Kultuur
Romaanikunst ja Kundera liitmise meetodKÄRT HELLERMA |
Leebe pilk läbistamas ainet. Takistust ei ole EVI ARUJÄRV |
|
Maa tuleb täita muuseumidega TAMBET KAUGEMA |
Võitlus ajalooga.
Tänapäeva ülekaal ESTA TATRIK |
Romaanikunst ja Kundera liitmise meetod
Raamat
Milan Kundera Romaanikunst Loomingu Raamatukogu 11/12, 1998.KÄRT HELLERMA
«Romaanikunst» seletab ka juhmile lugejale, et Kundera romaanide jant on vaid vormivõte, selle sees on aga autor püüelnud millegi ülevama ja suurema poole.
Seitse (ka «Romaanikunst» koosneb seitsmest tekstist) on Kunderale tähtis number. «...see pole minu poolt ebausklik edvistamine maagilise numbriga ega ka ratsionaalne arvestus, vaid sügav, alateadlik ja mõistetamatu imperatiiv, vormi arhetüüp, mida ei saa vältida. Minu romaanid on number seitsmel baseeruva arhitektuuri variandid,» tunnistab ta raamatu neljandas osas, «Vestluses kompositsioonikunstist». (lk 76).
Juba selles ülestunnistuses sisaldub Kundera kogu paradoksaalsus: ühelt poolt range analüütik, teiselt poolt aga spontaanne, loov keegi, kes pealesunnitud rangusest midagi kuulda ei taha.
«Vestlus kompositsioonikunstist» ja «Kuuskümmend kaks sõna» võiksid olla raamatu kesksemad tekstid oma kompaktsuse ja «ideoloogilise» selguse tõttu. Neis peegeldub Kundera vastuoluline vaimsus iseäranis ilmekalt.
Ühelt poolt kinnitab ta oma kiindumust «alateadliku imperatiivi» vastu, teiselt poolt aga käitub kui taskufilosoofist fanaatik, kes endale üksnes suurtest sõnadest koosnevaid õhulosse ehitab. Need põhinevad küll väga isikupärasel loogikal, kuid - hoolimata kogu aukartusest nende autori vastu - on ikkagi sügavalt illustratiivsed ja kehtivad vaid korraks.
Sõnad kui sakrament
Kunderale on väga iseloomulik lakkamatu mäng mõistetega, üha uute sõnakombinatsioonide, -mudelite ja -skeemidega. Ta on kui inimene-vabrik, kes toodab hommikust õhtuni üha uusi ja paremaid definitsioone, liigitab ja määratleb kuni täieliku kurnatuseni.
Ta on kui suur olemise sõnaraamat. Sõnad on tema suurim sakrament, sõnades on tema vägi ja lunastus. Kuidas ta ise imetleb neid sõnu, mis tema surematu sule alt on välja tulnud, selgub «Romaanikunsti» kuuendas osas. ««Nalja» tõlgetest saadud shokk jättis minusse alatiseks jälje,» poriseb ta näiteks.
Nii võib kergesti jääda mulje, et peale kindlate tähendusi kandvate sõnade tema maailmas suurt midagi polegi. Kundera ei tunnista saladusi, ta tunnistab ainult sõnu, sõnu, sõnu.
Tekib pahatahtlik mõte, et Kundera anne seisab püsti ühel väga inimlikul omadusel, mis on tema puhul eriliselt võimendunud ja efektselt kanaliseerunud. See on kui tarkuse ja edevuse ühendusest sündinud särav suurushullustus, mille tema vitaalne isiksus on millekski vastuvaidlematuks arendanud. Maniakaalne isepäisus on muutunud kultuseks. Ta on kui Elu advokaat, kes peab kogu aeg millelegi, tavaliselt mingile abstraktsioonile, hiilgavat kaitsekõnet.
Loob ja hävitab ühtaegu
Midagi peaks tema puhul aga veel tähele panema. Tal on idaeurooplase karastus. Tal on unikaalne oskus ennast säilitada vaenlase võimu all elades. Aga niisuguse kogemuse puhul on vististi paratamatu, et vaenlase vari ei kao ka seda tundasaanu edaspidisest elust. See ilmutab end ikka tema tekstides kaitsepositsiooni kujul.
Tegelikult annab Kundera kui suur paradokside meister - suur jesuiit? - endale suurepärase hinnangu ühes «Surematuse passaazhis, kus ta kõneleb «liitmise meetodist»: «Siin peitub see kummaline paradoks, mille ohvrid on kõik need, kes harrastavad liitmise meetodit: nad katsuvad liita, et luua ainulaadset ja jäljendamatut mina, kuna nad aga jalamaid on muutunud ka liidetavate atribuutide propageerijateks, siis teevad nad kõik, et võimalikult palju inimesi nendega sarnaneks; seega juhtub, et nende ainulaadsus (nii suure vaevaga saavutatud) hakkab jälle kergesti kaduma.»
Niimoodi loob ka kirjanik ennast ja samas ka hävitab end oma tekstides üha uuesti ja uuesti. Sünni ja surma vahele jääb hulganisti ekstsentrilisi mõtteahelaid.
Irve ja traagika
Oma tegevust postuleerib ta vormiliselt küll vodevillina, küll teatraalse jandina, kuid samas tunnistab selle sisulist tõsidust: «Minu eluaegne ambitsioon on olnud ühendada küsimuse ülim tõsidus ja vormi ülim selgus,» ütleb kirjanik, lisades, et «kergemeelse vormi ja tõsise teema ühendus paljastab meie draamade (nii nende, mis leiavad aset meie voodis, kui ka nende, mida me mängime ajaloo suurel näitelaval) kohutava tühisuse.»
Missugune võimas siht, tahaks hüüatada. Kas pole need aga mitte paralleelsed sirged, mida Kundera lõikuma soovib panna?
Mis tal siis sellest suurest laveerimisest irve ja traagika vahel tegelikult välja tuleb?
Kundera sõnastatud eesmärk on paljastada elu tühisust, aga samas soovib ta ka tühisust ületada, elu avastada ja uurida.
Romaan on see koht, kus ta oma deklaratsiooni kohaselt saab «uurida sügavuti mõningaid eksistentsi suuri teemasid.» See on tema ideaal, milles ei puudu oma õilis ja absoluutselt irooniavaba iva.
«Romaanikunsti» selgituste abil peaks ka juhmim lugeja aru saama, et kogu jant Kundera suurtes romaanides on vaid vormivõte, selle sees on autor kogu aeg püüelnud ka millegi ülevama ja suurema poole.
Loomulikult on ta suur kirjanik.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Leebe pilk läbistamas ainet. Takistust ei ole
Kontsert
Muusikat Maurice Maeterlincki näidendi «Pelléas ja Mélisande» ainetel. ERSO Arvo Volmeri juhatusel 14. mail Estonia kontserdisaalis.EVI ARUJÄRV
ERSO kontserdi kõrgpunktiks ja pähkliks osutus Arnold Schönbergi Sümfooniline poeem, mille esitamises oli tunda Maeterlincki vaimu.
Üht liiki poeesia sünnib seal, kus takistus ees on. Takistus ahistab, erutab ja ülendab - ükskõik, mis ta nimi siis ongi - kivimüür, sotsiaalsed hierarhiad, tunnetuse piirid või karvane konkurent.
Hoopis teist liiki poeesia on siis, kui vaataja pilk õrnalt ja ettevaatlikult maailma puudutab. Rida imelisi tühiasju, see silmapilk, see aimdus, eimiski, ajatus…
Too leebe pilk läbistab mistahes ainet. Takistust justkui ei olegi enam. Aga see ei tähenda, et kirg hoopis kaob või kannatus lõplikult hääbub. Vastupidi.
Takistuse poeesia lõpp
Maeterlincki «Pelléas ja Mélisande’i» (1892) tavapärane armastuskolmnurk võinuks romantismi kontekstis tavapärast takistuse poeesiat kehastada. Selle asemel toimub hoopis muu: tegelased olelevad unenäolises, tinglikus ja ilmsüütus aegruumis. Tähtsam kui tegu on sisemine suunatus, fataalne ootuse seisund.
19. sajandi lõpuks oli dualismist, tõlgendamisest ja takistuse poeesiast ilmselt küll saanud. Vaatlus, erapooletum pilk tuli asemele. Distantseerunud, kultuuritinglikkusega mänglev vaatlus (Stravinski). Sensuaalsust pühitsev vaatlus (Debussy).
Sellel taustal on Maeterlincki populaarsus heliloojate hulgas mõistetav. Aastail 1899 kuni 1922 valmis eri autoritelt vähemasti 40-50 tema töödest inspireeritud muusikateost. Maeterlincki poeetilist hoiakut ei tabanud aga mitte kõik neist.
Fragmentaarne «Pelléas»
Jean Sibeliuse Süit «Pelléase ja Mélisande’i» muusikale (1905) on tõepoolest süit - fragmentide kogum, draamateose sõlmpunkte markeeriv muusikaline skelett, mille iga episood «pildistab» ühe situatsiooni.
Sibelius ekspluateerib romantismi tüüpfaktuure (pastoraalsed, skertsolikud, tantsulised jne), aga paneb neisse ka tuntavat isikupärast orkestrikirja (madalad vaseregistrid, efektsed merekujundid, ketramisstseen).
Gabriel Fauré neljaosaline süit (1901) järgib põhimõtteliselt sama pildistamisskeemi, kusjuures neljas osa (Sicilienne) on pärit hoopiski teise lavateose (Moliere’i «Kodanlasest aadlimees») muusikast. Teose üldtoon on elegantsem ja kergem kui Sibeliusel.
Kahe süidi illustratiivne sümfonism sai ERSO esituses päris piltliku ilme. Silma paistsid viimistletud soolod (oboe, flööt) - nagu ka kava viimases teoses.
Maeterlincki vaimus
Schönbergi Sümfooniline poeem op 5 (1902-1903) oli kontserdi kõrgpunkt ja pähkel. Teos on üks hilisromantismi piirjuhtumitest.
Siin valitseb lõputusse pürgiv kromaatiline meloodika, sekventside kirglikud tõusulained, lakkamatu tunglemine. Võimas vaserühm ja värvikad tämbrikooslused loovad ekspressionistlikke aktsente.
Klassikaline tonaalharmooniline süsteem on pihustumas või ambivalentses olekus. Takistuse poeesial on shansse iseenese vastandiks moonduda. Sõltub, mida rõhutada.
ERSO tuli keerukalt haakuva, raskepärase ja muutliku faktuuriga üsna ladusalt toime. Arvo Volmer käsitles ekspressionistlikku paatost forsseerimata, kuid orkestrifaktuuri sisemist elu igati ergutades.
Hästi ajastatud tsesuurid, kontrollitud dünaamika - ja staatiline alge, ajatuse poeesia hakkas pikkamööda mängima. Selles oli Maeterlincki vaimu. Schönberglikku neurotismi - pisut vähem.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Maa tuleb täita muuseumidega
TAMBET KAUGEMAEdenevas Eesti riigis on viimasel ajal hakanud riiklike muuseumide kõrvale tekkima ühe rohkem ka eramuuseume.
1. mail, kui progressiivse noorsoo kontides surises veel volbriöö, täitus 60 aasta päevast, millal koos mitmete teiste Eesti praeguste väikelinnadega sai linnaõigused ka Mustvee.
Kaalul enam kui pool elu
Ei mingit rongkäiku ega rahvakogunemist, kus lapsed üle lõkke hüppaksid, isegi tühipaljast laata (mille poolest Mustvee enne sõda üsna kuulus oli) ei võtnud linnavõimud vaevaks korraldada. Mustvee ainus tähelepanuväärne sündmus sellel reedesel päeval oli Eesti esimese kaalumuuseumi avamine.
Rohkem kui kolmkümmend aastat kaalumeistri ametit pidanud Heino Lubja, kelle pensionipõlv möödub sünnilinnas Mustvees, avas oma majas kaalumuuseumi. Aastaid kestnud kogumis- ja restaureerimistöö tulemusena on eraalgatusliku kaalumuusemi kogus üle 60 erinevatel ajastutel valmistatud kaalu, mittukümmend margapuud, sadade kilode kaupa erinevaid kaaluvihte ning palju muud kaaludega seonduvat. Vanimad eksponaadid on pärit eelmise sajandi sügavustest.
Kaalumuuseumi avamisega tähistas kollektsionäär omal moel Mustvee linna 60. sünnipäeva ning pole tema süü, et Mustvee linnal on nii lorud linnaisad, et ei märka isegi linna tähtpäevast välja teha.
Muidu polekski ehk põhjust ühest väikelinna muuseumist nii pikalt pajatada, kui selle muuseumi asutamislugu ei viitaks millelegi märksa üldisemale, ei näitaks kätte neid põhjusi, miks Eestis on viimasel ajal hakatud üsna hoogsalt rajama eramuuseume või mitmesuguseid segaomandivormiga muuseume.
Patriotism ja kohavaim
Kahtlemata võib eramuuseumide asutamises aimata patriotismi palgejooni, olgu see tunne suunatud siis kogu maa või mingi väiksema haldusüksuse vastu. Johannes Tõrsi eraalgatusel asutatud Eesti Vabadusvõitluse Muuseum samastub pigem kogu Eestiga ja eksponaate - sõjamasinaid, relvi, vormirõivaid, ajaloolist mööblit, fotosid jpm - kogutakse just selle eesmärgiga, et eesti inimesed, iseäranis aga noored, ei unustaks oma võitlusrikast ja ülevat ajalugu.
Kaalumeister Heino Lubja kogumis- ja restaureerimistegevuse puhul - ehkki kaalud ei tunne linna- ega riigipiire - võib pigem aimata soovi pakkuda oma sünnilinna elanikele ja külalistele pisutki huvi- ja vaatamisväärset, mida praegu Mustvees paraku just jalaga pole segada.
Muuseume üle 200
Muuseumiseadus, mis 1996. aasta novembris vastu võeti, jagab muuseumid nelja lehte: riigimuuseumid, munitsipaalmuuseumid, avalik-õiguslike juriidiliste isikute muuseumid ning eramuuseumid. Kultuuriministeeriumi muuseuminõuniku Ülle Reimetsa sõnul on eramuuseumid praegu oma hulga poolest kolmandal kohal, munitsipaal- ja riigimuuseume on esialgu märksa rohkem.
Kultuuriministeeriumi valduses on muuseumide register, mis lubab väita, et Eestis on rohkem kui 200 muuseumi. Muuseumiseaduse järgi peavad muuseumid endast kultuuriministeeriumile teada andma, kuid mõistagi pole kõik seda teinud ning nii pole muuseumide täpne arv teada. Ikka võib kuskil kauges metsakülas olla mõni tundmatu vanamemm või -taat, kes headele inimestele oma kätega kogutud vanavara näitab.
Juba nimetatud registrisse on kantud kõik teadaolevad muuseumid, mis ei kuulu kultuuriministeeriumi haldusalasse (neid, mis kuuluvad, on 27 ja kui filiaalid, mis tegelikult ju enamasti iseseisvad muuseumid, juurde arvata, küündib on see arv 63ni).
Praegu on selles registris teateid 123 muuseumi kohta, koos filiaalidega on see arv 10 võrra suurem. Kõige rohkem muuseume on loomulikult Harjumaal ja Tartumaal, kuivõrd arvet peetakse koos Tallinna ja Tartuga. Lisaks neile on veel kolm suurt ning iseseisvat linnamuuseumi - Tallinnas, Tartus ja Narvas - , mis on otseselt linnavalitsuste halduses.
Kui need arvud kenasti kokku liita, saab enam-vähem aimu, kui palju muuseume Eestis praegu on. «Mõistagi pole see arv lõplik, pidevalt tekib uusi muuseume ning mõni kaob ära ka,» selgitas kultuuriministeeriumi muuseuminõunik. «Muuseumi likvideerimist just kerge südamega ette ei võeta, pigem antakse muuseum kellegi teise omandusse. Näiteks kas või Kitzbergi tubamuuseum Viljandimaal, mille vald andis eraomandusse.
Toetused väikesed
Seadusetähe järgi on eramuuseumide omanikel õigus riigilt rahalist abi taotleda, ainult siis peab see omanik arvestama, et tal tekivad riigi ees teatavad kohustused. «Kui omanik tahab oma muuseumist mõnda eksponaati müüa, peab ta sellest enne teatama kultuuriministeeriumile, kellel kui toetajal on eelisostuõigus,» ütles Reimets.
Et riigilt abi saada, peab eramuuseum siiski juba tegutsema ja mingi ekspositisoon väljas olema, lihtsalt vahva plaani ning ilusate silmade eest raha ei anta.
Eelmisel aastal olid suurimad toetussummad 10 000 krooni ja neid said üksikud, mõned munitsipaalmuuseumid ja ka eramuuseumid, keskmiselt tuli aga muuseumidel leppida 2000-5000 krooniga. Ülle Reimetsa sõnul toetuste kogusumma käesoleval aastal ei suurenenud, mistõttu saab aktiivsemalt tegutsevaid muuseume ära märkida vaid sel viisil, et loiumatelt osa või kogu toetusraha ära võtta.
Lisaks sellele on muuseumidel võimalus taotleda toetust ka kultuurkapitalilt ja hasartmängumaksudest laekuvatest summadest.
Üks võimalus, kuidas sundida muuseumide omanikke endast ministeeriumile teada andma, ongi nõudmine, et enne abitaotluse esitamist peavad andmed registris korras olema.
Üleminek kestab
Lisaks puhtatõulistele eramuuseumidele on ka muuseume, mille omandivorm on seaduses ettenähtust mõnevõrra segasem. Näiteks Anu Raua Heimtali muuseum Viljandimaal, kus maja kuulub eraomandisse ning kollektsioon on osaliselt Pärsti valla omanduses. Teada on ka vastupidiseid juhtumeid, kui hoone kuulub kohaliku omavalitsuse omandisse, kollektsioon on aga eraomand.
Küllap annab see tunnistust, et üleminekuaeg veel kestab. Kuid päris kindlasti võib väita, et mida rohkem muuseume Eestisse asutatakse - kuulugu need siis riigile, kohalikule omavalitsusele, mittetulundusühingule, mõnele organisatsioonile või hoopis eraisikule - , seda huvitavam on siin maal elada.
Näiteid eramuuseumidest
• Helma Kaevali koduloomuuseum Kassinurmes
• Paduvere talumuuseum Vaimastveres
• Siimusti Savikaupade muuseum
• Heino Prosti põllutöömasinate muuseum Vissis
• Lembit Arulo kodulootare Vihasoos
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Võitlus ajalooga. Tänapäeva ülekaal
ESTA TATRIK«Unustatud eesti foto» näitab fotosid, mis lähtuvad pildisisesest, visuaalsest vajadusest, mitte pildivälisest toimumisest.
Ajalooga on väga tüütu vägikaigast vedada. Esiteks, ajalugu on alati rohkem. Rohkem kui praegust aega ja palju rohkem kui me temast teada suudame. Teiseks, ajalugu on kaalukam. Vähemasti suudab ta teha näo, et teatud tingimustel on ta võimeline üles kaaluma ka kaasaja. Kui vaja. Kui talle jätta pisimgi sanss seda teha. Ajaloo vaieldamatu eelis on massiga lüüa, ja kui sellest peaks ülekaalu tagamiseks vähe olema, rõhub ta eetiliselt alatult järjepidevusele ja juurtele.
«Unustatud eesti foto. 1900-1940» on püüdnud ajaloolt need võimalused võtta. Ta ei tahagi vägikaigast vedada, eksponeerides teadlikult mitte fotot kui märki ajaloost, vaid kui lihtsalt minevikus tehtud fotot. See, mida ajalugu on pannud meid enda juures tähtsaks pidama, ei esildu «Unustatud eesti fotos» peaaegu kuidagi. Pateetika, sündmuste, tähtsustatud persoonide ja (pseudo)rahvusliku idenditeediloome ülesandeta ajaloo varjust tõuseb esile hõng, aim ja pildi esteetika.
Sündmuste ajalugu
Pildi esteetikat manifesteeriv valikupõhimõte ei lase ajalool meid harjumuspäraselt tüssata. Sündmus, vastupidiselt üldlevinud kujutlusele, on ajaloos eelkõige erand. Erandlikkus tõstabki fakti loomuliku keskkonna pinnalt esile, teeb temast sündmuse. Ajalooraamatutest vastuvaatav foto kõneleb meile, nagu enamasti raamatud isegi, eelkõige eranditest, mitte pidevalt toimivast ajaloolisest keskkonnast.
«Unustatud eesti foto» näitab fotosid, mis lähtuvad pildisisesest, visuaalsest vajadusest, mitte pildivälisest toimumisest.Nad on enamuses tundmatud, sest nad pole otseselt seotud sündmusega, õigemini, nad ei dokumenteeri pidevalt asetleidvast sündmuste ahelast väljapaistvat, erilist sündmust.
«Tegelikult on kõige hämmastavam endale teadvustada, et seni me ei teadnud visuaalselt mittekuimidagi oma mineviku kõige lihtsamatest, nn «pisiasjadest». Nende hulka kuuluvad nii sajandialguse tööstusinterjöör kui paljajalu muldpõrandal käimine Eesti taludes. Puuduliku informatsiooni tingimustes oleme oma minevikku idealiseerinud ja unustanud nii paadialuste, surnute kui kurjategijate olemasolu.» (Peeter Linnap, PM, 25. aprill).
Ei, me pole neid unustanud, ajalugu pole neid kunagi teadvustanudki. Sest nii surnud, kurjategijad kui paljajalu käimine pole sündmusena esiletoodav. Seetõttu ei saa kõnelda ka mineviku idealiseerimisest ega rahvuslikust amneesiast, igapäevane lihtsalt ei kuulu sündmusteajaloo mälusse.
Konteksti nihe
Pääsuke, tundmatu fotograaf, ega ammugi mitte Riet pole teadlikult talletanud keskkonda ega detaile, mis nüüd kummaliselt kõnekana võivad tunduda. Pilditegija on neid märganud ehk ainult juhuslikult, ja võibolla mitte sedagi. Ta on tegelikult pildistanud muud ja teistel ajenditel. Kuid harjumus vaadata minevikus tehtud fotot kui dokumenti võib tänapäeva vaataja jaoks esile tõsta pildile sattunud igapäeva, mis nüüd, sootuks teistsuguse igapäeva kontekstis näib ajaloolise avastusena.
Kui me usume, et tundmatu ajalooline igapäev on avastus, veel enam, et ta meid sokeerib, siis oleme ikkagi püüdnud ajalooga vägikaigast vedada. Ja ta on algul nimetatud põhjustel ausalt võitnud.
Ometi ma ei usu, et «Unustatud eesti foto» meeldib inimestele ajaloo pärast. Ta meeldib ajaloost hoolimata. Ajaline distants on mälu vabastanud tolleaegse visuaalesteetika jäljest, ning see näitus ei tee sammugi tolle jälje taastamise suunas. Ta esitab minevikus tehtud fotot ilma aja koormata, ta esitab seda tänapäevasena.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998