TEATER

Mart Kivastik on kultusetegija, aga teistmoodi kui Tarantino

Kaks vigast hunti ja hipi

Mart Kivastiku «Peeter ja Tõnu» Lavastaja Hendrik Toompere jun. Mängivad Peeter ja Tõnu - Volkonski ja Oja.

KATI MURUTAR

Ei tea, mismoodi nad seda tegid, igatahes väikese Vanemuise saal oli nii puupüsti täis, et suur osa publikust, Mart Kivastiku seaduslik naine kaasa arvatud, istus «Peetri ja Tõnu» Tartu-etendusel põrandal, treppidel ja käsipuudel. Poole publikust said nad kätte ilmselt oma häbenematu teatrimüügi kampaaniaga: Kiva ise oma väikeste töökate käekestega kleepis kah-peaga-linna poodidesse ja vaimuasutustesse afishshe. Kuidas sa neile teisiti näidata saadki... Teine pool publikust imbus kohale tagaustest ja korstendest - kasvõi mahtumata -, et näha seda, mida Mardi, Peetri ja Tõnu puhul tulevat loodetakse. Mis siis tuli? Triumf. Lihtsalt.

Selles mõttes lihtsalt, et nii head publikut kui 20. aprillil pole mina Eesti teatris seni näinud. Tahaks veel. Alati peaks selline olema. Üdini pingul, kaasa naerev, nuttev, hinge pidav ja kahisev. Fännid ja juhuslikud ühtviisi. Lõplikult sai selgeks see, mis aimdus õhus juba Kivastiku esikfilmi «Isa» puhul. Mart on kultuse-tegija. Või kuidas seda eesti keeles öelda? Ingliskeelne cult on just see õige alatooniga väljend. «Kultus» võõrsõnade leksikoni järgi pole nii täpse tundega sõna - jumaldav austamine, aukartlik harrastamine jne. Niisiis cult. Eesti Tarantino, ehkki väga teistsugune.

Cult hõlmab deja vu-efekti: me kõik tunneme ära keskkonna, meeleolu, pisiasjad, lõhnad ja sümbolid, mille keskel Kivastiku juttude-filmide-näidendite tegevus toimub. Äratundmisvõdinatele lisandub tõsiasi, et kõik see puudutab meid sügavalt. Tegelikult ei peaks üldse puudutama: Kivastik ajab oma tekstidega üliväga isiklikku asja, klaarib arveid lapsepõlve ja mälestustega. Püüab vist end oma kompleksidest vabaks kirjutada. Kena küll, inimene areneb. Ja siis? Ja siis teeb ta sellesama töö ka meie teiste eest ära. Isegi siis, kui osa teistest juhtub naissoost olema. Järelikult on neil arvetel ja mälestustel lisaks Kiva-intiimile mingi ürgvinge vägi sees. Seesama cult. Kusjuures selline eestikeelse sõnata nähtus ei püüa kedagi kuidagipidi mõjutada - ei selgelt sõnastatud filosoofiat, ei sündmusi, ei ... justkui ei midagi. Ometi on mõju totaalselt pihtas ja põhjas. Cameron, kes kulutas oma «Titanicu» toimivaks ehitamiseks terve kvartalitäie majade jagu raha ja kuhjas sel kombel kah kultuse kokku, ei saaks sellest aru.

Kultuseks kujunemise üks tunnuseid on ka see, et kriitikud ei saa aru. Nimelt sellest, millest tuleneb sedavõrd tõhus toime - väliselt on kogu see kivastikundus tegelikult ju uskumatult primitiivne, rohkem väike ja vastik kui meeldivalt liigutav. «Isa» põhitegelane on väike ja vastik. Telelavastuseks saanud «1979» kõik tegelased on üpris väikesed ja vastikud, eriti isa. «Semmiga» sama lugu. Ning Peetri ja Tõnu puhul on väiksuse ja vastikuse tase cult-lävepakust üle astunud.

Kirjandus- ja filmikriitikud püüavad (Ki)vastiku teemaga toime tulla umbes nii, nagu koolilapsed kirjandit kirjutades. Koolikirjandid kipuvad ju ka enamasti olema sisu ümberjutustused, mitte analüüs. (Ki)vastiku lihtsuse ees põrgatakse kah analüüsivõimetuks ja püütakse tema süzheesid võimalikult osavalt ümber jutustada - ilmselt ka õrnas lootuses, et jutustamine toimib kriitiku eneseabina. Äkki tuleb mingil hetkel selgimine, miks see lihtne ja haledavõitu asjatamine nii hüpnootiliselt mõjub.

Kiva puhul on mõnikord retooriliselt küsitud: kaua võib oma õnnetu lapsepõlve üle kurta? Sellele küsimusele pole mõtet vastata, sest - kui see nüüd üldse kurtmine on - kivalik mahe-kaeblus on lummav ning häid asju pole ometi mõtet kinni keerata. Sellele küsimusele ei saa vastata, sest - kui jätta Mardi kogukas mehekere kahe silma vahele - ta pole sealt lapsepõlvest veel üldse välja tulnudki. On selline õnnelik inimene, kes oskab tasapisi neljakümnele lähenedes olla stiilne vunderkind.

Ta on surmkindel, et iga tema lallitus on kuldmuna... Ja ongi. Seejuures ei allu «täiskasvanutele» kehtestatud reeglitele ega nõudmistele. Samavõrd kui Peetril ja Tõnul ei ole olevikku, on ainult, üleni ja kogu aeg minevik - samavõrd on Mardil enesel ainult olevik. Lapsepõlv pole minevik, sest see kestab ikka veel.

Paar ajastuomast kitarrituuri, mida Peeter ja Tõnu erinevais meeleoluvärvinguis pruugivad, häälestavad mõtlema Kivastiku kui hipi peale. See, kes ei kavatsegi klassikalises mõttes täiskasvanuks saada, teeb karjääri ja teaduse asemel tihedaid tiire oma lõppematus lapsepõlves, uudistab maailma süüdimatult heatahtlike rõngassilmadega, lõugab ja tülitseb ja lepib tite kombel otsekohe. On truu oma kampsuni-venimusele ja truudusetu kampsunikudujatele - ongi vist üsna hipi.

(Ki)vastikku võib määratleda ka tõupuhta boheemlasena. Sellisena, kes kulgeb mõnulemisi oma elu elada ja nabakest näppida ning kasutab enesestmõistetavalt ära kõik inimesed ja sündmused, kes tema elus on (olnud) - sest mis sest. Pisut pentsik on võrrelda väga täidetud nähtust väga tühjaga - nagu näiteks Vanemuise versioon «Montmartre’i kannikesest» - aga boheemlaste Delacroix’ ja Florimondi muretut, vähenõudlikku ja naiivsuseni lootusrikast eluviisi vaadates mõtlesin korduvalt (Ki)vastiku peale.

Segamatult oma asja ajades ja publikut hüpnotiseerides on Mart koos Peetri ja Tõnuga valmistanud kolme peale kaks kummalist hübriidi - PeeterMart ja TõnuMart. Mõlemad olevikuta. Üks neist kivakoormat kandev proletaarlasest kaunishing. Teine kivakoormat kandev peessekukkunud intelligent. Sisuliselt täiesti üleliigsed mehed jahmerdavad ei-kuskil ei-mingeid toimetusi toimetada - et aeg raisku ei läheks. Kusjuures nad on just sellised ehtkivalised väikesed ja vastikud, et neile pole seda va aega õigupoolest üldse vaja. Inimesed, kellel ei ole midagi teha, on tulnud seda pikalt ja pidevalt meie kõigi silme ette tegema. Nagu Oh ja Ah matkal. Poeskäik, söögitegu ja nõudepesu, tooli meisterdamine, ristsõnamõistatused, kopitanud ülikonnad, saladuslikud aarete saared, turbokiirusel rindu tõmmatud vein, väsinud ja vaevatud filosofeerimine... Viimne kui neist nähtustest toimib soovi korral mitmekihilise kujundina.

Seda enam, et Volkonski ja Oja on tekstile ümber mänginud seesugused misanstseenid, et neid ei saa millekski vähemaks kui virtuooslikeks nimetada. Üldiselt ju keset etendust tühja-tähja peale ei aplodeerita. Volkonski ja Oja panevad justnimelt tühja-tähjaga aplodeerima. Ent kõik selle lavaloo sehkendamised mõjuvad isegi väekamalt, kui nende tagant mingit kujundit ega kihte ei otsigi. Ongi just see, mis on.

Film «Isa» ahvatles arutlema, kuidas näeks välja samasugune «Ema» - üksik vananev naine last inimeseks dresseerimas. See oleks läägelt feministlik sotsiaalkrititsism, mida keegi näha ei tahaks. «Pille ja Tiina» näeks veel eemaletõukavam välja. Peeter ja Tõnu on nagu kaks isaslooma juhuse tahtel ühisel territooriumil. Nagu kaks vigast isahunti, kes on karjast välja tõugatud, emasteta, kutsikateta ja üldse elu normaalsest voolust kuivale visatud. Vanem hunt näitab kätte, kumb on teoreetiliselt tugevam. Noorem usub ja liputab saba.

Pille ja Tiina õestuksid esimese kümne minutiga - nagu ikka naised, kes satuvad kasvõi koos köögis toimetama. Järgmisel hetkel oleks meessugu läbi siunatud. Seejärel saaksime teada, kuidas edeneb ühe daami kliimaks ja teise premenstruaalne sündroom. Poeskäik keskenduks hindadele, toolirituaal ei tuleks kõne allagi - kas nad nõeluksid koos pesu või? - ning kõigi maiste murede kõrval sureks filosoofia nälga tükkis küsimusega, miks vaene Jupiter ei võiks täht olla. Ning tõenäoliselt hommikul ei ärkaks kahest naisest üks enam üles, sest teine, kes talle õhtul leebelt head ööd soovis, on tema kõri läbi närinud. Tänan, ei!

Niisiis on cult-kirjanik Kivastik tekitanud järjekordse läbinisti meesteka. Ei culti ega hipparlust õnnestu naistel sooritada. Naishipi, kes jääb rasedaks, hakkab pesa punuma ega ole enam hipi. Milliseid naiste kirjutatud cult-romaane võiks nimetada? «Tuulest viidud»? Mitu meest võtavad Scarletti, Ashley ja Rhetti lugu üldse tõsiselt, kaasavärisemisest rääkimata? Kus varjab end naissoost Tarantino? Millised daamid on saanud hakkama cult-muusikaga? Mõni Spice Girls või kümme erinevat varianti buum-beibesid - viiuliga sekspomme? Kas nende puhul räägib keegi lisaks seksapiilile ka Muusikast?

Mart, Peeter ja Tõnu teevad kapitaalselt selgeks: seda tehakse niimoodi, et räige meeste hais on saali näha. Selle käest ei pääse ka see, kellele niisugune värk üldse ei meeldigi.

algusesse

Peeter Volkonski: Kui ma räägin asjast, siis nimetan seda õige nimega!

Vürst, kes tahab õndsaks saada

Küsis TÕNU

Mina ei tea, kuidas ja mida Peeter mõtleb. Aasta tagasi veel teadsin. Ent nüüd tean, et teadsin valesti. Olen asjaolude, mida mõnikord saatuseks nimetatakse, sunnil temaga viimasel aastal palju koos olnud ja mul oleks justkui olnud võimalus paremini mõista, mida ja kuidas Peeter mõtleb. Aga on läinud vastupidi.

Teinekord olen Peetri käest küsinud: «Mis sa sellest või tollest asjast mõtled?» Peeter on olnud varmas vastama, aga ikka olen kuulnud vaid seda, mis ta ütleb, mitte seda, mis ta mõtleb.

Vahel ütlen Peetrile otse: «Mis sa endast õige mõtled!» Kuid tema pole võtnud seda küsimusena (mis see polegi olnud) ning on teinud teist juttu. Puhkudel, kui ta avameelselt ütleb seda, mida ta ei mõtle, vaid seda, mida ta ütleb, võib nende ütlemiste tagant aimata, mida ta mõtleb. Aga aimata võib ju valesti.

Siis pidasime plaani, et mina panen lindi käima ja küsin ning tema vastab ja siis saavad kõik kõigest midagi teada. Kolm korda proovisime. Esimesel korral tegime seda küsimise-vastamise asja avalikus kohas, tere-mehi kogunes nii palju, et asi jäi katki ja makk läks ka katki. Kolmandal korral jäime enne purju, kui asjast asja sai. Teisel korral ei tulnud ka rohkem välja kui see, mis järgneb. Ning sellest võtsin ma ka küsimusi lühemaks ja kirjutasin teist samapalju omalt poolt vastustele juurde.

Vahel mulle tundub, et Sa ei oska midagi, et sa elad oma elu ilusti ära ainult selle immitsaga, et oled vürsti poeg.

Asi on selles, et ma ei ole vallaslaps. Ma olen vürst, mitte vürsti poeg. Õhtuleht kirjutas hiljuti teistpidi lollust, et: «Tallinna saabus vürst Volkonski isa.»

Vahel mulle tundub, et sa tead kõigest kõike ja et see vürstiks olemine on vaht selle ümber, millega sa ennast müüd.

Teiste jaoks on see võib-olla vaht, minu jaoks oluline asi.

Sinu olemust see ju ei peegelda?

Kes see mu olemust teab?

Kas sa ise tead?

Ikka. (paus) Natuke.

Sa oled jälle laineharjal. Käed ja pea tööd täis. Auto ostsid ja arvuti. Rahuldab Sind see olukord, kus sa praegu oled?

Muidugi mitte.

Millega sa rahul ei ole?

Ma tahan veel teha.

On sulle tähtis tegemine või valmissaamine?

Mõlemad. (paus) Need on erinevad asjad. (paus) Tähtis on alustamine.

Kuidas sinu käest peab küsima, et sa pikemalt vastaksid?

Ükskõik.

Mis sa praegu teed?

Vastan Sinu küsimustele.

Vasta siis sellele, mis ma küsisin.

Lõpetan Moksha luuletõlkeid, lõpetan «Mahtra sõja» laulutekste. Valmis on «Kaheteistkümnenda öö» tõlge. Raveli ooperi «Hispaania tund» tõlge. Vanemuises sai valmis «Bluff», seal ma mängin. Viljandi kultuurikoolis pean võrdleva kultuuriloo loenguid. Suveks valmistan ette Paldiski linna juubelikava.

Muusikat ei teegi?

Momendil mitte. Kui arvutisse programmid sisse saan, läheb asi lihtsamaks ja hakkab tulema.

Kui sul oleks palju raha, kas sa siis ka kultuuripõldu hariksid?

Ilmselt küll. Eks ma teeks ikka sama asja. Muusikat teeksin rohkem.

Moksha luulet tõlgiksid?

Ei tea, need ei ole väga head luuletused.

Miks sa üldse seda kõike teed?

Et õndsaks saada.

On sul lootust?

Veel mitte.

Milline see õnnisolemine välja näeb?

Kes seda teab.

Ma ei saa lahti tundest, et niivõrd-kuivõrd me saame Eestimaal rääkida teadlikult loodud immitsast, siis oled Sina kõige puhtam näide sihipärasest tegevusest selles suunas.

Ei tea. Mina pole seda küll ise loonud. Mind need tere-pets-inimesed häirivad.

Kui palju edukus sulle oluline on? Mulle näib, et tänases päevas taanduvad kõik sisemise edasipürgimise tungid ühiskondliku edukuse ees?

Mismoodi?

Kui sa oled edukas, ei pruugigi olla tark, ilus ja andekas.

Mida sa mõtled edukuse all? Raha? Tunnustust? Ma võin öelda, et praegu olen ma tõesti edukas, sest ma teen paljusid asju, mida ma teeksin ka siis, kui mul oleks vabalt valida. Aga ilus olen ma juba looduse poolt. (ei naera)

Miks sa vahepeal edukas ei olnud?

Ei tea.

Kas kõik see, mis sa teed, on hõlmatav ühe sõnaga - kultuur?

Jah.

Kas siis ka sinu jaoks on kultuur eeskätt kõik need kaunid kunstid?

Ei. Kultuur on see, mis vastab küsimusele «mis?», «kuidas?» küsimusele vastab see, mis on tsivilisatsioon. Ja inimesed elavad «kuidas» ega mõtle enam, mis elu see on.

Kui sa tahad õndsaks saada, miks siis kõigile su tegemistele on nii valjusti su nimi alla kirjutatud?

Vana Ird juba rääkis omal ajal, et kui tita potil asja teeb ja pärast üles tõuseb, vaatab ta ikka potti ja uhkustab, et näe, ise tegin. Nii ongi.

Miks su kujundid on potil-istumise kujundid? Sinuga seostatakse üht rumalat juttu, mis tegelikult tõele ei vasta. Miks seda sinu puhul ollakse valmis uskuma?

Kui mina räägin roppe sõnu, ei mõju see ropusti: ma ei omasta neile sõnadele roppe tähendusi. Kui ma räägin asjast, siis nimetan asja tema õige nimega.

Tavaliselt jagunevad inimesed ka ajakirjanduslikke eelistusi pidi. On inimesed, kes loevad Postimeest või kellest kirjutatakse Postimehes, teised Kroonikat või Kroonikas, kolmandad Sekserit või Sekseris. Sina kõlbad igale poole ja sinule kõlbavad ka kõik. Sinul selliseid eelarvamusi ei ole?

Ei. Ma olen ka Äripäevale intervjuu andnud.

Sinu arvates ei ole reklaamitegemine näitleja jaoks tabu?

Ei.

On sinu jaoks tabusid?

On. Halba ei tohi teha.

Sa paastusid hiljuti kuu aega.

42 päeva, natuke läks üle.

Oli raske?

Liha isu läks suureks.

Mis see sulle andis?

Hea tunne oli. Vaimselt sain puhtaks.

Sa muutusid tüütuks. Kulm läks kortsu ja sa olid pahur.

Tüütu olin ma neile, kes olid tüütud.

Miks sa pead paastuma? Ja pärast on jälle meri põlvini. Kas stabiilset kulgemise asja ei ole olemas?

Kulgeb niikuinii. Mina nendest natukene võtjatest aru ei saa. 40 grammi on viina ja raha raiskamine.

Sul on imelikke töökohti olnud. Oled olnud kolmes teatris näitleja, ühes muusikajuht. Nüüd oled vabakutseline.

Jah, ma ei saanud Priimäega hakkama, aga kui viimati Vanemuises käskkiri seinal oli, ei olnud seal taga enam sulgudes «külaline». Mind peetakse seal ikka omainimeseks.

Tuli jälle üks tere-peeter-inimene ja siia me jutt lõppes.

algusesse