Ann Tenno esitles eile Kunstihoones oma kuuendat fotoraamatut «Highway USA. Vendade Urbidega läbi Ameerika», mille fotograaf on pühendanud oma poja Heikki mälestusele.
Umbes 400 fotost koosneva raamatu saatesõnas kirjutab autor: «Mõnikord teeb elu pöördeid, mida on raske ennustada. Ja kohtumiste põhjusi ainult aimates leiad sa end ühtäkki sõitmas mööda lõputuid teid, läbi kõrbete ja mägede, suurlinnade ja nimetute ristteede.»
«Mulle hakkas tunduma, et olen Eestis juba kõik ära pildistanud. Kui ma tahan fotoga edasi tegelda, pean ringi liikuma ja vahepeal midagi muud pildistama. See on reisiraamat,» kinnitab Ann Tenno.
Kuidas tuli mõte minna Ameerikasse rändama?
Mõte tekkis mitmetel asjaoludel eelmise aasta detsembris. Olin siis vendadel Urbidel Ameerikas külas. Võtsime ette umbes kuuajase reisi läbi Ameerika. Sõitsime autoga idarannikult läänerannikule ja tagasi. Käisime ka indiaanlaste juures ja nägime juba siis ära suure osa Ameerikast. Tegin palju pilte ja pärast, kui me neid vaatasime, tuli mõte, et võiks raamatu teha. Oli täiesti selge, et esimese korraga polnud veel raamat koos.
Kevadel läksin uuesti Ameerikasse ja olin seal veel poolteist kuud, maist poole juunini. Tegime teise pika reisi Havaist Los Angelese, Arizona ja Nevada osariigi kaudu San Franciscosse, edasi mööda Highway’d tagasi New Yorki ja sealt üles Vermonti ja Maine`i.
Mis mulje sulle Ameerikast jäi?
Kui ma tagasi mõtlen, oli kõige esimene mulje: väga suur, väga erinev, väga kirev. Valge. Päikeseküllane. Avar. Fotograafi seisukohalt jääb see meelde.
Esimene asi, mida tagasi tulles märkasin, oli see, et siin on pime. Meiega võrreldes on Ameerika valge. Oleme ju ka rohkem põhja pool.
Pärast Ameerikat tundub, et kõik vahemaad läksid justkui väiksemaks. Kõik tundub justkui kättesaadavam või võimalikum.
Käisime kaks korda indiaanlaste peyote-tseremoonial. Valge inimene on seal väga harv osaline. Mulle oli see väga suur elamus, kuigi seal olla oli ka mõneti raske ja pingutav.
Erinevalt sinu varasematest fotoraamatutest on jälle piltidel näha inimesi.
Varasematel aegadel, kui ma alustasin, polnud mul ühtegi pilti ilma inimesteta. Mulle tundus, et pildil polnud mõtet, kui inimesi peal ei olnud. Tegin siis ka palju portreesid. Kui tegin esimesi arhitektuuripilte, pidin nendega isegi harjuma. Ühel hetkel aga ma enam inimesi pildile ei tahtnudki. Ma ei tundnud nendest puudust. Nüüd on nad lihtsalt tagasi.
Kuidas Urbidega pikal reisil olles läbi saite?
Võiks öelda, et optimaalselt. Kujutan ette, et kui väga suure grupiga minna, siis on igaühel oma arvamus selle kohta, kuhu peaks minema ja mida tegema. Seda on raske kooskõlastada. Selles mõttes oli meid parasjagu. Toomas juhtis terve tee, mina tegin pilte, Tarmo kooskõlastas kohad, kus me peatusime ja tegi organiseerimistöö.
Vennad Urbid elavad Ameerikas juba kaheksa aastat, praegu New Yorgis. Nad on palju Ameerikas ringi reisinud. Käisime palju nendele tuttavates kohtades, mida nad mulle näitasid.
Võis juhtuda, et sõitsime kuni tuhat miili päevas. Tarmo ja Toomas Urb on väga head reisiseltsilised. Meile kõigile meeldib liikumine.
Kuidas see raamat sündis?
Tegin hästi palju pilte, kokku umbes 15 000. Palju tegin negatiivile, sest arvasin, et 300-400 pilti läheb raamatusse ja muu materjal jääb nähtamatuks. Natuke kahetsen, sest trükitehniliselt on värvilahutust slaidilt kergem teha kui negatiivilt.
Suvel tegin pildid valmis, oktoobrikuus hakkasin raamatut kokku panema. Valisin negatiivilt mälu järgi pildid välja. Layouti ja värvilahutuse tegin kodus. Pidin selleks uue arvuti ostma, sest vana polnud piisavalt suur ja kiire. Kaur Kallas ja Tõnu Kallas aitasid mind palju tehnilises mõttes.
Siis käisin veel korra Ameerikas, näitasin raamatu igaks juhuks enne Urbidele ette. Mõtlesin, et oleks justkui viisakas, kuna oleme seda koos teinud. Mul oli tunne, et ma ei taha seda üksi trükki panna. Edasi läks raamat Soome, Helsingi lähedal asuvasse trükikotta Karprint Ky, mis on enne kõik minu raamatud trükkinud. Nad tegid selle väga kiiresti ära.
Mille poolest erineb see sinu eelmistest fotoraamatutest?
See on reisiraamat. See, mis on minu raamatus, on ainult väike killuke sellest, mis on Ameerikas. Sel ei saagi olla suuremaid taotlusi. Iga hetk juhtub maailmas midagi ja kõike ei jõua pildistada. Vahepeal mõtlesin, et piltide juures peaksid olema ka mingid tekstid, sest püüdsin selle poole, et igal leheküljel oleks oma teema. Aga siis tundus, et ilma on parem.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Minoru Betsuyaku «Väljakäik» Theatrumis. Lavastaja Kaljo Kiisk, osades Elo Viiding ja Hellar Bergmann. Esietendus 16. detsembril.
Sellest ajast peale on Jaapani jeen palju kordi muutnud oma suhtumist Ameerika dollarisse, kui Eesti Draamateatri väikeses saalis mängisid Rita Raave ja Juhan Viiding Minoru Betsuyaku «Väljakäiku».
Väiksemad vennad on seda näitemängu vahepeal veel vähemalt korra näppimas käinud, aga tsiteerides presidenti - mitte sellest ei tahtnud ma täna teile rääkida. Seda enam, et kuuldavasti polevat neil vahepealsetel üritajatel asi just kõige paremini välja kukkunud.
Betsuyaku on koos Mrozheki, Pinteri või mõne teise kamraadiga just sedasorti näitekirjanik, keda iseäranis meelsasti võtavad teha algajad. Ilmselt tuleb siin põhjust otsida kartusest, et mõne kehvema teksti puhul ei vea lihtsalt välja. Samuti võib Betsuyaku tekst pinnapealsel lugemisel tunduda ühe vahva komöödiana, kus ehk päris nalja nabani ei saa, aga vaimukas on küll. Sinna nahka on arvatavasti ka mitmedki koolitööd läinud.
Kui Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli kolmanda kursuse kaks üliõpilast oleksid seda lavastust tehes lähtunud samadest ahvatlustest, poleks põhjust neid ridu kirjutada, sest lavastus sai enamvähem korralik, kuid ei enamat. Antud juhul hakkasid aga kaasa mängima hoopis teised asjaolud, millel seos teatritegemisega vaid kaudne, mille kaasmõju ei või aga kindlasti alahinnata või veel vähem pahaks panna.
Mängida täpselt sama näitemängu, mida kunagi mängis tema kadunud isa, on Elo Viidingule kindlasti väga raske ja valus, kuid praegu võibolla ainuvõimalik. Ja see meelekindlus on aidanud tal naistegelasest päris korralik roll teha, andnud kindluse mitte libastuda Betsuyaku vaimuka teksti otsa, vaid näha selle taga ka metsa.
Humanitaarinstituudi õppejõud Tõnis Rätsep olla öelnud, et mida targem on näitleja, seda sügavam saab roll. Enesesse süüvimine käib tarkusega kokku. Teatriüliõpilase kohta korralik ja üsna andekas töö.
Paraku saavad kiidusõnad siinkohal sootuks otsa, kui meenutada Hellar Bergmanni näitlemiskunsti. Kui Elo Viiding sai esimese kümne minutiga üle rahvateaterlikust mängumaneerist - enne repliiki aetakse silmad punni ja isegi maamees kümnendast reast saab aru, et nüüd see tegelane vaatab kohe paremale ning ütleb midagi - , siis Bergmann-mehe mängimisviis küündis üksnes kõige parematel hetkedel sellest kõrgemale.
Kolmveerandtunnine «Väljakäik» Theatrumi väikeses saalis andis lootust. Lootust, et kunagi areneb sellest üliõpilasteatrist välja täismõõduline erateater, mis võtnud sihikule eranditult vaid väärtdramaturgia. Seda enam, et oma publik paistab sel teatril juba praegu olemas olevat.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Soomes anti tänavu esmakordselt välja preemia Finlandia Junior parimale lasteraamatule, mis valiti välja 70 algupärase ilukirjandusliku teose hulgast.
Esimese Finlandia Juniori said iraani päritoluga kirjanik Alexis Kouros ja Venemaalt pärit kunstnik Alexander Reichstein raamatu «Gondwana lapsed» eest. Mõlemad autorid on Soomes elanud seitse aastat, on Soome kodanikud ja kõnelevad soome keelt.
Suurpreemia sisseseadmine asendab varasemaid pika traditsiooniga Zachris Topeliuse ja R. Koivu nimelist kirjaniku- ja kunstnikupreemiat ning peaks tõstma lastekirjanduse üldist mainet. Finlandia Junior antakse teksti ja illustratsioonide harmoonilise õnnestumise puhul nii kirjanikule kui kunstnikule.
Auhinnatud raamat on kirjutatud heas kunstipärases soome keeles. Kunstnik on illustratsioonides lähtunud Soome aluskaljut kujutavatest motiividest. Raamatugraafikat on Reichstein õppinud Moskvas, kus tema erialaks oligi lasteraamatute illustreerimine.
Millest jutustab siis auhinnatud raamat «Gondwana lapsed»? Teos on allegooriline. Tegevus toimub Gondwanal, so lõunapoolkerade ürgmandril, kus albatrossipesas sünnib pingviinipoeg. Kasuema kombel tahab temagi kõrgustesse lennata, peab aga leppima eluga maa peal.
Niisiis inimese, tema soovide ja võimaluste, eneseteostuse ja identiteedi probleemid. Raamatu lõpul küsib autor: «Ehk olin mina ise see pingviin, kes pidi loobuma oma unistustest lennata kõrgele ja leppima sellega, mida pakkus tegelikkus?»
Esimese Finlandia Juniori määramine võõra päritoluga autoritele on Soomes tekitanud väikese sensatsiooni ning ka nurinat.
Zhürii esimees, Soome Noorsookirjanduse Instituudi direktor Riitta Kuivasmäki on vastukaaluks rõhutanud, et välismaalased on soome kultuuri pika ajaloo jooksul korduvalt rikastanud ning rikastavad ka praegu, mistõttu Finlandia Juniori andmine Kourosele ja Reichsteinile nende silmapaistva töö eest on igati põhjendatud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele