Sõnulseletamatu «Maatriksi» algkool
Meie igapäevane semiootika – Mikelsaare näide
Viljandis tuleb kokku suurorkester
|
«Maatriks» näitab eriefektide uut taset ja on palju vaatemängulisem kui «Tähesõjad»
Esilinastus Vendade Wachowskite filmi «Maatriks» treileris manatakse salatsevalt: «Mis on maatriks?» - «Seda ei saa seletada, seda peab nägema.» Pärast filmi vaatamist võiks aga väita, et «Maat-riks» ei vajagi seletamist, piisab vaatamisest.
Hollywood oli aasta algul veendunud, et ainult «Tähesõjad» on 100% kinosündmus. Kõik ülejäänu pigem puhas juhus. Nüüd, kus «Tähesõjad» on osutunud oodatust kehvemaks, võib uue pilguga vaadata ka teistele filmidele. Nende seast jäävad ajaloo sõelale loomulikult vaid vähesed, kuid siiski julgeksin teha panuse «Maatriksile», milles ühenduvad lihtsasse võrrandisse mitmed kultusfilmide algelemendid. Niisiis veel kord, mis on kultusfilm? Pärast seda, kui galopeerivad PR-lased ja ignorantsed ajakirjanikud on iga veidigi menuka filmi kultusfilmiks nimetanud, tuleks «Maatriksi» võlu selgitamiseks minna tagasi kultusfilmi mõiste juurte, nii nagu erinevad kristlikud usutunnistused lähevad tihti tagasi Püha Augustinuse juurde. Ameerika kinokülastatavuse uuringud on selgitanud, et suurimad kassahitid võlgnevad oma menu eelkõige korduvatele kinokülastustele. Näiteks «Titani-cu» menu aluseks olid teismelised tüdrukud, kes vaatasid filmi vähemalt kolm korda. Kultusfilmi aluseks on seega filmi võime luua enda ümber lojaalsete vaatajate rühm, kes on valmis linateost mitu korda vaatama. Soov luua kiiksuga maailm «Maatriks» on ulmefilm, kus Keanu Reevesi mängitud häkker saab järsku teada, et kogu teda ümbritsev reaalsus on tegelikult arvutiprogramm, mis toidab magamauinutatud inimkonna teadvust, ja asub arvuti vastu võitlusse. «Maatriksi» tegevus algab kogu popkultuuri paranoiat kokkusiduvast kontseptsioonist. Selles on tükikene 2000 aastat vana tunnetusfilosoofiat, mis algab lausega «Ma tean, et ma midagi ei tea», ja kulgeb seejärel kartesiaanlikus «Ma mõtlen, järelikult olen olemas» kuni kaasaegsete ulmemugandusteni välja. (Meenutagem kasvõi Tarkovski «Solarist».) Siiski oleks asjatu «Maatriksit» Tarkovskiga võrrelda. Pigem teevad Wachowski vennaksed kummarduse «Terminaatori»-stiilis messialikule ajarändamismotiivile, kus vaid üks väljavalitu suudab kurjale vastu hakata. «Maatriksi» kultusvundament on siiski rajatud eelkõige tema stiilipuhtale ulmekoomiksite ja mangade («Akira») visuaalsele maailmale. Nii süngetes värvides cooli stiili võis varem leida vaid väga isikliku maailmanägemisega sci-fi filmides, nagu «Brazil», «Blade runner» või viimati «Kadunud laste linn». Ükski neist filmidest ei ole siiski olnud enneolematud kassahitid, kuid nende jüngrid on näinud oma lemmikmaailma kümneid kordi. «Maatriksis» on vaieldamatult olemas pretensioon luua kiiksuga maailma, mis lubaks teatud inimrühmal moodustada «meie» kiiksuga teadvus ja vastandada ennast «tavalistele inimestele». Patent eriefektidele «Maatriksi» esimene tund kulub kontseptsiooni seletamisele. See jätab napi tund aega tegevuse arendamiseks ja viisteist minutit finaaliks. Mis juhtub, pole eriti mõtet seletada, sest tundub, et stsenaristidena on vennaksed-autorid mitmekordse ümberkirjutamise käigus ära unustanud, millest nad õieti tahtsid filmi teha. Kui vaataja juhtub piisavalt heatahtlik olema ja ei hakka loo dramaturgilistes aukudes sorima, siis parim, mida teha saab, on vaadata eriefektide uut taset. See jätab mulje, nagu oleks John Woo teinud eriefektidega ulmefilmi. Tulemus on kaugelt vaatemängulisem kui «Tähesõjad», mis ometi peaks peegeldama hetke digiefektide viimast sõna. Ameerika professionaalsete filmioperaatorite ajakiri American Cinematographer pühendas «Maatriksile» koguni ühe oma juhtartiklitest ja filmi mõned efektid (Keanu Reeves põikleb kuulide eest kõrvale) koguni patenteeriti. Isegi kui ameeriklaste kung-fu jääb Hongkongi omaga võrreldes veidi puiseks, on eriefektide abiga saavutatud ometi graafiliselt haarav koreograafia. Praeguseks hetkeks on «Maatriks» osutunud juba ko-gu maailmas kassamagnetiks, mis julgustas Warner Brosi tootma filmile kohe kaks järge. See on tore, ehkki ma sooviks südamest, et stsenaristid lubaksid oma käsikirja ka mõnel profil lugeda. Et popkultuur saaks tõepoolest ühe sekti võrra rikkamaks.
algusesse
RAAMAT 1998. aasta romaanivõistluse võitnud Henn Mikelsaare lühiromaanil «Ristiratast» on palju väärtusi: raamat on erakordselt keeleosav, erudeeritud, irooniline, kaastundlik, ta kujutluspildid on võrdselt reaalsed, irreaalsed, sürrealistlikud ja ulmelised, see on hoiatusromaan («See meeletu, meeletu, meeletu maailm»), aga peale selle sobib ta suurepäraselt semiootika - üldise märgiõpetuse - õppevahendiks. Moodsa kirjandusõpetuse triviaalset väidet - iga kunstiteos on märk - on kerge lahti seletada valmide või moraliteede puhul, aga üsna raske arusaadavaks teha täisrealistlike mammutromaanide puhul. Pole nii lihtne arutada, mis mõttes on «Sõda ja rahu» või «Tõde ja õigus» märgid. Lihtsam on see realismi piire märkamatult ületavate teoste (näiteks semiootikust autori Umberto Eco «Roosi nimi») või hoiatusromaanide puhul (näiteks Orwelli «1984»). Gailiti ja Ristikivi jälgedes Eesti kirjanduses ei ole väga palju kunstiliselt õnnestunud seda laadi teoseid. Mingis mõttes on August Gailiti «Toomas Nipernaadi» teos, mis haruldaselt sõnaosavaid realistlikke kirjeldusi kasutades astub realismist välja; aga tervikteose semiootiline analüüs ei ole nii kerge. Karl Ristikivi moraliseeriva ulmeromaani «Imede saar» allakäigutulevik on mõnes eluvallas tänapäevaks juba küllaga realiseerunud, jälle kord on reibas tulevik kujutlusvõime ületanud. Nüüd on eesti kirjandus saanud päris moodsa sõnastusega kaasaegse semiootilise romaani, mille märgilisust ei ole nii raske mõista. «Teate, me hakkame elama hoopis teises maailmas!» (lk 82) sõnastab kahe maailma vastanduse. Meeletu maailm ühineb sookailude maailmaga autoõnnetuste monumentide üha tihenevas reas. Kuid loomuliku maailma ja meeletu maailma vastandamisele ja läbipõimumisele lisaks leiab raamatust veel palju vastandusi, millel on äratuntavalt semiootiline funktsioon: autoreklaamikataloogide pretensioonikas tüübi- ja mudelinimetuste virvarr vastandub soo- ja rannataimede maadligi maastikule, raamatu ühe tegelaskuju vaimutöö jääb pooleli ja reipa moodsa maailma ehitamine viiakse lõpule; nimedelgi näib olevat oma salamõte (veetu Tüheoja võib kõik oma teelt pühkida). Võimas märk on ka raamatu pealkiri, eriti kui seda veel seostada Vana Testamendiga. Humanitaaride õppevahend Mikelsaare romaan on tänuväärne lugemine ja õppevahend humanitaaridele. Kahjuks ei hakka seda lugema need seltskonnad, kelle kõneaineks klassi kokkutulekul (täna ehk «kaks-kümmend aastat hiljem») on oma ametiautode mudelid ja hinnad või eelmise õhtu TV-seriaalid. Nemad juba semiootikast targutama ei hakka.
algusesse
MARET TOMSON Neljapäeval Viljandis alanud 14. vanamuusikafestival jõuab sel nädalavahetusel kulminatsioonini: pühapäeval annab oma esimese kontserdi ligemale 40 vanamuusikust koosnev Eesti Renessanssorkester Andres Mustoneni juhatusel. Pauluse kirikus kell 19 algaval kontserdil esitab Tallinna, Tartu ja Viljandi muusikutest kokku pandud suurorkester renessansiajastu tantse ja kantsoone. See on uhke kokkuvõte 30 aasta pikkusest vanamuusikaviljelemisest Eestis ning peaks kuulajaile andma suurepärase ettekujutuse sajanditetaguse muusika värviküllusest ja elurõõmust. Erinevalt teistest Eesti vanamuusikafestivalidest - keskajalembesest Tartu festivalist või barokilike suurvormidega silma paistnud Haapsalu omast - on Viljandi festivali põhiteljeks olnud renessansiajastu. Tänavuse festivali põhieesmärk on avada vanamuusika rahvalik olemus. Seda eesmärki teenivad eelkõige vabaõhuüritused. Kultuurimaja õues asuval vabaõhulaval kõlab nii laupäeval kui pühapäeval kell 13 õuemuusika, kus kuulamise kõrvale pakutakse tavakontserdist enam vaatemängu. Keskajahuvilistele võiks soojalt soovitada Tartu ansamblit Via Sonora, kes esineb pühapäeval kell 14 Jaani kirkus, ja Saksamaalt pärit Poeta Magicat, kes mängib laupäeval kell 16 kultuurimajas. Kui tartlasi iseloomustab mediteeriv lähenemine muusikalisele algtekstile, siis Saksa ansambli esituslaad ühendab endas keskaegse menestreli- ja tänapäeva folkmuusika tunde- ja mõttemaailmu.
algusesse
© Postimees 1999 |