TEATER

Kaks klassikut Tallinna lavadel - võimurid ja nende veretööd

Lamenukk-Richardi tööriistakohver

William Shakespeare «Kuningas Richard Kolmanda tragöödia» Lavastaja, lava- ja muusikakujundaja: Mati Unt Kostüümikunstnik: Ene-Liis Semper Osades: Andrus Vaarik, Rein Oja, Viire Valdma, Kersti Kreismann, Maria Avdjushko, Guido Kangur, Ivo Uukkivi, Mait Malmsten jt
Esietendus 8. märtsil 1998 Eesti Draamateatris

TAMBET KAUGEMA

Mati Undil on kombeks oma lavastusi kavalehetekstidega täiendada. Mõned neist aitavad tõesti lavastust mõista, mõne teksti palgeil võib aga silmata suisa sussaninlikke näojooni - juhatavad vaataja otsejoones sohu, udu ja hämu meelevalda. Jan Kotti (Shakespeare Our Contemporary), näib, ei tsiteerita seekord põhjuseta.

Tuntud Shakespeare’i-uurija eristab ajaloolise tragismi kaht põhitüüpi. «Esimene põhineb veendumusel, et ajalool on oma mõte, on oma objektiivne ülesanne täita; et ajalugu kulgeb kindlas suunas, on mõistuspärane või vähemalt mõistetav. /... / On ka teist laadi ajaloo tragism. See johtub veendumusest, et ajalool ei ole mõtet, et ajalugu seisab paigal või üha kordab oma julma tsüklit.»

On enam kui vähetõenäoline, et lavastaja Unt eelistaks esimest võimalust. Pigem on ajalugu ikkagi mõttetult korduvate ning enamjaolt julmade sündmuste jada. On küll ilus uskuda, et sõdu enam ei tule, aga paraku ei meenu ühtegi sajandit, mil neid poleks olnud. Järelikult pole Undi käsitlusviisi kohaselt niivõrd traagiline see, et inetu Richard võtab nõuks lurjuseks hakata ja seeläbi palju päid vinge vihina saatel kaelte otsast lendab, vaid see, et verise silmavaatega richardeid jagub igasse sajandisse. Minevikul, olevikul ning tulevikul pole ses mõttes suurt vahet.

Richardi (Andrus Vaarik) ja ta kaasaegsete inimlik traagika on ära vahetatud ajaloolise traagikaga, mis ühest küljest on mõistagi üldisem ja üldistavam. Teisest küljest aga teeb tegelastest üpris igavad lamenukud, kes kiiruga vuristavad ette oma teksti, et siis tappa või tapetud saada. Richard ei hakka lurjuseks mitte kaasasündinud kehavigade või väärastunud siseilma tõttu, vaid seepärast, et ajalool on tarvis järjekordset lurjust.

Ei mingeid kahtlusi, Richard näib oma ajaloolise rolliga igati rahul olevat ega vahetaks - isegi kui saaks - seda armastaja-rolli vastu. Vähemalt Undi lavastuses mitte. Ei mingeid kirgi, tegelased kui ajaloo tööriistad teevad tuima näoga oma rasket igapäevatööd. Kolm tundi on pisut pikk aeg, et varjata sõnade, valju muusika, plinkiva punase tulevärgi ja köitvate kostüümide taha igavust, mis vaatajale sellest tööriistakohvrist vastu vaatab.

17. ja 19. märtsil kl 19 Eesti Draamateatri suures saalis

algusesse

Antigone: enesetapp või vastuhakk?

Jean Anouilh «Antigone» Lavastaja: Lembit Peterson Kunstnik: Lilja Blumenfeld Valguskujundaja: Airi Eras Muusikaline kujundaja: Marius Peterson
Esietendus 4. märtsil 1998 Theatrumis

MARGOT VISNAP

Vaikselt ja tagasihoidlikult jõudis eelmisel kesknädalal eesti teatrisse kolmas J. Anouilh’ «Antigone» - Lembit Petersoni käe ja Theatrumi sildi all, Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli tudengite ja Eesti Draamateatri näitleja Aarne Üksküla osavõtul. Ei suurt meediakära enne esietendust, ei publikut peibutavate päälkirjadega lehetutvustusi, ei siidis ja sametis kahisevat esietenduspublikult. Nagu Theatrumi väikeses, 50kohalises saalis sündivatele lavastustele omane.

Kammerlik, vaikne, stiilipuhtalt karge on ka Lembit Petersoni lavastus. Meenutades pikema teatrimäluga vaatajale kindlasti tema esimest «Antigone»-tõlgendust 1982. aastal Ugalas - mängijateks lavakunstikateedri legendaarne X lend, nimiosas Anu Lamp, Kreoniks Aarne Üksküla. Ajas veelgi kaugemale minejail on võimalus võrrelda tänast tõlgendust Mikk Mikiveri ja Iivi Lepiku Noorsooteatri «Antigonega».

Varasemad «Antigone» lavastused kandsid nii või teisiti ajastu pitserit: kui 60ndate Iivi Lepiku Antigonet toetas aeg oma eetilises maksimalismis, siis 80ndate Anu Lambi Antigonele tähendas surmaminek iseeneses selguselejõudmist, milles ei puudunud ka Kreoni tegutsemismotiivide mõistmine. 90ndate Antigone Maria Petersoni kehastuses - kõhetu, salapärane, kangekaelne kuningatütar näikse eelkõige kandvat endas saatuslikku ettemääratust. Ja nagu ironiseerib Kreon, näib selle Antigone protestivaimu toitvat tõepoolest Oidipuste perekonnaviga: alati jonnakalt oma «õigust» tõestada!

Võib-olla ei suuda laval alles esimesi samme tegev teatritudeng Maria Peterson veel oma kangelanna siseheitlust ka mõistetavaks, suureks mängida? Tema pisut neurasteenilises ja lapselikus surmaminekuprotestis vilksatab korraks suisa enesetapumotiiv, või peegeldab see lihtsalt noorinimese hüsteerilist seisundit vastasseisus mõistmatu vaneminimesega.

Aarne Üksküla Kreon püüab Antigone maksimalismi murendada seekord eelkõige isaliku-vanemliku mõistvusega (ehkki ka ta Ugala-aegses Kreonis ei domineerinud kaalutlev küünik ja võimumängur). Mõneti samasugust hoolivust näitab Üksküla üles ka oma noorte partnerite suhtes: mängib vana ja väsinud, võimurikohustuste all vankuvat Kreoni sordiini all. Et mitte noortele partneritele liiga teha ega lavastuse keset Antigonelt kõrvale nihutada. Professionaalne!

Üksküla osavõtt algajate üritusest on üllatav ja ülimalt sümpaatne. Koduteater pole teda viimasel ajal õnnistanud ühegi suurrolliga ja Üksküla endist vormisolekut jälgides heietan ketserlikke mõtteid: millisesse järgmisesse teatrisse peaks Üksküla rolli tegema minema?

Meie, kuigi varjatud lavastajapõua juures on rõõm lavastaja Lembit Petersoni olemasolu üle: omanäoline, sisuliselt väga täpne, peaaegu kõigest olustikulisest puhastatud karge rezhii. Algajate nappe võimeid arvestav, ent ometi mõtteselgust nõudev. Ja mõtte mängimisega said tudengid täiesti arvestatavalt hakkama (mõned emotsionaalsed ülemängimised vaid).

Kui palju sõltub ikkagi dialoogide mõtteselgus ja kandvus lavastajast, sellele vihjas teine läinud nädala esietendus. Hoopis Rakvere Teatris ja hoopis professionaalsete näitlejatega. 6. märtsil Rakveres esietendunud Maxwell Andersoni «Hingetuisk» Ain Prosa lavastuses jättis armetu mulje: justkui oleks laval kokku saanud algajad, kes üritavad elu eest midagi mängida, jättes vaataja abitult saali mõistatama: millest käib jutt? mis asja need inimesed seal laval lärmakalt kriisates ajavad?

Vähemasti hetkevõrdluses eelistan kostüümi-muusika-dekoratsiooni-emotsiooniküllasele päristeatrile Rakveres kammerlikku, mõtlemise- ja hingamisruumi jätvat koolitööd Theatrumis.

20. märtsil kl 19 Theatrumi saalis

Vene tn 14

algusesse

algusesse