Kultuur
Martüürium must-valgesEVI ARUJÄRV |
Naljakas sügis TRIIN PARTS |
|
Rikkusest räsitud TAMBET KAUGEMA |
Teatrikirjutisi viiest koolist TAMBET KAUGEMA |
Martüürium must-valges
Kontsert
Johann Sebastian Bach Matteuse passioon 9. aprillil Estonia kontserdisaalis Esitasid: ERSO, Rootsi Raadio Koor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Poistekoor, solistid, dirigent Tõnu KaljusteEVI ARUJÄRV
Suurem osa kultuurist näib eksisteerivat sotsiaalsete reflekside vormis, käitumisinertsi jätkuna. See tähendab, et atraktsioon on, väline toiming on - aga sisemist, vaimset toimingut ei kaasnegi.
Isegi kui jutt on kristliku kannatusloo raskekaalulisest sümboolikast. Sest - kes suudab müstilist ülestõusmist uskuda. Aga harrast «energeetilist judinat», mis luteri koraali mõjul selgroos tekib, usub eestlane vist küll. Loost ja judinast kunst koosnebki, aga judinat usub inimene arvatavasti rohkem. See-eest on esimene tähtsam: ilma loota, ilma muusikalise «mateeriata» ei teki üheski selgroos midagi.
Lugu sisuliselt tähtis
Matteuse passioonis on lugu sisuliselt tähtis, aga vormilt kaleidoskoopiline. Kristuse martüüriumi käigus vahelduvad koosseisud (koor, solistid, ansamblid, orkestrigrupid) ja vaatepunktid (lüüriline «minavorm», eepiline kirjeldus, dramaatiline kommentaar). Suur hulk rahvamassi kehastavaid koorirepliike või retsitatiive on ülilühikesed. See tähendab järske temponihkeid, hüplevat toonust. Liturgilisele «reale» ehk ei saagi teose ühtsuse või voolavuse mõõdupuuga ligi minna. Aga mööda minna ka ei saa. Mõnigi järsk üleminek lüürilistelt soolodelt (arioosod, retsitatiivid) ülidünaamilisele koorirepliigile oli rabe, hilinev.
Seevastu pikemad koori-osad olid täpselt ja tundlikult kujundatud. Lihtne, sümmeetriates sammuv koraal mängis peentes varjundites: väike annus resoluutsust, alistuvust, kurbust, hingestatud õrnust muutis pilti. Koor kõlas parimatel hetkedel solistile omase nüansseeritusega (kau-neim näide - nr. 72, koraal Wenn ich einmal soll Scheiden).
Liturgilisest algupärast ja vagast käsitööst hoolimata on Matteuse passioonis tugev lüüriline alge (25 aariat ja arioosot). Leidub ka lausa ooperlikku sentimenti ja butafoorset piltlikkust (loodusva-pustuste stseen). Teose selgrooks on siiski karmid retsitatiivid ja tegevust markeerivad dramaatilised koorirepliigid.
Jutustaja partii nõuab võimet ühildada vokaaldistsipliin mõistlike dramaatiliste aktsentidega. See tähendab kõndimist eepilise ja dramaatilise piiri peal ja «ümberlülitusi» ühest võtmest teise. Viini Riigiooperi solist Helmut Wildhaber sooritas neid ümberlülitusi stiilitundega ja sujuvusega. Vokaalne korrektsus ei olnud mammutpartii kõikides punktides maksimaalne, aga Wildhaber andis intensiivsust, hoidis lugu koos.
Jeesuse partii (Lars Arvidson, Rootsi) oli märksa pehmemate strihhidega kujundatud. Katarina Böhmi (alt, Rootsi) kanda oli kaalukas osa teose lüürilistes episoodides (aariad, arioosod, retsitatiivid). Paraku läks tema esituses sageli kaotsi Bachi puhul nii vajalik reljeefsus (hääle kandvuse ja «värvi» kadu madalamas registris või pianos). Kaia Urbi (sopran) ja Mati Turi (tenor) soolod kõlasid märksa espressiivsemas laadis (kuigi ühel ja teisel tuli ette tehnilise ebakindluse hetki). Lars Johansson (bass, Rootsi) ja Uku Joller (bass) esindasid vaoshoitumat, «apollonlikku» stiili.
Bach ja Kaljuste
Esiletoomist väärib terve rida kammerlikke intrumentaalkooslusi (eriti oboed), dünaamilsed koorid ja orkestri-episoodid. Ilmseid esituskonarusi jätkus ka. Aga üldkontseptsioon oli muljetavaldav. Selle eripäraks oli joone ja mustri selgus, kontuuri ekspressiivsus, mäng mustvalge spektriga - gravüüri väljendusrikkus. Ja veel: Kaljuste tavapärases «gravüüritehnikas» oli seekord enam pehmeid pooltoone.
Bach ei tee eriti hookuspookust, ei aja judinat taga, hoopis jutustab hoolega lugu, voolib ja kujundab. Kaljuste teeb interpreedina sama. Sellest tõlgenduse veenvus (hoolimata esituse iluvigadest).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Naljakas sügis
Etendus
Aleksander Pushkini «Jevgeni Onegin» Lavastaja Erki AuleEsietendus Salongteatris 8. aprillil.
TRIIN PARTS
Viimase poole sajandi jooksul on see teine kord, kui Eestis lavastatakse Pushkini «Jevgeni Oneginit».
Esimest korda tehti seda 1960. aastal, mida allakirjutanu ei mäleta ega saa seetõttu rääkida ka «Jevgeni Onegini» traditsioonist eesti laval. Küll saab aga rääkida «Jevgeni Onegini» tõlgenduslikust traditsioonist eesti koolis - alg-, kesk- ja ülikoolis: «Jevgeni Onegin» on dramaatiline poeem, üks esimesi Pushkini realistlikke teoseid jne, jne.
Väljakutsuv dramatism
Koolis «Jevgeni Oneginit» õppinule meenub nukker sügis, armunud Tatjana, pettunud, kuid aus Onegin, tapetud Lenski. Dramatism on sedavõrd väljakutsuv, et tundub ümberjutustatuna lausa naeruväärne. Kuid kes siis Pushkini sõnu ümber hakkab jutustama, tema kõneleb enda eest ise. Pushkin jääb Pushkiniks, ükskõik, mis varjund teosele antakse. Kas sentimentaalne või satiiriline. Sest Pushkini tekst laseb sel kõigel, ise kahjustumata, sündida. Isegi kool ei suuda Pushkini tähenduslikkust elimineerida.
Miks ta seda püüab, teab vaid tuul, vahel tundub, et poeemi Jevgeni Oneginist kasutati koolis näitematerjalina, kõnelemaks romantismi vahetumisest realismi vastu 19. sajandi alguse vene kirjanduses. Ja see oligi kõik. Poeem oma tähenduslikkuses jäi kõrvale ja siis tõusis tahes-tahtmata keskpunkti süzheeline dramatism, mis ei lase paljusid «One-ginit» hiljem üle lugeda, sest on meeles läägevõitu lugu.
Salongteatri lavastus on liigsest dramatismist täiesti prii. See ei sobi meie aega või kui, siis moonutatud kujul, naljakal moel, see aga ei sobiks Pushkini hilisema loominguga. Ning seda on Erki Aule taibanud ja tõestanud. Ta tõukab kerge, kuid veenva liigutusega ümber «Jevgeni Onegini» koolisõpitud interpretatsiooni.
Muudab rõhuasetusi, kuid jääb siiski Pushkini juurde - ta vaatab mööda süzheelisest tragismist, vaatab Pushkini hinnanguliste märkuste poole ja tõstab oma etenduses esile need. Aule toob välja poeemi satiirilise ja iroonilise külje ning viib vaataja veendumusele, et koolis on lugu üledramatiseeritud. Kuid ise seda siiski üleironiseerimata.
Vaimustav Pushkin
Lavastust iseloomustab mängulisus. Kõiges - zestides, situatsioonide lahendamises, kõnes ja liikumises. Käegakatsutav rõõm mängust ja hoogsus, mis - tuleb tunnistada - suudab Pushkini tekstiga sammu pidada. Laulud, mille esitamise kvaliteet on küsitav, ei ole tobedad, vaid pigem naljakad, kinnitades nende taotluslikkust.
«Jevgeni Onegini» kirjutas Pushkin Mihhailovskojes poliitilises pagenduses. Sellesse aega jääb dekabristide liikumise kulminatsioon ja krahh, mille tulemusena mitmed Pushkini mõttekaaslased hukati või pagendati. Ning just sel ajal oli Pushkini majanduslik olukord võrdlemisi vilets. Nii et - see ei olnud just rõõmus aeg, rääkimata sellest, kuidas mõjus sunnitud üksindus seltskonda armastavale Pushkinile.
Juba seetõttu peab olema ettevaatlik «Jevgeni Oneginist» romantismile omaseid meeleolusid otsides. Kuigi sügis ja nukrus ja Onegini hingeotsingud sellele viitavad, on siin esiplaanil, nagu ka Aule väga veenvalt tõestab, siiski satiir ja kibedus seltskonna vastu, kust Onegin (ja ka Pushkin ise) pärit.
Salongteatri «Jevgeni Oneginis» on kõik tasakaalus, seal ei ole midagi üledramatiseeritud ega üleironiseeritud, see on lõbus mäng. Ja kõike kroonib Pushkini suur poeem. Seda lavastust peaksid vaatama minema kõik, kes kahtlevad selles, et Pushkin on vaimustav.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Rikkusest räsitud
TAMBET KAUGEMATaave Tuutma avas neljapäeval Tallinnas Raatuse galeriis portreenäituse, millega ta toetab rikkuse käes vaevlevaid inimesi.
Paarikümnest suureformaadilisest portreest koosneval näitusel saab heita pilgu maailma kõige rikkamatele inimestele. Kunstis jäädvustatute kampa on pääsenud paar sultanit või muidu idamaist (hirmu)valit-sejat, paar kuningannat, Fidel Castro jmt - sõnaga, need, kes on tänu võimule nodi juurde pääsenud.
Näituse teise tiiva moodustavad inimesed, kes on rikkaks saanud ausa või ebaausa äriga. Kõik need nätsu-, arvuti- ja muud kuningad, kelle soontes ei voola küll sinine veri, kuid seda vingema joana voolab raha nende kukrutesse.
Taave Tuutma on ära tabanud väga olulise tõe: rikkus pole rikkus, rikkus on vaesus. Need sõnad on ka deviisiks koos näitusega asutatud fondile, mis hakkab tegelema maailma rikkaimate toetamisega - nii materiaalselt kui moraalselt. Näituse külastajad saavad teha annetusi.
Kunstnik, kes näituse avamisel viibis küll mustas ülikonnas ja kikilipsustatult, kuid ilma jalavarjudeta, on ise lausunud: «Rikkuse läbi kannatanud inimese võrdkujuks on minu arvates Kuveidi emiir. Kui tal poleks olnud naftat ja ta poleks olnud rikas, poleks Saddam Hussein talle sõda kuulutanud. Kahjuks tal oli naftat ja ta oli rikas. Hukkusid inimesed, loomad, linnud ja kalad.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Teatrikirjutisi viiest koolist
TAMBET KAUGEMAEesti Teatrisõprade Seltsi ja Eesti Teatriliidu korraldatud teatrikirjutiste võistlusele laekus 19 tööd.
25. märtsil oma viiendat sünnipäeva tähistanud Eesti Teatrisõprade Selts (ETS) korraldas üheskoos Eesti Teatriliiduga teatrikirjutiste võistluse, kuhu oodati töid kõigist Tallinna koolidest. Vedu võtsid paraku üksnes viis kooli: Järveotsa Keskkool (kuus tööd), Inglise Kolledzh (viis), Westholmi Gümnaasium (viis), Tallinna 32. Keskkool (kaks) ja Tallinna 21. Keskkool (üks).
Zhürii (teatrikriitik Lilian Vellerand, ETSi esinaine Hedvig Saarne, ETSi eestseisuse liige Edgar Kaugema) paremusjärjestust ei määranud, kuid valis välja seitse paremat kirjutajat: Kadri Lepp (Tallinna 21. Keskkool), Tõnis Saadoja (Inglise Kolledzh), Greete Derrik (West-holmi Gümnaasium), Helen Kallaste (Tallinna 32. Keskkool), Raul Volke (Järveotsa Keskkool), Kate Koppel (Inglise Kolledzh) ja Margareth Neithal (Westholmi Gümnaasium).
Võistlustöödes kirjutasid kooliõpilased Eesti Draamateatri lavastustest «Tagahoovis», «Atentaat», «Minu veetlev leedi», «Kuningas Richard Kolmanda tragöödia», «Kured läinud, kurjad ilmad», «Stseene saja-aastasest sõjast», «Maailmakõiksuse kiireim kell»; Tallinna Linnateatri lavastustest «Impro 2 - Nanseni pass» ja «Arkaadia»; Estonia lavastusest « Viini veri» ja Vanalinnastuudio lavastusest «Härra Topaz».
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998