes rollis laulmas kuulnud.

Noorsooteatri ajal lastetükkides on ikka ette tulnud. Üks kord olen isegi omatehtud viisi laulnud, Noorsooteatri «Härra Huus», seal me tegime igaüks endale laulu Joel Sanga sõnadele. Sünnipäevadel ja purjus peaga olen ka laulnud. Ja laulupidus olen käinud, koos Tallinna Linnateatri segakooriga.

Kui kaua kulus mõtlemisaega enne «Linnupuuri» Albini rolli vastuvõtmist?

Pool tundi. Mis seal ikka mõelda. Ainuke kartus oli, et kas ma saan laulmisega hakkama. Aga miks ma ära ei öelnud? No ei suuda ära öelda. Ma vist teen ikka oma noorust tagantjärele. Nüüd tuleb ära mängida kõik, mis on viimase viieteist aasta jooksul mängimata jäänud.

Niisugune tunne on, et nüüd tuleb teha niikaua kui saab, sest ega selle teatriga enam pikka pidu ole. Praegu valitseb ju totaalne televisioon! Mina ei saa aru, mida need inimesed teatrilt üldse ootavad. Ma ei saa aru, miks «Õnne, Leena!» Tartus ei ole puupüsti täis! Mida te, inimesed, veel saada tahate!

Mille poolest on «Linnupuuri» roll - loo käigus mitu korda naiseks rõivastuv homoseksuaal, kes teenib leiba transvestiitide ööklubis - eriline? Või ei olegi, on roll nagu iga teinegi?

Just nimelt mitte roll nagu iga teinegi, vaid roll nagu jälle esimene. Mis puudutab seda transvestiitlust, siis - kõik inimesed ja seeläbi ka rollid on mingis mõttes erilised ja mingis mõttes üldised. Vilets on see, kui on ainult eriline, ja vilets on see, kui on ainult üldine.

Ikka peavad mõlemad koos olema. Ma saan muidugi aru, see transvestiitlus tõuseb lavastuses esile seetõttu, et sellel on praegu mingi ühiskondlik kõlapind. Inimese oma tahtmiste ja ühiskonna surve vastuolu on selles loos olemas, muidugi natuke magusas kuues.

Aga täpselt samamoodi võib erilisuse teha mingist erilisusest, mis tegelikult üldse eriline ei olegi - nagu näiteks vuntside äraajamisest. See on jumala ime, et mul on kümme aastat lubatud vuntse kanda! Peaks küsima hoopis: kuidas tohib üks näitleja kogu aeg vuntsidega ringi käia? Mis see siis olgu, kas teatrieetikat ei ole! Ja lõppude lõpuks ma ei mängi ju naist, ma mängin meest, kes mängib naist.

Eriliseks teeb Albini rolli minu jaoks see, et mina laulan ning veel kõrvuti Tõnu Kilgase ja Margarita Voitesega. Nüüd on lauludele lisandunud tantsusammud pluss ümberriietumine laval.

«Linnupuuri» filmiversiooni puhul arvati, et see on tugev pilge just heterote aadressil. Kumbapidi on asi seekord?

Võib tunduda, jah, et kuna ma esindan siin nagu teist poolt, siis ma naeraks nagu teise poole üle. Aga ei, ma naeran ju inimliku olemise üle. Kas siis nalja ei tohi ka enam teha, jumal hoia! Pole naljakamat asja kui kaks armunud inimest! Seisavad tänavanurgal, vaatavad teineteisele silma sisse. See on ju naljakas!

Ma suhtun neisse ju tohutu hästi, kui ma nende üle naeran. Sest ma tean ju väga täpselt, mis neil kolme aasta pärast on!

Kas see, et linnahalli saalis võtab igal etendusel platsi neli tuhat vaatajat, tähendab ka kõvasti rohkem värvi - nii otseses kui ka kaudses mõttes?

Värv on vist rohkem kostümeerija ja grimmimeistri värk. Ise mängid ikka oma väikese inimese saatust. Kui see tuleb välja, siis on kõik korras.

Üks asi, mis mulle selle töö juures veel väga meeldib, on see, et iga inimene meie meeskonnas jagab oma rida ja saab aru, et see siin on meie ühine tegu. Iga töö jaoks on oma inimene.

Aga mitte nii, et iga töö jaoks on nii palju inimesi, et tuleb tööle võtta veel üks inimene, kes nende tegemisi koordineerib. Ehkki jah, seekord on mul esimest korda luksus omada isiklikku kostümeerijat ja juuksurit. Status quo säilitanud sotsialistlike riigiteatritega harjununa on see mul esimene kord teha totaalselt kapitalistlikku teatrit.

Jerry Herman ja tema «Linnupuur»

PM

Muusikali «Linnupuur» («La Cage aux Folles») muusika autor Jerry Herman on sündinud 1933. aastal New Yorgis. Tema esimene muusikal «Ma olen õnnelik» («I Feel Wonderful») jõudis Off-Broadwayle 1954. aastal. Maailmakuulsus saabus muusikaliga «Hallo, Dolly!», mis pidas Broadwayl vastu 2844 mängukorda ja võitis Tony auhinna üheksas kategoorias. 1969. aastal valminud filmiversioon (lavastaja Gene Kelly, peaosades Barbra Streisand ja Walter Matthau) oli üks populaarsemaid filmimuusikale 1960. aastatel. Eestis on «Hallo, Dollyt!» lavastatud üks kord Pärnu teatris (1974) ja kaks korda Estonias (1997 ning ühe osana muusikalidepõimikus «Sel ööl» 1976).

Jerry Hermani teised edukamad muusikalid on «Mame» (1966) ja «Linnupuur» (1983, kuus Tony auhinda). Viimase aluseks on prantslase Jean Poiret’ samanimeline menukomöödia, millest Prantsusmaal valmis ka filmiversioon, mis oma edukuse tõttu sai kaks järge. Eestis linastus 1994. aastal sama materjali Hollywoodi-versioon, kus peaosades Robin Williams, Nathan Lane, Gene Hackman jt.

«Linnupuur» on koomiline muusikal, mis räägib armastusest ja elust ebaharilikus perekonnas. Georgesil ja Albinil, kes elavad tormilist kooselu, on ekstravagantne ja vabameelne ööklubi La Cage aux Folles, kus Albin on super-staar.

Georgesi poeg kavatseb abielluda tütarlapsega, kelle vanemad on konservatiivsed poliitikud. Eesseisev kohtumine tüdruku vanematega seab Georgesi ja Albini tõeliste katsumuste ette. (PM)

Tulli Lum vaimustas Riias publikut

RAIMU HANSON, Riia

Riias reedel lõunanaabrite esimesel maailmamuusikafestivalil osalenud ansambel Tulli Lum (liivi keeles «kuum lumi») Eestist pälvis tormilise aplausi.

«Mul tuli nutt peale ja ma kartsin, et ei suuda lõpuni laulda,» ütles vahetult pärast kontserti kuulajate vaimustusest heldinud solist Julgi Stalte.

Peaaegu terve tunni väldanud esinemine Läti Filharmoonia saalis oli Tulli Lumi kolmas avalik ülesastumine. Ansamblisse kuuluvad Jääboilerist tuntud muusikud (Jaan Sööt, Alari Piispea, Meelis Unt, Tiit Kikas, Toomas Rull ja Tiit Kevad) ning Toomas Lunge ja Viljandi Kultuurikolledzhi liivlannast tudeng Julgi Stalte.

Ansambli esimese ülesastumisega tänavusel pärimusmuusikafestivalil Viljandis algas asjatundjate hinnangul liivi rokkmuusika ajalugu.

Teine kord esitas Tulli Lum etnopopi laadis liivi laule Leigo järvemuusikakontserdil augusti lõpus.

Ansambel teeb viimasel ajal proove igal nädalal kaks päeva vaheldumisi Tallinnas ja Tartus. Lunge sõnul on teoksil lavastus Vanemuises (Mart Kivastiku näidend «Vaim», lavastab Tiit Palu, Peeter Volkonski muusika), milles osaleb Tulli Lum.