AIVAR JARNE
Postimees
|
|
|
AIVAR JARNE Postimees |
Keskerakond ja selle liider Edgar Savisaar ei suuda enam Eesti parteipoliitilises elus üllatada. Isegi Savisaare uus ettepanek anda üle 60-aastastele mitte-eestlastele automaatselt Eesti kodakondsus oli aimatav, arvestades tema koostööd Tallinna volikogus Nikolai Maspanovi juhitava Vene Erakonnaga Eestis.
Põhjendusega, et enamikus Euroopa riikides kehtib just astmeline tulumaks, ei veena kedagi. Sarnaselt Eestiga kehtib proportsionaalne tulumaks Taanis ja Monacos, mis ometi ei takista neid olemast Vana Maailma jõukate riikide edetabeli tipus.
Savisaare ebakindlust küsimuses, kuidas tulumaks siis ikkagi ümber jagada, peegeldas tema kõnegi. Savisaar pakkus ametikohtade järgi välja keskklassi valemi, keda tema juhitav erakond peaks esindama.
Seekord leidis Savisaar, et keskklass on ligi 40% aktiivsest elanikkonnast, eelkõige väike- ja keskmised ettevõtjad ning professionaalid - õpetajad, arstid, insenerid, ka ametnikud, talunikud ja oskustöölised. Savisaare meelest saavad nad kaks korda rohkem sissetulekuid kui keskmiselt, aga teevad seevastu kakskümmend korda rohkem tööd, kui tehakse keskmiselt. Neil on arvuti laua peal ning nad osalevad börsil.
Siin ilmselt peitubki konks. Savisaar seostab keskklassi Eesti oludes edasipüüdleva ühiskonnakihiga. Ent too keskmikust arst või väikeettevõtja, kes aeg-ajalt surfab ka internetis, on juba kindlasti avastanud, et aasta-paari pärast, kui ta teenib paar tuhat rohkem, võtaks keskpartei juhitav valitsus talt rohkem tulumaksu kui siiani.
Kõik sellega kaasnevad Savisaare muud lubadused on peast otsemaid kui pühitud. «Eesti tasakaalustatud arengu» huvide pärast (nagu seisab erakonna programmis) ei hakka keegi rohkem raha loovutama.
Niisama kui tundmatud NATO ja Euroopa Liit tuleb ka surmanuhtluse keelustamine keskerakondlasele kuskilt Brüsselist või Strasbourg’ist ning seetõttu on see automaatselt vastuvõtmatu. Ja ehkki ELi astumine jäi programmi sisse, on lähiajal just keskpartei ridadest oodata vastuseisu ka sellele punktile.
Lausa hirmu näib keskparteilasele aga tekitavat Põhja-Atlandi organisatsioon. NATOt isegi ei mainita programmis, ehkki Eesti ametlikus välispoliitikas on sellega liitumine kuulutatud üheks esmaülesandeks. Euroopa julgeolekustruktuuridega (kas silmas peetakse NATOt, Lääne-Euroopa Liitu või hoopis Europoli, jääb lahtiseks) tahetakse arendada vaid «koostööd».
Keskerakonna programmi välis- ja julgeolekupoliitiline osa on üliettevaatlik, et keegi ei saaks näidata kindlatele lubadustele ja eesmärkidele. Vaid koostöö teiste Balti riikidega, Läänemere maadega, sealhulgas Venemaaga, on leidnud eraldi märkimist.
Teine kandidaat juhikohale, kelleks eelmisel kongressil oli Kalev Kallo ja äsjalõppenul Peeter Kreitzberg, kogub umbes 80 pooldajat. Taas said mõlemad abiesimeesteks. Stagnatsioon seegi.
Kui Keskerakond tahab muuta Eesti poliitikat, peab ta kõigepealt ise muutuma.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Euroopa kultuuriruum on kujunenud mitme aastatuhande vältel. Korduvalt on see rohkem või vähem täielikult viidud ühtse juhtimise alla (Rooma ja Karl Suure impeeriumid, Püha Rooma Keisririik). Eesti on alati saanud olulisi (sageli vägivaldseid) mõjutusi sellelt areaalilt, kuid mitte kunagi täiel määral kuulunud sellesse.
Samasuguses «äärepealses» asendis oleme ka idapoolsete kultuuride suhtes. Praegu käimasolev eurointegratsioon lähtub põhiliselt majandusliku heaolu eesmärgist, mis suuresti määrab sisseastujate ringi.
Rakendades malelauataktikat uute liikmete valikul, lööb Euroopa Liit kaks kärbest ühe hoobiga:
* esmalt liidetakse endaga majanduslikult tugevam osa Ida-Euroopast;
* kasutatakse ära naaberriikide rivaalitsemine, säilitatakse «vanade» liikmesmaade juhtpositsioon.
Viimane kehtib ka liidu laienemise järgmises ringis, sest juba liidus olijate ja sinna pürgijate (näiteks Eesti ja Läti) huvid on tõenäoliselt paljuski vastandlikud vaatamata naabrusele ja ühisele sotsialistlikule minevikule. Sellega on tunduvalt vähendatud võimalust, et uued liikmesmaad võiksid liidu otsuseid oma kasuks kallutada.
Demokraatia asemel bürokraatia
Tänapäeva nn väikeseks jäänud maailmas on vajadus rahvusvaheliste koordineerivate keskuste järele suur. Riike on selleks liiga palju ja nende huvid liiga globaalsed, et saaks piirduda vaid kahepoolsete sidemetega.
Maailmakorraldusel, milles riigid on teatud määral allutatud piirkondlikele organisatsioonidele ja maailmapoliitikat koordineerib ÜRO, on mitmeid positiivseid jooni (inimeste liikumisvabadus, julgeolek). Samas on kaheldav, kui hästi funktsioneerib Euroopa Liit (EL) oma praegusel kujul.
EL omandab järjest enam (üli)riiklikke jooni: seadusandlus, majanduspoliitika, oma raha, suur eelarve. Samas on juhtimissüsteem raskepärane, seadusandlik ja täidesaatev võim ei ole selgelt piiritletud. Põhiline otsustusõigus on liikmesmaade ministritest moodustatud nõukogul, otseselt valitud Europarlamendi volitused on väga piiratud.
Sellest johtuvalt kipub demokraatia asemel vohama bürokraatia. See tendents ilmneb näiteks euroraha küsimuses, milles nii mõnegi suurema riigi (Suurbritannia, Saksamaa) avalik arvamus on skeptiline, samal ajal aga tehakse tipptasemel otsuseid kiire rahareformi kasuks.
Sarnaselt Nõukogude Liiduga ei ole ka EL välja töötanud liidust lahkumise korrektset mehhanismi. Ühendust ehitatakse üles nii, nagu oleks see igavene ja jagamatu. Paraku pole poliitikas midagi igavest. Sisseastuja peab teadma, mis ootab teda siis, kui liit teda enam ei rahulda. Vastasel korral võib tekkida järjekordne rahvaste vangla.
Võidujooksus USA ja Jaapaniga on EL ilmselt valmis lõputult laienema (ka ida suunas), kui see ainult kasvatab majanduslikku võimsust. Liiga suureks paisuvas liidus tekivad sisemised lahkhelid kultuurilisel ja geopoliitilisel pinnal (praegu näiteks Põhja- ja Lääne-Euroopa erimeelsused uute liikmesmaade vastuvõtu küsimuses). Liitu astumise korral tuleks Eestilgi arvestada kuulumisega ühte niisugusesse grupeeringusse või pendeldamisega nende vahel.
Mõõdukalt eurooptimistlik
Liikumisvabaduse üheks tagajärjeks on migratsioonivood hõredamalt asustatud maadesse, kus eluruumi ja loodusressursse jagub rohkem. Praegu toimub see hoogsalt näiteks Rootsis, edaspidi ilmselt ka Eestis.
Põllumajanduse ja maaelu vallas kaasneksid Euroopa Liitu astumisega vastandlikud protsessid: ühelt poolt suureneks materiaalne toetus, teiselt poolt aga peaks ilmselt veelgi vähenema põllumajanduses hõivatud inimeste arv.
Firma Saar-Poll avaliku arvamuse uurimustest ilmneb, et keskeltläbi on eesti rahvas mõõdukalt eurooptimistlik (siiski skeptilisem kui enamik Ida-Euroopa rahvaid). Samas on erinevate rahvakihtide hoiakud üsna erinevad, mis võib põhjustada sisepingeid euroküsimuses ja aja jooksul oluliselt muuta üldist suhtumist.
Maarahvastiku moodustab statistikaameti andmeil umbes 31% Eesti rahvastikust. Arvestades, et maapärast elulaadi esineb ka väikelinnades, võib maainimeste osakaal ulatuda 40 protsendini. Maarahva hoiakuid Euroopa Liidu asjus on viimase kolme aasta jooksul uurinud Eesti Põllumajandusülikooli maasotsioloogia töörühm.
Võru- ja Jõgevamaal läbi viidud küsitlustest (kokku ligi tuhat vastanut) ilmneb, et peaaegu pooltel maainimestest ei ole kindlat seisukohta küsimuses, kas Eesti peaks ühinema Euroopa Liiduga või ei. Umbes kolmandik soovib ühinemist, sealhulgas 2-3% on oma soovis väga kindlad. Ülejäänud umbes 20% on ühinemise vastu, sealhulgas 6-8% väga veendunult.
Sellest erinev on nn arengutugirühmade (maaharitlased, ettevõtjad, talunikud, omavalitsuste juhid) hoiak. Ilma kindla seisukohata on neist vaid veidi üle kolmandiku, ühinemise vastaseid on rohkem kui pooldajaid (vastavalt 38 ja 28%), sealhulgas kindlaid vastaseid 12% ja kindlaid pooldajaid 3%.
Eriti euroskeptiline hoiak valitseb talupidajate seas (Tartumaa, 1995), kellest 18% olid euroliidu veendunud vastased ja 25% kaldusid samuti ühinemist eitama. Veendunud pooldajaid oli 2% ja pooldama kaldus 22%.
Valdavalt ükskõikne
Seega on maainimeste hoiak valdavalt ükskõikne, võimalik, et objektiivse info vähesuse tõttu, sest Euroopa Liidu odavaid propagandaraamatukesi ja päevapoliitilise maiguga artikleid ei võta nõukogude võimu ajal üles kasvanud inimene ilmselt tõsiselt. Et maaelu normaalse arengu korral peaks suurenema talunike, ettevõtjate jt majanduslikult ja sotsiaalselt aktiivsete inimeste osatähtsus, siis on oodata ka maarahva üldise hoiaku muutumist euroskeptilisemaks.
Neljanda Eesti maarahva kongressi delegaatide küsitluse (märts 1997, 330 vastanut) ja arengutugirühmade postiküsitluse (sügis 1996, 214 vastanut) andmetest ilmneb, et hoiak Euroopa Liidu suhtes on piirkonniti väga erinev.
Sarnaselt Põhjamaadele on ka meil suhtumine positiivne vaid suuremates keskustes ja nende lähedal (Tallinna-Pärnu ja Tallinna-Narva suund, Tartu ümbrus). Ääremaadel (Kagu-Eesti, Läänemaa) ollakse Euroopa Liidu suhtes tõrjuvalt meelestatud. Erandlikult suur on usaldus Saaremaa lääneosas ja Edela-Eestis, võibolla ajalooliste üle mere sidemete tõttu.
Maarahva kongressi delegaatidest arvab 33%, et maaelu üldine olukord Eestis paraneks Euroopa Liitu astumise tagajärjel, 23% leiab, et see ei muutuks, 35% arvab, et see halveneks ja 9% ei oska vastata. Eespool toodu põhjal võiks Euroopa Liitu astumist pidada vaid üheks võimalikuks Eesti tulevikuvisiooniks, mitte aga ainuvõimalikuks teeks.
Muidugi on poliitikutel lihtsam delegeerida võim ja vastutus Brüsselisse, liiati kui see tõotab palju kõrgepalgalisi kohti liidu keskaparaadis ja kohapeal, kuid lõpliku otsuse teeb rahvas ning sellega ei tohiks ülearu kiirustada. Peaksime enne ära nägema, kas EL suudab muutuda paindlikumaks või upub bürokraatia, gigantomaania ja otsustusvõimetuse mülkasse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Rääkides Baltikumist, räägitakse rahvusvahelisel areenil sageli hallist tsoonist. Meie endi seas räägitakse aga neutraliteedist üldse või erapooletust Balti Liidust, Soome (omaaegse) välispoliitika võimalusest (seda enamasti siiski finlandiseerumiseks nimetamata).
Tegelikult tähendavad kõik need väidetavad võimalused ühte ja sama ning oleneb üksnes rääkija eelarvamusest, kas suhtumine on positiivne (halli tsooni kardetakse) või negatiivne (neutraliteeti ihaletakse). On muide ka neid, kes ühtaegu teevad nii esimest kui teist.
Kõik see ei ole kaugeltki juhuslik ega üldsegi mitte ebaloogiline. Neil juttudel on omad juured, ajaloolised või gnoseoloogilised, kuidas soovite.
Esiteks sattusime me muistse vabadusvõitluse kaotamisega küll Lääne-Euroopa tsivilisatsiooni piirkonda, kuid sellega oli seotud ikkagi siinne ülemkiht, baltisakslased. Meie ja nende vastastikune lävimine oli keelelistel põhjustel kindlasti kesisem kui saksa feodaali ja saksa talupoja vahel. Eesti talupoeg oli küll seotud Lääne-Euroopa tsivilisatsiooniga, kuid mitte nii tihedalt kui saksa talupoeg.
Teiseks olime kõik, nii meie sakslastest ülemkiht kui eestlased, XVIII sajandi algusest saati Vene impeeriumi valduses ning jäime sinna kaheks sajandiks. Ehkki Balti erikord kaitses meid, mõjutas Vene impeeriumi valduses olemine meie sakslastest ülemkihtigi, miks siis mitte meidki.
Kolmandaks oli meie, eestlaste, esimene otsesem side Lääne-Euroopaga alles meie esimene iseseisvus, kuid ega Euroopa siis meid veel nii väga omaks pidanud ega meiega nii väga suhelnud, igal juhul mitte nõnda nagu nüüd.
Neljandaks olime me kõige tugevamalt Euroopast välja kistud viimased viiskümmend aastat ja selle aja märgid ei kao nii kiiresti kui me arvame. Tollased mõttemallid täidame me teistsuguse sisuga ja usume, et olemegi hakanud teistmoodi mõtlema. Paraku on stamp sama.
Olgu selle nimi hall tsoon või neutraalsus, moodustab pakutu seega kolmanda tee esimese, millelt hiljuti lahkusime (täielik kuulumine Moskva mõjupiirkonda), ja teise, mida poliitikute praegune põlvkond nii kõlavalt deklareerinud on (täielik integreerumine Lääne struktuuridesse), tee kõrval.
Nii polariseerub eesti ühiskond oma praeguse erakondliku segaduse taustal tegelikult üksjagu mujal sellest, kus seda polariseerumist otsitakse.
Kolmandate teedega on nagu on, lõppeks nad ikkagi lähenevad esimesele ehk teisele või isegi suubuvad nendesse. Eesti sisemise arengu segamatus jätkumises ei tohiks siiski olla ohtu, et see kolmas tee viiks ühinemisele esimesega, sest selleks oleme me ikkagi liialt olnud seotud Läänega. Kõikumine muidugi jääb.
Ma ei näe selles isegi erilist paha, pigem paratamatust, mida eriti on vaja teadvustada neil, kellele kolmanda tee ihalus tõepoolest vastumeelt on.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kapo - see on tarvitusel olev lühend Eesti kaitsepolitsei kohta. Nüüd, kus Eesti pürib Euroopa Liidu liikmeks, tuleks selle lühendi kasutamine viivitamatult lõpetada.
Euroopas on sellel võigas maine, nimelt oli KAPO lühendiks koonduslaagrites väljavalitud vangidest moodustatud Kameradschaftspolizeile. Need olid vahtkonna käsilased ja kaasvangide poolt vihatud. Enamik neist likvideeriti ühenduses vabastamisega, nagu ka vahid. Ellujäänud on kurjategijatena ikka veel tagaotsitavad.
Mingit sellist protseduuri pole Nõukogude Liidus toimunud. Olgu mainitud, et venelaste vallutatud aladel võeti koonduslaagrid kohe jälle kasutusele ja need töötasid vähemalt kuni 1950. aastani.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Ehk tänu sellele, et Eesti TV otsustas minu Res Publica asutamise aastapäeva ettekandest edastada kaks täiesti kontekstist välja rebitud lõiku, on «Postimehele» ilmselt jäänud mulje, nagu oleksin ma progresseeruva tulumaksu pooldaja. Minu kõne sõnum oli, et eestlastel on pikem parempoolne traditsioon kui arvatakse ning see on põhjus, miks mujal «radikaalseid» ideesid, nagu proportsionaalset tulumaksu ja tasakaalustet eelarvet on Eestis normaalseks peetud.
Oma ettekandes ütlesin nõnda: «(Eestlasel on) ... küllalt ebatavaline suhtumine majanduspoliitikasse, ebatavaline sellepärast, et see on üldiselt ebatavaline kogu kommunismist vabanevas maailmas, kus valitsused kardavad radikaalseid reforme ellu viia just sellepärast, et rahvas seda kardab.
Ka praegune seis Eestis on laias laastus ja ülejäänud maailmaga võrreldes kummaliselt parempoolne. Kui me hetkeks astume oma kapsaaiast välja ja asetame end näiteks Milton Friedmani ja Friedrich Hayeki kingadesse, siis mida nad arvaksid riigist, kus isegi idee kehtestada progresseeruvat tulumaksu või ühte kaitsetolli võrdsustatakse nii rahva kui ka meedia poolt tagasipöördumisega kommunismi?
Tunnistagem, et samas kui liberaalne kaubanduspoliitika ja proportsionaalne tulumaks on vaieldamatult Eesti majanduselu kaheks põhisambaks, peetakse neid mujal, ka päris parempoolsete traditsioonidega riikides, siiski üliradikaalseks. Eestis on nad normaalsed, rahva poolt omaks võet majanduslikud tõekspidamised.»
Ma üritasin nentida tõika, mitte anda kaudset ega lähedast toetust ühelegi parteile ega progresseeruvale tulumaksule. Juba ainuüksi sellepärast, et proportsionaalne tulumaks vähendab bürokraatiat ja et väikeses Eestis oleks progresseeruv tulumaks administratiivselt ülekoormav, on vaja seda säilitada. Rääkimata sellest, nagu ma oma kõnes otse välja ütlesin: proportsionaalne tulumaks on meie majandusedu põhisambaks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Need Descartes’i sõnad meenuvad ikka ja jälle, kui näed, et väga suure enesekindlusega kiputakse lausa udu ajama. Võtame paar näidet.
Julgeoleku asjus jäävat meil valida üksnes NATO või SRÜ sirmi alla pugemise vahel. Ent skeptik leiab, et tahtlikult või tahtmata on ära unustatud kolmas, samuti rahvusvaheliselt juba kõne all olnud variant: võiks püüda pugeda korraga mõlemalt poolt pakutava julgeoleku ühisgarantii sirmi alla. Mida aeg edasi, seda ilmsemaks näib muutuvat just viimase variandi ainureaalsus. Mõistagi juhul, kui midagi veel paremat paistma ei hakka.
Teine näide. Vene karu, kes meid kaisutada igatseb, pidavat kõiki naabreid ühevõrd vaenulikeks ja tegevat kõik võimaliku nende nõrgestamiseks. Kas siin pole siiski tegemist eilse päeva ettekujutusega? Tänapäeval seaks Descartes sellegi väite paikapidavuse kahtluse alla.
Nimelt on nüüdseks aset leidnud (ja see tõik omakorda pole mingi uudis) globaalsed nihked, mis sunnivad Venemaad, sõltumata isegi sealsete poliitiliste protsesside ettemääramatusest, igal juhul Lääne, võibolla koguni Eestigi heanaaberlikkust ja toetust otsima, suutmatks end ida poolt ähvardava hoopis tõsisema ohu vastu koguda.
Kui prooviks õige hästi järele mõelda, siis võib ühtäkki selguda, et just siit tulenev idanaabri strateegia vastab kõige paremini meiegi huvidele. Muuhulgas ka majanduslikele: tekib kahtlus, kas riigikaitsekulutuste prioriteetsus ongi meile ikka nii väga hädavajalik.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Viljandi - Imavere maanteel ei meenuta jalgratturile miski liikluseeskirja. Rallituusad sõidavad täpselt tee keskel, nii et pool autot on vastasvööndis, ja pressivad Porschedest ja Mercedestest viimast välja. Võidusõitjate vägitegudest annavad tunnistust arvukad linnu- ja loomakorjused maanteel. On esindatud siilid, mutid, oravad, rebased jt.
Populaarseks on muutunud kahekordsed möödasõidud. Näiteks haagisega truck sooritab möödasõitu ning samaaegselt möödub sõiduauto omakorda veoautost. Mul jääb üle vaid palvetada, et minust pannkooki ei tehtaks. A. Põdra soovitust tõmmata teepeenrale (PM, 20. august) pole võimalik realiseerida, sest teepeenral muutub peenikeste kummidega võistlusjalgratas juhitamatuks.
Suure-Jaani - Olustvere vaheline teelõik on aastatega hoopistükkis surnuaiaks muutunud. Varalahkunute nimekiri täieneb igal aastal. Imelikul kombel pole ma sel suvel liikluspolitsei olemasolu Viljandi ja Järva maakonnas suutnud tuvastada. Raha trahvidest tuleks ju nagu raba, tuleb vaid kartulikoti suu lahti hoida.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele