Kui olete üle saanud eelarvamustest islami suhtes ning hirmust jääda tuumarakettide rahe alla, leiate Pakistanis eest põneva ja mitmepalgelise maa lahkete inimestega. Elamustest ja seiklustest ei tohiks puudust olla, kuid kui teate, millest hoiduda, on siin sama ohutu kui mistahes teisel rahvarohkel Idamaal.
Milleks reisida Pakistani? On vähemalt paar head ettekäänet: vaheldusrikas loodus ning rikkalik ajaloo- ja kultuuripärand. Omapärased elamused ja verdtarretavad seiklused tulevad pealekauba. Tõele au andes on Pakistan lääneliku elulaadiga ärahellitatud turisti jaoks siiski üsna kare maa, kuhu reisipakette ei pakuta. Loomulikult on kirjanduse põhjal eelnev oludega tutvumine hädavajalik. Teretulnud on ka mõne teise idamaa varasem kogemus. Isegi paljud pikal teel karastunud reisifriigid, kes omaaegset Euroopa-Türgi-Iraan-Pakistan-India (Nepaal) hipimarsruuti järgivad, püüavad vahepealsetest maadest rutem Indiasse saada.
Asi pole siiski nii hull. Kuigi riigi enda ja selle pealinna ametlikus nimes esineb sõna islam, on Pakistan islamimaana suhteliselt mõõdukas. Teades kohti ja olukordi, millest hoiduda, ei ähvarda teid tõenäoliselt rohkem ohtusid kui mistahes teisel sama vaesel, rahvarohkel, ebahügieenilisel ning liikluspöörasel idamaal.
5000 aastat ajalugu
Kultuuri- ja ajaloohuvilisele kuuluvad Pakistani kohanimed Mohenjodaro ja Taxila samasse ritta Trooja ja Gizaga. Esimene neist tähistab maailma ühe vanima, ligi 5000-aastase Induse tsivilisatsiooni ühte varemetelinna. Induse väljakaevamiskohti külastada on piisavalt tülikas, kuid paljud leiud on välja pandud suurepärases Lahore muuseumis, kus pilet maksab 4 ruupiat ehk pisut üle ühe Eesti krooni.
Pakistani pealinna Islamabadi lähistel asuv Taxila jääb turistile võrreldes Mohenjodaroga hoopis rohkem teele ette. Nii ka Aleksander Suurele, kes peatus siin aastal 326 e.m.a, üsna oma kuulsa ida-sõjakäigu lõpul. Veidi hiljem asutas siia ülikooli Hindustani poolsaare ajaloo üks suuremaid nimesid, budistlik imperaator Ashoka. Taxila muuseumis ja väljadel on näha arvukad stuupad ja varabudistlikud taiesed.
Lahore 16-17. sajandi moguliarhitektuur on turistidele tõenäoliselt üks suuremaid Pakistani tõmbenumbreid. Lahore oli mogulite impeeriumi pealinn vaheldumisi Delhi, Agra ning Fatehpur Sikriga. Siin valitsesid ja ehitasid Akbar, Jehangir, Shahh Jahan ja Aurangzeb: Pakistani ja India ajalugu on suuresti üks ja seesama. Tõsi, pärast Taj Mahali tunduvad Lahore fort, Jehangiri mausoleum ja Shalimari aiad küll natuke käestlastuna, kuid hiiglaslik Badsahi mosee on muljetavaldav.
Viie miljoni elanikuga Lahore ja Rawalpindi kõrvale 1961. aastal pealinnaks ehitatud Islamabad on turistide tõmbenumbreid Pakistanis. Suhteliselt vägivaldsest, 10-15-miljonilisest Karatsist soovitatakse hoiduda, samuti nn hõimupiirkondadest, kus on täiesti omad tavad ja seadused. Seal ei aita teid ükski konsulaat ega isegi Islamabadi seadus. Ja veel on Pakistanis mäed. Need on kogunisti nii kõrged ja märkimisväärsed, et olid õigupoolest allakirjutanu peamiseks reisisihiks sellel maal.
Karakoram Highway
Eestlane on arvatavasti harjunud nõukogudeaegsete kaartidega, kus India ja Pakistani piir Lahorest põhja pool on näidatud nii, nagu see peaaegu kunagi reaalsuses pole eksisteerinud.
Endise Inglise asumaa usutunnuse alusel jagunemisega 1947. aastal sai alguse ka kolm piirisõda põhjustanud Kashmiiri probleem. Sellel kevadsuvel teravnesid suhted uuesti, nüüd juba tuumavastasseisu tasemel.
Tegelik kontrolljoon (Line of Actual Control) kulgeb vene kaartidel näidatust tunduvalt ida pool, jättes Pakistanile suurema osa Karakorumi mäestikust koos 8611 meetri kõrguse K2 (Mount Everesti järel kõrguselt teine tipp maailmas) ning veel nelja kaheksatuhandelise mäega.
16-20 tundi bussisõitu Islamabadist mööda Karakorumi maanteed ja oletegi Gilgitis või Hunzas keset seitsme- ja kaheksatuhandelisi mäehiiglasi. On omaette jutt, millistesse ilmvõimatuna näivatesse kuristikesse on see tee rajatud ning mida üks lauskmaalane seal tunda saab. Kui passis on ka Hiina viisa, võib nelja päevaga üle 4730 meetri kõrguse Khunjerabi kuru Kashgari jõuda - Pakistani ja Hiina suhted on traditsiooniliselt head.
Erinevalt Himaalajast on matkahooaeg Karakorumis suvel, sest mussoon siiani ei ulatu. Matkajaid ja alpiniste on vähem kui Nepaali Himaalajas, kuid vaated on vähemalt samaväärsed. Selle üheks põhjuseks on Karakorumi liustikud, mis on suurimad keskmiste laiuste mägiliustikud maailmas.
Viie jääjõe pikkus ületab viiskümmend kilomeetrit. Kallim võimalus mägede katsumiseks on valida üks arvukatest trekkingufirmadest, mis korraldab kogu matka koos varustuse, teejuhi, koka ja kandjatega.
Omal jõul matkamine tuleb kõne alla vaid lühematel marsruutidel, sest erinevalt Himaalajast siin kõrvalisele abile ja toitlustamisele loota ei saa. Üksildastes kõrgmäestikuorgudes kohatavatel karjustel on vähe jagada ning suhelda tuleb käte-jalgade keeles.
Salam aleikum!
Esimesest kultuurishokist üle saades avastate peagi, et pakistanlased on abivalmis ja külalislahked inimesed. Meeleldi juhatatakse teed ja pärast seda tänatakse teid, mitte ei küsita tasu, nii nagu seda Indias sageli ette tuleb. Kuna lääne inimesi kohtab harva, palju harvem kui Indias, satute tõenäoliselt pidevalt tähelepanu keskpunkti.
Vanalinna bazaaridel avaldub see pikalt järelevahtimises ja robustses hõikumises. Ajaloolistes kohtades astub viisakam rahvas aga liigagi tihti ligi, tervitades ja perekondlikke küsimusi esitades. Vestlus võib vabalt lõppeda kutsega õhtusöögile. Küllakutsuja võib olla näiteks professor Muhammad Aslami poeg. Kui olete pärast kolmandat palvet nõusse jäänud, avaneb võimalus heita pilk sealse väikese keskklassi elu-olusse.
Muhameedlus seab külalise eest hoolitsemise kõrgemale kui ükski teine usk. Omalt poolt oleks aga hea tunda ja järgida mõningaid kohalikke tavasid.
Üks muhameedlusest tulenev tava on see, et mehi ja naisi hoitakse enamasti eraldi: kodudes, bussides, mosheedes. Et naisterahvaid käib linnatänavatel üldse väga vähe ning meeste riietuseks on lihtne ja tagasihoidlikes pastelsetes toonides shalwar kamiz, siis on Pakistani tänavapildi üldmulje suhteliselt ühetooniline. Suhteliselt vähe on kerjuseid ja sante, kes näiteks India linnu jõudumööda ilmestavad.
On ka üks erand - praktiliselt kõik liiklusvahendid, aga eriti Bedfordi veoautod ja bussid, on suisa hullumeelsuseni dekoreeritud. Kilinad-kulinad, kalligraafilised tsitaadid koraanist ja naivistlikud pildid lilledest-lindudest-loomadest.
Reisivihjed
• Parim külastusaeg on sügis ja talv. Kuid kui on plaanis ka mägimatk, siis tuleb minna ikkagi juunis-septembris ja välja kannatada kuni 40-50-kraadine kuumus tasandikel.
Et te arvatavasti urdu keelt ei kõnele, püüdke inglise keelega hakkama saada. Peenem rahvas ja turistidega tegelevad inimesed oskavad, suurem osa siiski mitte.
• Pakistani viisa saab Stockholmist. See maksab umbes tuhat krooni. Paljud reisid Karatshisse või Islamabadi algavad Londonist. Aga sõita võib ka India kaudu. (SASi reis Tallinn New Delhi-Tallinn New Delhi maksab 10 900 krooni). Sel juhul tuleb ületada piir Amritsari ja Lahore vahel. See on kahe hiigelriigi (kokku 1,1 miljardit elanikku) vaheline ainus maismaa-piiripunkt. Kuid tõenäoliselt olete kilomeetripikkuses piirikoridoris parasjagu ainus piiriületaja. Igavlevad piirivalvurid, tollitöötajad ja teised bürokraadid ootavad teid pikisilmi.
• Raha: üks Eesti kroon on umbes kolm Pakistani ruupiat. Majandussanktsioonide tõttu langes musta turu kurss suvel neljani. Odava hotellitoa saab 150-300 ruupia eest. Umbes sama palju maksab keskmine eine kahele. Bussipilet Lahorest Islamabadi maksab 100 ning Rawalpindist Gilgitisse 300 ruupiat. Nusrat Fateh Ali Khani kassett (võimalik valida mitmekümne nimetuse seast) maksab 35 ruupiat.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele