Kultuur
Aalto mööbel - eile ja tänaANNIKA KOPPEL |
|
Jällekohtumisel Anouilh’ Antigonega ÜLO TONTS |
|
Kallimeelne mees läinud sajandist REET KRUSTEN |
Aalto mööbel - eile ja täna
Eesti kodudes tavalise kolmejalgse köögitabureti idee pärineb Aaltolt
ANNIKA KOPPELSoome tähistab oma suurmehe Alvar Aalto (1898-1976) sajandat sünniaastapäeva ka Eestis. Eile avati Tallinna Kunstihoone galeriis näitus «Alvar Aalto mööbel - eile ja täna».
Paari päeva jooksul on galeriis võimalik näha Aalto mööblit ja pildimaterjali tema ehitistest, mille sisustamiseks ta ka mööbli lõi. Tallinnast läheb näitus edasi Euroopa teistesse linnadesse.
Näituse organiseeris Soome sisustusfirma Artek esindaja Eestis ProjektSell. Arteki asutajad olid 1935. aastal Aino ja Alvar Aalto, Maire Gullichen ja ja Nils-Gustav Hahl, keda peetakse soome modernismi tähtsateks teerajajateks.
1933 oli Alvar Aalto kui rahvusvaheliselt tunnustatud mööblidisaineri jaoks läbimurdeaasta ja et toime tulla kasvava nõudlusega, loodigi Artek. Firma imidzhi loob Aalto ajatu mööbel, ehkki koostöös disaineritega luuakse ka uusi seeriaid.
Kakskümmned aastat pärast oma surma on Aalto nimi Soomes ja ka maailmas tuntud ja moodne - ta ei mõju mitte üksnes arhitektina, kes on loonud hulga monumentaalehitisi (ainuüksi Helsingis on neid tosina võrra), vaid tema loodud mööbliga on sisustatud ka paljud kodud, kontorid, restoranid ja teised ühiskondlikud ruumid.
Eestis ei ole Aalto kohalolek sedavõrd märgatav, sest tema nime kandev mööbel on liiga kallis. Ühe Aalto tugitooli hind siinmail on umbes 20 000-25 000 krooni. Seevastu ei tea ilmselt kuigi paljud, et eesti kodudes üsna tavalise kolmejalgse köögitabureti algidee pärineb Alvar Aaltolt.
Aalto lõi kolmekümnendate aastate keskel täiesti uue puidu painutamise meetodi. Painutatud põlve idee on Aalto tähtsaim avastus mööblidisainis: tema meetodi järgi saeti puidutükk otsast puidukiudude suunas lahti ja seejärel liimiti puutükid piludesse. Siis painutati puit soovitud nurga alla. Tulemus oli kaunis ja kestev.
Laminaattoolijala painutatud põlve kujule järgnesid neljakümnendatel aastatel Y-kujuline toolijalg ja lehvikukujuline X-toolijalg viiekümnendatel.
Kuidas hinnatakse Aalto loomingut tänapäeval, sellest annab tunnistust tõsiasi, et üks 1930ndatel aastatel tema Paimio sanatooriumi jaoks loodud tugitoolidest müüdi Londonis oksjonil 55 000 dollari eest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Jällekohtumisel Anouilh’ Antigonega
Etendus
Jean Anouilh’i
Antigone
THEATRUMis.
Lavastaja Lembit Peterson,
kunstnik Lilja Blumenfeld.
Nimiosas Maria Peterson, kreoni osas Aarne Üksküla.
ÜLO TONTS
THEATRUMi mängitud «Antigonet» iseloomustab teatraalsuse nappus (puudumine) ning teksti esiletõus.
«Antigone» maailma-esietendus oli 1944. aastal sakslaste okupeeritud Pariisis. Teine maailmasõda hakkas lähenema lõpule. Avalik vägivald oli saanud normiks.
Inimese olukorda analüüsivad vaimuinimesed tulid järeldusele, et inimese ainuke pääsemine selles eetilises katastroofis on seesmiselt vaba inimene, kes ei lase endaga manipuleerida. Anouilh’ Antigonest sai üks niisuguse vaba inimese prototüüpe. Samasse hõimu kuulub ka Anouilh’ «Lõokese» peategelane Jeanne D’Arc, keda tunneme praegu Mati Undi lavastuse järgi.
Vabadus ja surm
Mikk Mikiveri lavastuses tuli «Antigone» publiku ette 1967. aasta veebruaris Noorsooteatris ning jäi mängukavva hooajani 1972/73. See oli eesti vaatajatele tõeline avastus. Ivi Lepiku Antigone oma ennastsalgavas trotsis silmakirjalikkuse ja kompromissi vastu, oma välise kangelaslikkuseta kangelaslikkuses puudutas paljusid. Kas tohib ütelda, et see puudutas kompromissis elavat rahvast? Anouilh’ näidendi sünnikontekstist teadsime tookord vähe. Mikiveri lavastuse sõnumi päralejõudmine ei vajanud aga kommentaare.
Missugune võiks olla Antigone sõnade ja teo tähendus ning resonants praegu? Elame maailmas, mis ideaalvariandis oleks asustatud tarbivate marionettidega, kelle probleemid lahenevad kaubamajas ja turul. Oma arusaamatuses jäi meelde ühe noore kolleegi avaldus Mati Undi «Lõokese» puhul: ta ei leidnud näidendist ühtegi olevikus olulist mõtet. Kui inimese sisemine vabadus ja eetilisus ei ole enam (parajasti) oluline, mis siis oluline on?
Antigone valik on seesama mis pool sajandit tagasi. Nagu siiski valib ta vabaduse ja surma. Kui see meid nüüd vähem puudutab, tuleb endalt küsida, mispärast.
Teatraalsuseta
Alguses on kõik osalised laval ning koor (Marius Peterson) tutvustab neid ning lisab vihjeid kohe algava loo kohta. Nii ongi näidendis, aga see algus tuletas meelde, et 1990. aasta paiku nägin Vilniuses Akadeemilise Draamateatri väikesel laval Jonas Vaitkuse lavastatud «Antigonet».
Too lavastus on tavalisest paremini meelde jäänud küllap ennekõike oma tavatu vormiga. Ühtlaselt musta riietatud osalised seisid ja istusid etenduse algusest lõpuni staatilise reana vaatajatega (kuulajatega) silmitsi. Kas eestlasest osavõtja tugev elamus lähtus ka sellest, et tuttava näidendi tekst tuli tõlke puudumisel endal luua?
Leedulaste ja THEATRUMi lavastuse ühisjoon on teatraalsuse nappus (puudumine) ning teksti esiletõus. Tallinlaste esituses ei olnud niisugune lahendus küll probleemideta.
Noorte näitlejate hääled ei kanna piisavalt - ning seda olukorras, kus hääl ning tekst (mõte) ongi intensiivsuse peamised loojad, see tähendab - peaksid olema.
Tühja ruumi fenomen
Teatraalsuse puudumine etenduse kuuldepildis oli väga sümpaatne ja küllap ka taotluslik. Aga sellest kõigest ka mingi vajak, täitmata jäänud ruum, pinge liiga aeglane kasvamine. Strateegia, mis oleks end küllap hästi õigustanud suurema teatrikogemusega näitlejate puhul, aga siin mitte täiesti.
Ehtsa dramatismini jõuti finaalis, vaikus saalis hakkas kumisema. Oleks väga huvitav näha kümnendat või mõnda sealt järgmist etendust. «Tühja ruumi» fenomen peaks olema mööduv ja ületatav.
Kuidas sobivad omavahel Aarne Üksküla ja üliõpilastest trupp? (Sama kombinatsioon Lembit Petersoni esimese «Antigone» puhul 1982 - lavakunstikateedri X lennu diplomilavastus jäi nägemata.) Etendust vaadates ei märganud mingit häiritust, kuigi partnerite ebavõrdsus on eriti tagasimuljes selge.
Etendusel on oma saatused ja psühholoogia, mis hakkavad tööle või ei hakka, toimib või ei toimi. Toimis küll, THEATRUM on huvitav paik.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Kallimeelne mees läinud sajandist
REET KRUSTENSel aastal on Soome ühel armastatumal rahvusliku ärkamisaja suurmehel Zacharias Topeliusel kaks tähtpäeva - 14. jaanuaril möödus 180 aastat tema sünnist ja 12. märtsil möödub 100 aastat surmast.
1998. aasta on Soomes kuulutatud Topeliuse (ka Alvar Aalto) aastaks. Ette on valmistatud ulatuslik kultuuriürituste programm. Ilmub hulk mitmesuguseid väljaandeid - nii Topeliuse kohta kui ka tema teoste kordustrükke. Valminud on ka uus Topeliuse medal.
Runebergi, Snellmani ja Lönnroti kõrval on Topelius see mees, kelle nimega iseloomustatakse tervet ajajärku (topeliaaninen), sest just Topelius viis rahvusromantilised ideed oma andeka sulega lugejani ning järgis ka ise vankumatult oma eetilisi põhimõtteid.
Nagu kogu tookordne soome intelligents, sai ka Topelius rootsikeelse hariduse ja kirjutas oma teosed rootsi keeles. See ei takistanud teda kõigest hingest armastamast soome rahvast ja ülistamast Soomemaad.
Muinasjutuonu
Kuigi Topelius polnud ainult lastekirjanik, kuulub suurem ja parem osa tema loomingust siiski lastele ja noortele. Teda hüüti hellitavalt muinasjutuonuks ja laste sõbraks, kuid Topeliust tuleb pidada ka soome lastekirjanduse rajajaks ning teoreetikuks.
Topeliuse muinasjutud ilmusid kahe mitmeosalise raamatuna - «Muinasjutte ja luuletusi» I-II (1847-1852) ja «Lugemist lastele» I-VIII (1865-1896). Koolilugemik «Meie maa raamat» (1875) oli kasutusel üle saja aasta, viimati huvitava lisalugemisena. Alles 1960ndatel aastatel leiti, et Topeliuse jutud olevat liiga rõhutatult rahvuslikud kaasaegse kooliõpetuse jaoks.
Eeskätt laste sõbrana sai Topelius möödunud sajandi lõpul tuntuks ka Eestis. 1891. aasta detsembris ilmus «Laste Lõbu» I, mille alapealkirjas seisab «Refanut ja mõnda muud» ning selgitus, et selle raamatu on Topeliuse järele soome keelest kokku seadnud Martin Lipp, Nõo õpetaja.
Üle 20 raamatu
Pärast vaheaega on Topeliust eesti keelde tõlkinud ja kirjastuses Pääsuke välja andnud tuntud koolikirjanik Madis Küla-Nurmik. Esimest korda on tõlgitud kirjaniku lastenäidendeid. 1923-1924 avaldas Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus noorsoo kirjavara sarjas Topeliuse «Velskeri jutustused» I-II, mis ei haara aga romaanisarja tervikuna.
Hilisematest tõlgetest tuleb märkida Linda Viidingu kahte mahukat muinasjutukogu «Aallotari jäljed» (1975) ja «Muinasjutte» (1990), mille sisu on osalt kattuv. Need kogumikud sisaldavad Topeliuse muinasjuttude paremiku heas kaasaegses tõlkes. Üldse on eesti keeles avaldatud üle 20 Topeliuse raamatu.
Niisuguste kunstiinimestele pühendatud juubeliaastate traditsioon on Soomes juba pikka aega. Kas ei vääriks see järgimist ka siinpool Soome lahte, et hoida rahvuslikku kultuuripärandit ikka elava ja tuntuna?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998