MUUSIKA

Beethoveni lahkumine ehk mis on klassika

EVI ARUJÄRV

Mul ei lähe meelest ühel varasemal Nyyd-festivalil näidatud Mauricio Kageli film, milles vanni kuhjatud, magusainest Beethoveni büstid soolhappega üle valati. Too ikonoklastiline lagunemiskujund oli tol ajal üsna mõjuv, sest meil oli piir nn kõrg- ja madalkultuuri vahel veel üsna selge. Erinevates (ka rahvusheroilistes, modernistlikes ja sovjetlikes) vormides beethovenlus oli elus ning seda toetasid vastavad retoorikad ja «kultused».

Laulva revolutsiooni aegadel läksid ideoloogilise tähendusega muusikasündmused (Pärdi autorikontserdid, «Joonase lähetamine») pilgeni saalidele. Vahepeal jäid saalid tühjaks. Viimastel aastatel on publik jälle kohal, aga enam ei tulda beethovenluse peale. Uued publikugrupid on kaasa toonud teistsugused argumendid ja väärtused.

Meiegi ajakirjanduses vilksatab dialoog erinevate publikuhuvide nimel. Ekslik on arvata, et see tähendab vaid mingi normaalse kultuurisituatsiooni taastumisraskusi. «Valmis» olukorda ei ole mujalgi.

Vanad teemad

Ameerika kriitikute ühingu esinaine Nancy Malitz kirjutas 1992. aastal (Opera News, 92/10) pahaselt meediaruumi ümberjagamisest klassikaliste kunstide arvel ja populaarkultuuri kasuks, lühivormide, madalkeelsuse, anekdootliku kultuuriloba ja põnevate taustade eelistusest tõsisele arvustustegevusele.

Selle aasta 28. veebruari New York Times pühendas erilisa klassikale (mis USAs tähendab kogu akadeemilist traditsiooni). Jutt käis postklassikalisest ajajärgust ja klassika pühapaiste paratamatust kadumisest (Joseph Horowitz), kõrg- ja populaarkultuuri segunemisest ning uutest mõõdupuudest (David Schiff), heliloomingu hübridiseerumisest ja noorema põlvkonna kiindumusest «lenduva» väärtusega pastishshi (Paul Griffiths). Seega tõmmati «vanale» klassikale enam-vähem vesi peale.

Teema ei ole uus. Üllatab hoopis see, et USAs kui kõrgtehnologiseeritud avangardi, popkultuuri ja kasumimajanduse pesapaigas nn akadeemilise liini argumendid veel üldse kõneks tulevadki. Nagu seegi, et klassikalise ja popkultuuri eristamine NYT veergudelt alles mõni kuu tagasi kadus.

Piirideta klassika

Nn klassikaga toimuvaid muutusi peegeldab kõige enam plaadimajandus. Mainitud NYT numbris räägib Allan Kozinn USA plaaditurust, milles klassika osa on vaid 2,3%. Headel aegadel subsideerisid plaadifirmad klassikat popmuusika tuludest, nüüd on heategevus lõpetatud. Tulemuseks on kuluka nn standardrepertuaari (sümfooniad, kammermuusika ja ooperid) uussalvestuste tõrjumine; odavamate vanade salvestuste korduvkasutus sarjades; mõnegi dirigendi «ärkamine» uues maailmas, kus soodsate pikaajaliste lepingute asemel toimib mööduv projektirahastamine; dünaamiliste persoonide ja ebatavaliste repertuaari-ideede eelistamine.

Samal ajal kui teoreetikud tõmbavad post factum olukorras klassikale vett peale, laiendavad praktikud klassika piire, s.o turgu. Nii ongi klassikariiulilt ja kasina 2,3% seest leida eelkõige kolmetenoriplaate, tähtsopraneid, filmimuusikat ja mitmesugust crossover-toodangut. Meiegi oleme kuulnud, kuidas tippinterpreet Gidon Kremer tangosid mängib ja osa saanud Kronos Quarteti tehnikaga tagant aidatud kõlalummusest.

Sponsorid, establishment ja uus rõõmus boheem

Nii elav kui ka salvestatud klassika (ükskõik, mida selle all nüüd mõeldakse) vajab publikut. Allan Kozinn ja Greg Sandow räägivad kontaktivalmis ameerika noorest kultuuriinimesest, kes tuleb hõlpsasti nn nüüdisklassikat - 20. sajandi ja tänapäeva autorite muusikat kuulama. Seda kuulajat huvitavad nii laval kui plaadi peal Reich, Glass ja Adams, Piazzolla, Górecki ja Birtwistle, Harrison ja Monk - muusika, mis enamasti sisaldab atraktiivset rütmipulssi alternatiivsemas, s.o sensuaalsemas ja/või keerukamas kõlalises vormistuses, ühendades sel viisil «kerget» ja «klassikalist». Kirjeldatakse Ameerika suuremate orkestrite kogemusi repertuaari värskendamisel ja nüüdismuusikagruppide (Bang on a Can, Present Music) edu uue publiku tekitamisel.

Mõni asi tuleb tuttav ette. Meie Nyyd-ansambel käib oma köitvalt pakutud ja noort boheemi ligi meelitava repertuaariga otsekui üht jalga pealiiniga. Kontserdielus ilmneb ka teist laadi kuulajale suunatud töö. Juba mõnda aega on üles leitud «suveinimene», kes tahab lahedat muusikalist äraolemist. Muusikasündmust saab tekitada esindus- ja sponsorpubliku abil, kes eeltöö korral moodustavad valdava osa kuulajaskonnast. Tubina-festivali moondumine suvemuusikaks on ajamärk, mis räägib beethovenluse langemisest. Samas on ERSO ja publikuhuvi probleem õhus.

Kiire ja aeglane

Ühest küljest on sobimatu küsida, mis toimub uue publiku peas. Ainult nõukogude võim võis tahta vaimse olemise kontrolli. Tähendus aga tuleb vaid inimese kaudu.

Klassika vanas tähenduses esindab nn aeglast kultuuri, mis põhineb inimese aktiivsel osalusel, aeganõudval käsitööoskustel, muusikaharidusel või püsivamal kogemusel ning mille tulemusena tekib tugev seotus, tugev muusikaline identiteet ja küllalt autoritaarne väärtussüsteem.

Klassika tähenduse kaubanduslik uuendamine toimub «kiire» kultuuri reeglite kohaselt, kus käsitöö asemel on aukohal levitamist, salvestamist ja serveerimist teeniv tehnoloogiline külg; aktiivse omandamise asemel domineerib mehaaniline paljundamine; uue publiku (sageli haridusest ja osaluskogemusest tuge saamata) passiivne tarbijaseisund tähendab nõrka seotust ehk nõrka muusikalist identiteeti ja selle kompenseerimiseks on lakkamatult vaja agressiivseid (reklaami)stiimuleid.

Püksid ja melodraama

Ühes noortesaates kõlas inimese mure. Drum and bass’i fänn oli valiku teinud stiilselt rohmakate saabaste ja lapiliste pükste kasuks. Sel viisil oli noormees loonud seose referentgrupiga ning vastandunud universumile. Paraku olid mingid ebameeldivad tüübid Lasnamäelt sama valiku teinud - ja sellega temalt identiteedi riisunud. See on sügavalt mõistetav psühho- ja melodraama.

Kultuuriidentiteet on tundeline seotus. Ükskõik millega. Tundest, et too identiteet mureneb - näiteks vaadates, kuidas muusik «klassika» poodiumil lihtsalt tola teeb, sponsorpubliku poole koogutades või äri huvides klassikalisele «käsitööle» käega lööb - sünnib põlvkondlikke kurbmängegi.

Seepärast, ehkki klassikamõiste «muteerumine» ei tähendagi alati instrumentaalset allakäiku, ei tasu imestada, et Euroopast kostab müügifilosoofiale tõsisemaid vastuväiteid kui rõõmsalt kõikesöövast postsotsialistlikust leerist. Tuntud inglise muusikatoimetaja Norman Lebrecht arvab oma raamatus «Kui muusika lõpeb» kogunisti, et klassikaline muusika lämbub rahahullusesse.

Hoiakud siiski muutuvad. Näiteks kümnend tagasi suhtus saksa kriitika kerglasesse ameerika minimalismi üsna põlglikult, praegu on Adams ja Glass aktsepteeritud. Samas kõlab ka klassikat revideerivas NYTs vaikne väide, et äkki on «piirideta klassika» (piiritu turu) asemel kuulaja huvides ka piiride säilitamine midagi väärt.

Üks argument räägib piiride kasuks: muusikalisel identiteedil on saamise ja fikseerumise aeg. Teisel perioodil võõrast püksipaari naljalt omaks ei võeta. Kinnistumist, tundelist seotust võib inimese kultuurilises olemises omaette väärtuseks pidada.

Kuidas ka ei vaataks, millise ameerikaliku või euroopaliku nurga alt ei uuriks, on sõnal «klassika» ikkagi küljes märk millegi kinnistamisest ja teatavate väärtuste ühe tõena säilitamise üritusest. Suurim süüdlane muusika klassikalistumisel oli Beethoven, kes nägi kõvasti vaeva, et eemaldada muusika tühisest ja häirivast ning pühitseda tema kõlamine kontserdisaalidesse. Seega on meile teada olev (õhtumaisest on jutt) muusikaline klassika hoopis noorem kui teiste kunstivaldade klassikad. Sestap ka mure suurem.

Terve 20. sajandi ja veidi rohkemgi luksuslikku rahu, eliidi toetust ning kunsti nimel turvalist suletust nautinud niinimetatud klassikaline muusika elab üle raskeid aegu. Konkurents lagundab kaitseala, kuulaja kisub teda tänavale, rahva sekka. Ja kuna «turg» on praeguses inimmaailmas sama paratamatu nagu maa tiirlemine ümber päikese, siis peavad selle platsi peal oma koha pärast kemplema ka ideed ja vaimuväärtused. Lisaks «klassika» tähenduse kaubanduslikule uuendamisele muutub ajapikku ka tema vaimuväärtusline sisu. Traagika seisneb ainult selles, et kõik kipub toimuma pööraselt kiiresti. Kas uus sisu on kehvem eelnenust? Kas muusikavalla karmi olelusvõitluse võitjad ei vääri tähelepanu? Kas «klassika» on sõna või tähendus? Kas muusika «tarbimine» on halb ja mida see sõna õigupoolest ikkagi tähendab? Nendel küsimustel on lootusetult palju vastuseid ning tegemist on probleemiga, mille üle võib küll arutleda, kuid mille juhtimine on väljunud kontrolli alt. Globaalne massimeedia, internet ja valikuvõimaluste ohtrus on status quo loosungi alla kogunenud vastupanuliikumistele jätnud vaid ühe arvestatava võimaluse - isoleeruda. Tulevasi klassikuid tuleb aga otsida nende seast, kes rüsinas julgelt osaleda üritavad.

IMMO MIHKELSON

algusesse

Hej csillag, csillag… (Oh täht, täheke…ungari rahvalaul)

JAAK JOHANSON

Kohvikuna avati keskaegne Kloostri Ait 1994. a juunis. Asub Tallinna vanalinnas Vene tänav 14. Kuulub samasse mõttevälja Vanalinna Muusikamaja, Vanalinna Hariduskolleegiumi, Theatrumi, Hereditase keskuse ja Ladina kvartali ideedega. On mõeldud ka kokkusaamiskohana, avatud klubina… Aidas on oma rahva muusikat mänginud näiteks armeenlased, ersad, navahod, sardid, norrakad, venelased, taanlased, liivlased, rootslased, marid, shotlased, mordvalased, flaamid, kihnlased, iirlased, setod, ukrainlased, soomlased, leedukad, juudid, ungarlased, lätlased ja keenialased.

Samas saab ikka kuulda ka eesti lõõtsa, torupilli, kannelt, viiulit. Ait on avatud igale tõesti elavale muusikule, muusikale, mis kellelegi südamest tähtis. Ning seal on loetud kza luulet, lauldud-tantsitud.

Kusagilt Belfasti plangu, pubi või muu p… seinalt on pärit sarkastiline grafititõdemus: Military intelligence is a contradiction in terms (sõna-sõnalt: militaarne intelligents on terminoloogiliselt vastuoluline mõiste). Võiks parafraseerida: rahvamuusikastaar on terminoloogiliselt absurdne mõiste.

Nii-öelda reaalsest elust teame, et sõjaasjanduses on IQ-nõuded üha kõrgemad ja pärimuslik muusika ja teadmus irdub tasase kribina-krabinaga rahvaist ning leiab oma koha ladusates arhiivides, aga ka world-mjuusika eksootilistel turulettidel, eriliste festivalide kuulsates esinejates-rahvaesindajates, erilistel plaatidel erilistes plaadipoodides, raadio ja TV eriprogrammides, eriteadlaste erikursustel, eriliste inimeste erilistes julmhellades südameis jne.

Ja pole lihtne otsustada, on ta nüüd parasjagu õnn või õnnetus, näiteks see sõdalaste ülim nutikus või see, et rahvamuusika müüb ja rahvaste tähed säravad igavikku.

Nood umbmõtted hajusid, kui süda sai rõõmsaks pööraselt väärikast muusikast, laulust-tantsust Ungari kultuuri päeva kontserdil Mustpeade Majas. Jah esinesid, jah tähed, jah kuulsad, aga tulid kuidagi ilma suure kära ja reklaamita ning tegid prii kontserdi. (Ungari kultuuriesinduse jt toetusel, annetustega Taga-Karpaatia üleujutuse ohvritele.)

Tihtipeale tähendavad kultuuripäevade ettevõtmised soliidset eelarvet, kolmveerandit saali «huvilisi» ja kuivi köhatusi. Mustpeade saal oli sel õhtul puupüsti täis, lapsed istusid ees põrandal, tudengid seinaääri mööda, saalis läbisegi vippe ja heidikuid, hulga eesti inimesi ning pisut hämmingus välismaalasigi. Korraks oldi nagu maailma-avanemise murrangu serval 10 aasta eest, mil koos lauldi, koos kuulati, mis laule ilma pealt kostab. Ungarlased läksid silmanähtavalt põlema ja juhtus tavatult hea kontsert olema, mis jätkus vastastikku mängimise, laulmise ja tantsimisega Kloostri Aidas.

Seal rääkisime muusikaga kokkusaamisest ning Márta vanematest ja vanavanematest. Kord võitis koolitüdruk Márta lauluvõistluse ja sai auhinnaks vastilmunud plaadi arhiivilindistustega ehedast ungari rahvalaulust, armus kompromissitult ja temast saigi tüdruk, kes laulab «vanaeide häälega». Ka ansamblikaaslaste taust on sarnane. Kõik on avastanud autentse rahvamuusika vanemate julgustusel ning käinud tudengieas omal käel õppimas, kolamas, kogumas Transilvaania ungari külades, Csángode juures Moldaavias jne, mänginud koos külapillimeestega ja toonud nende lood Budapesti tudengite tantsutubadesse.

Ansambli tuumik oli seotud Bartóki-nimelise tantsuansambliga, kes hoidis kõrvale ametlikult propageeritavast liba- ja lavarahvatantsust, pöördudes eheda traditsiooni sõltumatu väärikuse poole. 70ndatel sai Táncházi (tantsumaja, tantsutuba) liikumisest vabameelse noorsooliikumise oluline, tugeva poliitilise alatooniga manifestatsioon. Muszikás ja Márta Sebestyén olid selle fenomeni ühed olulisemad mootorid.

Ja kuigi alates 1978. aastast tabas neid maailmakuulsus: tippfestivalid, tippkontserdipaigad, filmimuusika (näiteks «The English Patient»), Márta Sebestyeni sooloprojektid, hitid koos Deep Forestiga jne, mängib toosama seltskond Budapestis, oma Táncházis igal teisipäeval lastele ja igal neljapäeval tantsuks kõigile soovijaile ning nõnda juba mitukümmend aastat, kui just parasjagu New Yorgis, Pariisis või mujal kodunt ära ei olda. Seda peavad nad väga oluliseks, eriti neid teisipäevi.

Márta Sebestyén rääkis samuti, et nüüd on tantsutubasid Budapestis ja terves Ungaris jälle hakanud juurde tekkima, eriti ülikoolilinnades. Tema kauaaegne tantsupartner ja õpetaja István Litkey, kes on praegu ametis Ungari Teadus- ja Kultuurikeskuses Helsingis, käib üsna tihti Tallinnas asju ajamas ning on juba mitmel-setmel korral Kloostri Aidas vaheldumisi Celia Roose tantsuklubidega Táncházi korraldanud. Ungari Kultuuriesindus ja Eesti-Ungari seltsi eestvõtmisel hakkavad need nüüdsest vast lausa iga kuu toimuma. Palun väga, aga ettevaatust, kui te sinna juhtumisi satute! Mees on pea 60, tegelikult eatu, tantsib pööraselt vägevalt ja väärikalt, paneb kõik märkamatult kaasa tantsima ega luba endale klaasi veinigi välja teha.

Aga alles nädal tagasi istusime pärast Mustpeade Maja kontserti koos maailmakuulsa soome akordionisti Maria Kalaniemi, Timo Alakotila ja Celia Roosega Kloostri Aidas ja nuputasime, kuidas ülelahe noorte peiaritega tihemini kohtuda.

Ohtlikud inimesed, ohtlikud tähed.

SOFIA JOONS

Eestlanna ja rootslanna ühtaegu, elab juba viis aastat Eestis. Mängib viiulit ning laulab - on siin erinevate kultuuriruumide vahendaja, seda mitte ainult muusikas. Viimasel ajal torkab silma teatriringkondades. Õpib Eesti Humanitaarinstituudis.

SIIM SARV

Sarvede dünastia esindaja, arvutivõrkude spetsialist, mängib Kloostri Aidas ja Vanalinna Muusikamajas sageli lõõtspilli. Teeb seda nii, et õpetab publikut samal ajal ka tantsusammu seadma. Tunneb hästi regilaulutraditsiooni ja laulumänge.

ALEKSANDER SÜNTER (Sünteri Sass)

Saaremaa pärimusmuusika liikumise käivitaja, Viljandi kultuurikolledzhi kasvandik, võtab Tallinnasse tulles ikka lõõtsa ühes. Tunneb näppepidi eesti lõõtsamängu traditsiooni ega hoia seda Aidas ainult enda teada.

CELIA ROOSE

Lisaks sellele, et mängib torupilli, lõõtsa ning laulab, on Pirrupuusaare «nõid» Viljandis rahvamuusika kateedri juhataja ja uue avatud tantsutubade liikumise algataja Tallinnas ning mujal. Kloostri Aidas pani viimati rahva pöördesse püha Patricku päeval 17. märtsil.

algusesse