Klaveri sisemuse mängueelne «prepareerimine», kaanealusesse ruumi erikujuliste ja isemõõduliste esemekeste istutamine - rikastamaks instrumendi tämbrilisi võimalusi - on nüüdismuusikas võrdlemisi tavapärane nähe, millel aastakümnete pikkune traditsioon.
Harvem kohatav, ehkki väidetavasti vanem on aga komme võluda klahvpillide sisikonnast välja kõlalisi kunsttükke poognate abiga. Klavessiinide kallal olla nõndaviisi nõiutud juba üle-eelmisel sajandil.
Klaverikeelte «viiuldamistehnika» kinnistumine nüüdismuusikas on seevastu lähimineviku ilming. Ning peaasjalikult ühe mehe, ameerika komponisti ja interpreedi, poogen-klaveri uusavastaja Stephen Scotti teene.
Kajastades prof Scotti ja tema juhendamisel mituteist aastat tulemuslikult tegutsenud Colorado kolledzhi Uue Muusika Ansambli tunamullust ülesastet Tallinnas, pööras siinne kriitika tunnustavalt tähelepanu esituse kõlalisele fantaasiaküllusele ja maagilis-salapärasele atmosfäärile, nii helilisele kui visuaalsele dünaamikale. Zhanrilisele ja stiililisele mitmekihilisusele.
Viimatinimetet paljususes peegelduvad ilmekalt Stephen Scotti erisuunalised huvid ning üpris kirev muusikaline taust: varane mõjustatud Gil Evansi, Coltrane’i, Miles Davise, Charlie Parkeri dzhässilikest improvisatsioonidest, hilisemad uurimisretked Tansaania, Gaana ja Zimbabwe rütmidzhungleisse - täienduseks kompositsiooniõpingutele Oregoni ja Browni ülikoolides Ameerikamaal.
Tänavusel Nyyd-festivalil mängib Scott ühes üheksaliikmelise, eesti tudengeist koosneva, hoolsasti uudset tehnikat tudeerinud Viiuldatud Klaveri Ansambliga. Kümnekesi süvenetakse, poognad käes, ühte klaverisse ning tuuakse kuuldavale - lisaks näidetele Scotti enese loomingust - Lepo Sumera ja Timo Steineri uudisteoseid.
Tolmuimeja toru kui tromboon? Piip kui puhkpill?
Neile kahele kummalisele küsimusele peaks pärast Hans-Karsten Raecke kontserte saama vastata jaatavalt. Seda enam, et täiesti tõsiseltvõetavat ja põnevusega jälgitavat, enamasti omaloomingulist helikunsti esitab see unikaalne pillimeisterdaja ja improvisaator tihtipeale veelgi iseäralikumatel instrumentidel kui nood paar senimainitut, mille algosadeks piibukaha või prahinutsutaja jupstükid.
Nii kuulub Raecke originaalsesse arsenali näituseks «puhk-metall-karp-harf», seninägematu ja tavatult polüfunktsionaalne lummutis, kust vallanduvad elektrilised helihoovused võivad paisuda teinekord suisa täiemõõdulise orkestri majesteetlikkuseni.
Haruldane pillipark väikese mootorsõiduki pagasiruumi laotud, reisib Hans-Karsten Raecke aiva tihedamalt ringi Vana ja Uue Maailma uue muusika üritustel ning külalisesineb menukalt. Seda juba alates kaheksakümnendate algusest, mil Ida-Berliinis oma esimeses eksperimentaalse Kõlatöökoja (Klangwerkstatt, 1974) asutanud ning «Varssavi sügisel» stipendiumi pälvinud helinovaator Saksamaa Lääne-poolele siirdus. Elama, ehitama, ennast täiendama. Esmalt Freiburgi ja seejärel Pariisi (IRCAM) elektronmuusika stuudiois.
Eestis esineb Hans-Karsten Raecke esmakordselt. Temataolist tegelast pole siinseil lavadel enne nähtud.
Stephen Scott ja Viiuldatud Klaveri Ansambel esinevad 24. novembril Tartu Ülikooli aulas ja 25. novembril Estonia kontserdisaalis.
Hans-Karsten Raecke kontsert on 26. novembril Pärnu raekojas ja 27. novembril Eesti Kontserdi kammersaalis Tallinnas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Peeter Vähi teos «The Supreme Silence» kantakse ette Tiibeti budistliku ülemlaama heakskiidul ja õnnistusel.
Ma võiksin öelda, et see teos on mitme tellimuse tulemus. Ja ka oma võimete ebatäpse hindamise tulemus, kinnitas «Postimehele» NYYD-festivali Tartu ja Tallinna kontserdil esitatava teose autor Peeter Vähi.
Juhtus nii, et peaaegu ühel ajal ootas Vähilt teost Eesti Rahvusmeeskoor, Saksa plaadifirma Erdenklang tahtis plaaditäit lugusid ja Vähi ise soovis kirjutada muusikat Tiibeti budistlikele tekstidele.
Ühel hetkel sain aru, et olin vastu võtnud liiga palju pakkumisi ega suutnud neid enam täita. Siis tuli nagu välk selgest taevast Erkki-Sven Tüüri ja Madis Kolgi ettepanek kirjutada lugu NYYD-festivalile. Ja mulle tundus, et ma saan kõik oma lubadused ühendada. Mingil määral oli see nagu kompromiss erinevate soovide vahel, aga ma arvan, et välja pole kujunenud mingi kompott, kuhu on sisse pandud poolikud plaanid, rääkis Vähi.
Heakskiidetud esoteerika
Ingliskeelse pealkirjaga teos (ingliskeelsuse põhjendus: perspektiiv kanda see ette välismaal; budistlikele mõistetele on välja kujunenud hea ingliskeelne terminoloogia, parem kui eesti keeles) koosneb neljast osast, neist kaks põhinevad tekstil. Teise osa aluseks on sanskriti-tiibeti päritoluga Vajrasattva mantra, neljanda osa aluseks on aga üks tiibeti rituaalne tekst, eesti keeli Puhta Maa palve.
Mõlemad tekstid kuuluvad budismis nn esoteeriliste tekstide hulka, mis tähendab, et reeglina neid avalikkuse ees ei esitata, see on isegi keelatud. Ida-fanaatikuna tuntud Vähi end pühaduse rüvetajaks siiski ei pea.
Idee ei sündinud üksnes minu peas, mul on ka varem olnud kontakte Tiibeti budistliku koolkonna ülemlaamaga, Tema Pühaduse Drikung Chetsang Rinpochega. Kui ma olin nüüd kuu aega ühes India Himaalaja osas asuvas budistlikus mägikloostris, kohtusin temaga taas. Ja just kokkuleppel ülemlaamaga ja tema õnnistusel toimub NYYDil selle teose ettekanne ja hiljem ka plaadistamine, kinnitas helilooja.
Vähi arvates on selliste tekstide kasutamine Eesti kultuurikontekstis tõesti harukordne, aga mina vaatan asja helilooja seisukohast. Minu suhtes ei ole see kontekstiväline, ma olen nende asjade ja nende tekstidega tegelnud aastaid, need on mulle olulised. Ja ma arvan, et need tekstid võiksid mõjuda ka puhtkunstiliselt.
Sellega, et «The Supreme Silence» kantakse Eestis ette ja plaadistatakse ning budistlikule maailmale jääb vaid teadmine, et nende pühasid tekste on kasutatud, asi siiski ei piirdu. Ülemlaama palus, et talle saadetaks materjalid ja plaat, kui see ükskord ilmub. Ma ei kujuta küll ette, mida nad selle plaadiga teha võiksid, paljudes kloostrites pole elektritki, rääkimata plaadimängijast, aga ehk suveniiri või märgina võiks see siiski kloostris säilida. Minul oleks selle üle igatahes väga hea meel.
Noor Järvi on kõigeks valmis
Ingliskeelse pealkirjaga teose kannavad kahel kontserdil ette Eesti Rahvusmeeskoor, Arsise käsikellade ansambel ja ungarlanna Iren Lovasz, dirigeerib Kristjan Järvi.
Tavatu koosseis? Ma ei tea, kas teie olete juhtunud kuulama mõnd tiibeti munkade laulude helisalvestust. See on madalas registris, isegi mitte laulmine, vaid retsiteerimine. Meeskoor on tegelikult ainus võimalus sellise teose ettekandmiseks. Kellade ansambel sobib selleks aga palju paremini kui sümfooniaorkester. Ka tiibeti budistlikus muusikas on kellad kasutusel. Mitte küll niisugused ja nii palju, ent siiski. Ungari lauljanna on aga plaadifirma Erdenklang ettepanek, rääkis Vähi.
Iseäranis hea meel oli Vähil selle üle, et teost dirigeerib Kristjan Järvi. Mitte ainult sellepärast, et ta on hea dirigent või et New Yorgist või et kuulsa isa poeg. Mõnes mõttes meenutab ta eesti dirigentidest Olari Eltsi, ta on eksperimentaator, talle meeldivad erilised asjad ja ta on kõigeks valmis. Valmis vajaduse korral puhuma laval pasunat või lööma trummi. Kusjuures need ei ole veidrused, vaid muusikaliselt sisukad eksperimendid.
Ka Peeter Vähi järgmised loomingulised plaanid on seotud Ida-temaatikaga. 1999. aasta sügisel peaks Estonia teatris lavale tulema India-teemaline ballett, mille muusika on tellitud Vähilt ja koreograaf peaks tulema Indiast.
Peeter Vähi «The Supreme Silence» võib kuulata 24. novembril Tartu Ülikooli aulas ja 25. novembril Estonia kontserdisaalis.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele