Vaba valik
IIRIS TOOTS

Sellel suvel me töötame pingsalt

Rahandusministeerium töötab eelarvereformi kallal

SIIM KALLAS, rahandusminister

Hoolimata sellest, et päike lõõskab ning veetemperatuurid löövad uusi rekordeid, surisevad ka praegusel hetkel kümnete riigiasutuste kontorites arvutid ning nende taga istuvad inimesed, kes on pidanud muutma oma puhkuseplaane ning jääma tööle just keset kõige ilusamat suve.

Usun, et mõnigi neist kirub hingesopis rahandusministeeriumi ning oleks parema meelega puhkusel. Kuid käimas on eelarvereform ning maksulaekumised vajavad parandamist. Need on aga asjad, millega ei saa sügiseni oodata.

2000. aasta eelarve koostamisel on välja töötatud hulk uusi põhimõtteid. Esiteks peavad kõik rahataotlejad kirjeldama ise kuni viit soorituskriteeriumi, mille alusel võiks hinnata raha kasutamise mõttekust ja tõhusust. See on tekitanud üllatust, küsimusi ja ka üsnagi teravat vastuseisu, aga ilmselt juba varsti võime näha esimesi tulemusi.

Eelarvereform

Muu hulgas tuleb rahataotlejail vastata ka küsimusele, mis juhtub siis, kui rahastamist ei tulegi. Miks üldse seda või teist ettevõtmist peaks eelarvest rahastatama? Soorituskriteeriumide alusel püütakse konkreetselt kirjeldada, mis muutub eelarvest rahastamise tulemusena.

Teiseks peavad kõik taotlejad esitama üksikasjalise ülevaate oma rahalisest seisust. Maksumaksja peab teadma, millised on kõigi eelarvest raha saajate muud sissetulekud, et õiglaselt hinnata, kes kui palju raha vajab.

Kolmandaks on rahataotlejate ülesandeks määratleda oma vajadused vähemalt ligikaudselt kolme aasta lõikes, et oleks võimalik teha jaotusi ka pikemat aega arvestades.

Kõikide eelarve koostamise uuenduste eesmärgiks on muuta kogu protsess ühiskonna jaoks läbinähtavamaks ja kulutada riigi käes olevat hiigelsummat mõistlikult. Tänavu on ju riigi kulutada 31 miljardit. Vaid üks protsent kokkuhoidu on 310 miljonit.

Riigi osatähtsuse vähendamine ei tähenda ainult ametnike arvu kärpimist ja sõiduautode kulude kokkuhoidu. Neid viimaseid tuleb muidugi aistes hoida ja siin on palju teha. Aga rahasumma, mida otseselt ametnike palgast ja majanduskulude vähendamisest kokku saab hoida, pole mitte liiga suur.

Suurimaks kulurühmaks on sotsiaalkulud ja nende kärpimine pole praktiliselt võimalik. Kuigi ka nende puhul tuleb tõsiselt rääkida efektiivsusest, samuti on võimalik siirata osa teenuseid erasektorile ja selle kaudu vähendada riigi osatähtsust.

Kahtlemata on suur osa riigi tehtavatest kulutustest paratamatud. Nende katmiseks vajab riik tulusid, mida loomulikult saadakse peamiselt maksudest. Maksupoliitika on suur temaatika, millega tegelemine on iga valitsuse üks peamisi ettevõtmisi.

Siinkohal on oluline märkida, et viimaste aegade laekumise paranemine ei anna veel põhjust liigseks optimismiks, kuna on tegemist ajutise nähtusega, mis igal aastal aasta keskel ilmneb. Tervikuna pole protsess kahjuks veel eriti lootustandev.

Maksupoliitika

Maksude paremaks laekumiseks on vaja kahtlemata parandada kogu süsteemi. Maksu alt kõrvale hoidva alkoholi ja tubaka leidmiseks ja maksude sissenõudmiseks on eelkõige vaja tõhustada korralduslikku tööd, administreerimist, politsei, tolli ja maksuameti koostööd.

Kütuseaktsiisi puhul on küsimus, kas poleks mitte õige loobuda kütuse erimärgistamisest ja kehtestada kõikidele kütuseliikidele ühtne aktsiis.

Muidu on aktsiisipoliitika enam-vähem paigas. Paratamatult tuleb leppida sellegagi, et tulevikus aktsiisid veelgi tõusevad, sest mida rohkem lülitume me Euroopa ühismajandusse, seda vähem saavad need aktsiisid erineda. Praegune valitsus on otsustanud aktsiiside ühtlustamise kaugemasse tulevikku lükata ning taotleda siin ka Euroopa Liiduga ühinemises üleminekuperioodi.

Keerulisem on lugu käibemaksuga. Tema plaanitust väiksem laekumine, mis on küll eelkõige seotud muutustega majanduses, on siiski tähelepanu alla toonud kogu käibemaksu kui nähtuse tervikuna. Eesti käibemaksu peaprobleemiks pean maksuvabastuste suurt arvu. Kui käibemaksuseadus alguses ütleb, mis on kaup ja mis on käive, ning et käibe pealt makstakse maksu, siis järgneb pikk-pikk loetelu sellest, mis pole kaup ja mis pole käive ja mis on küll kaup ja käive, aga mis siiski on käibemaksu alt vaba.

Nii on sisuliselt tekkinud olukord, kus tegelikult maksab käibemaksu väga vähe maksukohuslasi, maks ise on aga küllalt kõrge. Selline olukord toodab ebaõiglust ja pidevat survet maksuvabastuste suurendamiseks. Ka Euroopa Liit ei pea sellist suurt hulka maksuvabastusi õigeks ja on läbirääkimistel nõudnud nende vähendamist.

Samas on iga arglik katse alustada mingite käibemaksuvabastuste ümbervaatamist (raamatud, ravimid, soojus) toonud kaasa äärmiselt valulise reaktsiooni. Muide, maailma rahanduspraktikas on üldteada - maksuvabastustest pole tagasikäiku. Järelikult tuleb neid vältida nii palju kui võimalik. Iga maksuvabastus toodab mingil määral ebaõiglust.

Oleme loonud uue eelarvepoliitika alused ja riigi kulutuste asjalikumaks ja säästlikumaks muutmiseks on vajalikud sammud käiku lükatud. Miski ei muutu üleöö ning kogu ettevõtmine peaks efekti andma õieti mitme aasta jooksul. Kiire kasu tagaajamine ei tooks meile soovitud tulemusi nagunii. Usun, et sellest saavad aru kõik, kes praeguste reformide nimel vaeva näevad.

Millisest haridusest räägime

Klassikaline haridusideaal pole täismõõdus kusagil teostunud

TIIU KUURME, pedagoogikaülikooli õppejõud

Meie pidevasse muutumisse mõistetud hariduses püsib muutumatuna vaid üks arusaam: haridus on kriisis. Selles on üksmeelel ka vastandlike vaadetega väitlejad. Selge on veel, et nii muutmine kui muutumine jätkuvad, ainult soovitatud suunad viivad eri ilmakaartesse. Üks kuulutab viivitamatu revolutsiooni vältimatust, teine vana hea klassikalise hariduse säilitamist.

Mis ikkagi on see klassikaline haridus, et peaksime teda (tagasi?) ihaldama, kui õhk on samas raske revolutsiooni eelaimusest? Mida meil selle all mõeldakse? Senised klassika pooldajate mõtteavaldused toovad silme ette sirged pingiread, korralikud kuulekad lapsed, kes saavad sõna siis, kui õpetaja annab, ja ütlevad seda, mida õpetaja ootab.

Korralikult vajutatakse mällu õppetükid ja loetakse muidki raamatuid, teatakse peast kõiki kultuurilooliselt tähtsamaid fakte, räägitakse soravalt võõraid keeli ja austatakse koolikorda, sest kord on vanem kui meie. Lõpuks saab nii omandatud õige maailmavaade.

Mida sellise haridusega inimene elus suudab? Kas suudab ta asutada ettevõtteid väljasurevas eesti külas ja anda lootusetutele tööd? Seista korruptsiooniskandaalis tõe ja õigluse poolel ning viia see edukalt lõpule? Kutsuda lagunema hakanud töökollektiivis ellu kaasaegse organisatsioonikultuuri? Seda on tõesti palju, mida elu meilt täna nõuab.

Kui klassika, siis peaks siin olema üle aegade ulatuvate väärtuste hingust. Soome kasvatusfilosoof Tapio Puolimatka ja muudki autorid loevad euroopaliku hariduse aluseks humanistlikku kasvatusideaali, mille juured ulatuvad antiikaega. Antiikaja koolis oli tähtsaimal kohal kõnekunst, sest kodanikel tuli juhtida ühiskonda. Antiikaja humanism ulatus läbi keskaja kristluse ja renessansi valgustusaega, mis tõstis aujärjele inimese vaba vaimu. Autoriteetide tekstide ning vooruste tundmisele lisandusid inimese autonoomia ning vaimse vabaduse ideaal.

Üle aegade

Klassika elemente võib leida mistahes demokraatliku riigi õppekavas, ent heitliku ja ebakindla aja vaim on siia lisanud uusi jooni. Täna rõhutatakse inimese vaimset iseseisvust, kriitilist suhet igasugustesse eelarvamustesse, sallivust erinevate vaadete osas, võimet otsustada nende väärtuse üle ja oskust ise oma elu kujundada. Nende mõõdupuude järgi on eesti suureks haridusklassikuks Johannes Käis, kes sajandi alguskümnendeil soovis kooli vabastada õpetajakesksest autoritaarsest õpetamisviisist, mehaanilisest faktiõppimisest ja selle hindega mõõtmisest.

Mis on hariduses väärtuslik neile, kes meil täna klassikalisest haridusest räägivad? Teada klassikuid peast, tunda kristlikku moraali, maakaarti ja motot riigivapil? Mis saaks olla selle vastu. Ent sellest on vähe. Kuidas on lood noorte inimeste vaba mõistusekasutusega nt meie ülistatud elitaarkoolides, kui pedagoogikaülikooli õpetajakoolituses väidavad rohkem kui pooled, et kirjandis said nad enamasti hea hinde õpetaja mõtete, mitte oma mõtete eest. Ning tudengeid väitlema saada on tihti võimatu, sest neid kammitseb koolist päranduseks saadud hirm.

Reformist väsinud

Klassikaline haridusideaal, nagu see raamatutes kirjas, pole täismõõdus kuskil teostunud. Juba täiesti apoliitiline ja koolile pühendunud Käis osutus igasuguste võimude silmis ohtlikuks persooniks, nii et ta lõpuks olematuks kuulutati. Võimud mõtlevaid inimesi ei armasta. Vähem ohtlik pole mõtleja äärmusliberaalse vabaturu solistidele, sest nemad on huvitatud heausksest kõigesööjast tarbijast.

Demokraatiamaades ollakse mõtlevast inimesest siiski huvitatud ja ka koolid on oluliselt muutunud. Mõnevõrra on inimkeskse hariduse idee end leidnud ka meie algkoolides, kus lapsed saavad uurida, liikuda, küsida, vestelda, vabalt luua, probleeme lahendada. Siis aga juhtub midagi sõnulseletamatut. Jõudnud keskastmesse, tuleb neil oma senised oskused unustada ning arengus mitu astet tagasi kukkuda. Õpetaja leiab, et algkool on lapsed ära rikkunud, nad ninatarkadeks ja distsiplineerimatuteks õpetanud. Tarkust jagama mõeldud kool hakkab - vastu igasugust loogikat - lapsi taandarendama.

Reformimisest väsinud eesti haridus pole kvalitatiivsete muutusteni õieti veel jõudnud. Traagiliseks muutub asi siis, kui arvamusliidriteks ja otsustamise ligi pääsevad inimesed, keda ei juhi mitte eruditsioon, vaid enese kooliaegsed muljed ja argised arusaamad. Või siis säärane koolitus, mis toodab töötegijaid olemasoleva süsteemi kui igavese ja ainuõige jätkamiseks. Arusaamad haridusest, lapsepõlvest, koolist ja õppimisest on laiemas kasvatusalases mõteloos aga palju muutunud, väga palju teiseks muutunud kui meil harrastatavates hariduskõnelustes.

Ning endistviisi püsib au sees klassikaline humanistlik haridusideaal. Selles osas näib, et maailm on meile endiselt suletud, nüüd juba kohaliku huvipuuduse tõttu. Kvalitatiivseid muutusi soovides oleks aeg avalikeks väärtuskõnelusteks. Alustades näiteks küsimusest: kui räägitakse haridusest, siis millest ikkagi räägitakse?

Järelehüüd sõjamehele

Rebase ümbermatmine pole fashism

TEET KALLAS

Nädalalehe Den za Dnjom viimase numbri värviline esikülg on pühendatud kolonel Alfons Rebase ümbermatmisele Metsakalmistul. Den za Dnjom erineb teistest suurtest venekeelsetest lehtedest kasvõi seepoolest, et ta astus meediaareenile n-ö puhta ankeediga, iseseisvas Eestis.

Algusest peale on selle paremaid ja halvemaid päevi näinud lehe hoiak olnud suhteliselt tolerantne ja kindlasti ka Eesti-keskne. See on olnud DD olulisim erinevus muust venekeelsest trükiajakirjandusest läbi aastate.

Nüüdseks on muidugi jõujooned ja vahekorrad muutunud. «Eesti asja» ajavad ja seletavad vene lehed lausa üksteise võidu.

Ometigi on omamoodi õpetlik teadmiseks võtta, mida arvab ooberst (kolonel) Rebasest Eesti-keskne leht DD. Ettevaatliku mööndusega, et artikli autor on Dmitri Klenski, pika ning kireva fooniga kirjamees.

Lugu pealkirjaga «Okupandimundris vabastaja» algab paraja irooniaga. «Neil päevil sai Eesti teada, et tal on olnud «oma» väejuht - SS Standartenführer Alfons Rebane.» (Mida see lause tegelikult tähendab, jääb nii põgusal kui lähemal uurimisel mõistatuseks. Kas äkki seda, et Eestis polegi olnud ühtki oma väejuhti?)

«Tema põrm toodi riigi materiaalsel toetusel kohale Saksamaalt ja maeti pretsedenditu sõjaväelise austusega pealinnas Metsakalmistule. Organisaatorite hinnangul kogunes ümbermatmisele umbes 400 inimest.

Eesti pressis on vabatahtlikult sakslaste poolel sõdinud Alfons Rebast tema militaartalendi austajad nimetanud «säravaks kaitselahingute strateegiks», tänu kellele «punased» pääsesid Eesti pinnale alles 1944. aasta sügisel, mitte varem. Ehkki ta juhtis ainult pataljoni…»

«Fantastisch!» hüüatas kalmistul Saksa erukindral vaimustunult. Eesti taat tema kõrval aga kinnitas: «Mitte kedagi pole meil veel nii uhkelt maetud! Kaitseväe juhataja Johannes Kert on täitsamees!» Sakslane andis pärast pärjapanekut au. «See oli särav rindeohvitser,» jutustas telekaamera ees kaitseväe juhataja nõunik kapten Rein Helme. Kõrvalistuv vanamemm hüüdis: «Oleks meil Narva all olnud sada tuhat sellist meest nagu Rebane, siis poleks Eestis pärast sõda venelastest aimugi olnud…»

Ametlikud isikud piirdusid materiaalse toetusega, nemad tseremoonial ei viibinud. Kerdi juuresolek rõhutas aga nimelt piduliku sündmuse «sõjaväelist» aktsenti.

Aga vene poliitikud kutsusid rahvast Toompeale protesteerima Alfons Rebase ümbermatmise vastu. Siiski pakkusid mõned neist paksult üle, nähes selles peaaegu et Eesti fashistseerimise ohtu. Seda võimalust usuvad siiski väga vähesed, kui otsustada kasvõi selle järgi, kui vähe oli piketis osaleda soovijaid.

Aga siiski - kes siiski maeti Metsakalmistule? Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest võitleja? Lahinguohvitser? Või fashist? Igal meist on sellele anda oma vastus.»

Mida vastaks Klenski ise, seda me teada ei saagi. Tähelepanu vääriv on siiski piisavalt tasakaalukas laad, millega tavaliselt üsna ulja sulega ajakirjanik on sündmuse venelastele edastanud.

Rebase ja tema väeüksus(t)e lugu, mõtlen, pole aga siiani päriselt lahti räägitud. See on põnev ja dramaatiline materjal. Ka Voldemar Pinni populaarses, ent pinnapealses sarjas ilmunud raamatus on piisavalt palju valgeid laike.

Teine asi on aga see, keda meie esinduslikema surnuaia sõmer liiv on pidanud aastakümnete jooksul üldse vastu võtma. Metsakalmistul jalutades ja mälestustahvleid lugedes tekib alati tunne, et oled avanud kireva ajalooleksikoni. Ükskord eesti kirjandusklassikute tuntuima künka lähedal kõndides leidsin näiteks Viktor Kingissepa tshekistist poja haua. Teda on seostatud jõhkrate ülekuulamiste ja sadistliku tapatööga Pirita-Kosel…

Muide, Metsakalmistule on eri aegadel maetud ka Nõukogude kindraleid. Miks ei või seal siis puhata kõige nimekam Saksa mundris sõdinud Eesti ohvitser.

Kirjad

Päevakiri

Vaba valik

IIRIS TOOTS, üliõpilane

Riigivõim hariduspoliitikas peab olema piiratud. Kvaliteedi üle saab otsustada nii vastava järelevalveorgani (kõrghariduse hindamise nõukogu) reaalse ülevaate kui ka tudengitepoolse hinnangu järgi. Kusjuures tudengite arvamus ei ole vähemtähtis kui komisjoni hinnang, pigem vastupidi.

Suvalised haridustegelased ei peaks takistama hariduse andmist. Riigi funktsioon ei ole mõnda erakooli eelistada ning teist eirata, kuna erakooli astujad on teinud vaba valiku, olles ise teadlikud võimalikest riskidest.

Riskida tuleb kõigil ja pidevalt, riskivaba elu pole olemas. Selle miinimumini viimine on iga inimese isiklik probleem.

Professori isiklik probleem on enese täiendamine ja tervise säästmine.

Kui intelligentne doktorihärra tundub stagneerununa, on tudengite reageeringud väga selgesõnalised. Kui aga dotsent koormab end liigsete loengutega, võib olla tegu hoopis äraelamises, kuid kindlasti mitte liigse raha teenimises. Siin ei mängi rolli ühe erakooli olemasolu või mitteolemasolu, vaid hoopis haridussüsteem tervikuna.

Mida rohkem on teadmisi ihalevaid noori inimesi, seda rohkem on vaja õppejõude ja seda suuremad on konkursid ning seda enam on ka ülikoole.

Ometi ületab nõudmine pakkumise, ikka jätkub neid, kes n-ö ukse taha jäävad. Optimaalne ülikoolide arv kujuneb halastamatus konkurentsis oma rada.

Enesestmõistetavalt on prioriteediks avalik-õiguslikud ülikoolid ja alles seejärel eraülikoolid ja rakenduslikud kõrgkoolid.

Eesti noored ei ole piiratud vaadetega, otsustamisvõimetud argpüksid.

Tänased noored on sihikindlamad, karmimad kvaliteedikontrollid, kui arvatakse. Parim lahendus on vaba valik - üks tähtsaim ühiskonna- ja ka riigiväärtus.

Eksitav reklaam

ANDRI IVIN, Tallinn

Tallinna kõige uuem kaubamaja Kristiine Kaubanduskeskus alustas oma tegevust vastuolus üldiste kaubandustegevuse heade kommete ja tavadega.

Rahva ligimeelitamiseks lükati käima kampaania - tee üks 50-kroonine ost Primo hüpermarketist ja üks mõnest muust kaubanduskeskuse poest, saad kassast kleepsud, kleebid need talongile ja võidad kolm Toyotat.

Kui su nägu Primo kassiirinäitsikutele meeldima ei hakanud ja ise ka ei mõista reklaamiafishshe lugeda ning näitsikult kurja häälega kleepsu küsida, siis ei saa sa midagi.

Lugupeetud härra Preatoni, võibolla nii tehakse äri Itaalias, Eestis on see aga ebaseaduslik. Tarbijakaitseseadus ütleb: «Müüjal on keelatud… mõjutada tarbijat eksitava reklaamiga.»

Konkurentsiseaduse järgi hõlmab kõlvatu konkurents muu hulgas eksitava reklaami, kusjuures eksitavaks reklaamiks on ka ebatõene informatsioon auhindamise kohta.

Rein Otsason annab lahenduse

E.SILVRE, Tallinn

Teisipäevases PMi kommentaaris esitas Eesti krediidipanga president Rein Otsason lahenduse Eesti reservfondi riskivabaks säilitamiseks.

See lükkab elegantse ad ab-surdum’i argumendiga ja ühe, kõigile arusaadava sigaretipaki näitega ümber kõik Villu Zirnaski senised samasuunalised teoreetilised tulemused.

Nimelt on viimane püüdnud oma argumentatsioonides arvesse võtta valuutade oodatavaid kõikumisi jms määramatuid asju.

See kõik on täiesti ilmaasjata ja vihjab kalduvusele spekulatsioonideks.

Otsasoni lahendus ütleb selgelt ja kindlalt, et kui oletame, et dollari väärtus tõuseb miljard korda, siis on meil ilma igasuguste spekulatsioonideta õige üks kolmandik reservfondi rahast paigutada dollaritesse.

Sellega saavutatav võit oleks täiesti riskivabalt ja ka jälle kõigile arusaadavalt sada miljardit pakki sigarette.

Roolijoodik on kõva sõna

HELJU VALS, Tartu

Peeter Rehemale kõvadus ei meeldi. Ta kirjutab (PM, 2. juuli), et ei tea olevat inimest, kes roole jooks; et ah mis me ahvime soomet (rattijuopumus, rattijuomari); et press enne mõtelgu, siis ütelgu.

Rehema ise ei ütle seda üht ja õiget sõna, mis võtaks isu olla teistest mitte hoolija roolija.

Siin tulevad pähe vaid halelahjad võimalused: purjus roolikeeraja, pudelit kummutanud juht.

Kas kohvikujoodik joob kohvikut? Kas pudelijoodik joob pudeleid? Kas pühapäevajoodik joob pühapäeva?

Kui vanajumal inimestele keeli segas, siis lisas ta piprateraks kahemõttelisuse. Kellele pipar ei istu, pingutab seda välja õngitseda, ja maitse kaob. Ärgem olgem nii kohutavalt tõsised, nii ehmatavalt grammatilised! Tavakeel ei ole kunagi päris ühemõtteline ja see meid elus hoiabki.

Oli ilus hommik, ette võeti meestepüük - ei, ei püütud mehi, vaid mindi meestesalgas, naistetult. Ühtlasi oli see pühapäevapüük, spinningupüük, lustipüük, õnnepüük. Kala püüti kah.

Mis tahes nimetus on lööv ühesõnalisena. Seepärast kui peaks politseinik töö ajal purjus olema, siis ütleme kõvasti, et on sauajoodik. Joob saua ära ja enam ei tee.