TEATER

Noor teater: impressionistlikust tragöödiast getotraagikani

Palju inimesi. Palju teatrit

Jim Cartwrighti «Tee» Eesti Draamateatris.
Lavastaja: Hendrik Toompere jun. Osades: EMA Kõrgema Lavakunstikooli XIX lennu tudengid

ANDRES KEIL

Jälle lavakad. Ja noor Toompere. Ja Cartwright. Ja «Tee». Ja tee. Iga kursus on mingisugust rada mööda oma nägu. Eelmine, XVIII lend laulis, tantsis ja elas ansamblis. Vaevalt et selles noored näitlejad ise peamised määrajad on. Ikka kursusejuhendaja ja lavastaja. Tookord siis Priit Pedajas. «Tee» seltskonna, XIX lennu selja taga on Ingo Normet ja Hendrik Toompere juunior. Ja ühes rütmis hingavat ansamblit ei ole. On see hea või halb?

Värskendav, ütleksin. Teatrikooli üliõpilaste ettevõtmisi jälgitakse alati suts teistsuguse pilguga kui «valmis päristeatrit». Vaadatakse pigem noort näitlejat, tema olekut laval, sisendussuutlikkust - seega ennekõike inimest. Ja Toompere lavastuses on laval inimesed. Erinevad - mõned vanemad, mõned nooremad; mõned paremad, mõned pahemad. Mõned täpsemalt, mõned rabedamalt välja joonistatud, aga - laval on Näitleja Silm. Toompere lavastus on tehtud seestpoolt, näitlejast ja tema rollist lähtuvana.

Jim Cartwrighti näitemäng meenutab oma struktuurilt veidike ooperit. Esimese paralleelina kargab pähe Lloyd Webberi «Cats». Selline karm prügikastivärk. Teiseks astuvad inimesed vaheldumisi rambile ja räägivad oma loo. Vahel püüavad nad aru saada, miks kõik just niimoodi on, nagu parasjagu on, aga enamasti ei saa.

Rambi ees on inimesed, kes elavad mingi Suurbritannia tööstuslinna agulis. Ja slummi keskel on tee, mida mööda autor oma tekstiga kõnnib. Tee, kuhu lavastus meid tooliga tükkis kaasa tassib. Nagu vana ridaküla. Majad mõlemal pool teed, kiikad esimesse, esimene lugu, kuulad ära, mõtled veidi järele kui viitsid - ja lähed edasi. Selle tee ääres elab igasuguseid inimesi. Jõulisemaid ja jõuetumaid. Tugevamad tüübid liiguvad kõrtside vahel koos meiega, ilmutavad end siin ja seal, ajavad omi asju, ei lase end meist segada. Meie ainult vaatame. Jalutame läbi tüüpide ja elusaatuste galerii.

Üleüldse peaks Cartwrighti näidendist ilmselt jääma tugev lootusetuse impressioon. Nendel slummibrittidel on ju kõik halvasti. Ei ole raha ega armu. Või kui arm on, siis morbiidne. Aga lavastus nõnda lootusetult ei mõju. Kui, siis veidi hoiatavalt. Kallid kaimud, vaadake ette, me näitame teile erinevaid võimalusi vigu teha. Et te neist hoiduksite. Et te õpiksite. Et te veidi mõtleksite. Ma arvan, et see ongi üks põhjus, miks Toompere selle tüki tegi. Just lavakatega. Just noortele inimestele… ja nende vanematele.

Teisalt on see lavastus muidugi introduktsioon ja ekspositsioon. Sissejuhatus ja tutvustus. 15 teatriüliõpilast ca 30 rollis ja lisaks sellele veel kolmes koosseisus. Kõikidel näitlejatel on kolm-neli erinevat rolli, mis ühtlasi tähendab, et ühe lavastuse käigus saavad noored luua terve hulga erinevaid inimtüüpe, kellel erinevad elatud elude slepid taagana taga lohisevad.

Ja kuigi tänases päevas on meeldivate lavastuste üle vaatamise traditsioon kadumas (või juba kadunud) võiks «Teed» küll mitu korda vaadata. Kasvõi seepärast, et ta näitlejate vaheldumise tõttu tavalistest paralleelkoosseisudega teatritükkidest hulk maad dünaamilisem ja muutuvam on. Äkki võiks Draamateater pakkuda «Tee» erinevatele koosseisudele terveid piletipakette? Lisaks veel näitlejate tööturg: teatrijuht saab mitu näitlejanägu ühest lavastusest.

«Tee» on igatahes huvitav. Naerda saab. Vahel on kurb ja igav ei ole. Muusika on Nirvana ja Massive Attack. Noored on lustilised.

18. ja 21. märtsil kell 19 Eesti Draamateatri suures saalis

algusesse

Puhtuse ülemlaul

JAAN J. LEPPIK

Belglase Maeterlinckiga Eesti lavale tulla on suur kiusatus, ent ilmselt ka suur risk. Individualistlik ja aktiivsele mängulisusele orienteerunud vaatajaskond rõõmustaks arvatavasti rohkem mõne humoorika mõõga-mantli tüki pääle. Et aga Theatrumil on olemas üsna toekas, välja kujunema hakkav publik, siis teadis lavastaja, mille peale ta välja läheb.

Klassikaline armastuslugu on inspireerinud paljusid heliloojaid: Fauré, Sibelius, Schönberg. Debussy kirjutas «Pelléasest ja Mélisande’ist» ooperi, mille kontsertettekannet võis Tallinnas kuulata möödunud kevadel. Lembit Petersoni lavastet draamaversioonist õhkub meditatiivsust (väga petersonlik), sümbolite teadlikku rõhutamist ning mängu vaikusega. Tõsi, viimane balansseeris aeg-ajalt kuuldavuse piiril ning mõni Arkeli (Lembit Peterson) repliik jäigi vist ainult tema enda sisekõrva.

Lavastus on tugev, kompaktne ja pingerikas. Kolme eri vanuses mehe (isa, vanem poeg ja noorem poeg) erinev armastus noorukese Mélisande’i (Anneli Tuulik) vastu oli kenasti esile toodud ja kogu lavastuse jooksul hästi täheldatav. Siinjuures pean mainima minimalistlikku lavakujundust kui Petersoni erakordselt hääd abimeest. Kinni-lahti käivatest ribikardinatest üles ehitet sammastik lubas mängida liikumisega ning andis nõnda võimaluse nendesamade sammaste vahele ikoone moodustada.

Lavastuse 3 pärlit on mu arvates Lembit Peterson, Leino Rei (Golaud) ja II vaatuses monoloogiga üles astunud Kärt Johanson. Viimane esitas küll väikese rolli, ent intonatsioon, häälevärv, diktsioon ja seda kõike vormiv sugestiivsus toimisid laitmatult. Nagu hää aaria ooperis! Leino Rei Golaud vaimustas eeskätt nüansitunnetusega nii hääles kui liikumises. Huvitav, kuidas nii suure kasvu ja «kondiga» mees nõnda plastiliselt liikuma on hakanud?!

Lembit Petersoni Arkel lummas. Vana väärikas, ülikehva nägemisega mees (milline silmademäng!!!) istus laval reeglina tsentris ning saal oli tal peos. Saal oli hiirvait. (Kui II vaatuse alguses kolistavad hilinejad välja arvata. Muuseas, Theatrumil võiks kah inimene ukse peal olla, kes hilinejate eest hoolt kannaks.) Tekkis kummaline vajadus vana Arkeli ees sügavalt kummardada. Teen seda siis kirjalikult ja andku Peterson see Arkelile edasi.

Mélisande’i roll jäi pisut liig nukulikuks (vrd Katariina Lauk «Nukkude akadeemias»). Kui nüüd maeterlincklikku sümboolikat arvesse võtta, siis arvatakse, et Mélisande sümboliseerib Noorust, mida eri eas mehed omal kombel igatsevad: Pelléas kirglikult, põledes ja kasutades; Golaud austades ja mõista püüdes; Arkel igatsedes kasvõi kordki veel puudutada ja püüdes nooruslikku energiat sisse hingata.

Geneviève (Ülle Kaljuste) Arkeli abikaasana tundus olevat hää ema, keda Arkel mõjuka isiksusena elu jooksul mõneti enese järgi on vorminud. Ülle Kaljustet on alati meeldiv mängimas näha ja lõpeks võitsid sellest eeskätt EHI tudengid. On, mida õppida.

«Pelléas ja Mélisande» ei ole tükk, mida vaadata siis, kui pikk päevatöö on inimese läbi kurnanud. Seda etendust peab vaatama minema puhanult - ainult nii hakkab tervik elama, ainult nõnda on võimalik tükiga «koos hingata». See hingamine on hää ja kerge, hoolimata Mélisande’i surmast, Golaud’ siseheitlustest, Arkeli valust, sest kui keegi midagi kaotab ja selle uues ning veelgi kirkamas olus leiab, ongi tegelikult kõik korras. Siis ongi elul mõte.

17., 20. ja 27. märtsil kell 18 Theatrumi saalis

algusesse