Miljardis on miljon miljonit MATI HINT

Liiga palju jõukaid pensionäre MART NUTT

Kuidas olla filantroop MEELIS KITSING

Kiri toimetajale

Üldsõnalised konventsioonid VELLO SAATPALU	Kuidas saaks tõsta politsei mainet M. KIVISTIK
Vaesed maameestest suitsetajad E. ILVES	Hädas taksofoniga ANDRI IVIN

Miljardis on miljon miljonit

Esimese kursuse üliõpilaste maailmapilt on masendavalt segane

Postimehe silmaringi-test abiturientidele (PM, 7. oktoober) ei üllatanud kõrgkooliõppejõude, kes korraldavad algajatele üliõpilastele samalaadseid küsitlusi. Pigem paneb imestama, et küllalt täpseid teadmisi eeldavatele küsimustele vastajaid ikka leidus.

Ma ise korraldan Pedagoogikaülikooli eesti filoloogiasse sissesaanutele esimeses loengutunnis palju lihtsamate küsimustega «väikesi katseid», mille eesmärgiks on 1) jälle kord veenduda, et sissepääsenud üliõpilastel ei tule eeldada mingisuguseidki täpseid teadmisi, st alustada tuleb enam-vähem nullist, ja 2) anda rasked sisseastumiseksamid võitnud üliõpilasehakatistele nüke veidi kainema enesehinnangu suunas.

Küsimused olid lihtsad

Minu küsimused on absoluutselt elementaarsed ja küsimuste omavaheline seos ilmneb juba järgmises või ülejärgmises küsimuses. 1990. aastast alates on need esmakursuslaste «väikesed katsed» ka säilitatud, et näha, kas midagi muutub. Ei muutu.

Niisiis tänavused küsimused ja vastused (26 vastajat).

1. Kui palju inimesi kõneleb eesti keelt emakeelena? Üldiselt teatakse, et õige vastus on umbes üks miljon, aga 1/3 andis vastuseid alla poole miljoni, 1,5 miljonit, 2 miljonit.

2. Kui suur on Tartu elanikkonna arv? Enam-vähem õigeid vastuseid (80 000-120 000 loeti talutavaks) oli 1/3, teiste vastuste hinnangud kõikusid 20 000-300 000 piirides.

3. Kui palju inimesi kõneleb saksa keelt emakeelena? Talutavaid vastuseid (80-120 miljonit) oli üks, üle kolmandiku vastanutest arvasid hiljutiste maailmavallutajate arvuks 4-10 miljonit (9 vastust). Hilisemas arutelus ei osanud keegi sakslaste arvu küsimust seostada järgmise (4.) küsimusega, milles taheti teada Teise maailmasõja põhilisi vastasjõude (sellele küsimusele vastati suhteliselt hästi, kuigi üldpildiks on ikkagi ainult Saksa-Vene sõda).

5. Kui palju inimesi kõneleb maailmas vene keelt emakeelena? Üle kolmandiku ei riskinud üldse vastata, vähegi talutavaid vastuseid (piirides 100-200 miljonit) oli neli, enamasti pakuti vastuseid nagu «väga palju, võibolla 10 miljonit», neljas vastuses arvati, et venelasi on kogu maailmas 4-6 miljonit, aga pakuti ka 500 miljonit ja miljardit.

6. ja 9. küsimuses kontrolliti, kas teatakse, mida tähendab miljon või miljard. Mitu tuhandet on miljonis? Mitu tuhandet on miljardis, mitu miljonit on miljardis? Need vahekorrad olid 26st üliõpilasest enam-vähem selged kümnele, nii et ei maksa väga palju välja lugeda ka sellest, kui üliõpilane arvab, et saksakeelseid on 7,5 miljonit ja venelasi 5 miljonit või 5 miljardit. Arvati, et miljardis on kaks miljonit, või kolm (segadus astendamisega). Väga populaarne on seisukoht, et miljardis on miljon miljonit.

Seoseid ei nähta

Miljard on ühes testis ka 10 miljonit = 100 tuhandet. Viimatinimetatud vastaja on eespool õigesti vastanud Tartu elanikkonna suuruse - sada tuhat. Et see sada tuhat on samal leheküljel võrdne ka miljardiga, nii keeruliste seoste peale nooruses ei mõtelda.

Küsimusele Teise maailmasõja ohvrite arvust vastati piirides kümme tuhat, «miljonini asi ei läinud» jne kuni 200 miljonit. Selle küsimuse vastused on huvitavad selle poolest, et kui Teise maailmasõja põhivastaseid teatakse, siis sõjakaotustele ei osata üldse realistlikku hinnangut anda ning sama vähe osatakse sõjaohvrite arvu seostada sõdivate riikide elanike arvuga: sõjaohvrite arv võidakse pakkuda suuremana kui sõdivate rahvaste elanikkonna arv kokku eespoolsetes küsimustes.

Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastat ja taasiseseisvumisaastat teadis 2/3 vastsetest üliõpilastest. Kui aga küsida mõnda keskkooli emakeeleõpiku keskset mõistet, siis on tulemuseks napilt veerand mõistlikke vastuseid (etteantud valikust). Selgub ka põhjus: õpilased on koolis võõrutatud tööst õpikuga, selle asemel kuulatakse õpetaja loenguid, kus õpetaja esitab oma arusaamu, mängides koolis väikest ülikooli. Keskkoolilõpetajad astuvad ülikooli raamatuga töötamise oskuseta ja tundes puudulikult keskkooli õppevara.

Probleem on ka etteantud valikutega test. Seda ei ole kunagi võimalik puhta kullana võtta. Näiteks tänavuses Pedagoogikaülikooli eesti filoloogia sisseastumistestis pakuti valmisvastustena ühe küsimuse kahes allküsimuses praeguse eesti ortograafia loojana O. W. Masingut, Eduard Ahrensit, J. V. Veskit, Johannes Aavikut, Paul Aristet; ortograafia loomise ajaks aga pakuti välja aega 200 aastat tagasi, möödunud sajandi keskpaika, selle sajandi algust ja Nõukogude okupatsiooniaega.

Kui nüüd küsimuste omavahelist seost testi hindamisel ei arvestata, siis saab vastaja, kes paneb panuse Otto Wilhelm Masingule ja Nõukogude okupatsiooniajale, vähemalt pool punkti, kuigi tal ei ole ilmselt millestki aimu.

Kaugem on väiksem

Samasugused katsed varasematel aastatel on andnud võrreldavaid tulemusi: venelaste arv kõigub 2 miljonist 8 miljardini, prantslasi on sada korda vähem kui venelasi, Läti ja Venemaa rahvaarv on ühesuurune, Tartus elab 10 000-300 000 inimest.

Mida kaugemale Eestist, seda väiksemaks maailm vastajate ettekujutuses muutub, umbes nagu Marko Laimre tuntud pildiseerias. Vastused kirjutatakse kujutluspilti loomata: näiteks võidakse kirjutada, et Eestis sünnib 1000 elaniku kohta aastas 500 last.

Tänavused värsked üliõpilased on kogu oma hariduse saanud vabades vaimsetes oludes. Elementaarteadmiste tase aga tõusnud ei ole ja jääb tõenäoliselt alla venekeelse kooli lõpetajate maailmapilditeadmistele. Mida sellest arvavad haridusjuhid, seda ei oska arvata. Kogu haridustrall käib ju riigieksamite ümber.

Kõike kogemust arvestades tuleks samalaadseid teste soovitada teha ka õpetajate tubades, ja miks mitte ka haridusministeeriumi ametnikele ja Riigikogule. Mitte näägutamiseks, vaid et teada saada, kus õpetajaid ja ametnikke oleks vaja täienduskoolitusega aidata. Ja seda päris tõsiselt. Sest Eestis on «trendikas», nagu viimasel ajal iga asja kohta öeldakse, ärgata surmolulisi probleeme märkama lootusetult hilja.

Nii oli see sündimuse probleemi puhul ja nii tikub see olema ka hariduse silmaringituse puhul.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Liiga palju jõukaid pensionäre

Riigikogu liikmete suur pension võib laostada riigi

Riigikogu pension moodustab praegu 75 protsenti Riigikogu liikme palgast. Kuna pension on maksuvaba, siis see tähendab, et Riigikogu pensionär saab rohkem kui nelja Eesti keskmise palga ulatuses pensioni. On seda liiast? Võimalik, kuid märksa teravam küsimus kui pensioni suurus, on see, et täispensioni väljateenimiseks piisab kahest Riigikogus oldud aastast. Kaheaastane pensioniks vajalik tööstaazh on iga kriteeriumi järgi pretsedenditult lühike.

Ülemnõukogu pärand

Olen kaugel sellest, et otsida patuseid või kutsuda üles teisi neid otsima. Meeldetuletuseks ainult paar olulist fakti, et edasi arutleda. Praegu kehtivad Riigikogu pensionid kehtestas viimane Ülemnõukogu. Riigikogu eelmine koosseis neid muuta ei suutnud. Tõe huvides peab märkima, et tollane Keskfraktsioon esitas küll eelnõu pensionitingimuste korrigeerimiseks, kuid koalitsiooni ja opositsiooni pingelised suhted ei võimaldanud eelnõu seadustamiseks kokku leppida.

Veel on oluline rõhutada, et vastavalt põhiseadusele ei saa Riigikogu kehtestada ega muuta pensione oma koosseisu, vaid ainult järgmise koosseisu suhtes. Samas on Riigikogu pension muutumas tõsiseks koormaks riigieelarvele. Riigikogus on 101 liiget. Isegi kui me eeldame, et kõikidel valimistel vahetub circa pool Riigikogu koosseisust, toob iga uus koosseis Eestile juurde üle 50 potentsiaalse Riigikogu pensionäri. Neile lisanduvad asendusliikmed, kellest nii mõnigi on Riigikogus rohkem kui koosseisu kaks viimast aastat. Peale selle veel võimalikud erakorralised valimised, mis «käivet» veelgi kiirendavad. Niisiis, praegu on Riigikogul viimane aeg teha lõpp riiki laostavale nõiaringile.

Parlamendi pension on olemas pea kõikides arenenud demokraatiates. Ka pensioni suurusjärk võrreldes keskmise palgaga Lääne-Euroopas ja Eestis märkimisväärselt ei erine, kuigi riigiti on siin suuri erinevusi. Näiteks Saksamaa keskmine palk on ligikaudu 4000- 4500 Saksa marka kuus. Bundestagi liige teenib 12 000 marka ja parlamendi täispension on sellest 75 protsenti (allakirjutanul puudub teave, kas pension on maksuvaba või mitte). Kuid selleks, et teenida välja täispension, peab rahvaesindajal olema Bundestagi staazhi 24 aastat! Õigus parlamendi pensionile tekib Bundestagi liikmel aga alles kaheksa-aastase staazhi järel. (Kaheksa-aastase staazhi korral saab rahvaesindaja 35 protsenti Bundestagi liikme palgast.) Arusaadav, et ainult üks kord parlamenti valitud isik ei ole veel professionaalne poliitik.

Tahtmine on olemas

Pean praeguse Riigikogu saadikute tunnustuseks ütlema, et kõik, kellega Riigikogu pensionidest juttu on olnud, on jaganud arvamust, et praegused privileegid on ebaõiglased, riigile kahjulikud ja et neid tuleb kärpida. See tekitab lootust, et Riigikogu suudab oma killustatusele vaatamata ja eriarvamustest hoolimata pensionide küsimuses minna tsiviliseeritud ja Euroopa riigile kohase kompromissini. Seda enam, et see praegusi ja endisi riigikogulasi tagasiulatuvalt ei puuduta.

Initsiatiivi on igatahes üles näidatud. 15. jaanuarist 1997 on Riigikogu menetluses Toivo Jürgensoni ja minu allkirjaga seaduseelnõu ning 11. maist 1998 kümne naissaadiku eelnõu.

Nende mõlema eesmärk on laias laastus sama - muuta (muu hulgas) Riigikogu pension privileegist pensioniks töö ja staazhi eest. Need kaks erinevatest allikatest eelnõu peaksid vaigistama ka valimiste-eelset kirge näidata end suurima rahva sõbrana. Esitajate hulgas on Isamaaliidu, Koonderakonna, Keskerakonna, Arengupartei, Mõõdukate, Perede ja Pensionäride Liidu ja Rahvaerakonna esindajad.

Kahetsusega peab tunnistama, et valitsus ei ole kumbagi eelnõu toetanud. Vaevalt, et soovist Eesti riiki laostada, vaid pigem taotlusest teha kõigi õigusaktide ettevalmistamine justiitsministeeriumi monopoliks. Paraku on valitsuse sellekohast eelnõu oodatud mitu aastat ja võibolla tuleb veel mitu aastat oodata. Ainus pragmaatiline lahendus saab põhineda vastutustundel - hoida kokku riigi raha. Rivaalitsemine ja püüe autorlusega loorbereid teenida läheb Eesti riigile lihtsalt liiga kalliks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Kuidas olla filantroop

Heategevus ei ole ainult miljonäride mängumaa

Filantroopiat peab enamik inimesi rikaste lõbuks. Rikkad teenivad piisavalt palju, et anda raha heategevuseks. Tavainimestel ei ole selleks aega ega vahendeid. Ometi võib igaüks oma võimaluste piires teha midagi heategevuseks ja seeläbi saada inimesesõbraks, mida filantroop otseselt ka tähendab. See võib seisneda kõige väiksema rahasumma annetamises või lihtsalt mõne heategeva töö tegemises.

Heategevust seostatakse mittetulunduslike organisatsioonidega. Nende kaudu liigub enamus heategevuseks suunatud rahast. Selliste organisatsioonide rahastamisel võib eristada kahte põhimõttelist lähenemist. Esimest võib tinglikult nimetada kontinentaalse Euroopa ja teist Ameerika Ühendriikide mudeliks.

Euroopas sõltub suur osa mittetulundusorganisatsioonidest riiklikust finantseerimisest. Valitsus kehtestab USAga võrreldes kõrgemad maksumäärad, suunab seejärel saadud raha valitsusasutustele, kes vaatavad läbi erinevate fondide ja organisatsioonide taotlused ning vastavalt oma äranägemisele suunavad raha edasi.

Ameerika Ühendriikides põhineb mittetulunduslik nn kolmas sektor turumudelil, kus mittetulundusorganisatsioonid peavad ise aktiivselt tegelema annetajate otsimisega. Valitsusepoolsete toetuste saamine on raskem kui Euroopas. Paljud eraisikud ja organisatsioonid toetavad mittetulundusorganisatsioone moraalsetel põhjustel, mida tugevasti toetavad ratsionaalsed kaalutlused - maksusüsteem soodustab annetamist.

Mõlemal variandil on plussid ja miinused, ent kui need läbi analüüsida, jääb pinnale Ameerika variant. Euroopa puhul on tegu väga ebaefektiivse süsteemiga, kus raha jaotamisega kaasnevad suured ülekandekulud. Lisaks on kolmas sektor praktiliselt kokku sulanud riikliku sektoriga, kus bürokraadid määravad suures osas, keda toetada. Ameerika annetajad suunavad raha tihtipeale annetaja isikliku arusaama järgi, mis mõnikord võib tunduda kummalisena. Samas peabki heategevus olema rangelt vabatahtlik ja sõltuma just annetaja enda soovist. Muidugi, kui tõeliselt tahetakse teha head, peab raha jõudma ka abivajajateni.

Mullu annetasid ameeriklased ajakirja Giving USA andmetel mittetulundusühingutele kokku 143 miljardit dollarit. Sellest enamik - 109 miljardit dollarit - tuli eraisikutelt. Kõige suurem annetaja oli meediaärimees Ted Turner - üks miljard dollarit ÜRO-le, ja teisena investor George Soros - 530 miljonit dollarit erinevatele projektidele nii USAs kui ka mujal maailmas (sh Eestis). Kolmanda sektori osakaal on Ameerika Ühendriikide sisemajanduse kogutoodangus 8 protsenti ning 10 protsenti tööjõulisest elanikkonnast töötab tulu mittetaotlevate organisatsioonide jaoks.

Eesti kolmas sektor sõltub suuresti Läänest tulevast rahast. See tundub loomulik, sest seal ollakse ju mitmeid kordi jõukamad. Muidugi on hea, kui inimesed üle maailma on vabatahtlikult nõus inimesi teistes riikides toetama. Samas on veel parem, kui selles riigis elavad inimesed ise seda teevad. Küsimus ei ole niivõrd rahaliste võimaluste olemasolus kui suhtumises.

Sajandivahetuse edukaim USA ettevõtja John D. Rockefeller annetas kümnendiku oma sissetulekust juba siis, kui ta töötas tavalise raamatupidajana. Ja jätkas heategevust sama põhimõtte alusel, kui Standard Oil oli saanud Ameerika Ühendriikide juhtivaks ettevõtteks. Igaüks võib olla vastavalt oma võimalustele filantroop, kui ta vaid seda soovib.

Arvestades Eesti jätkuvat arengut, peaks filantroopia kui igaühe rangelt vabatahtlik panus kaasinimeste abistamisse hakkama arenema ka meil. Ka mullu erahariduse toetamiseks asutatud Westholmi Ühing näeb oma tegevuse ühe eesmärgina just filantroopia põhimõtete juurutamist Eestis. Me anname igaühele võimaluse teha oma panus hariduse toetamiseks, sõltumata majanduslikest võimalustest.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Kiri toimetajale

Üldsõnalised konventsioonid

PÄEVA KIRI

Eino Tamm ütleb 2. oktoobri Postimehes, et ÜRO vastava konventsiooni kohaselt on lapsel õigus omandada kodakondsus sünnihetkest. Viitan, et dokumendi sellekohane artikkel 7 ei reglementeeri siiski seda, millal ja mis tingimustel sündinu ning riigi poliitilis-õiguslik side realiseerub juriidilis-formaalselt. Konventsioonist tuleneb vaid kohustus, et see seadustatud toiming - seejuures praktikas riigiti oluliselt erinev - oleks võimalikult kõiki juhtumeid haaravalt olemas.

Eesti põhiseaduse § 8 sõnastusest tuleneva mõtte kohaselt on kodakondsusele õigus sünnilt vaid vanemate pärilusõiguse alusel. Seega võib kodakondsuseaduse §5 (2), mis sätestab Eestis leitud lapsele kodakondsuse andmise eestkostja või eestkosteasutuse taotlusel, osutuda mõnel juhul põhiseadusega vastuolus olevaks.

Muuta tuleks sellisel juhul muidugi põhiseadust. See ei tähenda aga seda, et meil sobiks viia kodakondsusseadusesse veel rohkem põhiseadusega konfliktseid sätteid, mida paraku rahvusvahelise surve all praegu kavandatakse.

Allkirjastamiseks avatud Kodakondsuse Euroopa konventsiooniga pole aga Eestil enne põhiseaduse muutmist üldse võimalik ühineda. Ka siis, kui OSCE riigid lausa konsensuslikult aktsepteeriksid, et Eesti polegi Nõukogude Liidust pungunud järglasriik.

Kui plaanitav seadusemuudatus - ka lausa hädavajalik - osutub vastuolus olevaks põhiseaduse mõne sätte või ka ainult viimases sisalduva mõttega, siis teeb riik demokraatia hea kombe kohaselt muudatuse enne just oma põhidokumenti. Meenutagem siinkohal tollitariifide seaduse saatust Riigikohtus.

Nii ÜRO kui ka Euroopa Nõukogu konventsioone iseloomustab tihti paatoslik üldsõnalisus, mis viib nende mitmeti tõlgendatavusele. Olgu siinkohal toodud lugejale mõtisklemiseks fraas ÜRO inimõiguste konventsiooni artiklist 23.1 - igal inimesel on õigus tööle.

Selline üldsõnalisus filosoofide poeetilisest kõnepruugist jõuab aga rahvusvaheliste organisatsioonide ja ka erakondade tähtsatesse dokumentidesse.

Toon siinkohal ära ühe Eesti erakonna värskest programmist loetud ütlemise: «…eesmärk on luua ideede ja väärtuste tasakaalustatud ühismõõdustik…» Jutt on muide riikluse arengust. Head tõlgendamist!

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Kuidas saaks tõsta politsei mainet

14. oktoobri Postimehes selgitas Edgar Savisaar, kuidas ta liikluseeskirja rikkus. Olen isegi maksnud sarnastes olukordades trahvi, sest millegipärast armastavad liikluspolitseinikud just selliseid kohti, kus linnapiirini on paarkümmend meetrit. Niikuinii näkkab!

Mis aga puutub sellesse näägutamisse, et Savisaar ja Robert Lepikson pääsesid kiiruse ületamise eest vaid hoiatusega, siis on asjal ka teine pool. Tegelikult võikski politsei sellistel juhtudel, kus maantee on tühi, nähtavus hea ja sõidukiirust pisut rohkem lubatust, piirduda hoiatusega.

Loomulikult kõigi juhtide puhul.

Ei tasuks ka passida sellistes kohtades, kus «niikuinii näkkab», vaid tasuks olla ikka rohkem seal, kus tõepoolest võib tekkida liiklusohtlikke olukordi.

See oleks suur samm edasi politsei maine tõstmisel.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Vaesed maameestest suitsetajad

Põllumeeste piketi tulemused on üpris ootamatud. Valitsuse otsus tõsta tubakaaktsiisi tabab kõige raskemini suitsetavaid maainimesi ning ega neid vähe ole. Meie kandis igatahes on see küllaltki harv juhus, kui peres ühtegi suitsetajat pole.

Ütlete nüüd, et jätke maha! Aga ega see mahajätmine nii kerge olegi, kui juba aastaid seda va tubakat pruugitud.

Aga küllap me sellegi hinnatõusu ära kannatame, sest mina küll ei usu, et põllumeestest suitsetajad viitsiksid Toompeale piketeerima minna. Sõiduraha eest saab ju hulganisti suitsupakke osta.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Hädas taksofoniga

Et Eesti Telefon jättis minu Postimehes avaldatud kriitilised publikatsioonid tähelepanuta, ei jäänud mul muud üle kui esitada kaebus Riigi Tarbijakaitseametile.

Kolme nädalaga koostas Eesti Telefoni teleteenuste eraklientide talituse Viljandimaa esinduse juhataja (nii pikk tiitel ei mahu vist ühelegi visiitkaardile) terve lehekülje sofistlikke targutusi, mille võib kokku võtta nelja lausega.

Eesti Telefon tunnistab, et 18. augustil Olustverre paigaldatud telefoni kasutamise õpetus on puudulik. Kuna taksofoni programm loeb kaardilt maha impulsse väärtusega à 16 senti, siis peab mahaarvatud summa jaguma alati 16ga.

Praktikas pole mitte kunagi täheldatud juhtumit, et mõni taksofon saaks toimida teisiti. Eesti Telefoni spetsialistide katsetused tõestavad, et Olustvere taksofon on täiesti korras.

Kahjuks peavad need väited vett sama kindlalt kui sõel. Taksofon arvas minu kaardilt maha 1 krooni ja 68 senti. Algklasside matemaatikakursusest on teada, et 168 ei jagu mitte kuidagi 16ga.

Asjaolust, et kahe kuu jooksul pole Eesti Telefon suutnud Olustvere taksofoni ära parandada, järeldub, et teleteenuste lipulaevas pole ühtegi küündivat spetsialisti.

Omalt poolt pakuksin lihtsa lahenduse: visake vana laip prügimäele ja riputage uus taksofon üles.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Webmaster
© Postimees 1995-1998