Kultuur
Euroopa kunstnik, kes kõnetab tühjustANNIKA KOPPEL |
|
Ühishelid, iseolemine ja jätkumine EVI ARUJÄRV |
|
Olin ühiskonna keha TAMBET KAUGEMA |
Euroopa kunstnik, kes kõnetab tühjust
ANNIKA KOPPELAntoni Tàpies on Picasso, Dalí ja Miró kõrval nimekaim hispaania kunstnik, maalija, graafik ja installaator. Maailmakuulsa kunstniku tööde näitus avatakse täna Vaal Galeriis.
Tàpies on tõeline moodne kunstnik, kes on teinud nii maale, installatsioone ja ka graafikat. Enamik maailma tuntud muuseume on korraldanud tema näitusi ja ostnud tema töid. 1923. aastal sündinud kunstnikul on juba tema eluajal Barcelonas nimeline muuseum.
«Tàpies’ kunstikeel on abstraktne ja küllaltki elitaarne. Kuigi kunstnik armastab nappe vahendeid, on iga tema käeliigutus tõesti mõjuv ja ka väga ilus. Ta esindab abstraktse kunsti probleemistikku 50.-60-ndatel, seda tahku klassikast, millega eesti inimesel on paratamatult olnud vähe kokkupuuteid,» rääkis kunstiteadlane Eha Komissarov.
Võitleja, budist ja müstitsist
Tàpies oli kataloonlane nagu ka Picasso, Miró ja Dalí. Ta käsitleb end vastupanuliikujana, uue kunstikeele eest võitlejana, vana akadeemilise kunsti vaenlasena - tema jaoks on terava võitlusliku momendi olemasolu äärmiselt tähtis. «Franco rezhiimi ajal jäi Tàpies Hispaania raskesse õhkkonda ja tegutses sealsete kunstidogmade murendamise eesmärgil,» selgitas Komissarov.
«Hispaanias on Tàpies rahvuskangelane, midagi niisugust nagu meil Wiiralt, ehkki Hispaanias on kangelasi mitmeid,» lisas ta.
«Tàpies loob tühja ruumi, tema piltidel on vaid üksikud värviplekid ja palju tühja pinda, ent pilti vaadates tunned, kui pingestatud see pind on; saavutatud tõesti ainult värvivaliku ja kunstniku käekirjaga.
Tàpies nimetabki end korduvalt kaasaegseks müstikuks, kelle müstitsismi programmis on väga tähtis koht budismil. Tühjuse tegelik täidetus on budismi üks lemmikteemasid. Tàpies’l õnnestub Euroopa kunstnikest vast kõige vabamalt kõnetada tühjust,» ütleb Komissarov.
Üks enamlevinud sümbolitest Tàpies’ töödel on rist.
«T - täht või rist - on üks vanimaid sümboleid elu kõikehõlmavuses. T on risttee, millel hing ja mateeria kohtuvad; ja ei ole näha, kus üks lõpeb ja teine algab. Mõnikord kasutan ma risti religioosse kavatsusega, viidates kristlusele, mõnikord, et kustutada midagi, mis mulle ei meeldi. Ma tõmban sellele risti peale. Mõnikord kui tahan pinda rõhutada, teen risti.
Mulle meeldib rist nagu sümbol. Ristiga pilt, hoolimata sellest kui väike ta on, saab erilise energiavälja. Miks - ma ei oska seletada. Nagu ma ei oska seletada sedagi, miks rist mulle nii sügavat muljet avaldab,» on öelnud Tàpies.
«Tal on väga keerulised suhted religiooniga, teda huvitab katoliiklik müstitsism ajaloolise nähtusena ja tähtsa osatäitjana hispaania kunsti ajaloos. Samas on väga kummaline, et võrdselt müstikaga on ta huvitatud ka moodsast tuumafüüsikast ja rõhutab korduvalt oma huvi teaduse edusammude vastu.
Ta liigub raskesti tunnetatavatel ja defineeritavatel tasanditel, ühendades sundimatu kergusega keskaja religioosse müstitsismi, ida müstifikatsiooni lääne tippteaduse ja tehnoloogiaga,» kommenteeris Komissarov.
Picasso kui nullmeridiaan
Vaal Galeriisse näitusele jõuavad Tàpies’ litograafiad aastatest 1973-1995. Nagu Vaalas ikka, on tegemist müüginäitusega ja maailmakuulsa kunstniku tööde hinnad algavad 12 000 kroonist. Erilist äriedu galeristid näitusele oodata ei julge, ent Vaal Galeriil on hea meel tutvustada üht kunsti maailmanime.
Ajal, mil Eestisse jõuab järjest rohkem kuulsaid nimesid muusikamaailmast, püsib kunstimaailmas vaikus. Kunsti toomine Eestisse on kallis ja ebamugav. Ka siinsetel kindlustusfirmadel puuduvad kogemused kallite kunstinäituste kindlustamisel.
«Eestis ei ole siiani ühtegi Picasso originaaltööd, mitte ühtegi tema maali,» tõdeb Komissarov. «Veider, et Euroopas on siiamaani riik, kus pole toimunud Picasso originaaltööde näitust.»
Tõsi, Stockholm pole ju kes teab kui kaugel ja on võimalik sõita Pariisi ja New Yorkigi. Ent kui üles lugeda maailmanimega kunstnikke, kelle tööd on Eestis näitusesaalidesse jõudnud, saab neid kokku ikkagi kahetsusväärselt vähe ja nende näituste vahendajateks on olnud teiste riikide kultuuriinstitutsioonid.
Eha Komissarov ütleb, et ta veab vahepeal iseendaga kihla, mitu aastat läheb, enne kui üks korralik Picasso näitus meile jõuab. Kas kaks, kolm või kümme…
Ega see tingimata peagi just Picasso olema, aga kunstiteadlase jaoks on Picasso mõõdupuu; nimi, mis kõigile midagi ütleb. Nagu nullmeridiaan, millest kõik algab.
Eesti Draamateatri näitleja Aarne Üksküla sai 5000-kroonise preemia Eino Leino osatäitmise eest Hannu Mäkelä kuuldemängus , teatas ETAle Eesti Raadio avalike suhete nõunik Anneli Milistver.
Raadiokuulajad
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Ühishelid, iseolemine ja jätkumine
Kontsert
Eino Tamberg - helilooja ja pedagoog Eino Tambergi, Alo Mattiiseni, Peeter Vähi ja Raimo Kangro teosed. Kammerorkester, Aina Kainclema (klavessiin), Pärt Tarvas (tshello), Leili Tammel (metsosopran), dirigent Paul Mägi.1. märtsil Rotermanni Soolalaos.
EVI ARUJÄRV
Kontsert Eino Tambergi ja tema kolme õpilase töödest justkui sunnib loomingulisi ühishelisid otsima.
Ühishelisid leidub. Nagu intriige ja teistmoodiolekutki. Vaatepunkt on tendentslik - õpilased õpetaja kontekstis. Teisedki võimalikud vaatepunktid on tendentslikud - ühest punktist näeb paratamatult vaid üht moodi.
Eino Tambergi «Öölaule» (1992/1997) ja «Teekonda keelpillidele» (1990/1997) kuulates mõtlesin, miks see muusika nii esmakordne tundub. Mis on tema töödes see, mis ei kulu nii ilmnähtavalt (nagu kõik siin maailmas, kaasa arvatud muusika). Leidsin, et see on võime inertsi ära võita - muusikalist, tajumise ja tundmise inertsi.
Inertsijõud, mehaaniline kordus on muusika põhiomadusi. See on üldisemgi asi - füüsilise aktiivsuse, jätkuvuse, elusolemise rõõmus ekvivalent. Kunstis võib inerts ka surmav olla.
Tambergi muusikas on minimaalselt inertsi ja mustrit, dekoratiivset voolamist. Tema muusikaline ruum on mitmemõõtmeline ja pingestatud, ohtlik ja hurmav. Seda ruumi struktureerib pigem maailmavalu kui kompositsioonitehnika.
Muidugi leiab õpetaja-õpilaste töödest ühishelisid - mingeid kompositsioonitehnilisi paralleele. Aga ka «ülemhelisid», mingit sarnast toonust - jõudu, õrnust, rahutust...
Alo Mattiiseni laulude peale mõeldes näib, et tema ülemheliks oli eetos. Tema Tshellosonaadis (1985, Tambergi seades kammerorkestrile) valitses sonoristliku ja meloodilise aktiivsuse vaheline pingeväli, mis enamasti Tambergi muusikaski - ilmselt ka seadmise rõhuasetus.
Tekialune liikumine
Peeter Vähi üliõpilaspõlves kirjutatud kolmeosaline «Concerto piccolo» (1975) mängib läbi tol ajal kuuma stilisatsioonimeetodit. Vanahõbedane klavessiinitämber, reipa kadentsi tõstmine stilistilise ikooni rolli, motoorika ja repetitsioonitehnika, orelipunktil lõputusse kulgev adagiomeloodika, objektiivne kolmkõlalisus ja vähendatud akordide dramatism - kõik üsna baroki nägu (kui mõni tshaikovskilik käänak maha arvata).
Mis värvi on kameeleon? Kas kameeleonil on identiteeti, tekib vaikne küsimus, kui autor stiilimudeli nagu teki üle pea tõmbab. Concerto kolmandas osas reetis äge tekialune liikumine (fragmentaarsus, sonoristlikud momendid, fanfaaritämber) autori selgemat kohalolekut. Stilistiline intriig ja teatav otste sõlmimine tegid loo kokkuvõttes põnevaks. Klavessiinipartii oli kohati kahetsusväärselt rabe.
Stilistiline empaatia on ehk üks tambergilikust arsenalist pärit asi. Ainult et Tamberg enamasti dramatiseerib ja sümboliseerib stiilimudeli vahendusel, Vähi kasutab sagedasti lausdekoratsiooni või mängib valmis elementidega.
Rahutus ja pulseerimine
Raimo Kangro kõnnib oma arvult kaheksandas «Displays» (op 42, 1996, Schuberti portree) koos Schubertiga ja «Ilusa möldrineiuga». Rütm, kõlakirgas pulseerimine on Kangro element. Sellesse egoistlikku voogu upub enamasti mistahes võõras aine. Schubertil oli seekord enam õnne. Kangro portreelugudes on siiski kõige enam autori nägu.
Kangrolik rahutus on ehk sama, mis end Tambergi muusikaski ilmutab. Ainult kui Tamberg laeb selle rahutusega aegajalt ka vaikust või ühtainsat heli, siis Kangro lubab endale vulkaani ülevoolavust.
Kui nüüd järele mõelda, siis «ühishelid» on küll kõige avalikumad, «ülemhelid» kõige tugevamad, aga loominguline iseolemine - see on nii tiivustav eesõigus kui ka vaevarikas paratamatus. Tark õpetaja teab seda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Olin ühiskonna keha
TAMBET KAUGEMATallinnas Rotermanni soolalaos täna hommikul avatavast tegevuskunstisündmusest «Elektrokardiogramm» (ekg) võtab osa üle 20 eesti kunstniku.
Kaks päeva kella 10-22 teevad asjaosalised tõhusat tööd, mille tulemust saab soolalaos vaadata kuni 8. märtsini. Ekg ühe peakorraldaja Hanno Soansi sõnul on see katse luua keskkonda, milles tegutseksid erinevate kogemuste ja vaadetega loomingulised energiad.
«Heterogeenne töökeskkond võimaldab läbi elada erinevusi loomeprintsiipides, ideoloogiais ja kunstimõisteis ning reaktsioonides ühiskonna nõudmistele. Ekg puhul võib arvestada teistsuguse, võõristustunnet ületava publikusuhtega. Ühises tegevusväljas avastavad kunstnikud end uuest olukorrast,» selgitab Soans.
Tegevuskunstisündmuse peategevusliinidena nimetavad korraldajad ekg-tegevusmaali (soome papist valmistatud maali aluspind ootab kunstniku kätt, tema maali, kollaazhi, joonistust või zhesti), ekg-etendusi (mille teemaks «Olin ühiskonna keha. Kodanliku maitse teenistuses Eestis») ja ekg- tekstivabrikut (kaks arvutit, millel eelneval kokkuleppel värvatud tekstitöölised analüüsivad kohapeal kodanliku maitse ja elulaadi eri tahke ühiskonnas).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998