MÄRTS - KUU TEGIJAD
Aarne Üksküla: Kreon, Kantseleivanem, Parun ja Puhh...
KULTUURAarne Üksküla viimase aja üllatavaim ülesastumine teatris on kindlasti Kreoni osatäitmine väikeses vanalinna teatris Theatrum, kus üks eesti teatri tippnäitleja mängib kõrvu oma näitlejateed alles alustavate Humanitaarinstituudi teatriõppetooli tudengitega. 4. märtsil esietendus Theatrumis Lembit Petersoni käe all J. Anouilh’ «Antigone», kus Üksküla kehastab kuningas Kreoni. Tahtmatult meenub seda vaadates näitleja esimene Kreon: 1982. aastal mängis tollane Lavakunstikateedri juhataja Üksküla Kreoni 10. lennu diplomilavastuses. Tollane osalemine tudengilavastuses mõjus loogilise sammuna - Üksküla oli siis 10. lennu kursusejuhendaja. Ka Theatrumi osatäitmine pole mitte lihtsalt ainult üks võimalus kullafondi kuuluvat rolli mängida: jälle meenub Üksküla kui pedagoog, kes võib partnerina oma noortele kolleegidele rohkem õpetada kui pikkades õpitundides. Seda tunnevad-tajuvad eelkõige tegijad, vaatajale jääb Ükskülaga kohtumise rõõm.
Ja kuigi Ükskülal pole Eesti Draamateatris sel hooajal just ohtralt tööd olnud, on ta viimasel ajal ometi talle omase vaikse järjekindlusega esil: Eesti Vabariigi 80. aastapäeval võis Ükskülat näha ETV kanalil kehastamas Parunit A. Prosa telelavastuses «Ma armastasin sakslast». Kindlasti ei ole televaatajale märkamata jäänud ka üks stiilipuhtamaid rolle «M Klubis», saladuslik ja kõikvõimas riigikantselei. Juubeliürituste reas riputas president Ükskülale rinda ka Valge Risti ordeni. Eesti Raadio andis 1997. aastal valminud kuuldemängude parima osatäitja preemia, Aarne Ükskülale. Õnneks pole see formaalne tunnustuste rida. Üksküla on tõestanud, kuis võib tippvormi säilitada ka kaalukate suurrollideta. Üksküla kohta levib legend: harva lükkavat ta mõne tööpakkumise tagasi. Aga näib, et ka kõige väiksemale rollile ei tee Üksküla kunagi allahindlust. Kohtumine Ükskülaga, olgu laval või teleekraanil, või raadios lastele «Karupoeg Puhhi» unejuttu lugemas, sisendab alati turvatunnet ja usku: eelkõige ikka professionaalsusesse, aga ka looja vastutustundesse - mõlemad nähtused, mis meie heitlikus ajas kipuvad sageli millegi särava, sädeleva, müüdava, kommertsliku varju jääma.
algusesse
Lumière’id upuvad ookeanisügavustesse
KULTUUR«Titanicust» on kahtlemata saanud legend, vähemasti viimase kümne aasta Eesti kinoskäimise ajaloos. Pärast seda kui üheksakümnendate aastate alguses tulid kinodesse piraatvideod ja samal ajal lakkas toimimast nõukogudeaegne filmilevi, langes Eesti kinokülastatavus niivõrd, et paratamatult hakati uskuma kino lõplikku allakäiku. Sama toimus ju kogu maailmas. Kui kvaliteetsed filmid mõne aja pärast taas kinodesse jõudsid, tekitas see esialgu vaid uudishimulikku elevust. Umbes samamoodi nagu vendade Lumière’ide cinématographe laadaplatsil.
Nüüd on aga õhus taas tunda tõelise kino hõngu. Tegelikult algas see juba «Mr. Beani» ootamatult suure menuga, mis näitas ära eesti kinokülastuste maksimaalarvu ebamäärase horisondi. Rohkemat naljalt enam ei saavuta. Juhul kui eesti vaatajat ei rabata just ülemaailmse reklaamimalakaga Hollywoodist.
Praegu ei saa me enam iial teada, kuidas oleks maailm suhtunud sellesse filmi siis, kui ta nii palju ei oleks maksnud. «Titanic» ühendas oma tootmiseks kaks suurstuudiot, Paramounti ja XX Century Foxi, kellel polnud enam midagi kaotada. Ja trumm kõmises üle maailma.
Väidetavalt on filmi reklaamikampaania tänaseks maksnud juba enam kui 100 miljonit lisadollarit. «Titanicu» esilinastus detsembrikuisel Tokyo filmifestivalil lõppes kriitikute suhteliselt kriitilise kokkuvõttega, ent kõik järgnev on sundinud maailma need esimesed reaktsioonid unustama.
Ameerikas puhkes filmihüsteeria, millel oli paratamatu mõju kogu meie «globaalsele külale». Fenomen, mis Eestis inimesed kinno viis, algas seega juba jaanuari alguses, mil hakati rääkima imefilmist Ameerikas. Ja veel enne, kui «Titanic» lõpuks Maarjamaa Kosmosesse jõudis, teadis sellest pea iga potentsiaalne kinoskäija-eestlane.
Kui te nüüd küsite, mis oli siiski otsustav publikumagnet, siis vaevalt, et tegemist oli «Terminaatori» lavastaja James Cameroni isikuga. Ei usu ka, et Titanicu-lugu oleks kõigile ühteviisi atraktiivne olnud. Otsustavaks sai pigem kaubamärk, mis kõiki üksikkomponente ühendas - Ameerika. Sest, kas ükski teine maa suudaks pakkuda sellist külgetõmmet?!
algusesse
Killud
«Laste riskiretk» rändab Saksamaale
Möödunud sügisel VAT teatris esietendunud noorte narkoprobleeme käsitlev Merle Karusoo «Laste riskiretk» on kutsutud 28. märtsist kuni 5. aprillini Saksamaal toimuvale rahvusvahelisele noortele mängivate teatrite festivalile, mille korraldab Stendhali väikelinna kohalik teater Theater der Altmark ja noorteorganisatsioon Europäische Jugend e.V.. Korraldajate soovil annab VAT teater festivalil kaks etendust. Üheksa päeva jooksul toimuvad Stendhalis teatrietendused, seminarid ja kontserdid. Üles astuvad bändid ja teatritrupid Saksamaalt ning mujalt. Välistruppidest võtavad peale eestlaste osa veel teatrid Belgiast, Iirimaalt, Hollandist ja Prantsusmaalt. Lisaks astuvad õhtustel kontserditel üles erinevad muusikud, avatakse internetikohvik. Päevastel seminaridel käsitletakse noorteprobleeme: narkootikumidest ja kriminaalsusest kooliseinte vahel poliitikani välja.
VAT teatrile pole see esimene välisreis. Kümne aasta jooksul on esinetud mitu korda Soomes, Rootsis, Norras, Saksamaal, Poolas. «Laste riskiretke» ootab oktoobris 1998 ASSITEJ festival Norras Kristiansandis. Augustis osaleb aga VAT teater Kati Murutari näitemänguga «Tuudur, Plutt ja Magdaleena» Aafrikas, Zimbabwes toimuval rahvusvahelisel festivalil.
Kooliteater püsib sadulas
Nädalavahetusel toimusid Kuressaares juba seitsmendat korda Saaremaa Ühisgümnaasiumi korraldusel Saaremaa Miniteatripäevad 98, millest võttis osa 20 näitetruppi enam kui 300 osalejaga. Tegu on aastate jooksul üha populaarsust kogunud kooliteatrite suurüritusega, mis pakub tõsist alternatiivi iga-aastasele vabariiklikule festivalile. Kava oli kirev, kooliteatrite repertuaar annab silmad ette päristeatritelegi: F. Dostojevski «Valged ööd», M. Undi «Gulliver ja Gulliver», A. Kivirähi «Vanamehed seitsmendalt», F. Tuglase «Popi ja Huhuu», E. Pargi «Palveränd», M. Maeterlincki «Pimedad», D. Woodi «Lobasuu ja pingviin», J. Herve «Mam’zelle Nitouche» jne. Ja nagu mainis zhürii esimees, kultuuriminister Jaak Allik, pakub ka koolitööde lavastuslik tase hetkiti tõsist alternatiivi professionaalsele teatrile: grand prix’ saanud Rakvere Linnanoorte Näitetrupp «Valged ööd» koputab suisa Rakvere Teatri uksele!
Tipptaset demonstreerib aga Saaremaa Miniteatripäevade korralduslik külg: reede lõunast pühapäeva pärastlõunani toimunud festival kulges kui õlitatult, muidu poleks võimalik ka 20 etendust nii lühikesse ajavahemikku ära mahutada.
«Peiarite õhtunäitus» on kutsutud Poola ja Saksamaa festivalidele
Tänavuste teatripreemiate hulgas parima lavastajapreemiaga pärjatud M. Kõivu «Peiarite õhtunäitus» (lavastaja Priit Pedajas) on kutsutud osalema juba kahele rahvusvahelisele teatrifestivalile. 27. mail antakse etendus Toruni teatrifestivalil Kontakt’ 98, kus Eesti teatrid on aastaid osalenud ja preemiadiki kogunud. Esmakordselt on aga Eesti teater esindatud Saksamaa prestiizhikal festivalil Bonner Biennale, mis on keskendunud uue dramaturgia otsingutele kogu maailmas. 18.- 28. juunini Bonnis toimuval festivalil mängitakse «Peiarite õhtunäitust» 25. juunil.
Tallinn saab uue linnapea
Üha pingelisemaks muutuv võimuvõitlus Tallinna Linnavolikogus saab lõpuks rahumeelse ja kõiki kunstiliselt meelestatud linlasi rahuldava tulemuse: 1. aprillil asub Tallinna linnapea kohuseid täitma Arvo Kukumägi, kelle osatäitmine 1. jaanuaril ETVs esilinastunud E. Õunapuu ja T. Hussari filmis «Linnapea» on pälvinud laiade rahvamasside heakskiidu ja tunnustuse. Arvo Kukumägi tõestab oma linnapea rollis, et ta suudab linna juhtida ka kõige keerulistes olukordades, tulles toime nii kohalike korrumpeerunud võimustruktuuride ülekavaldamisega kui ka lihtrahva hingehädade mõistmisega. Kuna ka Arvo Kukumägi ise tunnistas, et tal on rollist väljatulemisega suuri raskusi, leiti Tallinna Linnavolikogus, et antud reaalpoliitilises olukorras võib sellisest näitlejatehnilisest probleemist Tallinna linnale palju kasu olla. Arvo Kukumäe pressiesindaja sõnutsi on tulevasel linnapeal taskus juba mitu suuremat projekti. Muuseas, tulbihinnad Tallinna lillelettidel kulgevad langevas joones.
... ja rosinaid kringli sees!
Täna, 27. märtsil on sünnipäev eesti teatrimuusika grand old lady’l Viive Ernesaksal, möödunud teatriaasta parimaks meesnäitlejaks pärjatud Linnateatri näitlejal Kalju Orrol ning Hollywoodi kultuspoisil Quentin Tarantinol. Palju õnne!
algusesse