Askeet
Rikkus, olgu saadud ausal teel või mitte, muutub õigeks, kui see on annetatud askeetidele
Ateshgjahh 1840
ANDRI IVINSellest on möödunud neli kuud, kui ma koos kahe teise hindu palveränduriga Sringari linnast Apsheroni poole teele asusin, et pühenduda tule teenimisele Ateshgjahhi templis. Mu paunas on hinnaline kingitus Ateshgjahhi asukatele - kann Gangese püha veega. Seda vett on tarvis, et palved kostaksid jumalate kõrvu.
Meie vaevarikas teekond on lõpule jõudmas. Tohutu puustusmaa keskel seisab rangete arhitektuurivormidega pigem kindlust meenutav viisnurkne tempel. Kuigi ta ei hämmasta mind ei oma ilu ega mõõtmete poolest, lummab ta mind oma tuledega. Me siseneme hoovi läbi portaalse kaarvärava, mille külgnishshides lõõmavad leegid. Sissepääs on kui üks suur põlev uks.
Kuni üks templi preestritest meie poole tuleb, on mul aega silmitseda sisehoovi. See on avar ebakorrapäraselt viisnurkne õu, mille keskel asub altar - nelinurkne rotund. Selle katuse nurkades kössitavad nagu gigantsel pukil neli korstnat. Altari kuppel, millesse on müüritud kolmhark - jumal Shiva sümbol -, on altpoolt nelinurkne ja ülalt koonusjas.
Lõpuks jõuab preester meie juurde. Pärast tervitusi annan talle üle kannu Gangese veega ja palun luba jääda mõneks ajaks Ateshgjahhi tuld teenima. Preester juhatab meid kongidesse. Teel selgitab ta meile, et templi sissekäigu kohal olev balahane on ettenähtud kaupmeeste majutamiseks, kes annetavad templile, et vaesed hindud-askeedid ja palverändurid saaksid tuld teenida ning palvetada kaupmeeste hea käekäigu ja nende perekondade eest.
Sisenen kemmi läbi teravavõlvilise ukseavause. Nii valgus kui õhk pääsevad kambrikesse vaid läbi selle ava. Aken on nii tilluke, et sealt mahub vaevalt varblane läbi pugema. Siledad krohvitud seinad, võlvlagi, seintes orvad majakraami tarbeks, tulease, kaks lavatsit. Ühe seina ääres on tulealtar - kivist kõrgendus, millel põleb gaasilatern ning seisavad ohvriannitassikesed. Lavatsil vaiba peal lebab kuivetunud askeet. Ta on näljast ja enesepiinamisest täielikult nõrkenud. Ma pakun talle leivaviilukat. Ta murrab selle pooleks ning palub ühe poole panna tassi sisse, et selle anniga teha jumalaid armulikeks. Ta ise ei suuda enam tõusta ja altari ette minna. Tarkadest targim selgitab mulle, et tema maine keha ei oma mingit väärtust. Tema eesmärgiks on vabaneda sansaara ehk taassünni ängistavaist ahelaist, samastuda jumalustega, saavutada igavest õndsust - mokshat. Selle taotlemisel on ta ületanud pärimuslikud elusihid artha (e kasu), kama (e nauding) ja dharma (e kohus) ning neile vastavad eksisteerimisvormid.
Äkitselt hakkab lööma kell kutsudes palvusele. Heli tuleb hoovis asuvast rotundist. Kongi siseneb kõhetu eremiit. Tema kaela ja käte külge on kinnitatud pikad jämedad ketid, jalad on raudus nagu vangil. Koos aitame asemel lebanud askeedi jalule ja talutame ta palvelasse.
Palvela on piklik ruum, piisavalt suur, et mahutada templi asukaid. Seinte ääres on istumiseks kivist kitsad sekid. Sissekäigust paremat kätt ruumi lõpus asub altar, mida muust kambrist eraldab kivist madal vahesein. Väljastpoolt liitub säärvandiga kivist lavats. Peenestatud lubjal, peast kuni jalgadeni valge, lebab ükskõikselt elatanud eremiit. Nähes teisi palvelasse sisenevat, ajab ta ennast vaevaliselt püsti.
Altari juurde ei lubata kedagi peale preestrite, kes viivad läbi jumalateenistust. Altar ise on astmeline, kaetud siidriidega, millele on joonistatud tule stiliseeritud kujutis buta. Altari ees on kolm preestrit. Üks neist, noorim, hakkab puhuma suurt merikarpi sanghat. Seejärel on kuulda kellukese kõlinat, metallist tamburiini tuhmi põrinat ning vasktaldrikute läbitungivaid helisid. Niiviisi peletavad preestrid eemale kurjad jõud ning tõmbavad palvusele jumalate tähelepanu. Algab palvete lugemine.
Jumalateenistus läheneb lõpule. Ja jälle nagu alguses hakkab läbilõikavalt kõlama sangha, meloodiliselt helisema kelluke, tümpsuma käsitrumm ning kilisema taldrikud. Palvus on lõppenud, kuid see jõuab jumalateni alles siis, kui iga palvetaja on kastnud oma näpu kannus olevasse püha Gangese vette ning märja sõrmega laupa niisutanud.
•••
Hommikul ärkan piinava näljatundega. Mu konginaaber ütleb, et näljaga harjub ära. Mõne aja pärast kaob söögiisu iseenesest.
Hommikusöögiks keedan tulel meile mõlemale veidi hirsiputru. Seejärel teostan kohustusliku pesemise, lähen altari ette ja panen ohvritassi sisse putru. Tarkadest targim on väga nõrk ega jõua ise süüa. Ma aitan teda.
Enne hommikupalvust on mul aega templis veidi ringi vaadata. Suundun hoovi keskel paikneva tsentraalse altari poole. Selle seinas on kivist tahvel sanskritikeelse kirjega: «Pühas paigas jumalusele ohverdatud rikkus, mis on annetatud askeetidele, muutub õigeks.» See tähendab, et hoolimata sellest, kas rikkus on saadud ausal teel või mitte, muutub see õigeks, kui on annetatud askeetidele.
Mööda väikest treppi astudes jõuan altarisse. Keset põrandat on auk, kus jumalateenistuse ajal põleb tuli. Augu kohal kupli all ripub kell. Seesama kell kutsuski eile palvusele. Rotundi kivipõrandal istuvad kaks erakut. Üks neist ootab sisekaemuslikus kõverasse keerdunud poosis, millal hakatakse kella lööma, et siis süüdata tuled altari korstnates ja altari sees. Teise askeedi kuivetunud ja närbunud vasak käsi on sirutatud ettepoole. Istun põrandale ja tõstan vasaku käe. Mööduvad minutid. On tunda, kuidas veri hakkab tasapisi käest ära valguma. Esmalt muutuvad tundetuks sõrmed, seejärel kogu käsi. Ma ei lase käel langeda. Tohutute jõupingutuste hinnaga säilitan käe asendi. Ülepingutuse tõttu hakkab higi voolama üle näo, rinna ja selja. Üritan sõrmi liigutada, aga nad ei kuula sõna, ei allu mu tahtele, on täiesti tuimad. Askeet ütleb, et ta istub nii iga päev mitmeid tunde. Tema käsi on kangestunud ning ei suuda enam kunagi liikuda. Ta saab oma kätt veel vaid tõsta, aga mitte painutada. Ainult enesepiinamise ja lihasuretamisega on võimalik pääseda sansaara orjastavatest ahelatest ja saavutada ihaldatud mokshat. Kuigi olen täiesti kurnatud, ei lase ma askeedi eeskujul langeda käel enne, kui hakkab kõlama palvusele kutsuv kell.
Pärast jumalateenistust saan jutule ühe eremiidiga. Saan teada, et templit hakati ehitama juba poolteistsada aastat tagasi. Mida enam arenes kaubandus India ja Aserbaidzhaani vahel, seda enam levis Indias kuuldus Apsheroni igavestest tuledest. Palverändurid tulid siia tuld kummardama. Oli tarvis hoonet, kus pärast mitme tuhande verstast teekonda oleks võinud puhata. Siis ehitatigi tulevase templi esimene hoone - tall. Suuremeelsed auväärsed india kaupmehed annetasid raha templi ehitamiseks. Kongide sissekäikude kohal on seinte sisse müüritud tahvlid nende kaupmeeste nimedega.
Templi õue edelanurgas on tilluke kong. Piilun ukseavast sisse. Kemmis saadab oma elupäevi mööda üksik askeet. Kambri kohal olev kuppel osutab, et see isik on eriline pühadus. Ta istub ristatud jalgadega. Liikumatu äraolev pilk on suunatud tema ees põleva tule leeki. Kambrikese seinanishshides on Vishnu ja tema abikaasa, ilu-, armastus- ja õnnejumalanna Lakshmi puust ja elevandiluust nikerdatud kujukesed. Askeedi kõrval lebab kookospähklist meisterdatud paun armuandide jaoks. Kambri nurgas on väike kivist altar. Ma ei söanda kõnetada tema pühadust ning lahkun vaikselt.
•••
Mu konginaaber on surnud. Enne kremeerimist määrivad eremiidid auväärse maised jäänused püha veise-seebu-võiga, mida säilitatakse bumbas - metallist ja nahast valmistatud kaunis toosis. Mitte kõigile askeetidele pole võidmine kättesaadav. Või on väga kallis ja vaesed peavad leppima Apsheronil leiduva naftaga. Pärast võidmist aitan lahkunu valge lina sisse mässida ja riida peale kanda.
Ma usun, et targematest targim vabanes lõpuks taassündide ahelaist ning saavutas ihaldatud igavese õndsuse.
algusesse