Kultuur
Evolutsiooniline nüüdistants
ESTA TATRIKRahvusvaheline tantsufestival Evolutsioon toob lisaks tuntud vene truppidele Tallinna ka 30 välismaa produtsenti, kinnitas Postimehele festivali põhikorraldaja Priit Raud.
Platformi-nimelise koreograafide konkursi üks eelvoore on Tallinnas juba teist korda, kuid ilmselt pole siiski üleliigne veelkord üle küsida, mis on Platform?
See on Euroopa prestiizhikaim koreograafide konkurss Rencontres Choregraphiques Internationales de Seine-Saint-Denis, mille raames näiteks sel aastal on 25 riigis kokku 28 Platformi ehk siis eelvooru. Tähtis on just nimelt see, et Platform, mis meil leiab aset üldnime all Evolutsioon 98, on just koreograafide, mitte truppide või tantsijate konkurss. Seda on väga raske publikule reklaamida kui koreograafide festivali, seetõttu on reklaamplakatitel kirjas ikkagi truppide nimed.
Selle konkursi tööd on välja valitud enam kui kuuesaja video seast kahekümne kaheksa produtsendi ühistööna. Tallinna Platformil kuuluvad konkursiprogrammi kuus tööd. Eestist valiti välja Marika Blossfeldt, Irene Hütsi (Box RM) ning Mart Kangro ja Marge Ehrenbusch, Leedust valiti ainult Aira Nagineviciute-Adomaitiene ja Venemaalt kaks koreograafi: Sasha Pepelyaev ning Sasha Kukin.
Mis on konkursi tulemus?
Kahekümne kaheksalt Platformilt valitakse välja kuueteistkümne koreograafi tööd, mis kutsutakse esinema maikuus Pariisi. See ongi auhind. Nende kuueteistkümne töö vahel enam mingit pingerida ei moodustata.
Pariisi koguneb töid vaatama väga suur hulk produtsente ning sealtkaudu võib nii mõnigi koreograaf saada tuult tiibadesse. Ausalt öeldes ei julge uskuda, et sel aastal mõnel eesti tööl sellist võimalust oleks, küll aga võib shansse olla mõlemal vene tööl.
Lõpliku otsuse teeb produtsentide zhürii. Sellele lisaks töötab igal Platformil ka kohalik zhürii, mis koosneb peamiselt neist inimestest, kes pole tihedalt tantsuga seotud. Milliseid otsuseid teeb kohalik zhürii?
Kohaliku zhürii liikmed panevad oma arvamuse kirja ja enne, kui koguneb produtsentide zhürii oma otsust tegema, loetakse need arvamused läbi, ja peab ütlema, et neil on üsna suur kaal. Kuid oluline on ehk hoopis see, et kohaliku zhürii kokkukutsumine on pigem kultuuripoliitiline kui konkreetset tulemust otsiv samm.
Võibolla mõni nendest inimestest vaatab esimest korda sellist tantsuetendust, ja võibolla talle see meeldib. Eesmärk on nüüdistantsu tutvustada, sest probleem, et teiste kunstialade inimesed ei tunne tantsumaailma, on igal pool mujal täpselt samamoodi aktuaalne kui meilgi siin.
Kas ja kuivõrd võib omavahel võrrelda Evolutsiooni ja Draamafestivali?
Minu meelest oli viimane aeg taasalustada riikliku teatrifestivali traditsioon. Iseasi on muidugi printsiip, kuidas seda läbi viiakse. Kas on ikka õige produtsentidele peale maksta, et nad tuleksid siia etendusi vaatama, seda enam, et ka sel juhul tuleb neid kõigest viis-kuus.
Need kolmkümmend produtsenti, kes tulevad Evolutsioonile, reisivad eranditult oma rahakoti peal, nad tulevad sellepärast, et tahavad siia tulla. Olen üsna kaugel arvamisest, et nad tulevad siia eesti tantsu vaatama. Päevselge, et nad tulevad venelasi vaatama. Aga meil on sellega võimalus näidata, mis Eestis toimub.
Kes on need vene koreograafid, kelle töid saab Evolutsioonil näha?
Vene tippude kohta võib julgelt öelda, et uskuge, kui venelased teevad etenduse suurele publikule, on see meile tunduvalt lihtsamini vastuvõetav ja vaadatav kui lääne koreograafide tööd. Nad on meile arusaadavamad tänu mingile ühisele kontekstile, me oleme vene kultuuriga siiski natuke rohkem kursis.
Näiteks Jevgeni Panfilovi trupp. Need on Permi, Venemaa ilmselt tugevaima balletikooli lõpetanud tantsijad, kes kasutavad taustana kaheksat vene rahvalaulu. Kui ajad, mil suurel laval tantsiti Phil Collinsi järgi, on Eestis küll jäädavalt möödas, siis kindlasti mitte Venemaal ja mitte Permis. Hea, et nad teevad asja, mis on neile tõesti hingelähedane.
Teistest võiks esile tõsta truppi Provintsialnõje Tantsõ Jekaterinburgist, näidatakse Tatjana Baganova tööd. See trupp on praegu kindlalt Vene truppidest lääne asjatundjatele number üks. Tatjana Baganova on üks väheseid vene nüüdiskoreograafe, keda on kutsutud lääne suurtesse teatritesse lavastama. Alles jaanuaris esietendus Prantsusmaal Karine Saporta trupis Baganova töö.
Tuleb ka Sasha Pepelyaevi Kineetiline Teater Moskvast. Ta on alla 18-aastastele inimestele teinud ühe etenduse. Nad on just sellepärast kutsutud, et selline asi on Venemaal praegu väga populaarne. Suvel ühel Prantsuse festivalil näidati kuut sellelaadset lastega tehtud etendust. Prantsuse publik hullus täiesti, ja produtsendid hoidsid samal ajal päid kinni, et appi, mis see on!?
Miks on oluline, et Eestisse tuleb kolmkümmend välismaa produtsenti?
Üldiselt on meie ja Vene truppide vahel ka see sarnasus, et ei saa ju öelda, et välismaal ei käidaks. Aga kui sa püüad hiljem teada saada, kus ja kellele esineti, selgub, et keegi ei tea sellest midagi. Käiakse väikestes ja tähtsusetutes kohtades, kuhu ei jää maha mingit arvestatavat jälge. Professionaalse publikuni reeglina ei jõuta.
Siia tulevad aga produtsendid, kes on tõelised professionaalid. Kui neile mingi töö meeldib, kutsuvad nad trupi esinema, kusjuures juba enne, kui trupp kohale jõuab, teab sellest kogu Euroopa professionaalne seltskond. Nende infovahetuse võrk on selline, et kõik saavad sellest teada.
Kultuuripoliitilist suhtumist näitab ka see, et Lätist tuleb Briti Nõukogu esindaja, vaatama just läti tantsu, millest ta Lätis ei olegi õieti aimu saanud. Hea meelega näitan talle Eestis läti tantsu.
Milliseid truppe, koreograafe veel söandaksid esile tõsta?
Eesti asjadest julgeks välja reklaamida näiteks Tiina Olleski tööd, millega ta käis möödunud aasta lõpus Vitebski konkursil ja seda pole Eestis kordagi nähtud.
Mul on eriliselt hea meel, et tuleb Mari Mägi, kes jätab oma õpingutesse Kopenhaagenis väikse pausi, et siia tulla. See on sooloprojekt, mille kohta rootsi ja soome produtsendid on juba häid sõnu öelnud. Mägi on väga isikupärane, võiks isegi öelda, et sellist tantsu pole Eestis varem keegi teinud.
Valgevenest tuleb Aleksander Tebenkovi trupp. Olen tema videoid näidanud mõnele lääne produtsendile, ja alati oleme põrkunud ühe küsimuse taha, kas see on nüüd tõsine asi või ei ole. Tebenkovi tundes võin öelda, et ei ole tõsine, mis teeb selle asja muidugi palju paremaks.
Lätist tuleb Sergei Ostrijenko trupp Improvisaatorid, kes kunagi ütlesid, et nad ei esine kuskil mujal kui ainult oma teatris. Aga näe, nüüd on nad siin. Tantsuinimesed on neid küll ainult kiitnud.
Millega võiks Evolutsioon üllatada?
Teisipäeval on avalik arutelu «Tingimuste loomine kaasaegsele tantsule Balti riikides ja Venemaal». Sinna on kutsutud Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali nõukogu esimees ja tantsijate eestseisja sihtkapitalis Ülle Ulla.
Üllatuseks võiks pidada, et esimest korda Eestis toimub õhtuti Von Krahli teatris otseülekanne saalis toimuvatelt etendustelt teatribaari suurele ekraanile.
Igal hommikul on tasuta tunnid festivalil osalejatele, ma kujutan õudusunenägudes ette, kuidas sada kakskümmend inimest lähevad ühte saali tundi tegema. Tund ise on aga vaatamisväärsus, õpetab ülienergiline Janice Redman Ameerikast ja trummidel saadab teda Toomas Rull.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Webmaster
© Postimees 1995-1998