Kultuur
Bluus toob kokku staarid - just for funTIIT TUUMALU |
|
Elkeni dialoog enesega Ameerika valgusel KAIRE NURK |
Bluus toob kokku staarid - just for fun
TIIT TUUMALUTäna keskööl astub poolteisetunnise kontserdiga esimest korda publiku ette eesti parimatest bluusimuusikutest koosnev All Stars Blues Band.
Tallinnas Nõmmel asuvas Tähe pargis korraldatav kontsert, kus esinevad Ultima Thule, Kolumbus Kris, Hard Step, Who Cares ja Dr Bormenthol Lätist, kulmineerub kesköö paiku All Stars Blues Bandi lipu alla koondunud umbes 20 bluusimuusiku ühise ülesastumisega.
Pole just tavaline, et ühes ansamblis laulavad Ivo Linna, Tõnis Mägi, Urmas Vare, Emil Rutiku ja Riho Sibul, kitarri mängivad Raul Ukareda ja Aivar Oja, bassi Raul Vaigla ja Argo Toomel, trummi Toomas Rull, Andres Oja ja Peeter Jõgioja, lisaks veel puhkpillirühm.
All Stars Blues Bandi kokkukutsumise taga on kaks meest: trummar Peeter Jõgioja ja kitarrist Raul Ukareda, Eestis tuntud pillimehed. Postimehele antud intervjuus kinnitasid mõlemad, et All Stars Blues Band pole äriidee, vaid just for fun-bänd.
Bluus?
Üks tark neeger ütles kunagi, et bluus on nagu zhiletitera, millel sa kõnnid. Kogu aeg pead olema valvel ja täitma oma rolli maksimaalselt hästi, n-ö libisema, aga mitte end veriseks tegema.
Ükski All Stars Blues Bandis üles astuv muusik pole ainult bluusi esindaja. Näiteks Raul Vaigla mängib rohkem dzhässi... Kõik teevad seda millegi muu kõrvalt. Seega, elamiseks tehakse ühte asja ja kui läheb hingele mängimiseks, siis tehakse bluusi.
Ajend?
Mitte mingil juhul raha. Üks elu paradoksaalsusi on: kui sa ise midagi ei tee, ei juhtu midagi. Pole ju mõtet olla jaapanlasena Hiinas ja sõimata hiinlasi, et nad sinu keelest aru ei saa. Sa pead ennast ise selgeks ja arusaadavaks tegema.
Me ei lähe välja sellele, et püüda bluusi müüa mingis kaasajastatud vormis. Püüame tuua varjust valguse kätte vana hea bluusi. Ilma lisanditeta.
Miks me seda teeme? Kitarrist Raul Vaigla ütles kord All Starsi Blues Bandi proovis: just for fun. See ongi meie jaoks põhiline.
Koosseis?
Kõik, keda tahtsime, tulid. Algne plaan oli kokku kutsuda veel rohkem inimesi, aga tehnilistel ja rahalistel põhjustel jäi see ära. Seetõttu valisime optimaalseima koosseisu. See ei tähenda, et edaspidi ei tule ansamblisse kedagi juurde.
Kutsututest ei esine esimesel kontserdil vaid Emil Rutiku, kes on samal ajal hõivatud muuga.
Ässad kõrvuti?
Mitte mingil juhul pole tegemist laval jämmimisega. Me üritame muuta pillimeeste kokkusaamise võimalikult värvikirevaks, et igaüks saaks ennast väljendada või teistega võrrelda.
Väike sportlik moment on võibolla mõnele fännile väga oluline. Näiteks kitarrifänn tahab võrrelda, kuidas mängib Sibul ja kuidas teeb seda Aivar Oja.
Sellise koosseisu puhul on alati olemas ootamatuse moment. Ühine koostöö on kokku lepitud kuni soolodeni, mis sealt edasi hakkab sündima, ei tea keegi.
Repertuaar?
Oleme püüdnud vältida trafaretsemat repertuaari, n-ö leivanumbreid. Tahame, et kuulajal ei tekiks tunnet, et neid lugusid on eluaeg lauldud.
Tulevik?
Kui me juba kokku saame, siis kindlasti mitte ainult üheks kontserdiks. Ei julge praegu lindistust ja plaati lubada, aga omavahel on sellest räägitud küll. Aga kindlasti tuleb veel mõni ülesastumine.
TÕNIS MÄGI, laulja
Ma ei oska öelda, kas All Stars Blues Band jääb kokku või mitte. Eks pärast esimest kontserti ole see selge.
Bluus on muusika, mis on mind alati köitnud. Pillimehed kutsusid mind sellesse punti, ja mul ei olnud põhjust ära öelda. Mul on hea meel, et saab laulda neid laule, mis ma omal ajal, umbes 25 aastat tagasi laulsin koos ansambliga Baltika. Baltika oli esimene soul ja rhythm and blues band.
Tore, et seda jälle teha saab. See on nagu hobi.
Ma ei usu, et Eestis on rhythm and bluesil mingit suuremat kõlapinda, see jääb ikkagi väiksematesse klubidesse. Kogu aeg on tehtud uuringuid ja küsitlusi, kuidas inimestele selline stiil üldse meeldib, ja tulemuseks on saadud, et niiväga ei meeldi ikka küll. Rhythm and blues on siiski rohkem iseendale.
IMMO MIHKELSON, muusikakriitik
Mul ei ole millegipärast sellesse usku, et All Stars Blues Bandi esinemine väga huvitav tuleb. Mehed tulevad kokku ja näitavad ennas, ühesõnaga jämmivad. Midagi uut ja huvitavat sellest ei sünni. Ainus, mis me teada saame, on see, et mehed on kõik veel alles.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Elkeni dialoog enesega Ameerika valgusel
Näitus
Jaan Elken
Ametroopia
Tallinnas Vaal-galeriis
KAIRE NURK
Arhitektiharidusega Jaan Elken on tuntud urbanistliku keskkonna kujutajana. Talle on omane linna visuaalsete ja 90ndail eelkõige verbaalsete (reklaam) motiivide liitmine dünaamiliseks maalikoeks.
Taani modernismi Kunstihoones vaadates võib tõdeda Jaan Elkeni lähedust 40/50ndate informalismile, rühmituse Cobra markantseimate nimede Asger Jørni ja Karel Appeli ülimalt pastoossele ja impulsiivsele laadile. Vanas Maailmas abstraktse ekspressionismi äratanud Cobra kaudu viib aga ahel Põhjamaade sajandivahetuse ekspressionismi ja Edvard Munchini välja, ühendavaks lüliks väljenduslikkuse prioriteet.
Elkeni lõuendite ees seistes on tajutav «maalimisprotsessi ekstaatilisus». Viimane väljend pärineb Hermann Nitschilt, Austria kunstimässajalt ja veriste armulaua-performance’ite korraldajalt, kes 1990ndail tegeleb taas maalimisega.
Kuid eks ole abstraktse maali valmiminegi üks performance, ainult et äärmiselt isiklik ja ilma pealtvaatajateta. Jäädvustatakse selline performance mitte videokassetile, vaid värvikihtide ja pintslijälgedena lõuendile, koos kunstniku tuntava füüsilise ja energeetilise kohalolekuga.
Võibolla selles peitubki maali üks shanss elektroonilise kunsti ajastul. XX sajandil (taas)avastatud, ja tänu Sigmund Freudile ja Vassili Kandinskyle fundamenteeritud abstraktsionism saab veel ühe põhjenduse olemasoluks: ta loob siinpool elektroonilist välja materiaalse, kombatava jälje inimese eksistentsist intellektuaalse ja vaimse olendina, väljendades tema sisimaid salakoode. Seda juhul, kui kunsti arengusuund on liikumine inimesele lähemale.
Jaan Elken astus abstraktsionismi teele 1980ndate teisel poolel, lootusrikkal kunsti vabakssaamise ajal. Hüperi motiivikonkreetsuselt liikus ta abstraktse pildikõne suunas järk-järgult ja analüüsivalt.
1990. aastate keskelt alates kasutab kunstnik pildivälja pingestamiseks aga uut konkreetset elementi - teksti. Vaevalt, et see otseselt sotsiaalse loosungi sisuga tekst on n-ö katteks esteetilisusele, et viimast kui salakaupa trendikunstitolliametnike rõngast läbi toimetada.
Ilmselt köidab Elkenit nende leviloosungite ja plangugraffitite sõnum, selles avalduv üksikindiviidi eksistentsi absurd üleasustatud sootsiumis.
Võrreldes näiteks Ado Lille paari aasta taguse loetamatu, kuid näiliselt täiesti ehtsa kalli-graafiaga, mis korrapäraselt kattis ühtlast värvivälja, on Elkenil nagu iseenesest maalipinnasesse sulandunud sõnad maalilistena ometi täiesti loetavad: Daily News, Bronx, Ametroopia, Bring in da Funk, In God We Trust, Happy birthday Mr. President, Harlem jne. Nad on pildiehituslikuks elemendiks, aga samuti on nad ka sõnad, vahendamaks kunstniku American-dream’i ja ühtlasi hiljutist vahetut Ameerika-kogemust.
Kuid me võime kunstniku enda repliigist julgust saades käsitada lõuendil toimuvat ka järjekordse «iseendasse vaatamise kogemusena», järjekordse sammuna suveräänsuse sihis ja vaimus, sedakorda Ameerika valgusel. Dialoogist graffitiga on olulisem dialoog enesega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998