Kultuur
Tahan lennata, aga mitte liiga kõrgeltANNIKA KOPPEL |
|
Kunstisuvi ’98: kunst kuulub suvel kuurorti TAMBET KAUGEMA |
|
Plissetskaja mängib ooperifilmis PM |
Tahan lennata, aga mitte liiga kõrgelt
ANNIKA KOPPELEnne jaanipäeva, kui ööd kõige valgemad ja päevad kõige pikemad, tuuritavad vanad head Kukerpillid mööda Eestimaad, esitledes ühtlasi oma uut plaati.
Tõnu Raadik, mees suurte ja uute ettevõtmiste taga, mida uut on Kukerpillidel rahvale pakkuda?
Usun, et publik, kes meid kuulama tuleb, loodab kuulda samalaadset muusikat, nagu Kukerpillide repertuaaris ikka olnud.
Ja ega neil tulegi pettuda, sest kuigi laulud on uued ja sound kaasaegsem, oleme säilitanud ka kõik varasema, mis Kukerpillides head.
Lisaks põhitegijatele oleme kaasanud Eesti pillimehi-kõrgprofessionaale: Toomas Rull mängib trumme, Riho Sibul kitarri... Tulemuseks on ikka Kukerpillid, aga väga korraliku sound’iga.
Kui ma viimati kümme aastat tagasi Kukerpillidega mängisin, lõime rütmi lihtsalt jalaga vastu maad.
Nüüd panime selle asemel trummi ja üllatusime isegi, et tulemus kõlab nagu räpitrumm. Aga sellist küsimust, on see nüüd siis räpp või rahvalaul, küll ei teki.
Miks sa vahepeal Kukerpillidest lahku läksid?
1984 viisid meie teed lahku. Eks ma läksin liiga ülbeks, eavahe oli ka teistega umbes kümme aastat. Minul on muusikaline haridus, teised niisama asjaarmastajad - läksin muusikasse puutuvates küsimustes kärsituks. Kaua vanemad mehed ikka sellist asja kannatavad - viskasid mu pundist välja. Nüüd kutsusid tagasi.
Miks sa tagasi läksid?
Ma ei mäletanud, et sellises lihtsas muusikas peitub taoline jõud. Nagu see Kukerpillide värk on - neli duuri maksimaalselt. Lihtne ja rütmikas. Eelmisel suvel toimunud juubelituuril mängisin kaasa ja üllatusin, et mitu tuhat inimest laulavad nelja vennaga kaasa. Niisugune energiavahetus oli üllatav kogemus. Olen mänginud teistes puntides dzhässi, aga see on teistmoodi.
Ega ma arvanud, et hakkan jälle Kukerpillidega mängima. Mulle on küllalt vastuvõetamatu mängida 25 aastat vanu ja tuhandeid kordi läbimängitud lugusid.
Arvasin, et see ei tule kõne alla. Aga nüüd olen aru saanud, et ka see võib olla päris huvitav. Ega lugu olegi tähtis, pole tähtis, kas see on «Esimene tüürimees» või «Las laine möllab…».
See on mõnes mõttes sama fenomen, mis tekib teatris, kui oled üht etendust sada korda mänginud ja iga kord tekib midagi uut. Ja see, et lugu on 25 aastat igal laupäeval mängitud, ei sega.
Millisel kohal on Kukerpillid sinu elus praegu?
Pundi liikmed mängivad ju oma põhitöö kõrvalt. Mina võin ka öelda, et Kukerpillides mängimine on minu jaoks puhkus. Akude laadimise paik. Why not? Ma kirjutan ja mängin ju teistsugust muusikat. Käin nagu meelt lahutamas, ja selle eest antakse veel raha ka - kujuta ette!
Kukerpillides mängimine on nagu teatris näitlemine ja neile muusika kirjutamine on ka nagu teatrile muusika kirjutamine - töö etteantud reeglite piires. Pole niisugust vabadust, nagu ise oma asju tehes.
Viimasel ajal on aga Kukerpillid võtnud nii palju aega, et ma pole jõudnud peale paari teatritüki muusika - Nukuteatrile ja Pärnu teatrile - suurt tehagi.
Ooper Andrus Kivirähi libretole on ka põhimõtteliselt valmis.
Oled väljaõppinud näitleja, helilooja ja viiulimängija. Kas nii palju professioone ühes isikus konflikte ei tekita?
Ei, ainult et näitlemine võtab suhteliselt palju aega ära. Kolm kuud - kogu prooviperiood - on elust maas, kui lähed mingit tükki tegema.
Sellevõrra olengi muusikat eelistanud: tahan oma aega ise jagada.
Teatri kõrvalt on väga raske midagi teha, see on üks lõputu kokkuleppimine ja organiseerimine, hästi väikest osa sellest ülejäänust võib pidada kunstiks. Ega mul midagi näitlejatöö vastu pole, aga roll peaks mind huvitama.
Mul on hea meel, et töötasin teatris, aga ma ei tunne ka suurt vajadust selle kordamise järele. Vähemalt praegu on muusika huvitavam. Muusika kirjutamine on mind puhastanud igasugusest mürast, mida teatris on küllalt palju.
Teatriga olen ju ikka seotud, sest kirjutan muusikat teatri jaoks. Tunnen teatrit ja tean, mis oluline - ma ei kirjuta seda, mida pole võimalik teostada või mis ei aita kaasa lavastusele kui tervikule. Kui olen ühe lavastuse muusika valmis saanud, võin järgmisega pihta hakata - nagu lavastaja, kes teeb ühe tüki valmis ja alustab teisega. Mulle meeldib võimalus erinevaid asju proovida.
Oled vabakutseline. Kuidas see sulle sobib?
Normaalselt, ma ei kujuta ettegi, et näiteks riigitööle tagasi tahaksin. Vabakutseline ei saa nii, et midagi ei tee, ja mulle sobibki, et kogu aeg töötan.
Sinu abikaasa fotograaf Ann Tenno on vabakutselisena edukalt läbi löönud. Kas oled temalt mõjutusi saanud?
Vaieldamatult, olen hirmus õnnelik, kuna mul on võimalik naisega konsulteerida. Ta on reeglina parem nõuandja, kui mina oskan välja mõelda. Üllatuslikult ka muusikas.
Praegu, kui ma esmakordselt organiseerin tuuri, hindan eriti võimalust Annilt nõu küsida. Tema on vabakutseline juba 1986. aastast, sestpeale, kui ta tuli ära kultuurimälestiste kaitse inspektsioonist.
Ma ei saanud aru, kui keeruline see on, enne kui ise tuuri korraldama hakkasin - nüüd mõistsin, et minu vehklemine on kõigest tühine osa sellest, mida tema kogu aeg teeb. Ent minul võtab seegi öösiti une ära - arvutan kogu aeg: kuus inimest pundis, pluss kakskümmend Palestra tantsutüdrukut vanuses 10-12 aastat, transport, majutused, reklaam, üürid...
Mida sa veel teha tahaksid?
Kõike, ma pole veel midagi jõudnud. Helilooming pole õnneks nagu tippsport, kus kahe-kolmekümnesena võid osutuda pensionäriks. Muusikas ja kunstis üldse on nõnda, et mida vanemaks saad, seda rohkem on ütelda.
Tahan proovida muusika võimalusi. Eluaeg olen üritanud teatrit ja muusikat kokku panna, aga nad asuvad ikka kuidagi eraldi. Võibolla on muusikateater üks selline võimalus.
Iga sajand on toonud uusi pille ja 20. sajandi lõpus pakub uusi võimalusi elektroonika. Kui neid õigesti kasutada, võib jõuda erakordselt huvitavate tulemusteni.
Tahad lennata?
«Tahan lennata» on nii Kukerpillide plaadi kui ka tuuri nimilugu. Sõnad on nii: tahan lennata, ent mitte liiga kõrgelt - see on ettevaatliku mehe laul. Laulude sõnad on Jaan Tätte kirjutatud, jahmatavalt head sõnad. Ühtegi vana lugu plaadil ei ole. Kahest rahvalaulust ühele kirjutas uued sõnad samuti Tätte.
Üks on Ike Volkovi lugu - sellised vaiksed unistuslikud õrnad lood läbivad punase joonena Ike elu. Veel on paar Ameerika Louisiana lugu ja ülejäänud on minu lood.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Kunstisuvi ’98: kunst kuulub suvel kuurorti
TAMBET KAUGEMASaaremaal Kuressaare raekojas avati eile pärastlõunal kolme kuurortlinna hõlmav suvine kunstifestival Kunstisuvi ’98.
Kuressaare on esimene kolmest kuurortlinnast, kus Kunstisuvi’98 näitused avatakse. Kunstifestival kestab Kuressaares kuni 9. augustini. Haapsalus saab Kunstisuve näitusi vaadata 20. juunist 8. augustini ja Pärnus 27. juunist samuti 8. augustini.
Neljandat korda korraldatav Kunstisuvi järgib mujal maailmas tõhusalt toimivaid eeskujusid, mille puhul tuuakse suviti oma maa kunstiparemik kuurortidesse, kus palaval puhkuseperioodil liigub kindlasti ka palju kunstist huvituvaid inimesi. Rääkimata juba turistidest, kes suviti hoogsasti Eesti kuurortlinnu külastavad.
Kahtlemata on sel ettevõtmisel ka regionaalpoliitiline toime, sest Eesti peamiste kunstikeskustena tuntakse siiski vaid Tallinna ning Tartut. Samas peavad selle kunstifestivali korraldajad väga oluliseks ka tuntud eesti kunstnike ja kohaliku kultuurielu eestvedajate vahel tekkivaid kontakte. Võimalik, et Kunstisuvi julgustab ka näitustega tutvunud äriringkondi paigutama oma parajasti vaba kapitali just nimelt kunsti.
Kuressaare ajaloolises raekojas asuvas Raegaleriis saab kollektsiooni koostaja Rait Präätsa sõnul sel Kunstisuvel näha eesti kunstnike teoseid, mida seob väljapeetus küllaltki traditsioonilises võtmes. 19 eesti kunstniku teoseid koondava näituse «Nature» pealkirigi viitab sellele, et sel näitusel on eeskätt domineeriv natüürmort, figuur ja maastik.
«Väljapaneku konservatiivsuse tingib juba see ajalooline hoone,» ütles kolmapäeval ajakirjanikele Kuressaare linnavalitsuse pressiesindaja Reet Truuväärt.
Sellel näitusel esinevate kunstnike kohta on kombeks öelda «omas laadis väljakujunenud autor»: Toomas Vint, Jüri Arrak, Kalle Pruuden, Uno Roosvalt, Tõnu Tulev jpt. Esindatud on õlimaal, pastell, joonistus, graafika, skulptuur ja ka videoinstallatsisoon. «Kõik need tegelevad omal moel ja kaasaegsel tasemel ainestikuga, mis on läbinud kogu kujutava kunsti ajaloo,» on Kunstisuve üks korraldajaid Rait Prääts kinnitanud.
Kuressaare Kunstisuve teiseks näitusepaigaks on kultuurimaja, kus üleval Karol Kallase kureeritud näitus «Ilus lugu», mis reserveeritud noorematele, aga sugugi mitte tundmatutele kunstnikele: Peeter Allik, Jasper Zoova, Kiwa, Sorge ja kõik ülejäänud 18.
Karol Kallas: «Vaataja saab näitusel ettekujutuse sellest, milline võiks olla järgmine etapp eesti kunstis ja millise probleemistikuga tegeleb eesti kunstnikkond tänapäeval.»
19.-27. juulini toimuvad Saaremaal teist aastat järjest Dolomiidipäevad, kus skulptorid saavad Selgase dolomiidi kalla oma kätt proovida. Sellest ettevõtmisest loodetakse Saaremaal traditsioon kujunevat.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Plissetskaja mängib ooperifilmis
PMBalleti üks suurimaid legende Maia Plissetskaja on palutud mängima krahvinna rolli Aleksander Pushkini «Padaemanda» kinoversioonis, mis peaks valmima Pushkini 200. sünniaastapäevaks tuleval aastal.
«Padaemanda» ooperivariandi rezhissöör on tuntud vene ooperifilmide tegija Aleksander Kuljamin. Plissetskajale rolli pakkunud Kuljamin loodab, et tantsijanna laulab ise oma tegelase partii, mis koosneb peamiselt retsitatiividest.
Kuljamini arvates on selles rollis välimus ja liikumine tunduvalt olulisemad kui hääl. Plissetskaja kostüümid teeb traditsiooniliselt tema kauaaegne kaastööline Pierre Cardin.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998