Ryan ja Shakespeare lähevad Oscari-lahingusse

TAMBET KAUGEMA

Oscari tänavuste kandidaatide pikast nimekirjast leiab tähelepanelik filmihull ka Taani firma A Film ApS lipu all toodetud joonisfilmi «Kui hing läheb oma teed», mille lavastajad-animaatorid on eestlased.

Lühianimafilmide kategoorias Oscari auhinnale kandideeriva joonisfilmi idee autorid ja rezhis-söörid on taanlased Karsten Kiilerich ja Stefan Fjeldmark, lavastajate-animaatorite realt filmi lõputiitrites saab aga lugeda eestlaste Meelis Arulepa ja Ando Tammiku nime. Filmi visuaalne pool valmis Tallinna joonisfilmistuudios A Film Eesti.

Shakespeare’i kuraditosin

Põhiline madin Oscarite pärast käib mõistagi mujal, eeskätt mängufilme puudutavates kategooriates. Briti romantiline komöödia «Armunud Shakespeare» kandideerib kokku 13 kategoorias - neist märkimisväärsemad on ehk parima filmi, parima rezhissööri (John Madden), parima naisnäitleja (Gwyneth Paltrow) ning mõlemast soost parimate kõrvalosatäitjate kategooriad (Judi Dench ja Geoffrey Rush). Aga miks mitte ka Marc Normani ja Tom Stoppardi käsikirja kandideerimine parima originaalstsenaariumi kategoorias.

Võib arvata, et Steven Spielbergil ja tema filmi «Reamees Ryani päästmine» meeskonnal venisid näod pettumusest üsna pikaks - olid ju nemad enne teisipäeva õhtut, kui Oscari kandidaadid teatavaks tehti, kõige tõenäolisemad favoriidid. Siiski on «Ryanil» «Shakespeare’ile» vastu panna vaid 11 kandidaadikohta: näiteks parima filmi, parima rezhissööri (Steven Spileberg), parima meesnäitleja (Tom Hanks), parima originaalstsenaariumi (Robert Rodat) jmt kategooriates.

Steven Spielberg võib ennast siiski lohutada, et rekord - kandideerimine 14 kategoorias - on endiselt tema valduses. Möödunud aastal jõudis selle saavutuseni «Titanic», korrates sellega filmi «Kõik Eve’ist» 1951. aastal püstitatud rekordit. «Titanicul» läks möödunud aastal ülihästi, 14 kategooriast vaid kolmes ei tulnud Oscarit, kuid filmikriitikud on juba ennustanud, et ega aastad pole vennad. Isegi Spielbergi jaoks mitte.

Tänavuste Oscari kandidaatide nimekirja silmitsedes torkab silma, et tähelepanuväärse trikiga on saanud hakkama sügisel Tallinna rahvusvahelisel filmifestivalilgi linastunud Roberto Benigni film «Elu on ilus»: esimest korda viimase kolmekümne aasta jooksul kandideerib üks ja sama film ühtaegu nii parima filmi kui ka parima võõrkeelse filmi kategoorias. Lisaks sellele kandideerib Roberto Benigni ka parima rezhissööri ja parima meesnäitleja kategoorias. Kokku püüab «Elu on ilus» aga koguni seitset Oscarit.

Üllatuslikult ei pääsenud parima filmi kategoorias kandideerima Peter Weiri suvine kassafilm «Trumani show». Weir ise küll kandideerib parima rezhissööri tiitlile ja ka Ed Harrisel on väljavaateid saada parima meeskõrvalosatäitja Oscar.

Malick hõõrub rõõmust käsi

Seevastu oli põhjust heameelest käsi hõõruda vahepeal 20 aastat filmimaailmast eemal viibinud Terrence Malickil, kes filmiga «Peenike punane joon» korjas koguni seitse kandidaadikohta, saades sel moel moraalset hüvitust hiljuti Kuldsete Gloobuste jagamisel teda tabanud ebaõnne eest. Seitsmes kategoorias kandideerib ka Shakespeare’i-filmiga sama ajastut käsitlev «Elizabeth».

Tänavu 71. korda jagatavate Oscarite võitjad tehakse teatavaks galaõhtul 21. märtsil Los Angelese muusikakeskuses.

---

Arvamus

Steven Spielberg,
filmi «Reamees Ryani päästmine» rezhissöör

Ma mõtlen, et minu filmi kandideerimine Oscarile on eelkõige lugupidamisavaldus II maailmasõja veteranidele.

On tähtis, et veel enne, kui see sajand läbi saab, pälviksid erilist tähelepanu just need, kes päästsid tegelikult selle maailma, peatasid holocaust’i. Need, kellel on tulnud väga palju kannatada.

Nick Nolte,
parima meesnäitleja Oscari kandidaat

Igas mõttes on «Affliction» väike film ja see, et vaid kuue miljoni dollari suuruse eelarvega linateos pälvib sellist tähelepanu, on suur ime. Mitte keegi poleks osanud seda ennustada.

Põhjus, miks sellised filmid sünnivad, on puhas tegemise rõõm, raha pärast siin keegi ennast liigutanud ei ole.

Roberto Benigni,
filmi «Elu on ilus» rezhissöör

Ma olin tõepoolest nagu piksest rabatud, kui kuulsin, et minu film kandideerib Oscarile koguni seitsmes kategoorias.

Ma ei tea, kuidas küll tänada neid kümmet tuhandet inimest, kes Oscarite valikuid teevad. Tahaksin olla pisike linnuke, lennata igaühe akna taha, koputada nokaga aknale ja laulda neile tänutäheks.

Ian McKellen,
parima meesnäitleja Oscari kandidaat

On suur rõõm näha Edward Nortonit koos minuga kandideerimas parima näitleja Oscarile.

Kunagi ütles Norton mulle, et just mina olevat olnud see, kelle pärast sai temast näitleja. Nüüd ma loodan, et mina olen see, kelle pärast ta Oscarit ei võida.

Berliini filmifestival pakib kohvreid

JAAK LÕHMUS
Berliin

Viimast aastat vanas kohas tegutsev Berliini filmifestival toob tänavu vaatajani filmiprogrammi, mille üle korraldajad on põhjendatult uhked: «Proovigu Cannes’i festival seda ületada!».

Eile alanud Berlinalel, nagu kinorahvas seda armastatud festivali kutsub, on tunda kolimismeeleolu. Festivalisüda on tänavu viimast korda vanas Lääne-Berliinis Budapestenstrassel, loomaaia naabruses, hotellis Intercontinental.

Järgmiseks aastaks, juubelifestivaliks, kolitakse aga Potsdami väljakule, Brandenburgi värava ümbruse Berliini ülimoodsasse city’sse. Kogu Euroopas kuulsad festivalikinod, nagu Zoo Palast, Royal Palast, Delphi’ satuvad siis justkui üleöö nukrale äärealale. Berlinale muudab oma ilmet koos uue aasta pöördumisega.

Saksa film on tõusuteel

Tänavuse festivali avafilm oli sakslastelt endilt, sest peo korraldajad tunnevad häbenemata rõõmu kodumaise filmikunsti üha kerkivast tasemest. Meenutagem, et nädalapäevad tagasi naasis noor saksa rezhis-söör Tom Tykwer Ameerikast Sundance’i festivalilt parima välisfilmi peaauhinnaga; tema «Lola jooksu» on näidatud ka meie Pimedate Ööde filmifestivalil ja see peaks kevadel jõudma ka Eesti kinodesse.

49. Berlinale avafilmi rezhis-söör on Max Färberböck. Tema rohkem kui kaks tundi kestev oopus «Aimee ja Jaguar» on teemalt erakordne. See on kahe naise, juuditari ja sakslanna, armastuse lugu Teise maailmasõja päevil Berliinis.

Pärast seda, kui Roberto Benigni pälvis oma holocaust’i-komöödiaga «Elu on ilus» mullu Cannes’is Kuldse Palmioksa, võikski jääda mulje, et eriline vaade nondele halbadele aegadele on kinos alles praegu võimalikuks saanud. Kuid ei tohi unustada, et juba 1970. aastate algul tegi näiteks Liliana Cavani oma «Öise portjee», tulivalusa ohvri ja timuka suhte psühholoogilise analüüsi; erakordne lähenemisviis polegi heas filmikunstis nii haruldane. Täna õhtul näeb Zoo Palasti publik, kui originaalselt on vormistanud oma loo Färberböck.

Ida ja Lääne kohtumispaik

Berlinalet peetakse kinomaailmas üldiselt poliitilise atmosfääriga filmifestivaliks, teinekord lausa vasakpoolse vaimu kandjaks. Meil, eestlastel, on määratlustest, mis antud Euroopa südames toimuvale kultuurisündmusele, omajagu raske aru saada. Lihtsusta kuidas lihtsustad, ikka näed asju läbi siinse luubi. Leppigem pigem iseloomustusega, mida Berliini festivalile on antud vähemalt 40 aastat: see on Ida ja Lääne kinematograafia kohtumispaik. Ja väga head kino jätkub Berlinalel paljudele maitsetele.

Viimastel aastatel on filmifestivali seansse külastanud üle 300 000 vaataja, mullu juba üle 350 000. Ülemaailmseks meediasündmuseks aitab Berlinalet muuta rohkem kui 3000 kirjutavat ja eetriajakirjanikku 60 riigist. Festivaliga rööbiti toimuv filmiturg toob kokku sama palju filmiostjaid-müüjaid, nagu on festivalil ajakirjanikke.

Lisaks konkursiprogrammile (tänavu 25 mängufilmi ja 10 lühifilmi) toimub noore kinematograafia foorum, uue saksa filmi eriprogramm, lastefilmifestival, mitu ulatuslikku retrospektiivi (tänavuselt elutöö-Kuldkaru laureaadilt Shirley McLaine’ilt ning saksa kino klassikult, hilisemalt Hollywoodi dinosauruselt Otto Premingerilt).

Panorama programmis näidatakse viimase aasta magusamaid palasid nii dokumentalistikast kui ka mängufilmidest Oriendist Ameerika indie’deni.

Ameerika on praegu kino (majanduslik) vedur, seda ei ole põhjust salata ka Berliinis. Festival algas just siis, kui maailm oli teada saanud tänavused Oscari-kandidaadid. Ka 49. Berlinale võistlusprogrammis näeb mitut tähelepanu väärivat ookeanitagust filmi. 12. veebruaril on Terrence Malick’i kodumaal laineid löönud sõjafilmi «Peenike punane joon» Euroopa esilinastus, näidatakse ka Kuldse Gloobuse filmi «Armu-nud Shakespeare». Ameerika poolt tulevad Kuldse Karu pärast võistlema veel vanameister Robert Altman (Cookie’s Fortune), Joel Schumacher (8 mm) ja Alan Rudolph oma verivärske Vonneguti-ekraniseeringuga «Tshempionide eine».

Kanada hirmu-analüütik David Cronenberg annab näha uut taiest «eXistenZ». Mulluste Goyade laureaat Hispaaniast Fernando Trueba demonstreerib «Sinu unistuste tüdrukut» ja Taani «dogmaatik» Sören Kragh-Jacobsen esineb tööga «Mifune viimne laul - dogma 3»

Soomlane näitab tummfilmi

Sundance’i äsjane võidufilm, Tony Bui «Kolm aastaaega» Harvey Keiteliga peaosas on samuti konkursiprogrammis, uut jaapani kino esindab Yoshimitsu Morita ja prantsuse kino vanameistrid Bertrand Tavernier ja Claude Chabrol. Kahju, et festivali põhiprogrammist jäi välja Nikita Mihhalkovi «Siberi habemeajaja», kuid seda näeb õnneks 25. veebruaril Tallinna Kosmoseski.

9-liikmelist festivali zhüriid juhib hispaania näitlejatar Angela Molina, kelle üks viimaseid rolle Pedro Almodovari «Elavas lihas» on praegu Eestigi kinodes vaadata.

Põhjamaalaste filme on põhiprogrammis kaunis vähe. Kõige laiemat tähelepanu tõotab siiski äratada Aki Kaurismäki tummfilmi «Juha» esitus Anssi Tikanmäki orkestri saatel. See etendus leiab aset laupäeva õhtul Delphi kino saalis.

Kibedus lõbususe varjus

MARGUS KASTERPALU

Käisin esmaspäeval teatris. Iseenesest ei ole ju selles midagi tähelepanuväärset, eks olen käinud ennegi ja küllap lähen ka edaspidi. Seekordse käigu tegi eriliseks see, et ma läksin, piinlik tunnistadagi, esimest korda elus vaatama Salong Teatri etendust.

Põhjusi oli kaks. Esiteks tahtsin ma muidugi vaadata, mida nad Jevgeniga (Onegin, peategelane Aleksandr Pushkini samanimelisest värssromaanist; eestindanud Betti Alver)* teevad. Aga teiseks oli mul huvi lähemalt näha teatrimees Dajan Ahmetovit, kes avalikult (PM, 18.01.99) teatas, et teda vihastab Jaak Allik, ja neobolshevismi riigi eesotsast välja peksta lubas.

Laval nägin ma teda viimati tõenäoliselt 1985. aastal Ugalas, kui ta Ajtmatovi (Tshõngõz Ajtmatov, kirgiisi nõukogude kirjanik, sotsialistliku töö kangelane) etenduses «Ja sajandist on pikem päev» trossi otsas maa ja taeva vahel kõlkudes kosmonaudiks kehastunud oli. Hiljem vaid aeg-ajalt televiisoris, ikka midagi seletamas, ikka millegi eest võitlemas. Ja nüüd siis jälle.

Mis seal salata, etendus oli hoogne. Vormilt selline, et sisulised küsimused hetkekski päevakorda ei kerkinud. Vast seetõttu oligi saal noort lustivat publikut servani täis - neil ju kohustusliku kirjanduse üks raskeminiloetav teos kahe tunniga käes nagu niuhti. Ja nalja veel peale selle. Ainult et laval toimunu järgi ma küll oletada ei oskaks, miks Pushkinit suureks kirjanikuks peetakse.

Selles mõttes on vast õige nähtut võrrelda näiteks karupoeg Puhhi koomiksitega, millel alg-Puhhiga («Karupoeg Puhh», inglise kirjaniku Alan Alexander Milne’i tuntuim teos) muud seost pole, kui mõned samanimelised tegelased. Aga ma mõistan - see, et mulle päris-raamat rohkem meeldib, on sügavalt mu enda probleem.

Tegelikult olen ma sellelaadilist teatritegemist näinud ka varem - kõikvõimalikel taidluskonkurssidel. Tavaliselt oli see vastastikku väga lõbus. Ühed vaimukad annavad tekstis leiduvaile sõnadele mida rohkem, seda parem nihkes tähendusi, teised vaimukad naeravad või püksid märjaks. Selline teatritegu õnnestub pea alati, kui etlejad ja vaatajad on ühel lainel, kui nad on kas ea-, mõtte- või mistahes muud -kaaslased. Aga see ei õnnestu pea kunagi, kui seda ühist lainepikkust ei ole.

Poliitik Ahmetov, Tallinna volikogu liige ja rahvaasemiku kandidaat, on tunnistanud: «Tee valis minu, mitte mina ei valinud teed». See tähendab, et tal paluti olla rahvusvähemuste esindaja ja ta nõustus. Aga et tal poleks midagi selle vastu, kui teda ka ei valitaks - ta oleks õnnelik oma teatris edasi tegutsedes.

Aga ma ei tea, kuidas on teatrimees Ahmetoviga. Kas valis ehk ka siin tee tema ja mitte tema seda teed, mida mööda käib? Kas ta ikka tahabki teha just nimelt sellist teatrit, nagu ta teeb? Kui tahab, on kõik hästi, rõõmu jagub nii lavale kui saali, ütlen seda täiesti siiralt.

Kui ta aga teeb sellist teatrit sellepärast, et talle tundub, et tal teistsugust teha ei lasta (neobolshevism ei lase, Allik ei lase) ja nüüd poliitika kaudu oma kibestumist välja tahab elada, siis… on ta tõesti üks kibe inimene.

Kibedusega ei taha ma ühel lainepikkusel olla.

* Tekstis leiduvate nimede äraseletamine kui võte on laenatud nähtud lavastusest.