Laupäev, 6. veebruar 1998
Rein Rannap põleb sinise leegiga
RAUL KALEV
Nädala eest kohalikul eurolaulurebimisel ülivõimsalt publiku lemmikuks valitud laulu Opera on Fire autor Rein Rannap soovib paista abstraktse märgina. Ja Rannap on seda kahtlemata ka suutnud - ta ei räägi oma vanusest, eraelust ega muust, mis võiks tema kunstnikutähte varjutada. Ta tahab jääda kättesaamatuks ja etteäraarvamatuks, samas tuntuks ja siiraks.
On pühapäev. Päev pärast eurovisooni Eesti lõppvooru. Rägavere mõisas on Rannapi klaverikontsert nimega Draama. Mõni minut pärast kontserti ametlikku algust saabub Rannap. Vabandab hilinemise pärast. Aralt ja kohmetult, ometigi rannapliku professionaalsusega võidab ta just vabandamise kaudu kuulajate-vaatajate usalduse. Et ei leidnud kohe õiget teed…
Seejärel asub asja kallale: virtuoosi näpud tormavad mööda valgeid-musti klahve, muusiku näol vahelduvad meeleolugrimassid ning publik on silmnähtavalt lummatud. Lood kõlavad peamiselt do-minooris.
……………..
On esmaspäev. Päev pärast Rägavere kontserti. Rannap jõuab Postimehe toimetusse pool tundi lubatust hiljem. Vabandab, et kipub sageli hilinema.
Varsti asumegi asja kallale. Rannapile meeldib ajakirjandusega suhelda. Ta kasutab huvi enese vastu maksimaalselt ära. Minoorsed helistikud meeldivad just sellepärast, et loomu poolest on ta traagik.
Muusika kui emakeel
Rein Rannap on fenomen. Nagu mitmeid teisi kunstiinimesi ei saa teda liigitada ega lahata. Kirjutanud tuhandeid meloodiaid, lindistanud või ette kandnud sadu oma muusikateoseid ning genereerinud miljoneid suurepäraseid ideid, ei ole ta ennast ikka veel leidnud.
Enamik temaealisi on oma koha elus ja loomingus juba kinnitanud ning viimistlevad ja täiendavad seda nüüd. Rannap ikka veel otsib. «Rahuldamatus ja äng on ajend kunsti tegemiseks,» mõtiskleb ta.
Rein Rannapi ema kandis poega konservatooriumi lõpueksamite ajal. Täiusliku muusikalise kuulmise pärinud Rein kasvas professionaalsete muusikute peres; kodus musitseeriti ja tehti proove. Mitte ainult viiul ja klaver ei olnud «koduloomadeks», vaid ka puhkpille sisaldav oktett käis seal harjutamas. «Muusika oli mulle kui esimene emakeel, eneseväljendamise ja olemasolu vorm,» ei liialda ta sugugi.
Esinemisvajadus lõi Reinus möllama juba siis, kui ta esimesi samme teha mõistis. Ja teadagi käisid need sammud peaasjalikult ümber klaveri. Seda riistapuud suutis tulevane meistrimees siis mängida vaid käelabade ja küünarnukkidega - peaasi, et kuulajaid jaguks.
Esimesi oma laulukesi oli Rein teinud juba kaheselt. Alguses kirjutasid neid mõistagi üles vanemad. Neljaselt valmis esimene ise noodistatud lugu Õnetus, mis oli do-minooris.
Kuueaastane Rein sai aga juba maha virtuoosse ja rokika looga Pörgutants.
«Ma tegelikult usun, et igas inimeses on olemas alge luua originaalseid viise. Näiteks siis, kui sul on hea meeleolu ja sa laulad enda ette,» väidab Rannap. Küsimus on pigem selles, et mitte iga inimene ei usalda seda viisijuppi endast valla päästa või vahetab originaalse viisi automaatselt mõne tuntud meloodia vastu, leiab ta. Siin loeb aga ka palju keskkond, mis last ümbritseb.
Püsivus jättis soovida
Sarnaselt paljude teiste lastega ei olnud Rannap koolitükkide harjutamisel just kõige usinam. Püsivustki oli talt palju oodata. Raskete klassikateoste harjutamise asemel meeldis talle hoopiski klaveril improviseerida, mida kodused algul halvustavalt klimberdamiseks kutsusid. Koolis tuli leida vaba klassiruum, kus häirimatult klimberdada sai.
Oma professionaalse tegevuse alguseks peab Rannap ise viiendat kooliaastat, kui sai Eesti Raadio fonoteeki lindistatud klaveripalu ja oma laule. Kuuendas klassis vaimustus ta aga juba dzhässist, mis praegu lemmikzhanrite hulka enam ei kuulu, ja tegi klassiansambli. Seitsmendas klassis oma trio - esineti isegi suurel Tallinna Jazzfestivalil.
Kaheksandas klassis saabus rokivaimustus. Õpingutega paralleelselt osales noor klaverikunstnik edukalt Eesti pianistide konkurssidel. Kümnendas klassis mängis ansamblis tantsuks ja üheteistkümnendas sünnitas ansambli Ruja. Sündis see, mis terve kümnendi ja hiljemgi eestlasi proletariaadi diktatuuri vastu mühama pani. Rannapi muusika Jüri Üdi tekstile oli tolle ajastu revolutsioonilise noortepõlvkonna vaieldamatu sümbol, olles küll keelatud, kuid ihaldatud.
Peaga vastu seina
Pärast konservatooriumi lõpetamist Moskvasse magistrantuuri minnes jättis Rannap Ruja poisid väheseks ajaks omapead tegutsema.
Kogu seda perioodi peab Rannap peaga vastu seina jooksmiseks. Pidevad lugude ja esinemiste kinnitamised poliitiliste funktsionääridega, ansambli tegevuse korduv ärakeelamine jne tekitasid tunde, et siin riigis ei jõuagi aus inimene sihile.
Ometigi õnnestus tal just tänu suure Nõukogudemaa võimalustele tõusta tegijate hulka ka kaugemal kui Kodu-Eestis - pidevalt sai soolokontserte antud Moskva 3000kohalistes saalides.
Ameerikaga rahul ei ole
Ja siis ühel päeval, varsti pärast karskusseaduse väljakuulutamist Gorbatshovi poolt, lasi Rannap Eestist jalga. Itaalia kontsertturneelt. Algul oli plaan minna Saksamaale, kus plaadifirma ECM oli koostööd pakkunud, kuid selgus, et lubadused olid unustatud. Otsustas minna Ameerikasse ja selle tarvis hakata inglise keelt õppima, kuid süda ja mõtted olid kogu aeg Eestis.
Aasta New Yorkis ning pikem periood Los Angeleses möödusid ülikoolis õppides ja esinedes: kõikvõimalikes välis-(Eesti)-ringkondades, muusikakohvikutes, kontserdisaalides, orkestrite eeski. Paaris kirikus teenis Rannap organistina elatist.
«Ei, ma ei ole rahul, et Eestist ära läksin,» raputab ta ägedalt pea ja kätega nüüd, juba aastaid Eestis tagasi olles. Just Ameerika kultuuritaust oli ja jäi Rannapile võõraks, ei häbene ta tunnistada.
«Oleks ma aastakese veel viivitanud, siis poleks enam kindlasti ära läinud.»
Isikupära äärmused
Rannap kasutab enese ja oma loomingu iseloomustamiseks äärmuslikkusega seonduvaid sõnu: impulsiivne, eksalteeritud, isegi agressiivne. Kõneldes paistab ta unustavat aja ja ruumi - haarab kinni järjekordsest ideest, mõttest, muudkui vehib kätega ning mängib miimikaga. Tagantjärgi on raske meenutada, kas pika vestluse jooksul veetis ta rohkem aega silmad kinni või lahti.
Kõige tähtsam on talle tunne. Ja mulje avaldamine. Ja esinedeski on tunne nii valdav, et mõistus vahel ärakadumise ääremail viibib, tunnistab mees ise.
Rannap hakkas iseenda mänedzheriks ning on järgemööda teinud kolm kontsertreisi üle Eestimaa.
Rohkem kui aastatagune kontsertreis Klaver tuleb külla tõi tundelise pianisti taas meediapjedestaalile, käimasolev projekt Draama, mis kulmineerub 11. veebruaril Estonia kontserdisaalis, vaid lisab tähelepanu. Rannap ei ole ja ei taha olla tavaline. Ja kindlasti peab ta parema kontakti saavutamiseks kasutama teravaid vahendeid.
Draamas mängib Rannap klaverit, sinine parukas peas. Miks just sinine? Kas ta häbeneb oma juukseid? Rannap selgitab: «Vaatasin ühel õhtul Fashion TVd. Ja seal olid modellidel umbes sellised sinised parukad peas.» Mingi sisemine aimdus ütles pianistile: «Just sellist parukat peaksid sa kandma Draamas.» Vaat nii.
Eurolaul sai liiga kaasaegne
Eurolaulu Opera on Fire saamislugu algas rohkem kui aasta eest, mil Rannap metsas vaarikaid sõi. «Ja sealt see tuli,» näeb ta seda veel tänagi elavalt silme ees ning hakkab häälitsema: ta-ta-ta-ta.
Nüüdseks on siis eurolaul valitud ja Rannap natuke kurb, et vaatamata publiku soojale vastuvõtule juhtus väliszhürii sedakorda liiga vana olema. Nii vana kui vanameelne. Tema tegi aga just noorusliku ja kaasaegse rütmiga loo, sest eelnevail aastail istusid eelzhüriis pool sajandit nooremad hindajad…
Kuigi elus on jagatud ennast mitme mehe eest mitmesse kohta korraga, ei suuda Rannap tänagi veel jääda vaid ühe liistu juurde. On ta ju tõsise ja kergema muusika looja, klassikainterpreet ja improvisaator. Rannapi kooliaegne pinginaaber ja sõber Madis Kolk ütleb tabavalt: «Rein on energiapomm, annet ja üllatusi on temas mitme kunstniku jagu.»
Nii töötabki Rein Rannap edasi. Ja unistab. Et kunstnikule on alati olnud auasi olla vaene, siis on seda seni temagi. Sponsorit tal ei ole, autojuhti ega mänedzheri ei jõuaks kontsertreisi jaoks palgata. «Tasakaalukad ja rikkad kunsti ei tee, piinlemine ja vaev on kunstniku elu,» filosofeerib Rannap elutargalt. «Ja raha pärast ei hakka ma endaga kunagi vastuollu minema.»
Siiski lisab ta vaiksemalt, taas silmad sulgenult, et oma suvilast mere ääres on ta kogu elu unistanud. «Kuid minu elukutse juures seda nüüd enam ilmselt ei saa,» naerab ta oma liigmaterialistlike mõtete üle isegi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse