Lille Lindmäe on Mao aastal sündinud Veevalaja. Sensitiivsete võimetega inimesena usub ta, et selline sünnimääratlus ütleb rohkem, kui lihtsalt sünnikuupäev.Ta on lõpetanud Kaunase polütehnilise instituudi tekstiiliinsenerina ning töötanud kakskümmend aastat Tartu Arengus kunstitöökoja juhatajana.
Aastast 1990 töötas Lille Lindmäe viis aastat Tartu kesklinna polikliinikus litsentsi alusel biovälja korrigeerijana. Praegu liigub mööda maailma ringi. Ravimise kõrval on ta pidanud palju loenguid ning olnud konsultandiks. Kuus viimast aastat olnud arstide toitlusalase täiendõppe lektor.
Lille Lindmäe on abielus, kolme täiskasvanud poja ema ja kolme pojapoja vanaema.
|
| Foto Meelis Lokk |
Kohtusime esimest korda kuus aastat tagasi. Teiega on vahepeal toimunud mingi oluline muutus.
Möödunud aasta 30. juulil juhtus Moskvas esimest korda, kui inimest ravimise eesmärgil õlast puudutasin, hakkas ta silme ees heiastuma panoraamfilm ehk teiste sõnadega, tekkis mentaalne nägemine.
Mida te nägemise all mõtlete?
Inimese silmade ees hakkab liikuma ruumiline film. Näiteks on nähtud oma sündi, eelmisi elusid, vähesed pääsevad kosmosesse vaatama. Nähakse mitmesuguseid sündmusi, kuuldakse helisid, tuntakse lõhnu, maitset, külma, sooja. Ja samas ollakse tavateadvusel nii siin kui seal.
Kas valdavalt nähakse mineviku või tuleviku sündmusi?
Kõige sagedamini nähakse seiku varasest lapsepõlvest. Aga silmade ette on tulnud ka tulevik, saadakse prohvetlikke teateid. Näiteks näidati meile ette - olin 1. juulil Soomes loodusravilas seminaril - Euroopa tänavust üleujutust. Meil paluti palvetada. Teise prohvetliku ennustuse sai minu läbi üks Stockholmi ravija. Talle anti 17. augustil teada, et Jaapani ja Hiina vahel mere all hakkavad toimuma suured plahvatused ja osa maad vajub vee alla nagu kunagi Atlantis. Teisest kohast, nägija arvates Mustas meres hakkab aga maa tõusma. Täpset aega, millal see juhtub, ei öeldud.
Kas nägemust tuleb tahtlikult esile kutsuda või tuleb see teie tahtest sõltumatult? Kas terve seansi ajal tuleb käest kinni hoida, säilitada füüsiline kontakt?
Olen püüdnud nägemust esile kutsuda ka telefoni teel ja see on õnnestunud. Ma pean ise tahtma, et inimene hakkaks nägema, aga alati ei aita ka minu soovist, kõik ei näe. Praegu on näha saanuid Eestist, Venemaalt, Soomest, Rootsist, Inglismaalt, Kanadast ja Ameerikast.
Millised tunded inimesi sel ajal valdavad, on need õnnestavad või hirmutavad tunded?
Mingit hirmu ei ole. Näiteks kui keegi näeb eelmist elu, siis ta kogeb küll seda hirmu, mis oli sel momendil, aga seda kogedes on ta tavateadvuse juures ja kontrollib oma üleelamisi. Nägemine algab mõne minuti pärast ja lõpeb kas spontaanselt või kui lõpetan energia ülekande. Üllatuseks on, et inimesed võtavad seda väga tavaliselt, nagu oleks «filmivaatamine» igapäevane nähtus.
On teil õnnestunud sellist nägemist publiku silme all esile kutsuda või peate olema kahekesi?
On õnnestunud oma loengutel seda nähtust korduvalt demonstreerida. Hiljuti olin kutsutud Küprosele rahvusvahelisele teadlaste seminarile «Maa patogeensed tsoonid ja nende mõju inimese tervisele». Nähasoovijaid oli seal kuus ja neist viiel hakkas pilt silme ees jooksma. Mõned vaatavad avatud silmadega, enamik vaatab siiski kinnisilmi.
Demonstreerimine on õnnestunud ka Maarjamõisa polikliinikus, kus ma pidasin juunikuus loengu.
Mida te olete enda ja selle nähtuse kohta välja uurinud?
Loomulikult tahan teada, milline võiks olla teaduslik seletus, ja olen lasknud ennast uurida. Üks soome teadlane uuris mu aju. Heldur Haldre tegi seansi ajal minu ja pertsipiendi bioväljas toimuvast Kirliani meetodil fotod. Küprose seminaril peeti uurimise tulemusena saadud ajupilte ja bioväljafotosid, millel on näha seansi käigus toimunud muutused, tõsiseltvõetavaks füüsikaliseks katseks ja toimunu tõestuseks. Minu esitatud teadustöö pealkiri on «Kaasaegseid uuringuid energoinformatsioonilisest fenomenist».
Milline on lühidalt selle uurimistöö sisu ja järeldused?
Kui võtan patsiendiga kontakti, siis on inimesel minu välja toimel võimalik end ise diagnoosida. Me mõlemad tunnetame, millised elundid on haiged. Teiseks fenomeniks on tavateadvusel mingite sündmuste vaatamine. Kolmandaks on lülitumine universumi informatsioonivõrku - inimesed hakkavad sealt infot saama. Kuskil on säilinud info meie endiste elude, mõeldud mõtete jne kohta, ja nad saavad selle kätte.
Näiteks tõstetakse häda põhjus minevikust välja. Ühel naisel tõmbles õlg, nägemuses läks ta tagasi lapsepõlve ja selgus, et tema psüühiliselt tasakaalutu ema oli tütre visanud põrandale ja peksnud teda jalaga. Ise ta seda ei mäletanud. Paari seansi järel jäid õlatõmblused järele.
Kas teie seansside ajal võib olla tegemist teatud energia ülekandega?
Teadusringkonnas nimetatakse energia andjat doonoriks ning biovälja saajat pertsipiendiks. Tegime Kerliani meetodil fotosid sõrmeotsa bioväljast minul ja pertsipiendil nii enne seanssi, selle ajal kui ka pärast. Minule on iseloomulik tihe hele bioväli, mille peal on justkui viis sõrme. Tavaliselt on inimeste bioväli kumer nagu labakinnas, mina olen sõrmik. Seansil kanduvad sõrmed minu bioväljaga koos üle pertsipiendile. Seansi lõppedes pertsipiendi väljalt sõrmed kaovad. Jääb esialgsest erinev tihe, vertikaalse orientatsiooniga ilus väli.
Ta nagu omandaks teie välja?
Seda ma nimetangi biovälja korrigeerimiseks, mille mõjul inimene terveneb. Kõigist haigustest pole võimalik siiski vabaneda aidata, paljudest küll. Seminaril peeti neid katseid samaväärseteks füüsikalistel katsetel kasutatavate mõõteriistadega saadud mõõtmistulemustega.
Kui palju võiks maailmas olla sarnaste võimetega inimesi?
Ei tea. Soomes uuris Matti Olila kompuutriga, mis toimub minu ajus seansi ajal. Inimesel on teatavasti vasak ja parem ajupoolkera ja tavaliselt on sõltuvalt tegevusest üks pool aktiivsem, mul töötavad ajupoolkerad sümmeetriliselt. Aju tasandid on kompuutripildil jagatud lainepikkuste järgi. Beetatasandil on tavateadvus. Alfatasandi lainete ulatus suureneb juba siis, kui inimene paneb silmad kinni. Teetatasand saavutatakse harva joogidel süvameditatsioonis. Deltatasand on võimas tavainimestel uneseisundis. Kompuutripilt näitas, et kasutan ka teadvusel olles ja näiteks raviseansi ajal deltatasandit koos beetatasandiga.
Millest see kõik võiks tuleneda?
Matti Olila arvas, et pean olema vähemalt kahes-kolmes eelmises elus olnud kas munk, nunn või joogi. Ma ise ei oska seletust anda. See on nagu jumala kingitus.
Mida inimesed pärast loengu lõppu teilt tavaliselt küsivad?
Enamasti soovitakse tulla vastuvõtule oma isiklike hädadega. Sageli lasen inimesel üles joonistada oma magamistoa ja vaatan pildi järgi, mis võiks negatiivselt kiirata. Kas see on maa kiirgus või on voodi vales suunas - pea peab olema pööratud põhja suunas - , vaatan, millised on vaibad, ega pole haige inimese joonistatud pilte seinal, töötavaid elektririistu nagu külmkapp.
See kõik mõjutab inimese tervislikku seisundit?
Jah, ja Küprose konverents oli just sel teemal. Osalenud teadlased on neid mõjusid uurinud. Üks huvitavamaid oli ehk vene teadlase Melniku ettekanne, et terve Peterburi linna patogeensed tsoonid on kaardistatud - linna all 250 meetri sügavusel asub uraanimaak ja sealt eraldub radoonigaasi, mis tekitab vähki. Gaas imbub maapinnast läbi. On uuritud ka muid patogeenseid tegureid.
Kas Peterburi elanikud teavad sellest?
Ma ei tea, kui palju Venemaal, aga Soomes räägitakse sellest väga palju. Peterburis on läbi viidud selleteemalisi meditsiinilisi uuringuid. Neljast leukeemiahaigest lapsest kolmel arvati põhjuseks radooni jne.
Inimese elus on väga oluline edasi areneda, õppida kogu aeg midagi uut. Millal teie jõudsite äratundmisele, et võiksite jätta tekstiilikunstniku töö ja hakata inimesi ravima?
Jumal on kinkinud igale inimesele mingi ande ja ei ole õigust seda oma laiskuse tõttu arendamata jätta.
Nii et inimene peaks pidevalt mõtlema sellele, mis ta ühiskonnale annab, mitte ainult sellele, mida ta ise saada tahab?
Kohust tuleb täita ja ennast tuleb teostada, välja arendada, kui tahad elada täisväärtuslikku elu. Kõige kergem on diivanil lesides televiisorit vaadata ja mitte midagi teha. Hoopis raskem on õppida keeli või midagi uurida. Enda seest peab tulema arusaamine, miks ma siin maa peal elan. Igaühel on oma tee, oma võimalused. Tuleb kuulata oma sisehäält.
Kas saatus on olemas? Sellele küsimusele on inimkond kogu aeg vastust otsinud.
Mina ütlen küll, et on olemas. Näiteks on inimese DNA molekulis kirjas geneetiline kood, kus on meie kohta palju informatsiooni. Meditsiiniline saatus on kuuendas kromosoomis. Kui selle kromosoomi pilt lahti joonistada, on näha, milliseid haigusi tuleb kellelgi läbi põdeda. Pasteuri instituut Pariisis on esimesena hakanud võitlema kaitsepookimiste vastu - kuulsin seda Soome teadlastelt -, sest kaitsepookimise tulemusena areneb mingi teine haigus. Näiteks lastehalvatuse asemel sclerosis multiplex. Arvataksegi, et see haigus on vaktsiiniga muudetud lastehalvatus.
Kui inimesel on olemas meditsiiniline saatus, siis on olemas ka elusaatus.
Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et inimene peab mõtlema häid mõtteid, sest see hoiab teda tervena. Aga kui tal on mingi haigus niiöelda ette nähtud, siis ju õige mõtlemine ei aita?
Asi on mitmekihiline. Positiivseid mõtteid on vaja mõelda selleks, et saavutada tasakaalu- ja rahutunne. Kui ärritav mõte kiusab sind pidevalt, siis su sees nagu sulguks midagi ja sa jääd sellest mõttest haigeks. Biovälja vertikaalne orientatsioon muutub horisontaalseks.
Samaväärselt mõjub halvasti maa negatiivne kiirgus, kui voodi on veesoonel, ja magamine elektromagnetväljas. Ka infektsioonide vastu ei aita ilusad mõtted, gripp on ikkagi nakkav.
Kuidas on teie arvates määratud elusaatus? Kasvõi see, millal kaks inimest saavad kokku ja kuhu nende suhe areneb?
Inimeses on kogu teadmine elust, ainult ta ei võta seda mõistusega. Alateadvuses on ka see, kellega on tarvis kohtuda või kui kauaks kaks inimest kokku jäävad. Inimesed võivad kohtuda ainult teatud ajaks. Hemingway oli viis korda abielus. Ta on öelnud, et algul olid kõik need kooselud õnnelikud, aga hiljem kõik ammendusid. See on suur rikkus ja tarkus, kui inimesed suudavad oma armastust säilitada. Seda annet pole kõigil. Ja inimesed võivad elus areneda eri suundades. Kui üks jääb arengus maha, tulebki lahkuminek.
Lugesin hiljuti Gunnar Aarma mõtet armastusest. Ta kirjutab oma raamatus «Saada õnnelikuks»: me armastame seda inimest, kelle bioväljas me tahame võimalikult sageli ja kaua olla.
Väga hästi öeldud. On olukordi, kus kahe inimese vahel ühinevad kõik biovälja aspektid ja tekib õunakujuline ühisväli, millest inimesed ise ei taha väljuda, kus nad tunnevad ennast õnnelikuna. See ongi armastus.
Kas tekkinud ühisväli toimib ka siis, kui need kaks inimest on teineteisest füüsiliselt kaugel? Kas sellepärast peetakse pikki telefonikõnesid?
Kaugus ei oma tähtsust. Telefoniga suheldes toimub samasugune infovahetus energia ja hääle kaudu nagu siis, kui ollakse kõrvuti.
Artikli algusesse, esileheküjele