Roman Mugur (47) kinnitati Tartu linnapeaks juba rohkem kui nädal tagasi, ent oma ametiruumi pääses ta alles üleeile. «Kabinet pole eriti muutunud sellest ajast peale, kui ma siin nõunikuna töötasin. Isegi nõupidamiste laud, mis 1991. aastal minu nõuande järgi diagonaalis paigutati, seisab samamoodi.
See on ühest küljest rõõmustav, aga teisest küljest kurb. Tekib retooriline küsimus: kas siis vahepealse aja jooksul linnavalitsuses midagi muutunud ei olegi?»
Endise linnapea Tõnis Lukasega saab Mugur oma sõnul hästi läbi. Ütleb tere ja surub kätt. 1995. aastal kandideerisid mõlemad Riigikokku. Lukas oli nimekirjas esimene ning sai sisse, Mugur kui number kolm jäi välja.
Viimasel kolmel ametikohal on Roman Mugur töötanud nõunikuna. Kõige konstruktiivsemaks peab ta tööd Toomas Savi juures. «Selle ajaga olen ma ka ise kasvanud ja õppinud,» märgib ta. «Nõunik olla ei tähenda mitte üksnes nõuandmist, vaid ka kabineti ülema tööd,» täpsustab Roman Mugur oma endiseid tööülesandeid. «Tartu linnavalitsuses olin 1990-1993 sisuliselt abilinnapea, sest tol ajal oli ainult üks ametlik abilinnapea koht.»
Lastekodu kasvandikuna on Roman Mugur kokku puutunud orbudena kasvanute liidu probleemidega.
«Lastekodulastel on elus raskem läbi lüüa, sest nad kipuvad liiga palju oma minevikule mõtlema. Elu on aga nagu pikk redel, millest tuleb üles minna, mitte tagasi vaadata.» Lastekodulapsi on Eestis jõudnud ka kõrgetele kohtadele, aga need on Muguri sõnul just sellised inimesed, kes tavaliselt tagasi ei vaata.
Üks eesti päevaleht nimetas Roman Mugurit linnapeaks saamise järel marionetiks ja Savi halliks varjuks. Mugur ei soovi sel teemal diskuteerida. «Mulle meenub varane kooliaeg. Siis tehti samal tasemel nalju,» meenutab ta.
Eelmisest eluetapist on Roman Muguril kaasa võtta teaduse ja tehnika preemia laureaadi tiitel. Füüsikainstituudi töögrupi koosseisus osales ta vaakumultraviolettkiirguse uurimise aparaadi väljatöötamisel. «Tagasipöördumine teadusesse pole enam võimalik. Teadus on vahepeal ilma minuta liiga palju edasi arenenud,» nendib vastne linnaisa.
Roman Mugur on 11 aastat lahutatud. Eksabikaasa töötas aastaid kombinaadis Ars siidimaalijana. Suhted abikaasaga paranesid pärast lahkuminekut märgatavalt, ütleb Mugur.
Lastega saab linnapea enda arvates südamlikult läbi, kuid soovitab siiski neilt endilt üle küsida. «Midagi näitab seegi, et nad on valinud mulle lähedased erialad. Poeg Mihkel ehk Miku õpib Tartu Ülikoolis õigusteadust, tütar Marta ehk Manni avalikku haldust,» kommenteerib ta.
Eelmise linnapea aktiivsete toetajate hulka kuulusid ka «Elu Sõna» liikmed. Ka Mugur on nendega paar korda kohtunud, kuid edasisi suhteid ei prognoosi. Tänaval siiski tervitavad.
Michael Jacksoni kontserdi piletijärjekorras linnapea sel esmaspäeval ei seisnud. «Ma naudin teistsugust muusikat, keerulisemat ja mitmedimensioonilisemat, kusjuures stiil pole oluline. Absoluutne lemmik on 70ndate algusest olnud Tõnis Mägi. Välja arvatud paar aastat, kui ma tema sõnumist hästi aru ei saanud,» täpsustab Mugur.
Mööda elu- ja karjääriredelit ronimine on Roman Muguril seni hästi välja tulnud. Peale tagasivaatamise kummitab sel teel aga teinegi oht: liiga kõrgele jõudes võib pea ringi käima hakata.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Ei ole seda kunagi uurinud ega tea teiste uurimusi, kuid mida vanemaks saan, seda enam mõtlen, et inimsugu jaguneb kollektsionäärideks ja nendeks teisteks. Ja ma ise kuulun kindlasti esimesse tõugu, olen hingelt kollektsionäär. Mis on kollektsionääri tunnused? Kindlasti see, et ta ei raatsi midagi ära visata, et ta ei jaga asju kasulikeks ja kasututeks, vaid näeb nendes väärtusi, asju iseendas, kui nii võib öelda. Teda ei huvita sedavõrd asja seos inimesega, vaid teise asjaga. Kui perenaine hindab panni praepannina ja autoomanik autot sõiduriistana, siis kollektsionäär mõtleb sellele, mis vabriku pann see on, millal ta on toodetud ja mis seeriasse kuulub.
Autokollektsionäär võib sattuda joovastusse autost, mis oli tehniliselt äpardunud, tõi firmale ainult kahju ja mida toodeti vaid mõned sajad. Asi, mis tavalisele inimesele kaotab väärtuse, nagu kasutatud postmark, bussipilet või telefonikaart, on kollektsionäärile vahel suurem väärtus kui uus. Kollektsionääride ülimate aarete hulgas on praakpostmarke, olematute riikide rahasid ja pangakaarte, mida pole kunagi kasutatud.
Kollektsionääri ideaal on täius, mis temale tähendab kollektsiooni täielikkust. Ta peab saama täieliku margisarja, täiskomplekti Eesti Vabariigi rahasid, aumärke või Tallinna trammipileteid. Raske on öelda, mis on talle suurem rõõm, kas täiusele liginemine või selle saavutamine. Ma ise arvan esimest. Mind erutab kõige enam see, kui saan oma kogu, näiteks margikogu täiendada, kui saan suuremast seeriast järjekordse margi või parki istutada veel ühe eksootilise puuliigi.
Margiseeria võib muidugi täis saada (kui seal pole marke, mille hind ületab kõvasti sinu kuu- või aastapalga), park ei saa kunagi täis. Selles mõttes on elus asjade kogumine põnevam ja tasuvam. Ja pargi hooldamine on kindlasti tervisele kasulikum kui margialbumi hooldamine. Aga tean, et omal kombel on mulle olulised mõlemad. Võibolla sellepärast, et mõlemad seovad mind lapsepõlvega, lapsega minus endas, kes kunagi ammu avastas endas selle kollektsionääri hinge.
Millal see oli? Kas siis, kui kümneaastase poisina hakkasin marke korjama koos poole klassiga - harrastus, mille juurde olen tagasi tulnud pärast paarikümneaastast vahet - või siis, kui võlutult lugesin ja püüdsin meelde jätta eksootiliste keelte, rahvaste ja saarte nimesid? Ei tea, ei mäleta enam. Aga omal kombel olen kollektsionäär olnud sellest saadik. Vahel olen pidanud leppima sellega, et vaid loen raamatuid asjadest, mida tahaksin koguda. Ei saa ju keegi peale kollektsionääri hingega inimese tunda tõelist naudingut sellest, et loeb ikka uuesti ja uuesti margikatalooge, toalillede, toalindude ja akvaariumikalade raamatuid ja koostab mõttes oma albumit, oma lilleakent, oma akvaariumi, teades, et see ei pruugi kunagi tegelikkuseks saada. Ka minu vahekorrad keeltega on mõnel määral kollektsionääri omad.
Mu kollektsioon pole suur, koosneb peaasjalikult Euroopa keeltest (seal puuduvad päriselt vaid baski, ungari ja albaania keel), kuid temaga tegelemine on mulle olnud üks põnevamaid asju elus. Loen grammatikaraamatuid meelsamini kui kriminulle ja ülevaateid mitmesuguste rahvaste keeltest ja kommetest meelsamini kui luulekogusid.
Ons kirjanikule oluline vältida uppumist kirjandusse, säilitades kontakt millegi muuga, millegi lapsiku ja ebapraktilisega, nagu on kollektsioneerimine? Ma ei tea. Kui sulle on antud kollektsionääri hing, siis on sul raske talle vastu seista ja vastu vaielda. Talle võib enda või teiste ees õigustusi otsida, kui vanemaks saades hakkad mõistma, et seda pole tarvis. Olen õppinud oma kollektsionääri hingega, väikese marke koguva poisikesega endas koos eksisteerima ja olen sellega tegelikult väga rahul. Markide, puude ja keelte kogumine on aidanud mul leppida endaga, ennast leida.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
See on puhtalt linnameeste väljanäitus vabas õhus, arvab keegi, kui grupp Eesti tippfotograafe laupäeval Väätsa kandis Epu-Kakerdi rabast teepeenrale ronib. Vereta jahi meistrivõistluste teise võistlusala - ajujahi - käigus on kellelegi objektiivi ette jäänud jänes, kellelegi suur parv veelinde ja kellelegi kolleeg Fred Jüssi.
|
| Loomalik minister: Villu Reiljan puu otsas rippuvat porgandit söömas. |
Karu asemel ilmub metsateele aga kuuseroheline BMW, roolis lõbus lipsuga mees. Mehe nimi on Villu Reiljan ning fotograafid teavad: järgmises võistlusalas, jahis poliitilistele loomadele nad saakloomata ei jää.
Poliitilised sead
Keskkonnaminister Villu Reiljan on Väätsa jahimaja juures vahetanud ülikonna metsariiete vastu ja ootab lõbusalt fotograafe.
«Me oleme poliitilised sead. Poliitilised kesikud,» ütleb ta Eesti Maarahva Erakonna fraktsiooni esimehele Tiit Tammsaarele.
Tammsaar kohe ei tea, mida kosta.
Kolmas poliitiline loom, eksminister Kalev Kukk seisab jahimaja taga, võistlusplaan näpus, ning silmitseb teraselt järvetagust võpsikut. Villu Reiljani lõputute naljade peale («Tähendab, mees pannakse vangi ja ema kirjutab talle vanglasse, et kartulid on puha üles võtmata...») muigab Kukk nii südantlõhestavalt virilalt, nagu peaks ta otsekohe hakkama jälle Arne Otterile seletama, miks üliõpilased enam poole piletiga sõita ei saa.
Neljandana end uluki pähe taga ajada laskma saabunud Andrus Villem, Riigikogu aseesimehe nõunik, kantseldab oma kahte poisinaga ega tee Reiljani ohtlikult poliitilisi naljatlusi märkamagi.
Need neli enam-vähem poliitilist figuuri on fotograafidele mõnevõrra väiksem saak kui vereta jahi korraldajad esialgu planeerisid.
Mart Laar lubanud tulla küll, sõitnud aga hoopis Saksamaale.
Koonderakond uuris pikalt-laialt, mida selle jahi all tegelikult silmas peetakse. Siis pidasid koondmehed maha koosoleku ja otsustasid, et neil ei kõlba ennast p r a e g u rahva ees narriks tegema tulla. Ning peaminister Mart Siimann peab pärast haiglaravil olekut ometi mõned päevad kodus puhkama, saadagu sellest aru.
Keskerakonna nimel pidas jahile saabumise suhtes läbirääkimisi Edgar Savisaar isiklikult, küsis, mida selga panna. Siis teatas, et ei saa tulla.
Reformierakond suhtus jahti väga mõistvalt, saatis Kuke metsa ning vabandas, et Kallas tuleks vahest ka, kuid viibib paraku Lõuna-Eestis.
Põllumajandusminister Andres Varik ei saanud tulla, maaliidu kongress vaja ära pidada.
Arenguparteist pidi jahile saabuma Priit Aimla, kes aga avastas viimasel hetkel, et tal on just jahipäevale sattunud sünnipäev.
Mõõdukate üldkogu pidav Andres Tarand lasi jahiseltskonda palavalt tervitada.
Poliitikud hundirajal
Kindlaksmääratud hetkel jalutavad poliitilised ulukid ning optiliste püssidega varustatud jahimehed kindlaksmääratud paika, kus punakirjudest lipukestest koosnev hundiliin kaob metsa vahele võistlusdistantsi märkima.
Loomadel tuleb ületada kraav, joosta kiiresti üle lageda välja, saada puu otsast kätte sinna riputatud sööt, hiilida läbi tihniku, ületada purre ning kogeda üllatust. Kõik see aeg fotojahimeeste silme all.
Villu Reiljan tahab teada, kas loom võib jahimeest rünnata ka.
Kohtunikud teatavad pidulikult, et loomade puhul hinnatakse esmajoones stiilipunkte.
Järgneva veerandtunni vältel on võistluste tannermaaks olev mets täis raginat (seda tekitavad esmajoones fotograafid), müdinat (seda tekitavad kõik) ning naeru (tekitajad teadmata).
Villu Reiljan tuleb üle kraavi nagu mürsk ning seletab jooksu pealt, et ta on ka päriselt kõva jahimees ning hea ajaja.
Kalev Kukk häbeneb algul purde taga ootavaid fotograafe, ületab siis takistuse aga hirve kombel graatsiliselt jalga jala ette tõstes.
Tammsaar tormab mööda tihnikut, kuuseoksad maskeeringuks näo ees. Villem maskeerib end linalaka parukaga ja saab kohtunikelt hiljem kurjustada, et talvekasukas veel välja vahetamata.
Puu otsast porgandi söömise eest jäävad punktid hiljem välja andmata, sest absoluutselt kõik loomad õgisid nööri otsas rippuvat porgandit ebatervislikult vähe närides ning palju maha pudistades.
Trassi lõpus asuva üllatusliku joogikoha juures ei tee Kukk kuulmagi fotograafide seletust, et kuuse all olev Saku õlu tuleb kohapeal ära juua, mitte taskusse libistada.
Seejärel hingeldavad kõik need auväärt poliitikud finishis telekaamerate ees intervjuusid anda, nagu oleksid nad vähemalt koalitsiooni kokku pannud, mitte metsa all poisikeste moodi kometit teinud.
Võistluste võitja Villu Reiljan on päevaga väga rahul ning räägib jahimaja ukse taga anekdoote soomlastest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Tekstiilikunstnik Anna Gerretz avas Raevangla fotomuuseumis oma esimese fotonäituse «Muljeid Islandilt ja Fääri saartelt». Näitus toimub Põhjamaade kultuurifestivali raames.
Anna Gerretzit tuntakse kui professionaalset tekstiilikunstnikku, kelle abstraktses laadis vaibad on pälvinud tunnustust mitmetel tarbekunstitriennaalidel. Viimastel aastatel aga ilmutavad eesti ajakirjanduses oma reisikirju ja fotosid keegi Anna Gerretz ja Stefan de Muynck. Nad on ka «Extra» reisilehekülje ühed viljakamad autorid.
«Igal asjal oma aeg. Arvan, et inimene võib teha oma elu jooksul palju erinevaid asju. Kui on hulk aastaid vaipu tehtud, võib vahelduseks muud ka teha,» arvas Anna Gerretz oma rollivahetuse kohta. Kannapööre see siiski päriselt ei olnud. «Fotoga olen tegelikult terve elu tegelenud. Foto kui abivahend, töövahend, kuulub ka kunstniku ellu.»
Mis on ühist või erinevat fotograafial ja vaibakunstil?
«See on käsitöö küsimus, tehnika küsimus. Fotograafilist tehnikat ma kindlasti veel suurepäraselt ei valda. Tahaksin seda veel kusagil õppida. Aga mis puutub kaadri valikusse või kompositsiooni, siis see on minu meelest mõlemal sama.»
Kui suur osa on Anna ajakirjanikust elukaaslasel Stefanil selles, et vaibakunstnikust sai fotograaf?
«Üsna suur,» tunnistas Anna Gerretz vaikselt. «Kuigi vaipu ma ilmselt edasi poleks teinud. Tean, mida tahan teha, mul oli plaan valmis, aga ma ei ütle.»
Anna Gerretzi kirg reisimise vastu on küll juba varasemast pärit. Endine N. Liit, Siber, Kesk-Aasia on läbi käidud. Gerretz arvab, et on läbi käinud enam kui 30 riiki. «Suurema osa ajast viibin ikka Eestis,» ütles ta.
Mis Fääri saartelt ja Islandilt kõige rohkem hinge jäi?
«Tohutu lagedus, valgus, ühetaolisus, kus inimene on sunnitud märkama detaile. Tundide kaupa võib käia ja midagi maastikus ei muutu, ainult pilved muudavad kuju ja värvi. Valgus muutub.»
Viis päeva Fääri saartel, kuus päeva Islandil - see oli aeg, mille vältel tänavu aprillis said selle näituse pildid tehtud. «See on küllalt kiiresti, võimaluseta statiividega seista ja oodata valguse muutumist, päikest, mida näeb siin haruharva, võib olla ainult viis minutit päeva jooksul,» ütles fotograaf.
Fotonäitus Raevanglas on üsna pisike, atraktiivsema osa sellest moodustavad loodusfotod. Anna Gerretz on pildistanud ka inimesi, ent need fotod mõjuvad tüüpiliste ajalehefotodena, mis pole küll halvad, aga millegi erilisega silma ka ei paista.
«Kui uurisin Islandi ja Fääri saarte kohta, nägin raamatutes ja brozhüürides fotosid põhiliselt loodusest, mägede kohal säras päike ja üldse oli pilt kuidagi magus. Tegelikult on seal kaks kolmandikku aastast pime, vihmane ja sünge. Tahtsin näidata ka inimesi, kes suure võimsa looduse taustal tunduvad nii mõttetud, ent ometi nad elavad ja töötavad seal.»
Anna Gerretz annab lootust, et tema esimene fotonäitus ei jää viimaseks.
Kuhu järgmine reis viib?
«Ei teagi veel. Vist vanale heale Inglismaale. Kuhu Stefan ütleb, sinna lähen,» lausus Anna Gerretz muigamisi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
40 aastat Võrumaal elanud Anatoli Põder (80) on «Mnemoturniiri» tarkade klubile kahekümne aasta jooksul saatnud üle kahe tuhande küsimuse. Eetris on neist kõlanud üle 600, saate parimaks hinnatud ligi 60.
Ilmasõja invaliid
Anatoli Põder sündis 1917. aasta märtsis Kaluuga kubermangus. Sealt ka võõrapärane eesnimi. Sünnitunnistuse andnud vene papp võis sellele kirjutada üksnes sellise nime, mis kirikukalendris kirjas.
1920. aastal opteerus pere Eestisse. Anatoli õppis Tartu Ülikoolis kolm aastat ajalugu. Siis tuli kaitseväeteenistus ning uus ilmasõda. Punarmee koosseisus olles sattus ta 1941. aasta suvel Porhovi all vangi, kuid pääses üksnes kahenädalase Saksa vangilaagris olemise järel tagasi koju. Et vältida uut sõttaminekut, asus rindel põrutada saanud Anatoli Põder tööle Petseri kriminaalpolitseisse. «Põhiliselt püüdsime vargaid, aga võitlesime ka partisanide vastu,» meenutab ta.
Aprillis 1944 haigestus Anatoli Põder tuberkuloosi. 21. septembril astus ta koos abikaasa Klaudiaga Tallinna sadamas aurikule «Moero», et 2700 evakueeritava ja haavatu seltsis Saksamaale sõita.
«Keset Läänemerd sai laev lennukipommitabamuse ning läks kümne minuti jooksul põhja. Mina läksin ka.» Anatoli Põder teeb efektse pausi ning jääb oma erksate pruunide silmadega kuulajale otsa vaatama. Kuidas mõjub?
Seletab siis pikemalt: «Lained olid kuni kaheksa meetri kõrgused. Kaks tundi tuli vees olla, siis korjas paat mu üles. Ka abikaasa pääses, kuigi me kumbki eriti ujuda ei osanud. Just seetõttu olimegi endale aegsasti päästevestid selga tõmmanud.»
Järgnes tuberkuloosiravi Poolas, Tshehhimaal ja Saksamaal ning 7. mail 1945 põgenemine Ameerika tsooni. Järgmisel hommikul andsid ameeriklased ta Jalta kokkuleppele toetudes venelastele välja.
Sama aasta augustis oli Põtrade abielupaar tagasi Eestis. Kuna tervis polnud kiita, otsis Anatoli kergemat tööd. Õppis Põlvas nädalajao ühe raamatupidaja juures ning hakkas Valgamaal Laatres piimaühistu raamatupidajaks. «Otsisin meelega sellise koha, kus kõhu täis saaks,» meenutab ta.
1946. aastal sündis peres tütar. Anatoli Põder läks Valga haiglasse naist ja last vaatama, keset linna käsutati tal aga käed üles. Käsutajaks oli üks sõjaaegne Petseri partisan, kes oli «vaenlase» aknast välja vaadates ära tundnud.
Kuigi sel korral pääses Põder pärast eeluurimist vanglast, jõudis julgeolek viis aastat hiljem talle ikkagi järele. Kohtuotsus oli 25 aastat sunnitööd ning järgmised neli talve tuli veeta Arhangelski oblastis.
«60-aastasena varisesin kokku, süda ütles üles. Jäin koduseks ning sellest ajast alates hakkasin ka «Mnemoturniirile» küsimusi esitama,» ütleb Põder.
Minu küsimusi on kõige rohkem küsitud
«Mina tahan, et inimestel oleks saadet huvitav kuulata, sellepärast otsin rahvapäraseid küsimusi. Lähtun sellest, mis mulle endale huvitav tundub. Armastan lugeda populaarteaduslikke raamatuid ja kui midagi huvitavat loen, küsin kohe.»
Entsüklopeediatest Anatoli Põder küsimusi ei otsi, «Teemadest väldin keemiat, füüsikat, astronoomiat. Kirjanduse kohta küsin rahvaliku kandi pealt, mitte peenemast luulest.»
Mõnikord palub mõni tuttav oma küsimuse Anatoli Põdra nime all raadiosse saata. «Ain Kaalep küsis kord minu nime all Kalevipoja eesnime,» meenutab ta.
Väimehed Vabaduse saarelt
Kummaliste juhtumiste jada pole mööda läinud ka Anatoli Põdra järeltulijaist. Tütar Tiiu - toosama, keda haiglasse vaatama minnes Anatoli Põder arreteeriti - abiellus Moskvas ülikoolis õppides kuubalasega ning kolis elama Vabaduse saarele. Seal lahutas ning abiellus uuesti. Hiljem kolis koos uue mehega Tartusse, kus nii Tiiu kui tema abikaasa Tomaso Domingues töötavad Tartu Ülikoolis hispaania keele õppejõududena.
Kariibi mere rannale jäänud tütretütar Anneli Ramos-Põder tuli koos abikaasaga (loomulikult kuubalasega) kahe aasta eest Rootsi, kindla plaaniga Fidelile lõplikult hüvasti öelda. Rootsis tegi Kuuba saatkond noorpaari elu kibedaks ning möödunud aasta märtsist on Ramosed Eestis.
Pärast seda, kui Kukusse kolinud Esko Tasa tarkade klubile lisandus Vikerraadios vormilt vana, ent sisult uuendatud «Mnemoturniir», saadab Anatoli Põder iga kuu mõlemale 10 küsimust. Võiks arvata, et nõudmise kahekordistumine teeb küsimuste pakkujale rõõmu, kuid Anatoli Põder raputab energiliselt pead.
«Ma ei kuule ju Kukut!» kaebab ta. Saated lindistab Anatoli Põdra Tartus elav tütar, kuid kassettide kättesaamisega on raskusi.
«Mnemoturniiril» on Anatoli Põdra arvates see häda, et küsijate nimesid ei loeta ette. «Vanasti oli preemia parima küsimuse eest kaks rubla, praegu 50 krooni või Ühispanga aktsia. Kumbki ei kaalu üles nime ettelugemise au. «Mulle meeldib oma nime eetris kuulda,» ütleb ennast edevaks inimeseks pidav Anatoli Põder. «See on mu ainus lõbu.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
«Kiire on!» hüüab Mihkel Smeljanski mööda «Endla» teatri koridori tõtates.
Kiire on tõesti, sest Andrus Kivirähki muusikaline travestia «Säärane soolikas ehk kuidas Kreutzwald oma õnne leidis» peab kevadpühaks publiku ette jõudma, kaks nädalat varem pole aga isegi kostüümiproovideni jõutud.
Smeljanski (näidendis J.W. Jannsen) ei püsi hetkegi paigal, Jüri Vlassov (Kreutzwald) on seevastu rahulikkus ise, istub kohvikulaua taga ja rüüpab õlut. Kolmas «Kuldse Trio» liige Sepo Seeman (C.R. Jakobson) on endale hankinud vägevad näokaunistused: silmaümbrused on sinised, ninajuur roheline. Ning valetab nagu vale-Varenuhha «Meister ja Margaritas». Kord ütleb, et pääses alles eile Patareist, siis süüdistab lavastaja Eero Spriidi karmi kätt, lõpuks vihjab rulluiskudele, mis teda proovis rängasti alt vedanud.
Kuna osa näiteseltskonnast tuleb Tallinnast, osa Pärnust, oli raske proovide aegu kooskõlastada. «Kui väga kiireks läheb, hakkame Märjamaal proove tegema. Meil on seal küün üüritud,» seletab Seeman. Lavastaja arvab, et proove võib teha ka pärast esietendust. Või koguni siis, kui tükk juba kavast maha võetud. Olevat säärane lugu, mis võib nii armsaks saada, et pärast lavaelu lõppugi loobuda ei raatsita.
«Säärane soolikas» valmib kolme kollektiivi koostööna: idee ja peaosade täitmine «Kuldselt Triolt», projekti rahastamine põhiliselt Pärnu aktsiaseltsilt Sprattus Tootmine, ruumid ja kõik muu vajalik «Endlalt».
Säärane Pärnu oludes uut viisi teatritegemine (erakapitali kaasamisega) leidis teatris nii vastaseid kui toetajaid. Teatri direktor ja peanäitejuht kuuluvad viimaste hulka, täpsustab Smeljanski. «Vastutöötajad üritasid kollektiivis arusaamatusi tekitada ning tükile mängukavas võimalikult viletsaid aegu leida,» selgitab ta.
Lisaks triole teevad travestias ehk ÕSi järgi «vormi muutmise läbi veidrustatud teoses» kaasa Helene Vannari Linnateatrist (Kreutzwaldi abikaasa Marie), Katrin Tuuksam (Koidula), Laine Mägi (Koidula või Marie), Ago Anderson (Türgi Madis) ja segakoor «Ave Canto». Üksnes laulmisega kooriliikmed ei pääse, lisaks tuleb tantsida ja rulluiskudega sõita.
Aga soolikas?
«Soolikas on niit, mis tegevustikku seob,» selgitab lavastaja Eero Spriit. «Ese, mis laval personifitseeritakse. Seda võtet kasutatakse teatris tihti, eriti lastetükkides.» «Säärane soolikas» pole siiski lastenäidend, see on tükk kuulsusrikast eesti kultuurilugu, mida Pärnu lavalaudadel uue nurga alt valgustatakse.
Eesti Nukuteatri peanäitejuht Eero Spriit lavastab sel hooajal Pärnus kahte etendust (esimesena jõudis lavale Marc Camoletti «Boeing, Boeing»). Kivirähki tükkide kallal proovib ta jõudu kolmandat korda (varem Nukuteatris «Vanamehed seitsmendalt» ning «Rikka õelusel pole piire»). Teeb seda sellepärast, et peab Kivirähki näidendeid tänapäeva eesti parimateks. ««Soolikas» on patriootilise sisuga näidend, kus kajastatakse laulupidude tähtsust eesti rahva kooshoidjana,» kommenteerib ta. Näidendi sisu ta üksikasjalikult avada ei taha. «Jakobson tuleb Vändra metsast ning on väga karu moodi. Armastab mett. Teistel tegelastel on oma probleemid, Kreutzwaldil näiteks oma kurja sakslannast naisega,» selgitab ta lühidalt.
Kõik «Säärase soolika» laulud antakse välja eraldi kassetina. Tekstid tegi Kivirähk ise, muusika on Priit Pajusaarelt ning Glen Pilvrelt. Zhanriliselt on lood väga erinevad, iiri stepist kuni laulva revolutsiooni laadini.
«Etenduse idee tuli sügisel,» meenutab Smeljanski. «Trio on tegutsenud 23 aastat, selle aja jooksul oleme laulnud ainult kahes «Endla» lavastuses. Seda on meie arvates väga vähe. Tegin Kivirähkile ettepaneku, ta oli kohe nõus ning aastavahetuseks oli tekst valmis. Isegi laulutekstid kirjutas ise, kuigi me seda alguses ei planeerinud.»
Pärast nelja etendust maikuus Pärnus läheb «Soolika» seltskond ringreisidele. «Võiks minna Pärnusse ja Viljandisse ja Haapsalusse kah,» teeb Spriit plaane.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Murphy seaduste meeldetuletamine tuju ei paranda. Mati Kaal teatas juba ette, et tal on väga vähe aega, diktofon ununes koju ja Peeter Langovits raputab päikesepaistelist taevast vaadates nukralt pead - sellise ilmaga läbi puurivõre head pilti ei tee.
Kahe tunni pärast Tallinna loomaaiast väljudes valdab mind kummati imepärane rahu ja imetlus.
Juba hallidel aegadel meeldis inimesele loomi puuris pidada, et nad siis ikka käepärast oleksid, kui tuju tuleb pilk peale visata. On teada, et Vana-Hiinas on metsloomakollektsioone tehistingimustes peetud juba 1150. aastal e.Kr. Vanaaja valitsejad armastasid peale ilusate neidude üksteisele kinkida ka haruldasi loomi ja nii muistses Egiptuses kui ka asteekide templite ning valitsejate paleede juures leidus miniatuurseid loomaaedasid. Vana-Kreeka ja Vana-Rooma valitsejate võõramaiste loomade kollektsioone kasutati koguni teaduslikel eesmärkidel.
Keskaja valitsejatel oli sageli tähtsamaid probleeme kui teaduse viljelemine ja loomades nähti pahatihti vaid toitu, mida võis ka «efektselt» surmata.
Loomulikult tunti keskajalgi meretaguste harulduste vastu suurt huvi ja näiteks 1530. aastal võis iga veneetslane oma silmaga näha «seitsme peaga hüdrat», sedapuhku küll topisena. Samalaadset elukat demonstreeris Hamburgi linnapea veel sajandi keskpaiku linna külalistele -senikaua kuni üks taktitundetu rootslane erinevatest loomaosadest kokku õmmeldud peletise välja naeris. Mis sellesse rootslasesse puutub, siis botaanikud tavatsevad tänini taimede kohta tõdeda: jumal lõi ja Linné määras...
Tõsise teadustööga hakkasid loomaaiad tegelema alles 19. sajandi algupoolel. 1907. aastal rajati Hamburgis Stellingeni loomaaed, kus ei peetud loomi puuris, vaid kraavpiiretega eraldatud poollooduslikel aladel. Tänapäeval on maailmas rahvusvaheliselt arvestatavaid loomaaedu umbes 800.
Põhjamaade parim kollektsioon
Tallinna loomaaed asutati 1939. aastal Kadriorus. 1983. aastal kolis see Veskimetsa lähedale 86,4 hektari suurusele territooriumile.
Praeguseks on suur osa sellest alast ikka veel hõlvamata. Linnaeelarveline asutus suudab eraldatud rahadega vaid olemasolevat kollektsiooni alles hoida, suuremate juurdeehitiste ja tõsisema teadustöö jaoks jääb raha napiks.
«Loomaaia ehitised peaksid vähemalt kakskümmend aastat ajast ees olema. Praegu pakume me põhjamaade parimat kollektsiooni sajandivahetuse tingimustes,» tõdeb Mati Kaal nukralt. Oleks vaja vähemalt kümme miljonit krooni investeeringuid aastas, et saaks loomaaia väljaehitamist normaalses tempos jätkata. Selle aasta eelarve näeb investeeringuteks ette napi 1,7 miljonit.
«Nagu sääse s... Suures väinas,» lööb Mati Kaalus hetkeks saarlaste söakas veri vohama.
Üle oma varju hüppamine on praegune Troopikamaja väljaehitamine. Mööda Eesti linnasid rännanud maonäitus tõestas, et selle loomarühma eksponeerimisele tasub kulutada. Praegu võib osa roomajaist näha Paksunahaliste majas. Suur osa kollektsioonist on aga sellistes tingimustes, et loomade toitmiseks peavad talitajad turnima kastivirnade ja loomapuuride vahel.
Teaduslik töö piirdub rahanappuse tõttu peamiselt materjalide kogumisega, nendega töötamine jääb esialgu ootama paremaid aegu.
Ameerika Mati Kaalule eriti ei meeldi, üks hea asi on seal ometi. Kõikjal võib näha vabatahtlikke, kes teevad ära suure töö lihtsalt selle pärast, et neil lastaks seda tööd teha. Millal jõuab Eesti nii kaugele, et börsimaakler või mõne firma sekretär nädalavahetuseks lihtsalt oma lõbuks loomaaeda tööle tuleb?
Loomaaias ei pea pulli saama
«Meie Interneti koduleheküljele on saadetud arvamusi, et seal võiks rohkem pulli saada,» teatab Mati Kaal häälel, mis minu arust pole kaugel nördimusest. «Loomaaed on rajatud inimese harimiseks. Samuti on uuringutest teada, et just zoopargid on parimad stressimaandajad. Pullitegemise asutus tuleb teisele poole teed.»
Kaalu arvates ei ole Eestile vaja mitte niivõrd kalleid tipptasemel tuumafüüsikuid või molekulaargeneetikuid, kui just inimesi, kes tunnevad hästi loodust, kes aitaksid tõsta inimeste teadmiste taset. Kui ühiskonna keskmine intellekt on kõrge, on ka muu maailma huvi meie vastu suurem. Praegu on hea seegi, kui Neeme Järvi võib rahuliku südamega ütelda: ma olen Eesti dirigent.
«Lapsed on minu käest teinekord küsinud, kust saab akvaariumi. Ma olen siis ütelnud, et võtke purk, laske vett täis, pange vesiämblik või mõni vesilik sisse elama. Ongi akvaarium valmis.» Ükski loom ei ole teisest ebahuvitavam või igavam.
Loodust enda ümber märgata on suur kunst. «Kui ma olin kolmeaastane, tundsin maja ümber rohkem taimi kui täiskasvanud.»
Loomaaeda ei tohiks niimoodi külastada, et astume aastas korra läbi ja vaatame, mis seal huvitavat on. Ühel päeval tuleks ette võtta üks kindel sektor ja see rahulikult läbi uurida. Loomaaia loomad ei käi puurides tööl, et nüüd istun kella üheksast üheni, siis tund aega söön ja pärast lõunat peesitan veel paar tunnikest. Loomad elavad ka tehistingimustes oma loomulikku elu kõigis selle ilmingutes.
Kui istuda mõne looma puuri ees paar tundi (veel parem paar päeva), saab tema käitumisest ja tavadest üpris hea ülevaate. Saksamaal on kombeks kinkida jõuludeks või sünnipäevaks loomaaia aastakaart. Ka Tallinna loomaaial on selline kaart olemas, kuid kahjuks pole see kuigi populaarne.
Kodumaise loomaaia kollektsiooni väärtust näitab kasvõi seegi, et turistide hulk (eriti põhjamaadest) järjest suureneb, loomaaia külastamine on lülitatud mitmesse turismipaketti. Eestlaste suhtumine kodumaisesse loomaaeda jätab veel soovida.
Haruldasim liik on kodumaine euroopa naarits
Tallinna loomaaias on umbes pool tuhat loomaliiki. Neist mõnedki on üsna haruldased. Veidi nukraks teeb see, et haruldasimaid loomi Tallinna loomaaias on euroopa naarits, kelle Eestis vabas looduses elavate isendite arv ulatub vaid paarikümneni. Kui enam sedagi. Mõnekümne aasta pärast on see liik tõenäoliselt vabast loodusest kadunud. Euroopa naaritsa väljasuremise üheks põhjuseks peetakse tema suguvenda ameerika naaritsat e. minki, kellel algselt sisetoodud farmiloomana on parem konkurentsivõime. (Farmivormid on sageli tugevamad ja kohanemisvõimelisemad kui vabas looduses elavad sugulased.)
Teine haruldane liik on leopardi alamliik amuuri leopard, kelle kaitsmise vajalikkuse tõi esile just Tallinna loomaaed. Muuseas, ka troopikamaades elutsev must panter pole tegelikult keegi muu kui tugevasti pigmenteerunud leopard.
Loomaaia külastajate suurteks lemmikuteks on Mati Kaalu sõnul shimpansid. On ka loomulik, et oma sugulaste käekäik kõige rohkem huvi pakub - on ju inimese ja shimpansi geenid 95% ulatuses sarnased. Nende loomade intelligentsust demonstreeris üks papa-shimpans, kes publiku meeleheaks poseeris fotograafile täpselt nii, nagu viimane palus. Kui Peeter Langovits teatas, et nüüd on sellest tegelasest küllalt pilte tehtud, kadus ahviisa viivitamatult oma boksi puhkama. Eks temale ole meie «tegelased puuris», kelle kulul ta ennast aegajalt lõbustab.
Loomaaed kui rootsi laud
Võrreldes näiteks kinopileti hinnaga, on loomaaias käimine hämmastavalt odav. Perekond pääseb loomi vaatama 12, täiskasvanud 8 ja õpilased, üliõpilased, pensionärid 5 krooni eest, kuukaart maksab poolsada ja aastakaart 340 krooni.
Hoolimata soovida jätvast rahaseisust loomaaed pidevalt areneb.
Mais avatakse loomaaia Läänevärav (seda eelkõige ilmakaare tähenduses), mis peaks olema soodsam autoga inimestele. Seni pääses sisse vaid Põhjaväravast.
1. juunist 1. septembrini on avatud lastezoo, kus kõige väiksemad külastajad kilpkonna või boamadu oma käega katsuda saavad.
Kuuekümnendaks sünnipäevaks 1999. aastal loodetakse valmis saada Troopikamaja.
Koostöös Tallinna loomaaiaga on Tabivere vallal projekt luua Elistvere (Jõgevamaa) väikeloomaaed. Esimene väikeloomaaed võib teoks saada lähima aastakümne jooksul.
Taas autosse istudes olime pisut väsinud, kuid elurõõmsast energiast pakatamas. Nii see peabki pärast loomaaia külastamist olema.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kes ei ole käinud Ilusal väljakul, see ei ole käinud Moskvas. Ilus (nõukogude traditsioonist tuntud kui Punane) väljak on Moskva südameks, kus paiknevad pealinna kuulsaimad sümbolid ning saavad alguse Venemaa kõik teed.
Moskva keskväljak võttis oma praeguse kuju juba ligemale viissada aastat tagasi, kui 15. sajandi lõpul rajati tänaseni säilinud Kremli müürid. Oma nime, Krasnõi ehk vanast vene keelest tõlgituna Ilus, sai väljak tsaar Aleksei Mihhailovitshi vastava ukaasiga 1658. aastal.
Tollal nimetati Ilusaks väljakut, mis jäi kolmnurgana Kremli Spasski kellatorni, Vassili Blazhennõi katedraali ja Võllapaiga (Lobnoje mesto) vahele. Veel 17. sajandi lõpul kasutati väljakut patriarhi ja tsaari tseremoniaalsete ilmumiskohtadena rahvale ning Võllapaika surmanuhtluste täideviimiseks.
Just Spasski kellatorn ja Vassili Blazhennõi katedraal on Moskva tähtsaimad sümbolid, mida võime näha arvukatel suveniiridel, postkaartidel või rahvusvahelise telepildi taustaplaanidel.
Spasski kellatorn on uhkeim ja tähtsaim Kremli väravatornidest, mis valmis lõplikult 1625. aastal. Moskva külalised ei jäta kasutamata võimalust käia kuulamas Spasski kellamängu, mis alates möödunud aastast üritab täistundidel esitada Venemaa hümni avaakorde.
Veelgi kuulsamaks Moskva sümboliks võib aga pidada Vassili Blazhennõi katedraali, mille arhitektuur reedab idamaist hõngu ning Venemaa dualistlikku iseloomu.
Katedraal rajati tsaar Ivan Groznõi korraldusel 16. sajandi keskel, märkimaks Kaasani ja Astrahani alistumist Vene ülemvõimule. Seega on Moskva tuntuim sümbol Venemaast lahutamatu ekspansionismi võimsaks mälestusmärgiks.
Miilitsa valve all muumiat kaema
Kuid ükski jutt Moskva keskväljakust pole täielik, kui me ei räägiks seal siiani paiknevast Lenini mausoleumist ning Kremli müüri äärsest kommunistliku rezhiimi liidrite nekropolist.
Pärast bolshevike võimuletulekut Venemaal muutus Ilus väljak ühtäkki Punaseks (sõnademäng, Krasnõi on tõlgitav ka kui Punane). Moskva keskväljakust sai kommunistliku totalitaarvõimu kultusepaik, kuhu juba 1918. aastast hakati matma «kodumaa üllaid poegi» ning korraldama iga-aastasi paraade.
Hoopis uue tähenduse sai väljak aga 1924. aastal, mil Kremli müüri äärde kiirelt rajatud mausoleumi paigutati kõigile kummardamiseks Vladimir Lenini balsameeritud keha. Kommunistliku rezhiimi rajaja muumiat säilitav ja väliselt Egiptuse püramiidi meenutav marmorist (esimesed kaks ajutist ehitist olid puidust) pühapaik valmis lõplikult 1930. aastal.
Igal nädalapäeval, välja arvatud esmaspäeval ja reedel, kella kümnest kuni üheni on mausoleum avatud külastajatele. Kuigi rahvas ei seisa enam ammu järjekordades ning mausoleumi väravas pole juba mitmendat aastat näha auvahtkonda, on kogu protseduur täpselt sama kui kümme aastat tagasi.
Et pääseda uudistama Kremli müüri ääres asuvaid Nõukogude Liidu suurkujude matmispaiku, peab tingimata läbima mausoleumi ning sedagi ainult etteantud aegadel. Mausoleumi lahtioleku ajal on kogu väljak jalutajatele suletud ning sinna pääseb üksnes läbi miilitsakontrolli.
Lenini muumia klaasseintega sarkofaag asub mausoleumi leinasaalis, allpool maapinda, kuhu viib mustast marmorist trepp. Igal käänakul saadavad sind julgeolekuohvitseride tõsised pilgud. Väikest nukku meenutavale Lenini muumiale on suunatud hämar punane valgus.
Iga valesamm või pikemaks seisma jäämine äratab vahimeeste tähelepanu, kes teevad sulle vile või muu märguandega kiirelt ettepaneku õiges(!) suunas edasi liikuda.
Mausoleumist väljudes tuleb tingimata läbida hobuserauakujuline teerada, et pääseda Kremli müüri juurde. Otse mausoleumi taha on maetud Nõukogude impeeriumi 12 liidrit, nende hulgas Jossif Stalin (diktaatori laip oli balsameeritud, kuna 1953-1961 asus temagi sarkofaag mausoleumis).
Lenin kui teadlaste katseeksemplar
Viimastel nädalatel on Venemaal kogunud uut hoogu diskussioon Lenini säilmete matmise vajalikkuse ümber. Sellest on ääri-veeri juba rääkinud ka president Boriss Jeltsin, kes on soovitanud avalikkusel selle küsimuse üle tõsiselt mõelda.
Avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et ühiskonnas puudub kindel üksmeel. 48 protsenti küsitletutest pooldab mausoleumi likvideerimist ja Lenini matmist kõigi kristlike tavade kohaselt. Samas on aga 38 protsenti sellele vastu.
Bioloogiliste struktuuride keskuse VILAR juht Juri Rodionov, kelle hooldada on Lenini muumia, ei poolda mausoleumi likvideerimist. Rodionovit võib ka mõista, sest balsameeritud Lenin on teadlastele suurepäraseks katseeksemplariks.
Rodionovi sõnul on Vene teadlased välja töötanud balsameerimisvedeliku, millega on võimalik säilitada kadunukese välimus muutumatuna aastakümneid või isegi sajandeid.
Spetsialistide hinnangul maksab laiba balsameerimine «á la Lenin» umbes 250 000 dollarit. Rodionov ei eita, et tema alluvatel on tulnud täita selliseid tellimusi.
Lenini muumia võimaliku matmispaigana on välja pakutud Peterburi, kuhu on maetud ka riigipööraja ema. Paraku on aga selgusetu, kas mausoleumi likvideerimine tähendaks kogu Kremli müüri äärse nekropoli likvideerimist.
Igatahes on see probleem sügavat identiteedikriisi üle elavale Vene ühiskonnale väga keerukas ja valuline, mis võib viia äraarvamatute tulemusteni.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele