Eile Helsingis kogunenud Põhja- ja Baltimaade peaministrite kohtumine jättis mitmed Eestile olulised küsimused vastuseta, kuid näitas, et praegu on Soome välissuhtluses Eesti kindlaim toetaja.
Langeva Tallinna börsi puhul on Eestile oluline kindel toetus Euroopa Komisjoni soovitusele alustada ühinemiskõnelusi viie Ida-Euroopa riigiga, Rootsi ja Taani pole aga kuu enne Euroopa Liidu laienemise suhtes otsustavat tippkohtumist loobunud nõudest alustada kõnelusi kõigi kandidaatriikidega.
Rootsi ja Taani positsioon on järjekindel - veel tänavu kevadel nõudsid ka Eesti ja Soome, et ELi laienemiskõnelused algaksid üheaegselt kõigi sinna pürgivate maadega. Järjekindlus teeb Rootsile ja Taanile au, kuid kahe Eesti sõbra hoiak näitab, et meie positsioonid pole maailmas nii tugevad, kui võis arvata.
Taani välisminister Niels Helveg Petersen ütles mulle küll juba oktoobri algul, et Taani ei hakka blokeerima otsust alustada liitumiskõnelusi vastavalt Euroopa Komisjoni soovitusele vaid Eesti, Ungari, Poola, Tshehhi ja Sloveeniaga, kuid Rootsi ei ole senini kinnitanud, et kui tema toetatud üheaegsete liitumiskõneluste idee luhtub, siis teisi variante blokeerima ei hakata.
Eesti vajab reklaami
Eesti välispoliitika edu on eriti vajalik praegu maailma majanduses valitseva ebakindluse perioodil, mil konkurents investeeringute ja kapitali võitmiseks ilmselt ägeneb. Ebakindlus majandusliku arengu suhtes süvendab ilmselt Euroopa Liidu liikmesriikides vastuseisu Euroopa Liidu laienemisele ja koostööle Ida-Euroopa maadega.
Sellises olukorras on tõnäoline, et Euroopa Liidu laienemiskõneluste alustamine kõigi kandidaatriikidega korraga võib tähendada seda, et tegelikult hakatakse kõnelusi pidama vaid Ungari, Poola ja Tshehhiga. Poolal on tugev toetus Saksamaalt, Ungarit pidasid Euroopa Liidu riikide suursaadikud oktoobri algul Brüsselis kohtudes kõige sobivamaks uueks liikmeks ja ilmselt võetakse sellesse rühma ka Tshehhi, sest kõik need riigid kuuluvad NATO laienemise esimesse ringi.
Langus Tallinna börsil ning pankade likviidsuskriis peaksid hajutama vahepeal osas ettevõtjates tekkinud eufooria ja enesekindluse, mille tulemusel leiti, nagu ei vajakski Eesti nii väga Euroopa Liitu. Põhjanaabrite soomlaste kogemus osutab, et Euroopa Liit lisab majanduslikku stabiilsust ja investorite ning äripartnerite huvi.
Börs on enamikus riikides majandusliku arengu ja majandusliku tuleviku hindamise näitajaks ning praegune aktsiate odavnemine on selge märk, et Eesti vajab reklaami, mis ta tekkinud stagnatsioonist välja aitaks. Üks hea märk oleks Ida-Euroopa riikide jaotamine ning Eesti võtmine Euroopa Liidu poolt eelistatuimate riikide sekka. Võib märkida, et eelmine suur tõus Tallinna börsil algas just Euroopa Komisjoni soovituse järel alustada Eesti ja veel nelja maaga kõnelusi Euroopa Liiduga ühinemiseks.
Peaminister Mart Siimann ütles eile Helsingis, et Läti ja Leedu pahameel nende esimesest Euroopa Liidu laienemisringist kõrvale jätmise pärast ei mõjuta Eesti võimalusi pääseda liitumiskõnelustele, kuid ilmselt tuleb selle nimel veel palju teha.
Riigikogu liikmed ja Eesti diplomaadid peavad lähinädalatel usinasti töötama, et Euroopa Komisjoni soovituse kohaselt laienemise esimesest ringist kõrvale jäävate riikide protestid ei nurjaks ideed alustada kõnelusi vaid Eesti, Sloveenia, Tshehhi, Ungari ja Poolaga.
Läti ja Leedu viimaste kuude rabelemist alahinnata ei saa. Pärast Eesti poolt viisavabaduse kõnelustel Põhjamaadega saavutatud edu kritiseeris lõunanaabrite ajakirjandus ägedalt oma diplomaate ja, ennäe imet, lätlased jõuavad viisavabaduse osas Põhjamaadega Eestile järele ning saavad viisavabaduse shveitsiga juba detsembris, jõudes nii Eestist veidi ette.
Doominoefekt toimib harva, kuid praegu tuleb tõsiselt hoolitseda selle eest, et börsikrahhi järel muud Eesti arenguplaanid kokku ei kukuks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Vene Föderatsiooni suursaadiku Aleksei Gluhhovi avalik manitsus Eesti ajakirjanikele on küllalt erakordne samm. Ja seda väga mitmes plaanis.
Uue suursaadiku isikus näib osa Venemaa diplomaatiast püüdlevat aktiivse hoiaku ja suhtluse arendamise poole. Paraku peab tunnistama, et valitud madal stiil («trääsa näitama», «Soosaar õiendab Venemaaga lõplikult arved») on ikkagi iseseisva riigi ajakirjandusega suhtlemisel tõeline faux pas.
Kogu artikli hoiak, stiil, argumenteerimislaad jne osutab, et professionaalne diplomaat (kelle eelmine asukohamaa oli Beneluxis ja kes teab hästi mängureegleid) ei pane Eesti ajakirjandust õieti millekski. Ei vaevuta valima väljendeid ja epiteete. «Päris Läänes» endastmõistetavaks olnud etiketist loobumisega on Baltimaadele selgelt koht kätte näidatud. Suursaadiku «karjasekirja» lühendamine «Postimehes» on kinnitus, et see vihje on «tänuga vastu võetud».
Mis siis valesti on öeldud ?
Et Venemaa on «ebastabiilne ja ettearvamatu maa», see pole Enn Soosaare pahatahtlik väljamõeldis, vaid väga leebe tõsiasjade tunnistamine. Paljude riikide avalik positsioon on hoopis karmim. Clintoni administratsiooni üks viimaseid prognoose näeb Venemaad arenevat maffiariigi suunas. Suursaadiku niigi kohatu iroonia muutub piinlikuks, kui nö pannakse totaalselt mööda. Mida Eesti ajakirjanikud ennustada võisid, ei sõltunud ju nendest! Et Eesti ajakirjandus, niipea kui okupatsioonivõimude tsensuur nõrgenes, hakkas avalikult tõestama Nõukogude Liidu vältimatut kokkuvarisemist, on ju krestomaatiline fakt! Kogu 1989. aasta veebruaris sündinud Eesti Kongressi liikumine oli rajatud veendumusele, et NSVLi lõpp on peatselt käes.
Julge oletus, et Eesti ajakirjanike hulgas võiks olla keegi, kellele ei meeldi üle-euroopaliste julgeolekustruktuuride ülesehitamine, jääb suursaadiku südametunnistusele. Nii enesetapjalikke inimesi nende hulgas kindlasti pole. Lahmiv fraseoloogia pärineb nõukogude ajakirjandustraditsioonist.
Eesti välisministeeriumi vaoshoitus saab kiita (tuntud good guys, bad girls!), kuid nad on ju diplomaadid. Ajakirjanduse kriitiline suhtumine naaberriigi järjekordsesse algatusse on normaalne. Ajakirjanduse ja diplomaatia vahel on selge tööjaotus. Eesti välisministeerium ajakirjandust ei kontrolli. «Vaikiva aja» kogemus, kus tasalülitatud ajakirjandus aitas ette valmistada okupatsiooni, on meil õnneks juba olemas. Oodata, et avaliku arvamuse kujundaja peaks piirduma samasuguse retoorikaga kui välisministeerium, on ohtlik. Üksikute episoodide ja manöövrite eristamine üldisest strateegilisest liinist, poliitilise fraseoloogia tõlkimine «inimkeelde» ja kogemuse konteksti on ajakirjanduse peamine kohustus. .
Millise mineviku vangid ?
Vene diplomaat pole siiski mitte päris täpne, kui ta kvalifitseerib Eesti ajakirjanike positsiooni ainult kaugema möödaniku jäämäe vangis olekuks. Asi pole siiki nõukogude okupatsioonis, vaid kõigil meil on ka kuue aasta pikkune kogemus suhtlemisest riigiga, mida diplomaat nimetab vabaks ja uueks Venemaaks.
Pole põhjust naeruvääristada «Postimehe» ajakirjaniku hinnangut, et Venemaa poliitika Eesti ja laiemalt Baltimaade suhtes on ummikus. Võiks isegi öelda, et senine strateegia on läbi kukkunud. Seda on tõdenud ka Vene spetsialistid ise alates Jeltsini nõuandjast Andronnik Migranjanist 1994. aastal.
Hilja ja vähe
Eestile ja ka maailmale oli hämmastav, et isegi siis, kui Balti riikide lähenev Euroopa Liiduga ühinemine oli ilmne, ei toimunud Venemaa poliitilises tegutsemises muutust. Eesti positiivse hõlvamise, Lääne suunas liikumisele alternatiivi (prääniku) pakkumise asemel anti vastu ootusi ikka piitsa. Aga ega präänikut ju palju olegi. 1997. aasta kevadel Helsingis avalikustatud uut Baltikumi doktriini hindas Eesti ajakirjanduses end tihti avaldav USA analüütik Paul Goble kui jätkuvalt ebasõbralikku ja isegi agressiivset. Goble`i vaated võivad mitte meeldida, aga ta on sentimentaalsusevaba ja illusioonideta professionaal.
Et Eesti eestikeelne ajakirjandus, erinevalt venekeelsest («Estonia» avaldas selle tervikuna) ei teinud kogu pikka dokumenti kättesaadavaks, peegeldab hästi kujunenud olukorda. See, mida Venemaa pakub, on liiga vähe ja liiga hilja, ja niisugustes seostes, et dokumendil pole mingeid eeldusi saada institutsionaalseks aluseks riikide suhetele. Seda pidid mõistma ka selle tegijad. Suursaadikul pole vaja kedagi veenda, et ettepanekutes on palju edasiarendamist väärivat, aga tervikuna on see täiesti ühemõtteliste tagajärgedega poliitiline kontseptsioon. Dokument on paljuski lähivälismaa kontseptsiooni pehmem variant. Ainult niisugusena ongi Venemaa uuel initsiatiivil mõte. Igal riigil on oma huvid.
Suursaadikul õigus, kui ta viitab, et Venemaa ettepaneku tõrjuvas vastuvõtus on nn nõukogude aja mõju. Ainult et perspektiiv on teine. Et okupatsiooniaeg kaoks kiiresti ja iseenesest mineviku hämarusse, oleks Venemaale muidugi mugav. Selgesõnaline hinnang 1940. aastale, kui raske see suurriigile (et Venemaa on suurriik, seda tuletab Gluhhov meile kohe meelde) ka poleks, on siiski vältimatu.
Ajakirjanikel on põhjust olla skeptilised. Mineviku otsene või kaudne õigustamine on osa lähivälismaa doktriinist. Veelgi enam, see ohustab Eesti julgeolekut ka teisel moel. Eesti riikluse pisendamine kujundab siin elavate Vene kodanike ja venelaste suhtumist Eesti riiki. Vene riigi käitumine on neile suuresti lojaalsuse ja lugupidamise mõõdupuuks. Seni on Venemaa positioon objektiivselt toetanud oma siinsete kodanike ebalojaalsust. Aleksei Gluhhovi pöördumise psühholoogiline mõju venekeelsele auditooriumile on hästi ennustatav.
1993. aastal doktriiniks saanud Eesti-poliitika osutus ummikuks, see on tõsiasi. Selle seatud eesmärke Eesti mõjutamiseks ju ei saavutatud! Uuele suursaadikule jäetud pärand on vägagi raske. Eesti ajakirjanikud selles süüdi pole. Tõhus poliitika algab tõsiasjade tunnistamisest. Eesti pole muidugi saar, kuid tõsiasi on ka see, et Eestil on kõik eeldused astuda peatselt Euroopa Liitu. Eestile pole see muidugi mingi «lõplik põgenemine läände». See on lõpuks uus võimalus ja kohustus naabrist suurriigiga väärikalt asju ajada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Teede- ja sideminister Raivo Vare on tark mees. Seepärast on tal alatasa põhjust lollide peale pahandada. Need ei saa ju lihtsatest asjadest õigesti aru. Nii nüüdki. Tarvitseb vaid jutul minna ülelennu navigatsiooni tasu peale, kui ministri pidutuju saab jälle rikutud.
Tänu ministri tarkusele ja koalitsiooni ühtsusele jäi esimene lennujuhtide streik ära. Arvatavasti jääb ära ka riigieelarve tulupoolel rida pealkirjaga «ülelennu navigatsiooni tasu», mis seal oli sel ja eelmisel aastal. Tõsi, väga tagasihoidlikult planeerituna. 1996. aastaks planeeritud 63 miljoni asemel laekus 129 265 miljonit ehk 205% planeeritust. Käesolevaks aastaks planeeriti 135 miljonit. See on arv, millega opereerib Vare. Ka Lennujuhtide Assotsiatsiooni president Üllar Salumäe kinnitab, et laekub umbes 135 miljonit.
Samad asjatundjad aga on avalikkusele väitnud, et keskmiselt kasutab Eesti õhuruumi päevas 300 lennukit keskmise ülelennuhinnaga 2400 krooni. Teatavasti on aastas 365 päeva. Neid arve korrutades saame tulemuse 262,8 miljonit krooni, mis on pakutust peaaegu kaks korda rohkem. Milles asi? Kes planeerib eelarvesse vildaka summa? Kas ministeerium ei suuda arvutada või on läinud sihiliku eksitamise teed. Et korduks 1995. aasta, mil riigikontroll tuvastas ülelennutasu riigieelarvesse kandmata jätmise 33 miljoni ulatuses!
Kogu tants käib selle ümber, et lennujuhid neid ametiühinguliselt esindava parempoolse ministri toel tahavad kindlustada endale kõrgeid palku, mida riigi teenistuses olemine ei võimalda. Ülemaailmselt on lennujuhid võtnud endale õiguse ühiskonda shantazheerida, neist ju sõltub nii palju. Raske olukord, mistõttu Eesti riik võiks isegi nõustuda lennujuhtide palga tõusuga kasvõi neljakordseks praeguselt väidetavalt 6000 kroonilt. See tähendaks maksimaalselt 20 miljonit eelarvelisi lisakulusid. Aga mitte 200 miljonit, millele lennuteeninduskeskus ja ministeerium pretendeerivad.
Hea küll, lisaks on veel investeeringud. Neid on järgmise aasta suveks kavandatud kokku 300 miljoni krooni laenuraha eest. Pluss eelarvest tulnud ligi 100 miljonit, kui lennurajad ka sisse arvata. Niisiis oleks laenuraha ülelennutasudest võimalik ära maksta maksimaalselt kolme aasta jooksul, mitte kuue, nagu väidavad asjaosalised. Ja ikka jääks raha üle. Millegipärast ei taha keegi ütelda, milleks on kavas kasutada ülejäänu.
Teine ja veel viletsam põhjendus raha riigieelarvest väljatõstmiseks on rahvusvahelise tsiviillennunduse (Chicago) konventsiooni olemasolu. Lennuliiklusteeninduse keskuse juht Jaan Tamm on ise ajakirjandusele väitnud, et lennuohutuse tagamine on konventsiooni järgi «kasumivaba tegevus». Miks siis riik riigiasutuse taotlusel ja valitsuse otsusega selleks tegevuseks tulundusühingu asutab ja planeerib eelarvesse kuni 20 miljonit laekumisi ettevõtte tulumaksust?
Muidugi pole ilus raha pärast kraagelda. Seepärast lõpetuseks natuke asjast ka. Nagu hästi teame, pole Eesti just ülearu rikas riik. Teame ka, et iseseisvuse seitsmendal aastal on põhiseaduse nõue kaitsta riigi õhuruumi ikka veel täitmata. Eesti peaaegu olematu õhuvägi ei suuda kontrollida õhuruumi. Lennujuhtidel on ainsatena õhuruumis toimuvast ülevaate saamiseks vajalik tehnika, kuid puudub kohustus. Kui riigiasutusele võiks igal ajal riigikaitselisi ülesandeid panna, siis äriühingu puhul sellist võimalust pole.
Chicago konventsioon võimaldab tsiviil- ja sõjalennunduse ühiskasutuses oleva elavjõu ja tehnika jaoks ülelennutasu kasutada. Sellest peakski Eesti õhuruumis toimuva korrastamisel ennekõike lähtuma. Ühendada saaks osa väljaõpet, aga kõigepealt võiks ühiskulutusi teha ajakohase radarisüsteemi väljaehitamiseks. Et õhuruum oleks kaitstud ja ülelennud juhitud. Meie lennujuhid võivad ju head olla, kuid kui õhuruumi julgeolek puudub, ei valmista oletatavale küünilisele vaenlasele ilmselt erilist raskust Eesti territooriumi kohal tsiviillennuki katastroof korraldada. Ja siis on läinud viimne kui ülelendaja.
Veel mustema stsenaariumi kohaselt pole riigil, mis ei kontrolli oma õhuruumi, üldse pikka tulevikku. Lennujuhte ei pruugi see huvitada. Võibolla on neil ükskõik, mis riigi territooriumil nende vaatlustorn paikneb. Peaasi, et palka saab. Võibolla ei huvita oma riik ka Eesti Vabariigi teede- ja sideministrit, kelle jutu järgi näib, et mees on endale 1. jaanuaril 1998 tegevust alustava Lennuliiklusteenistuse ASi vaatlustornis tuleviku tarbeks juba dispetsheritooli ja binokli broneerinud.
Õnneks on parlamendil eelarvet menetledes veel aega näidata, et rahvaesindaja riigimehepilk ei hägustu rahalugemise tähtsat toimingut sooritades ning et riigi julgeolek aktsiaseltside kasuks ei unune.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Vastuseks Andri Ivini kirjale (PM, 10. november) teatame, et Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet ei ole välja töötanud mingit korda, hüvitamaks kannatanule raviasutuse garderoobist riietuseseme kadumine. Ka ei ole Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametil Iviniga mingit vastasseisu.
Küll aga on tema väite kohaselt läinud kaotsi tema müts Tallinna Tõnismäe polikliinikust ning ta ei nõustunud pakutud lahendusega. 23.04.1997 tegi Ivin Tõnismäe polikliinikule avalduse selle kohta, et samal kuupäeval kadus tal garderoobist nahast talvemüts väärtusega 590 krooni (10.06.1997 kirjas hindas ta mütsi väärtuseks 624 krooni).
Kadumise asjus tegi polikliiniku juhtkond ametkondliku kontrolli ning nõustus hüvitama mütsi väärtusest 590 krooni pangaülekande teel kauplusele, kust ta on uue mütsi välja valinud, ning sellest teatati Ivinile kirjalikult.
Et Ivin sellise lahendusega ei nõustunud, selgitati talle õigust pöörduda avaldusega kohtusse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Maareform on ikka olnud poliitikute üks lemmikteemasid. Reformi kiirendamiseks on Toompeal välja mõeldud seadusi ja seaduste muutmise seadusi. Hiljuti võttis Riigikogu vastu järjekordse maareformi muutmise seaduse.
Iga seaduse muutmine on põhjustanud parasjagu segadust, reformi pidurdumist. Tavaliselt ei vaevu seaduste ja rakendusotsuste tegijad asju enne arutama nendega, kelle õlul lasub reformi läbiviimine, s.o omavalitsustega.
Möödunud suvel kuulutas keskkonnaminister Villu Reiljan valju häälega, et nüüd saab reform õige hoo sisse. Maad hakatakse tagastama ja erastama plaani-kaardimaterjali alusel. Polegi vaja maad põllul ja metsas mõõta. Vallavalitsuses võetakse kaart ette, joonistatakse piirid peale ja ongi valmis. Odav ja kiire.
Pärast Reiljani esinemisi hakkaski vallavalitsusse pidevalt tulema inimesi küll tsaariaegsete talude kreposteerimise plaanidega, kolhoosniku õue-aiamaa mõõtmise skeemidega, sidumata ehituskrundi joonistega jne. Kõigil ühesugune jutt: Villu ütles, et ... selle plaani järgi saab maaomanikuks.
Paraku jättis Reiljan ütlemata, milline peab see plaan või kaart olema, kui maaüksus registreeritakse katastris ja kantakse kinnisturaamatusse. Ka ei ole maa-ameti juhid ajakirjanduses rahvale selgitanud, kuidas vormistatakse maa eraomandisse kaardi-plaanimaterjali alusel.
Maal, hajaasustusega piirkondades ja metsamaade erastamisel on kaardi-plaanimaterjali kasutamise võimalused üpris väikesed. Kui vallavalitsus iga etteantud plaani ei tunnista, on ülekohtused süüdistused kiired tulema.
1998. aastaks on riigi maa-ametile riigieelarves ette nähtud üle 100 miljoni krooni. Sellest rahast peaks midagi jaguma ka omavalitsuste töötajate ja rahva informeerimiseks maareformi seaduste muudatustest, maakorraldajate koolitamiseks, asjalike nõupidamiste korraldamiseks jne.
Pidev omavalitsuste süüdistamine ja rahvale odavate lubaduste jagamine ei kiirenda maareformi karvavõrdki.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Nii nagu action-filmid naelutavad tuhandeid igal õhtul telerite ette, nii kütab ühiskonnas kirgi üles surmanuhtluse teema.
Eesti rahvas pärinevat talupojatõust. Maameestest räägitakse ikka kui terve mõisutsega pragmaatikutest. Kui asjalik on eestlane surmanuhtlusest rääkides?
Kas riik jõuab edasi, kui ta laskub kriminaalkurjategijaga ühele pulgale - hammas hamba vastu, vaenlane väärib surma jne?
Valdava osa verdtarretamapanevaid kuritegusid sooritavad labiilse vaimuga inimesed. Kas riigivõim tahab ennast nendega samastada?
Las kõnelevad kuriteo geneesist psühholoogid, kohtunikud, uurijad, advokaadid. Las kõnelevad elust ja surmast filosoofid, vaimulikud, arstid. Nad valdavad ainet tavainimesest paremini.
Ajaloos on varem hea ja halb, õige ja väär segamini aetud. Kas oleme kindlad, et nüüdki ei või midagi sarnast juhtuda? Sedakorda meie mõtetes.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Teatest, et Riigikogu tõstis vanaduspensioni sõltuvalt pensionäri tööpanusest keskmiselt 51 krooni võrra, tuleneb vähemalt kaks küsimust.
Esiteks: mis ajast on pensionäride elatusraha nimetatud pensioniks, sest kehtib veel elatusrahaseadus ning pensioniseadust ei ole. (Muuseas, Lätis ja Leedus on.) Nähtavasti võib pensioniks praegu nimetada ainult invaliidsuspensioni.
Kas tahetakse sellega unustada nimetus «elatusraha» kui oma olemuselt mitte prestiizhikas, kuid kas nii on korrektne ja juriidiliselt õige rääkida?
Teiseks: kas pensionäride tööpanus taandub ainult tööstaazhile? Sellega on pakutud väga lihtne (et mitte öelda naeruväärne) metoodika tööpanuse arvutamiseks, mis võrdsustab arsti, sanitari, õppejõu ja koristaja jne tööpanuse.
Kui selline tööpanuse mõõtmine kehtib lihtsurelikele, siis miks ta ei peaks käima näiteks Riigikogu liikmete kohta. Kuid vaevalt parlamendisaadikud sellega nõustuksid.
Loomulikult on tööpanuse mõiste märksa mahukam ega taandu alati haridusele ja saadud palgale, kuid siiski jääb haridustase üheks oluliseks tööpanuse kriteeriumiks.
Kuigi meil räägitakse hariduse tähtsustamisest väga palju, paistab, et on veel kombeks sõnad ja teod lahus hoida.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele