Kultuur
Berliini filmifestival läheneb lõpuleLAURI KÄRK |
Kultuurisponsorlus - summa pole tähtis ANNIKA KOPPEL |
|
Wiiralti võidukäik Leedus ENRIKO TALVISTU |
Tartu Kunstikool Pallaseks ei saa PM |
Berliini filmifestival läheneb lõpule
Mark Soosaare filmi «Isa, poeg ja püha Toorum» sõnum jõudis vaatajani
LAURI KÄRK, BerliinFestival hakkab tasapisi lõpusirgele lähenema. On jäänud veel loetud päevad ja mõned filmid, näiteks Barry Levinsoni «Koeramehkeldis» («Wag the Dog»).
Ei ole seekord täpselt kokku lugenud, kui mitme filmi vahel festivalipäevade jooksul valida saaks. Igatahes on see aukartustäratav ja sadadesse küündiv arv ning kõige pakutava äravaatamine poleks parimagi tahtmise korral praktiliselt mõeldav. Nii on tegelikult ühe festivali puhul tähtis oskus suures saginas orienteeruda, just neid õigeid filme vaatama sattuda.
Selles mõttes olen ma seekordse Berlinalega igati rahul. Olen kohe üpris alguses konkursikavas mitmed olulisemad filmid ära näinud ja sellevõrra vabam filmiturul teisi filme vaatama (mis muidugi kaugeltki ei tähenda, nagu peaks neid minu poolt hinnatuid ilmtingimata ka auhindadega pärjatama). Aga siiski.
Valeri Todorovski «Kurtide maast» ja Jim Sheridani «Poksijast» on juba juttu olnud. Neile tuleks kindlasti lisada Gus Van Santi «Hea Will Hunting», Neil Jordani «Lihunikupoiss» ja Alain Resnais’ «Elu kui shansoon».
Geenius ja seatapupuss
Üheksale Oscarile kandideeriv Gus Van Santi (sünd 1952) «Hea Will Hunting» («Good Will Hunting») on film 20-aastasest noorukist, kes osutub matemaatikas äärmiselt andekaks, ent muus osas on konfliktne, vajab isegi psühhiaatri nõustamist. Siin võib näha sarnasust Robert Redfordi «Tavaliste inimestega» (1981): analoogselt viimasega liigub ka «Hea Will Huntingu» filmilugu järkjärgult tolle minevikutrauma poole, mis tegelast kammitseb.
Mõistagi on üksjagu naiivne uskuda, nagu tähendaks neuroosi põhjuse teadvustamine iseenesest ka sellest vabanemist. Ent igaühele oma isiklik psühhoanalüütik - see on ju nii ameerikalik.
Kummatigi võlub filmi siirus ja lihtsus, kindlasti ka mitmed näitlejatööd. Nii seni meile rohkem koomikuna tuntud Robin Williamsi psühhiaater kui ka Matt Damoni mängitud filmi nimiroll.
Nooruki eneseteostust käsitleb ka Neil Jordani (sünd 1950, «Intervjuu vampiiriga» jt) «Lihunikupoiss» («The Butcher Boy»). «Lihunikupoissi» on võrreldud mitmete varasemate noorsoofilmidega, nagu näiteks François Truffaut’ «400 lööki» või Lindsey Andersoni «Kui». Siia võiks lisada ka omaaegse Vadim Abdrashitovi «Plumbumi». Kuid ennekõike tuleks Jordani uut tööd kõrvutada Stanley Kubricku filmiga «Kellavärgiga apelsin».
Analoogselt Kubricku klassikaga on «Lihunikupoiss» samuti mõistujutuline film kurjusest. 1960ndate alguse üht iiri väikelinna ning 12-aastase Francie Brady (Eamonn Owens) eluolu kujutav film lõpeb küllaltki veriselt.
Ema ja isa kaotanuna ning kõigi poolt äratõugatuna kaotab poiss lõplikult sidemed reaalsusega ja kontrolli oma tegude üle ning tapab vihatud naabrinaise. Tähendusrikas on filmi plakatki: sellel on kujutatud lihunikupoissi nuga käes ja sea mask nägu varjamas - ent mida võikski leida veel selle maski tagant?
Prantslased laulurahvana
Prantsuse elava klassiku Alain Resnais’ «Elu kui shansoon» («On connaît la chanson») on võitnud juba Louis Delluci ja Mélièsi auhinnad ning on üks olulisemaid pretendente peatsel Césarite (Prantsuse Oscar) jagamisel.
Filmi võiks määratleda kui muusikalist komöödiat. Filmis kõlavad laulud Joséphine Bakeri, Charles Aznavouri ja Edith Piafi ja veel paljude-paljude teiste kuulsuste esituses. Ent küsimus on selles, kuidas Resnais neid kasutanud on.
Nimelt laseb Resnais oma tegelastel neid lauluklisheesid hetketi eneseväljenduseks kasutada.
Iseenesest pole see Resnais’ loomingus midagi suisa uut, mäletatavasti identifitseerisid «Minu ameerika onu» tegelased end puhuti ekraanistampidega, otsisid neilt tuge. Nüüd on siis selleks (irooniliseks) taustsüsteemiks shansoonimaailm. Elu on sama banaalne kui shlaagrisõnad või ka vastupidi?
Eesti filmid mitmes saalis
Mõistagi huvitab meid, kuidas läheb eesti filmil Berliinis. Mark Soosaare «Isa, poega ja püha Toorumit» on demonstreeritud tervelt kolmel korral Panorama programmi raames.
Esitatud küsimused on põhiliselt puudutanud filmis kujutatud hantide elu ja võimalikku edasist saatust, nii on Soosaarele oluline sõnum tegelikult vaatajani jõudnud. Samas pole Soosaar seekordse Berliinis esinemisega täiesti rahul: korralik 35 mm filmilindil koopia oleks küll kallim olnud, kuid Berlinale pole koht, kuhu tulla 16 mm koopiaga, mille heli kaotsi läheb.
Filmiturul on aga linastunud meie kolm mängufilmi: Hardi Volmeri «Minu Leninid», Rao Heidmetsa «Kallis härra Q» ning Eestis veel nägemata Sulev Keeduse «Georgica». Ja näiteks «Georgica» puhul oli vaatesaalis praktiliselt sama palju publikut nagu mullu Veneetsia Kuldlõvi võitnud jaapanlase Takeshi Kitano «Hana-bi» turuläbivaatuselgi.
Aga muidu? Ilmad on siin soojad, 10-11 kraadi, tänaval võib rahumeeli pintsaku väel käia. Ja festivali lõpuni jääb veel kõigest paar päeva.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Kultuurisponsorlus - summa pole tähtis
ANNIKA KOPPELAbruka, Orissaare, Võhma ja Saare maakonna keskraamatukogule anti eile kätte Philipsi ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi toetus, toetatakse veel Vana-Vigala raamatukogu ja heliloojate Kappide muuseumi.
Eesti Rahvuskultuuri Fondi tegevdirektor Toivo Toomemets, milline on kultuurisponsorluse hetkeseis ?
Möödunud aastal tehti rahvuskultuuri fondile annetusi 2,3 miljoni ulatuses, sel aastal juba 3,1 miljonit krooni. Nii et annetuste hetkeseis on suhteliselt hea. Ootan pikisilmi aega, mil üksikisiku annetused saavad viie protsendi ulatuses tulumaksuvabaks. Kõik mittetulundusühingud loodavad sellest väga palju.
Meil pole üksikisiku annetuste osas kindlat traditsiooni välja kujunenud, ent sageli polegi tähtis, kui suur annetus on, vaid andmise fakt. Siin on näiteks sajakroonine annetus Voldemar Panso fondi, mis on mõeldud lavakunsti kateedri tudengite õppesõitudeks.
Kui suur on praegu annetustes eraisikute osa?
Me pole sellist statistikat teinud, kui suur täpselt on üksikisikute annetuste hulk. Neid ei ole palju. Kui sponsorite lehelt vaadata, siis suuremaid annetusi on viimastel aastatel teinud 50-60 inimest, kuid väga palju on kollegiaalseid annetusi. Näiteks Eesti Selts Norras teeb meile igal aastal annetuse.
Kui palju annetusi tuleb välismaalt?
Seda, kui palju annetusi tuleb Eestist ja kui palju väljastpoolt, oleme vaadelnud kogu aeg ja on olnud nii, et 20% meilt ja 80% mujalt. Nüüd on olukord muutunud, sel aastal tuleb 27% välismaalt ja 73% Eestist. Sellist kannapööret ei osanudki oodata, aga siin mängib rolli ka Tallinna M/S Estonia Fondi ületulek linnalt Rahvuskultuuri Fondi. See on kaunis suur summa.
Siis on siin veel Nissan Balti Fond ERSO toetamiseks ja Elcoteqi Antti Piippo Fond. Usume, et siin on suured teened ka meie fondi nõukogu esimehel Eri Klasil, kes on meie fondi tutvustanud nii välismaa kui Eesti firmadele.
Kui suuri summasid rahvuskultuuri fond aastas jagab?
Oleneb sellest, kui hästi meil läheb. Ülemöödunud sügisel jagasime 3,9 miljonit, möödunud sügisel 4,5 miljonit. Igal aastal summa suureneb, ent see tendents ei saa olla jätkuv, kuskil tuleb paratamatult piir ette.
Küsitakse muidugi rohkem, kui anda on?
Viimati küsiti peaaegu 23 miljonit. Elu on teinud paratamatult ka oma muudatused. Situatsioonis, kus napilt kolmandik taotlusi saab rahuldatud, tuli midagi ette võtta, et laiendada nende inimeste ringi, kes meilt toetust saavad.
Nüüd on nii, et eelmisel aastal stipendiumi saanud üksikisik ei saa esitada taotlust järgmiseks aastaks. Samuti ei toetata üldjuhul CDde väljaandmist, remonditöid ega ka mälestusmärkide püstitamist, tehnika ja seadmete ostmist, välismaal õppimist erialadel, mida saab õppida ka Eestis (va täiendõpe). Ei toetata ka teisi mittetulundusühinguid ja sihtasutusi ega ka äriettevõtteid.
Kas saate taotlusi ka utoopiliste projektide rahastamiseks?
Eks neid on ikka. Mõni inimene kirjutab siiralt, mida ta soovib ja see ei pruugi üldse reaalse eluga kokku käia, samas teine kirjutab nahaalselt suuri numbreid kokku, lootes, et kuskilt ikka midagi saab. Igal aastal tuleb mõni poolemiljoniline taotlus.
Nii suurt raha rahvuskultuuri fond ei jaga?
Kõige suurema toetuse on saanud muusikakeskkool puhkpillikomplekti muretsemiseks - 200 000 krooni. Eri Klas küll ütleb, et möödunud aastal jagasime kõige suurema toetuse Eesti riigile - umbes 1,2 miljonit tulumaksuna.
Meie investeerimisklubi liige Olari Taal on öelnud: kummalised on inimesed, kui hakkavad raha küsima. Kümme tuhat pole üldse mingi raha, tegevus algab sajast tuhandest. See on natuke mõistetamatu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Wiiralti võidukäik Leedus
ENRIKO TALVISTUSuhteliselt juhuslikult langeb Eduard Wiiralti 100. sünniaastapäev kokku Eesti Vabariigi 80. sünnipäevaga.
Ka noor Wiiralt oli Vabadussõjast osavõtjana ja hiljem kunstnikuna ning Kõrgema Kunstikooli Pallas lõpetajana vabariigi sünni juures. Hiljem kujunes tema kui eesti tuntuima kunstniku loomingust üks vabariigi kõrgkultuuri säilivustähiseid nii emigratsioonis kui okupeeritud kodumaal.
Jätkuvast huvist Wiiralti kunsti vastu annavad tunnistust nii tema monograafiad, millest ulatuslikem peab ilmuma veel lähiaegadel, kui ka näitused Eestis ja välismaal. Õnneks on enamik Wiiralti loomingus talletatud Eesti muuseumides.
Tartu Kunstimuuseum tähistab Wiiralti sünnijuubelit Leedus, Kaunase Ciurlionise nimelises Rahvuslikus Kunstimuuseumis avatud näitusega, kus on eksponeeritud 70 tema loomingu paremikku kuuluvat taiest.
Näituse kataloogile on kirjutanud eessõna Eesti suursaadik Leedus Alar Olljum. Ta kirjutab: «Ajal, mil ainsaks konstandiks on pidev muutumine, seisatagem hetkeks oma teel, et uuesti leida oma lätted ja tõeline olemus. Seda aitab meil teha Wiiralt. Siin peitub temas Suur Kunstnik.»
Esmakordselt esines Wiiralt isiknäitusega Vilniuses sõja ajal, mil kataloogi eessõna kirjutas ning näituse organiseeris luuletaja Aleksis Rannit. Muide, leedulastele üks varasemaid Ciurlionise loomingu käsitlejaid. See näitus on aga vähetuntud fakt seniajani.
Seega jätkub Wiiralt võidukäik Leedus ning ehk edaspidi mujalgi. Sajandi lõpus tõdegem, et tema looming on üks suuremaid kunsti väljaveoartikleid kogu aastasaja jooksul.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Tartu Kunstikool Pallaseks ei saa
PMHaridusministeerium ei toeta Tartu Kunstikooli taotlust Pallase nime saamiseks.
Kolmapäeval minister Mait Klaasseni allkirjastatud vastuses Tartu Kunstikoolile öeldakse, et ministeerium on saanud hulgaliselt vastuväiteid Eesti kunstiringkondadelt ja ei toeta praegu kunstikooli taotlust.
Samas soovitatakse kunstikoolil jätkata diskussioone kunstiringkondade esindajatega, jõudmaks ühistele põhimõttelistele seisukohtadele.
Oma eitavat arvamust Pallase nime andmise kohta Tartu Kunstikoolile on ministeeriumile väljendanud Eesti Kunstnike Liit, Tartu Kunstnike Liit, Tartu Kunstiühing jt organisatsioonid.
Küll aga toetavad seda Tartu linna- ja maavalitsus ning linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjon.
Tartu Kunstikool peab ennast 1919. aastal asutatud Pallase kunstikooli õigusjärglaseks. Kooli vilistlasnõukogu on nime taotlemisel leidnud, et ajaloolistest ja juriidilistest aspektidest veelgi olulisem on Pallase kui sümboli kestmine, kuid on seostanud seda kunstikoolile kõrgastme staatuse taotlemisega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998