Esmaspäeval määrati Jaan Kaplinskile Balti Assamblee kirjandusauhind (5000 eküüd ehk umbes 75 000 krooni). «Kui oleks lisatingimus, et pean selle rahaga kohe midagi ette võtma, hakkaksin oma Tartu korteris ja Veskimõisa maamajas remonti tegema. Ja ostaksin mõne kodumasina,» fabuleerib kirjanik etteantud teemal.
Kolleeg ja põlvkonnakaaslane Mati Unt: «Kuigi Kaplinski ei saanud Nobeli preemiat, on mul sellegi üle hea meel. Ta ei ole kodumaal eriti hinnatud, seetõttu on rahvusvaheline tunnustus eriti tähtis.»
Isa poolt poolakas, ema poolt võrulane Jaan Kaplinski (56) on kutseline kirjanik. Vahel kirjutab ajalehtedele, eriti eesti ja soome omadele. «Varasuvel mängisin ka börsil,» meenutab Kaplinski. «Raha oli sel hetkel vähevõitu ja ma tahtsin, et peres oleks ka üks ärimees. See oli üsna tulus, võitsin mõned tuhanded, aga siis loobusin.»
Kosmopoliidi tiitel on Kaplinskiga seotud sama tugevasti nagu jäämägi Titanicuga. Mees ise ei pea seda nimetust ei laitmise ega kiituse väärseks. Tunnistab lihtsalt, et mõningad maailma asjad lähevad talle tõesti Eesti omadest rohkem korda: «Olen oma südames nii kurdide kui indiaanlastega.»
Ühes varasemas intervjuus on Kaplinski väitnud sedagi, et lõppude lõpuks otsustab ka Eesti saatuse see, mis toimub mujal maailmas.
Jaan Kaplinski valdab vabalt kuut võõrkeelt: hispaania, prantsuse, inglise, soome, saksa ja vene. Enam-vähem tuleb toime poola ja rootsi, suure hädaga ka itaalia ja norra keelega. Kaplinskit tuntakse veel idamaade kultuuri austajana, kuid tema enda väitel oskab ta ida keeltest üksnes vana-hiina keelt.
Internetti ning elektronposti kasutab Kaplinski kosmopoliitlikult sageli: «Saan keskmiselt ühe maili päevas. Kõige kaugemad kirjasõbrad elavad Tshiilis.»
Jaan Kaplinskil on viis last ja kaks lapselast. «Olen üsna vilets vanaisa,» tunnistab Kaplinski otsekoheselt. «Tahaksin parem olla, aga muud tööd ja tegemised võtavad aja ära. Ning minu abikaasa, kirjanik ja nukumuuseumi direktor Tiia Toomet on selsamal põhjusel ainult natuke parem vanaema.»
Sel nädalal oli Jaan Kaplinski töölaual tähtsaimal kohal raamat «Eesti rahvalaulud». Seda on vaja aastatuhande vahetuseks valmiva oratooriumi libreto kirjutamiseks. Muusika tuleb Veljo Tormiselt.
Järgmisel nädalal sõidab Jaan Kaplinski Suurbritanniasse. Kõigepealt Walesi, siis Inglismaale. «Ilmselt tuleb seal mõned loengud pidada,» ei ole vastne writer in residence ehk resideeriv kirjanik oma konkreetsest tegevuskavast veel teadlik.
Kas iga täiskirjutatud paberileht on väärt seda metsa, mis suri paberiks saades? küsib Kaplinski ühes oma luuletuses. Kasvav rahvusvaheline tunnustus (Kaplinskit on viimastel aastatel tõlgitud inglise, flaami, rootsi ja soome keelde) võimaldab tema enda puhul selle küsimuse päevakorrast maha võtta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kaks suve juba oota, et nähtaks ilmselget, ikka asjata. Kõigepealt avastati, et ei olegi soomeugrilased - DNA või nii. Siis leiti, et senine keelepuu on ka puhas eksitus. Lõpuks leiti ühisjooni vöömustrites ja keldi ristides. Aga et keegi teeks oma järeldused - no ei. Ole aga rahulikult soomeugrilane edasi.
Ei taha enam. Juba ammu ei taha, juba sest ajast, kui vabadusetuuled punavõimu minema pühkisid. Jutt viiest tuhandest aastast ja Uuralist-tulekust on muutunud kasutamiskõlbmatuks. Sellega ei saa enam uhkelt vehkida, see ei kinnita enam eneseteadvust.
Omal ajal, siis küll. Viis tuhat aastat järjepidevust andis ümbritsevat vaadates lohutuse et: eks me ole neid näinud tulemas ja minemas. Meie oleme iidsed, elasime seni kõik üle, elame edaspidigi. Uuralist-tulek lubas venelasi vaadata kui võõral alal õiguspäratult laiutajaid. Romantikaks karupeied, kärbseseeneleotis, shamaanitrumm ja oligi kogu armastus.
Kõik iidne, aga igav. Sellise pagasiga Euroopasse ei kipu. Piinlik - kõik enamvähem kristlased, kui ka seda ei tunnista, meie üksi lööme trummi, sööme kärbseseent. Tahaks ilusamat, sõjakamat ja lustakamat legendi kui soomeugri oma.
Kui juba läände, siis korralikult ja kõigega. Nagu öeldud, vöömustrid ja keldi ristid. Miks mitte kuulutada ennast nüüd keltideks? Võimalusele on vihjanud Tõnis Vint äsja oma näitusega ja Jaan Kaplinski juba seitsmekümnendatel, järelsõnas keldi muinasjuttude kogumikule.
Selge, et mõte tundub jabur. See-eest lõbus ja kõvasti väärikam. Õieti ei tea me suurt midagi soomeugrilastest ega keltidest, kuid see vähene, mida me teame keltidest, on kõvasti lõbusam kui soomeugrilus. Pole kedagi, kes kiitleks oma udmurdi esiemaga, küll aga Pontus de La Gardie iiri palgasõduriga, kes Liivi sõja aegu esiemaga suhtles. Maine hoopis teine. Soomeugrilased on joodikud, iirlased lustakad napsivennad. Soomeugrilased aina taanduvad oma aladelt, mäletavad vaid põdrajahte. Keldid võivad praalida Rooma vallutamisega.
Huvitaval moel poleks ümberõppimine eriti raske. Kõik mured ja mälestused pea samad, nimed teised. Nii iirlastel kui meil on suur ja niru idanaaber. Mõlemal seljataga seitsme-kaheksasaja-aastane ike. Neil inglased, meil sakslased-venelased. Meil on paremini läinud, parunid ja komissarid jõudsid nii demokraatia algete kui genotsiidini liiga hilja. Inglased tapsid iirlasi paljalt sellepärast, et need iiri keelt räägivad, juba sadu aastaid tagasi. Meil mõlemal on annet sõdida võõrastes sõdades ja jätta omad pidamata. Meil on maailma kõige rikkalikumad rahvaluulekogud. Mõlema ajaloos on olnud suur nälg - meil Rootsi ajal, neil möödunud sajandi lõpus. Mõlemal on olemas välisesindused, tõsi, iirlastel kõvasti suuremad, kuid, erinevalt meist, mitteomakeelsed.
Vaja on vaid mõista, et Bushmills on parem jook kui kärbseseeneleotis. Kuid kes seda ei teaks? Slainte!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kõige raskem on mul olnud saavutada ja säilitada sõltumatust. See näib olevat tõeline luksus! Tülikad inimesed on püüdnud mind väsimatult suruda oma gruppi või grupikesse, meelitada tühiste lippude alla ja värvata oma ridadesse. Olgu muuga kuidas on, aga sellest patust olen ma prii: olen olnud sõltumatu ja püüdnud visalt seda olla.Maia Plissetskaja
Olgu etteruttavalt öeldud, et sellest nädalast alates on soovijail võimalik veeta maailmakuulsa baleriiniga tunde, ehk päevigi - kirjastuskompaniilt SE & JS ilmus Plissetskaja memuaarteos «Mina, Maia Plissetskaja...». Pariisist Soome Mikkeli balletifestivalile esinema kiirustanud Maia Plissetskaja (71) tegi 20-minutise peatuse Helsingis Vantaa lennuväljal, sundides niiviisi maailmainimese tempo peale ka kirjastusele, kes alles kavandas raamatu esitlust. Autoripoolne toimetaja Urmas Ott ja kirjastuse juhataja Hannes Saarsoo kohtusid baleriiniga lennuväljal ning andsid talle kõigi etiketireeglite kohaselt üle peaaegu trükisoojad autorieksemplarid. SE & JS üks omanikke Sirje Endre on uue raamatu üle varjamatult rõõmus: 544 lehekülge, neli trükipoognat pilte, õnnestunud kujundus ja hea teostus. Ja loomulikult Plissetskaja ise, sajandi baleriiniks kutsutu, inimene, kes on müüdiks saanud juba eluajal.
Viimasel ajal koos oma heliloojast abikaasa Rodion Shtshedriniga Münchenis elava Maia Plissetskaja memuaarid ilmusid vastu autori enda ootusi kõigepealt Venemaal (1994), tänaseks on ilmunud mitu venekeelset kordustrükki, tõlked Saksamaal, Prantsusmaal ja Jaapanis ning nüüd raamat ka Eestis.
Küsimusele, miks huvitasid kirjastust just Plissetskaja memuaarid, vastas Sirje Endre: «Kõigepealt muidugi Maia Plissetskaja kui elava ime pärast. Tundub tõesti nii, nagu oleks Plissetskaja igavene, sest tema baleriinikarjäär algas 1943. aastal Moskva Suures Teatris ja ta tantsib ikka veel. Nii temal kui Shtshedrinil on piisavalt lepinguid kogu maailmas, nad on aina kusagil ära - Tokios, Londonis, New Yorgis, Stockholmis, Pariisis -, nende Theresienstrasse korteris vastab alatasa automaatvastaja.
Plissetskaja memuaare on nimetatud ka poliitiliseks bestselleriks. Aastaid on ta pidanud nn artistipäevikut, tal on kõik meeles, ka see, mida paljud tahaksid unustada või mida silmakirjalikult eitavad. Nii on Plissetskaja memuaarides «kogu tõde» bulganinitest, serovidest, kommunistlikust parteist ja KGBst, Stalinist, Hrushtshovist, Furtsevast, Raissa ja Mihhail Gorbatshovist. Oli aeg, mil priimabaleriin Plissetskajat peeti Inglismaa spiooniks, Moskva tänavail jälitas teda operatiivauto. Muide, Plissetskaja isa oli maha lastud kurikuulsal 38ndal.
Tema mälestustes astub esile terve plejaad kuulsusi, väärikaid ja imetletud inimesi: Marc Chagall, Salvador Dali, Montserrat Caballe, Coco Chanel, Pierre Cardin, Roland Petit, Maurice Bejart, Jaqueline ja Jack Kennedy, maailma kroonitud pead. Diskreetselt on edasi antud romantiline flirt Robert Kennedyga. Üldse on need memuaarid kirjutatud mingis erilises võtmes, puhta heliga, pakkudes palju ainet tõsisteks mõtisklusteks.»
Paljud kuulsused on lasknud oma mälestused kirja panna teistel, kirjanikel või kirjanikekalduvustega biograafidel - näiteks hiljuti eesti keeles ilmunud «Pavarotti maailm» -, kuidas on Plissetskajaga?
Tõsiasi, et selle raamatu on kirjutanud Maia Plissetskaja ise, ei tekita teda vähegi tundvas inimeses vähimatki kahtlust, kommenteerib Urmas Ott. «Iga mõte, lause, sõna, punkt ja koma on temalt.»
Ott on kirjutanud raamatule saatesõna, milles määratleb: «See raamat ei ole ainult balletist. See on raamat inimsaatustest. Võibolla just sellepärast tundubki raamat nii lõputult kurb ja põhjatult traagiline, nii isiklik ja valus.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Tom Maide, kes elab Californias San Francisco lähedal Danville’is, viib Saku õlut Ameerikasse. Saku õlu on saadaval juba 20 osariigis Saku kaubamärk pole teisel pool suurt lompi enam päris tundmatu.
Maide vanemad jõudsid Ameerikasse, kui poiss oli kolmeaastane. Kooli minnes hakkas ta õppima inglise keelt ja eesti poisist Ott-Tiidust sai Ameerikas suupärasem Tom. Ta kasvas üles New Yorgi lähedal, rääkides kodus eesti keelt, käies eesti koolis ja tantsides eesti rahvatantse. Eesti oli temale aga üks kauge muinasjutumaa, millest küll räägiti, aga kus ta polnud kunagi käinud.
Esimest korda jõudis Tom Maide Eestisse 1992. aastal. Isa pärandas talle Eestis kaks talu, üks Rakvere ligidal, teine Karulas Lõuna-Eestis. Ta tuli neid vaatama ja tagasisaamisavaldust sisse andma.
«See oli mulle suur asi,» ütleb Tom Maide, kelle silmisse tuleb Eestist rääkides iseäralik läige nagu mehel, kes on pärast pikki otsinguid leidnud oma maa ja oma juured.
Saku õlu ühendas äri ja eestluse
«Kõik need aastad tahtsin eestlust aidata, edasi kanda ja kaugele viia, nagu paguluses ikka tahetakse,» ütleb ta. Ja kui tema inseneritöö, mis pani teda tegelema liiva, kruusa ja purustatud kiviga, otsa lõppes, pööras ta uue lehekülje ja hakkas ise endale tööandjaks: «Juhuslikult ostsin eraisikult äri, mis importis Portugalist veine.»
Et teha äri ja aidata eestlust, tekkis Tom Maidel idee viia Saku õlut Ameerikasse.
«Neid kaupu, mida saaks Eestist Ameerikasse viia, ei ole palju,» tunnistab ta. «Transpordikulu on suur ja Ameerikas on väga suur konkurents.»
Alkohoolsete jookide kaubandust lähemalt uurides selgus Tom Maidele, et Ameerikas juuakse tohutult õlut, ja kui Saku õlu saaks endale tillukesegi turuosa, oleks see siiski üsna palju. «Ehkki populaarseim õlu Ameerikas on Budweiser, on seal viimastel aastatel tekkinud suur huvi väikeste õlletehaste toodangu ja imporditud õllesortide vastu,» kinnitab Tom Maide. «Nii et aeg Saku Ameerikasse saabumiseks oli igati soodus.»
Põhimõtteline koostööleping Saku tehasega sündis neli aastat tagasi. Viimased kaks aastat on olnud Tom Maidele töörohked, sest alkohoolsete jookide import-eksport ja kauplemine nendega on Ameerikas rangelt reguleeritud.
«On vaja litsentsi föderaalvalitsuselt, osariikidelt. Siis on vaja hulgimüüjat, kelle kaudu müüa, sest seaduse järgi pead minema hulgimüüja juurde. See teeb asja raskeks, sest neid ei ole nii palju,» räägib Tom Maide Ameerika bürokraatiast.
Esimesed konteinerid Saku õllega saabusid New Yorki 1995. aasta jaanipäevaks. New Yorgi Eesti Majas on Saku õlu sestpeale olnud saadaval.
Nüüdseks on selge, et Saku õlut saab ka ameeriklastele müüa.
«Saku õlu on praegu müügil kahekümnes osariigis ja lähiajal peaks müügile tulema veel viieteistkümnes,» kinnitab Tom Maide.
Õlleasjatundjate ajakiri «Barley Corn Magazine» tunnistas Saku tumeda õlle kuu parimaks õlleks.
«Olen importinud keskmiselt viis konteinerit aastas ehk 5000 kasti, mis teeb 50 000 liitrit. See pole palju, aga algus on tehtud,» on Tom Maide lootusrikas.
Seekord käiski ta Eestis õlletootjatega läbirääkimisi pidamas. «Tahame koos äri natuke laiendada,» ütleb Tom Maide. «Saku kaubamärki Ameerikas juba teatakse. Kui minult küsitakse, millega tegelen, ja ütlen, et impordin Saku õlut Ameerikasse, siis paljud teavad, millest on jutt.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kaalujälgijate liikumine on nagu muinasjutt inetust pardipojast, kellest lõpuks sai kaunis luik. Hämmastav küll, aga see muinasjutt saab üha ja üha teoks. Küllap on igaühel mõni tuttav, kelle peal seda muinasjuttu oma silmaga näha, sest Eestis on kaalujälgimisega kahe ja poole aasta jooksul liitunud 17 000 inimest. Keegi, kes varem oli paks ja kompleksides, särab nüüd oma uues saleduses nagu päike, on selga pannud miniseeliku ja räägib kõigile, kuidas ta on muutunud uueks inimeseks.
41 kilo muutis terve elu
Tänavune parim kaalujälgija Merle Hiis võttis aastaga alla 41 kilo. «See on sajaprotsendiline muutus minu elus,» tunnistab ta. «Olen oma välimust alati õudselt häbenenud. See oli minu kompleks, oleksin kakskümmend aastat justkui maganud. Nüüd olen 21 ja mu elul on värvi - võin teha kõike, mida varem ei julgenud.»
Merle Hiis oli sisimas endaga leppinud - et ta ongi selline suur ja paks ning arstidki olid kinnitanud, et lootust peaaegu ei ole. Sõbranna käis talle kaalujälgijaks mineku plaaniga peale, kuid Merle ei võtnud vedu. Viimane piisk Merle Hiisi karikasse tilkus ükskord bussis sõites. «Hakkasin mööda minema hästi saledast vanast daamist ning hästi ei mahtunud. Ta nähvas mulle: issand, kui paks!» meenutab Merle Hiis.
Kriitika võõra inimese suust oli valus ja mõjus. Järgmisel päeval läks Merle Hiis kaalujälgijate juurde. «Loomulikult kahtlesin. Võtsin endale eesmärgiks 40 kilo kaalus kaotada, aga ega ma uskunud, et see õnnestub,» ütleb ta. Ent nädalad möödusid, kilod kadusid ja tekkis usk, et on võimalik alla võtta.
«Kui olin kümme kilo alla võtnud ja hakkasin esimest korda seelikut kitsamaks tegema, olin väga rõõmus,» meenutab Merle Hiis. «Siis pidin garderoobi uuendama ja võisin endale lubada näiteks pikki pükse, millesse ma polnud varem riietuda saanud.» Olles kakskümmend kilo alla võtnud, premeeris ta ennast kõrvarõngastega.
Sünnipäevalauda kroonides saab samme koguda
Kaalujälgimine põhineb eelkõige toitumisharjumuste muutmisel ja soovitud tulemusi aitab saavutada programmi kohaselt järjest suurenev kehaline koormus.
«Liikumine ei ole minu jaoks nii oluline,» ütleb Merle Hiis. «Kui inimene võtab alla, siis tekib tal lisaenergia ja tahtmine ennast rohkem liigutada. Paljudest kaalujälgijatest on saanud jõusaali- või aeroobikafanaatikud. Minule aga meeldib rohkem samme koguda - viia näiteks kasvõi sünnipäevalaualt taldrikuid kahekaupa kööki, mitte korraga tervet hunnikut. Tolmuimejaga tolmu võttes naudin iga liigutust. Käin ujumas. Käin jalgsi igal võimalikul juhul.»
Inimestele tavaliselt meeldib süüa ja kui seda teha mõtlematult, on liigsed kilod kerged tulema. Kaalujälgijad annavad võimaluse süüa hästi, süüa kõht täis, ja tunda end samas saledana.
Toidusedelit muuta oli huvitav
Toidusedeli muutmine polnud Merel Hiisil eriti raske, pigem huvitav. «Nüüd loen toiduainetelt kõiki silte, et teada, mida ostan,» ütleb ta. «Olen rasvasemad asjad vahetanud vähemrasvaste vastu. Tuleb õppida sööma mõistusega ja kaalujälgijate programm on tõesti väga loogiline,» kinnitab ta.
Kui eesmärgiks seatud kilod kaotatud, järgneb kuus tasakaalunädalat, mille vältel otsitakse üles toidukese: kui palju võib süüa, et enam juurde ei võta. Merle Hiis on tasakaalunädalad edukalt läbinud ja pool aastat oma kaalu säilitanud. «Nüüd jätkan terve elu tervisliku toidu valikut. Ma ei taha oma vana elu tagasi. Kui ma midagi kahetsen, siis ainult seda, et ei alustanud varem. Nüüd olen jõudnud nii kaugele, et tahaks ka teistele sellest rääkida - hakkan kaalujälgijate rühmajuhiks,» räägib Merle Hiis.
Tallinna lähedalt Loolt pärit kaalujälgija õpib Viljandi kultuurikolledzhis raamatukogundust ja avab seetõttu oma rühma Viljandis.
Aasta parima kaalujälgijana sai Merle Hiis preemiareisi Pariisi. «Nägin prantsuse kaalujälgijaid ja võin ütelda, et kehakaaluprobleem on üks üle maailma. Kuigi Prantsusmaa inimestel võibolla pole nii suurt ülekaalu kui Eestis, sest oma allavõetud 41 kiloga olin seal nagu kaheksas maailmaime. Nendel on tavaline alla võtta 15 või 20 kilo, nad ehk ei lase ülekaalul nii suureks minna. Mind vaadati suurte silmadega, tõesti, ma pole sellist reageeringut Eestis näinud,» ütleb Merle Hiis.
Võibolla ongi kaalust alla võtnud inimene kaheksas maailmaime - uus, ergas ja tegutsemishimuline -, vähemalt endale.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Mari Tarand (Eesti Raadio kultuurisaadete toimetaja, lõpetas ülikooli 1963 eesti filoloogi - ajakirjanikuna.)
Just praegu meenutasin - seoses ühe helilindi kuulamisega, mida ma saates vajasin. Üldse meenub ülikool mulle ülimalt sageli, peaaegu iga päev. Ta on tihedalt seotud minu tööga, ülikoolis on õppinud ka minu isa, äi, ämm, mees ja pojad.
Esimene asi, mis ülikooli nimetamisega meelde tuleb, on peahoone, eriti selle sissekäik ja kellaalune.
Mati Sirkel (Eesti Kirjanike Liidu esimees, lõpetas ülikooli 1972 germaani filoloogina.)
Niipea kui kohtan jutu sees või trükis sõnapaari «Tartu Ülikool». Lausa iga päev seda ei juhtu, aga ülepäeviti küll. Minule assotsieerub ülikool teise sõnaühendiga EPA - Elu Parimad Aastad.
Anti Liiv (psühhiaater, Riigikogu liige, lõpetas ülikooli arstina 1970 ning psühholoogina 1975.)
Viimasel ajal üha harvemini ja harvemini. Ülikooli raamatukogu jääb minu arvates raamatute poolest üha vaesemaks, kohvik on muutunud üha ilmetumaks. Ainus väga hea asi, mis alles jäänud, on arhiiv.
Olav Aarna (Tallinna Tehnikaülikooli rektor)
Otseselt pole mul midagi meenutada, sest ma pole seal õppinud. Aga ameti tõttu käib ülikool mul peaaegu iga päev peast läbi. Tuleb ju oma probleeme lahendades end pidevalt võrrelda sellega, kuidas naabrid asju korraldavad.
Iivo Nei (Tallinna Malemaja direktor, lõpetas ülikooli 1954 füüsikuna.)
Ei ole kordi kokku lugenud. Aga üht-teist tuleb vahel ikka meelde: lisaks viiele õpinguaastale töötasin hiljem ülikoolis teadlasena, praegu elab ja töötab Tartus mu vanem poeg.
Viimasel ajal olen ülikooli siiski vähem meenutanud, sest pole enam paljusid vanu sõpru, kellega seda teha.
Andres Lipstok (Riigikogu liige, lõpetas 1980. aastal ülikooli rahanduse ja krediidi erialal.)
Väga sageli ja peamiselt kolmel põhjusel. Esiteks satun sageli Tartusse tööasjade pärast. Teiseks elab Tartus rida minu ülikooliaegseid kursusekaaslasi. Kolmandaks õpib sellest sügisest alates ülikoolis minu poeg.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kaalujälgija ei tähenda luukõhna pilbast. Sumomaadlejad, kellele mass on elu- ja võidutähtis, on samuti omamoodi kaalujälgijad. Et oleks ikka rohkem. Ikka rohkem ja rohkem. Löts! tormavad vaese mehe sauna suurused mehed kokku, kes teise ringist välja tõukab, on võitnud.
«Mina võtan enne võistlusi koguni kolm-neli kilo alla, annab särtsu ja kiirust juurde,» ütleb sumo Euroopa meistrivõistluste kuld üleraskekaalus Kaido Tamme (163 kilo), «aga üldiselt on küll nii, et sumomaadleja söömine on ka tema treening. Peab sööma. Kõhnal mehel, mingil 80-kilosel, pole dohyus, selles sumoringis, lihtsalt mitte midagi teha. Tuleb kakssada viiskümmend kilo vastu, siis on see nagu sein, ei jõua piiksatadagi, kui oled juba ringist väljas.»
Mitte igal pangal pole nii mõjuka olemusega turvajat. Rakvere Ühispangal on. Kaido Tamme ise peab ennast veel suhteliselt kergekeseks. Raskeim sumomaadleja, üldse maailma raskeim tegevsportlane, kaalub 305 kilo. «Aga piisab mingist (!) 130 kilost ka. Mängib osavus, kiirus, tasakaalutunnetus. Kui väga raskel mehel õigel hetkel lihtsalt eest ära karata, ei saa ta enam pidama ja tormab ringist välja. Või kui ta natukegi tasakaalust välja läheb ja mingi kehaosaga peale jalatalla maad puudutab, jälle kaotanud. Jaapani elukutselistel loetakse maa puudutamiseks isegi see, kui juukseotsad vastu maad lähevad või jalg ei ole täie tallaga maas,» ütleb Kaido Tamme.
«Sumo on Jaapani kultuuri osa, millel on väga pikad, 1700 aasta taha ulatuvad traditsioonid, see ei ole võitluskunst, vaid rohkem vaatemäng. Sellega on seotud hulk rituaale, kõigil painutamistel, jalatõstmistel, enne ringi minekut soola laialiloopimisel on jaapani usundis oma tähendus. Sool puhastab ringi pahadest vaimudest,» ütleb Kaido Tamme. Temagi loobib soola, ehkki «mina olen amatöör ega peaks väga seda tegema. Need päris maadlejad on Jaapanis kedagi jumalataolist. Nende maadlus on tõsine riitus».
Kaido Tamme on varem tegelnud lihtmaadluse ja judoga. Neli aastat tagasi saabus Judoliitu kutse osaleda Saksamaa lahtistel sumovõistlustel. «Kuna ma olin kõige raskem, siis otsustati mind proovima lähetada. Esialgu mõtlesin, et vaatan, mis see on. Vaatasin, proovisin, nii jäigi.»
Eestis on sumomaadlejaid üldse 30-40, «kui naised kaasa arvata. Euroopa meistrivõistlustel lõi kaasa üks 125-kilone bulgaarlanna. Amatöörlus lubab naiste sumot. Elukutseliste sumo on Jaapanis nii püha asi, et naine ei tohi isegi ringi astuda ega sumovööd mawashit katsuda».
Edgar Savisaar ei saanud Eesti Sumoliidu presidendiks mitte oma ümaruse pärast, vaid «ta tundus meile võimeka ja prominentse inimesena ja meile oli presidenti vaja. Ise ta võistelnud veel ei ole». Ja Sumoliit ei ole Keskerakonna rünnakrühm, kinnitab Kaido Tamme, «kõik on parteitud».
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Toivo Kurmet (48) on optimistlikult meelestatud hoolimata sellest, et teda ähvardab võimalus istuda kolm aastat rootsi kardinate taga. Ta ei ole loobunud mõttest lõpetada Raplasse multimeediakeskuse ehitamine. Kui selles valmib ka stuudio, tahab Kurmet restaureerida oma aja kuulsaima Eesti ansambli Virmalised salvestisi.
Taas on jalge all kohtutee
Ettevõtja ja helilooja Toivo Kurmet on esitanud Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles taotleb Tallinna ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist.
Ringkonnakohus oli septembri algul mõistnud Kurmetile kolmeaastase vanglakaristuse poolkinnises vanglas. Koos kahe kaaskohtualusega peab ta hüvitama Eesti Panga kasuks 18,9 miljonit krooni. Kolme meest süüdistati 189 miljoni rubla riisumises 21. jaanuaril 1992, abiks olevat olnud vigane teletaipogramm.
Eesti Pank avastas oma vea 1994. aastal. «Uurimine algas 1995. aastal,» meenutab Kurmet ja hindab süüdistust kunstlikult kokkuklopsituks. Ta usub, et Riigikohus võtab asja emotsioonivabamalt kui ringkonnakohus.
Häid sõpru ei ole
Uurimis- ja kohtukarussell ei ole ettevõtjale arvatavasti eriti rusuvalt mõjunud, sest ta ütleb: «Mine sa tea, kuidas see mu reputatsioonile mõjub. Kuid need, kes mind tunnevad, ei ole sellest suurt väljagi teinud.»
Mida arvavad parimad sõbrad? «Häid tuttavaid ja tuttavaid on mul küll, aga häid sõpru mul ei ole, sest elan tagasitõmbunult, seltskonnaga suurt ei lävi, olen reserveeritud.»
Ka perekond on Kurmetil pisike. «Peret ei ole mul peaaegu üldse,» täpsustab ta. «Elan koos ühe Tartust pärit kena tütarlapsega, kes on mulle nõu ja jõuga ja igatepidi toeks olnud alates 1992. aastast.»
Tema tuge vajab Kurmet ka Maghira Fondi juhtimisel.
Maghira Fond toodab raha hollivuudile
Maghira Fond korraldab kirjaketimängu, et saabuvat raha kasutada Raplasse multimeediakeskuse ehituse finantseerimiseks. Keskus valmib kultuurimaja ehitusena 1989. aastal alustatud ja rahapuudusel toppama jäänud ning tondilossiks hüütud ehitustandril. Viimastel aastatel on seda rahvalikult nimetatud hollivuudiks ja nii ütleb ka Kurmet. Muide, tema büroo asub ehitatavas hoones.
Kirjaketimäng on toonud fondile raha peaaegu neli miljonit krooni, sh Lätimaalt, kus mängu sertifikaat maksab kolm latti (Eestis viiskümmend krooni). Mängust osavõtjad Kurmeti kinnitusel kahju ei saa. «Sellega on nagu loteriiga - on võimalus võita ja võimalus kaotada. Kirjaketiga on võiduvõimalused suuremad, sest edu oleneb ka inimese aktiivsusest.»
Virmaliste vanadest lugudest valmib laserplaat
«Täie mahviga ei saa praegu hollivuudi ehitada, nokitseme tasapisi, nagu raha sisse tuleb,» räägib Kurmet. «Selle aastatuhande sees saab kindlasti valmis.» Muu hulgas leiab hollivuudis ruumi helistuudio, milles Kurmet kavatseb restaureerida Virmaliste vanu salvestisi.
60ndail ja 70ndail ülipopulaarse ansambli Virmalised seni ainsa heliplaadi (LP) andis Kurmet välja nõukogude võimu haardest pagenuna 1980. aastal Rootsis. Tuhandelises tiraazhis üllitisest on produtsendil, heliloojal ja pillimehel alles vaid üks.
Viimati mängis Kurmet tõsisemalt pilli - täpsemini süntesaatorit - Jüri Sillarti videofilmile «Victoria» (1993) muusikat luues. Seni viimase, ingliskeelse laulu kirjutas Kurmet 1989. aastal Saksamaal. Kokku on ta loonud tekstiga laule kaheksakümne ringis, tekstita viise ja viisijuppe aga ligikaudu kolmsada.
Virmaliste CD on kavas välja anda mitte varem kui aasta pärast. Toivo Kurmet nõustub allakirjutanu arvamusega, et nii mõnigi toonane noori hullutanud lugu mõjuks praegusel tümpsuajastul värskendavalt nagu esimene lumesadu.
|
Ansambel Virmalised
Ansambel Virmalised oli 60ndate lõpuaastail ja 70ndate esimesel poolel Eesti kuulsamaid ansambleid, on kirjutatud trükises «Eesti rocki lapsepõlv». Ansambli moodustasid Tallinna 39. keskkooli poisid Toivo Kurmet (laul, klaver, basskitarr), Kalju Oppi (basskitarr), Paavo Soots (kitarr) ja Toivo vend Ülo (löökriistad). 1968. aastal läks Virmalistesse basskitarri mängima Jaak Joala. Samal aastal tegi Mark Soosaar ansamblist dokumentaalfilmi «Lepatriinude lennutaja». Virmalised lõpetas tegevuse 1977. aastal. Toivo Kurmet emigreerus Rootsi aastal 1979, asus elama Saksamaale 1986 ja naasis kodumaale kevadel 1990. |
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele