Prügikonteinerite sisu järgi saab kaudselt öelda, kas sinna jäätmeid visanud inimesed elavad pigem uuslinnajaos või eramurajoonis, on nad pigem jõukad või vaesed. Sellisele järeldusele jõudsid Tartu keskkonnaklubi Scarabaeus õpilased, kes käisid prügiluhal konteinereid sorteerimas. Peamine järeldus on aga, et prügi tuleks enne luhale ladustamist senisest enam sorteerida.
Tartu 16. keskkooli õpetaja Helgi Muoni eestvõtmisel käib juba mitmendat aastat koos noorte keskkonnaklubi. Ühiselt on käidud puid istutamas, võetud veeproove või lihtsalt niisama loodust nauditud.
Kolmest linnajaost
Linnavalitsuse keskkonnateenistus tuli mõttele võrrelda erinevate elurajoonide prügikonteinerite sisu, ja noored olid uudse ettepanekuga nõus. Keskkonnateenistuse peaspetsialist Uku Alakivi kiitis õpilasi äärmiselt kohusetundliku suhtumise eest.
Alakivi loetles, mis tuli teha enne prügiluhale minekut. Kõigepealt üldhariv loeng koolis ja õpetussõnad kohapeal käitumiseks. Lepiti kokku prügiveofirmaga SAB konteinerite veoks kindlaksmääratud kohtadest.
Ohtlike jäätmete kogumisega tegeleva firma Epler & Lorenz tegevjuht Janis Lorenz aitas muretseda erivarustuse: tunked, põlled ja kindad, mis mõeldud just ohtlike jäätmete käitlemiseks. Paljaste kätega ei tohiks jäätmeid mingil juhul puutuda.
Noored tegid ennastsalgavalt kolm ja pool tundi tööd prügiluha serval asuvas angaaris. Nädal tagasi juhtus nagu kiuste olema külm ja vihmane ilm.
Testimiseks valiti kaks konteinerit puumajade rajoonist Karlovast, kaks eramurajoonist Tammelinnast ja kaks «linna magalast» Annelinnast. Uku Alakivi täpsustas, et kõik konteinerid olid võrdse suurusega ja normaalselt täitunud. Jälgiti ka seda, et poleks liigselt erakorralist prügi, nagu näiteks ehituspraht või äravisatud jalgratas.
Konteinerid kallutati angaari ühekaupa maha ning sisu sorteeriti tosinasse eri hunnikusse. Neist ohtlikud jäätmed sorteeriti veel omakorda ning need viis Epler & Lorenz kahjutustamisele.
Aiapraht, pakendid ja koera laip
Karlovast toodud konteinerid sisaldasid ülekaalukalt aiaprahti ja mulda, mida juhtus olema koguni 56 protsenti - ilmselt oli seal just aeda riisutud. See ei olnud muidugi tüüpiline sisu.
Veel oli suur toidujäätmete osa, 12%. Need olid peamiselt kartulikoored, midagi söödavat ei olnud ära visatud. Klaasi oli konteinerites 11%. Sealkandis ei ole klaasikildude kogumise konteinereid. Ära visatakse terveid pudeleid ja purke, mida taarapunktid tagasi ei osta. Peamiselt olevat olnud tegu viinapudelitega.
Väike oli plastmassi osakaal, 5% - plastikpudelid ja kilekotid. Tetrapakke oli 0,5% ja paberit üldse vaid 1%. Tekstiil, puit, vanad jalatsid andsid paar protsenti.
Ohtlikke jäätmeid oli protsendiliselt palju, 7%, kuid tegelikult oli seal vaid üks vana aku.
Uku Alakivi hinnangul võib teha järelduse, et selles piirkonnas elavad suhteliselt vaesemad pered, kes ei kuluta eriti palju raha kallitele toiduainetele ning on kokkuhoidlikud. Sotsiaalset seisundit iseloomustab kaudselt ka viinapudelite küllus.
Tammelinnas oli aiaprahti, mulda ja tuhka 28%. Suur oli orgaanilise aine osa, enam kui kolmandik. Ent see koosnes peamiselt imikute ühekordsetest mähkmetest, mida ei olnud ahjus põletatud. Ahju ei olnud aetud ka suurt hulka paberit (13%).
Et tegemist on jõukama rahvaga, näitab see, et plastikut - fanta- ja kokapudeleid - oli tervelt 11%, tetrapakke 3%. Äravisatud toiduaineid oli 7% ja need ei olnud ainult kartulikoored.
Ohtlike jäätmete osa oli 0,3%, peamiselt tarvitatud akud.
Annelinnas oli kõige suurem toidujäätmete osakaal, tervelt 28%. Uku Alakivi arvas, et põhjus on ka selles, et kui Karlovas ja Tammelinnas jäätmed kompostitakse, siis Annelinnas sellist võimalust ju pole. Samuti ei saa uuselamurajoonis midagi ahjus põletada, paberijäätmeid oli tervelt kümnendik. Ilmselt tuleks sinnakanti paigaldada eraldi konteinerid töödeldava paberi tarvis.
Ohtlike jäätmete hulgas paistsid silma aegunud ravimid, mitmesugused pudelid ja pakendid.
Laste ehmatuseks leidus ühes kilekotis ka koera laip. Protsendiväline
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti looduskaitse on alates möödunud sajandi akadeemilistest seltsidest kuni tänapäevase kogu looduse mitmekesisuse kaitseni läbi käinud pika, auväärse, kuid ka heitliku tee. Looduskaitse all pean ma siin silmas teadlikku ning eesmärgikindlat looduse kaitsmist, mitte aga loodusvara (olgu see siis mets, maavarad vms) säilitamist selle hilisema parema äratarvitamise nimel. Paraku on aga looduse kaitsmise vajaduse tunnetamine tulnud looduse hävimise ohu tunnetuse läbi.
Et Inimene on siinjuures nii kaitsja kui ka ohustaja rollis, siis on tegemist inimestevaheliste vastuolude ja probleemidega. Tuletagem meelde meie esimese kaitseala, praeguse Vilsandi rahvuspargi saamislugu, kui kohalikud elanikud pidasid linnumunade korjamise keeldu endile ebaõiglaseks (majandus)tegevuse piiranguks. Inimestevahelisi probleeme ei lahendata aga mitte loodusseaduste, vaid riigi õigussüsteemi vahendite abil. Praegu, kui meist kõigist saavad jälle omanikud, kogu maa pole enam riigi omand ja au sisse on tõusnud isiksus ja tema tegevus liberaalses demokraatlikus riigis, on ka looduskaitse ja looduskaitsja muutunud nurgatagusest nokitsejast ühiskonna muutumises aktiivseks osalejaks.
Töö seadustega
Tänapäeva looduskaitse pole seega mitte niivõrd looduse uurimine ja vaatlemine, nagu möödunud sajandil ning kohati veel ka üsna hiljuti, vaid suures osas administreerimine ja töö seadustega. Tõsi küll, juba 1937. aastal ilmunud raamatus «Looduskaitse» tõdes A. Mathiesen, et
Mida ma siin silmas pean? Aga esmajoones järgmisi asjaolusid:
Ehitamine ja planeerimine
Esmajoones peab selliste tegevuste all ära nimetama ehitamise. Nimelt ehitustegevus muudab maastike ilmet kõige rohkem. Samas kaasneb ühe maja valmimisega inimeste liikumine, teede, elektri- ja telefoniliinide ehitamine, aedade rajamine jne. Kui kõike seda tehakse näiteks kaitsealuses mererannas? Aga kui kõik eelnimetatu valmib ilma igasuguse projektita, planeeringuta? Kui seejuures lüüakse kirves lihtsalt puusse ning võetakse mets maha? Ilma ühegi paberita või siis püütakse pabereid vormistada hiljem. Aga kui üle-eestiliselt armastatud maastikuobjektile hakatakse samal moel suuri maastikku ümberkujundavaid töid tegemata? Aga kui…?
Teiseks tegevuseks on kindlasti planeerimine, sest üld- ja detailplaneeringutega otsustatakse ära, kuhu tuleb elamurajoon, kuhu tööstushooned, kuhu puhkeala, kuhu põld… Paljud meie kaitsealad hõlmavad kaunis suuri asustatud või siis kunagi asustatud olnud alasid. Kas selliseid alasid tasub looduskaitse alla võtta, pole käesoleva arutluse teema, sest poolt- ja vastuargumente võib tuua kogu maailmast väga erinevaid. Kui aga säilitamist väärivale rannaniidule või loopealsele planeeritakse uusehitised? Või üle-euroopalise väärtusega metsa raied? Ka metsakorraldus on majandusplaneering.
Kolmandaks on kindlasti majandustegevus, sest nii põllumajandus, metsandus kui ka tööstus võib ühtviisi tuua kahju elusloodusele.
Selliseid näiteid ja olukordi võib esile tuua palju ja paljusid me ka ei tea. Aga kui sellistes ja paljudes muudes sarnastes olukordades looduskaitsja kaotab pea või annab kergekäeliselt oma lubava allkirja, on mõni mererand või järv või org ning seal elavad loomad ja kasvavad taimed jäädavalt kadunud. Ning vaesemaks oleme jäänud meie, kogu Euroopa ja kogu maailm. Või on see üleliia pateetiline? Vist mitte, sest kaasaegse looduskaitse üks põhitõdesid on igasuguse, ka kõige tavalisema looduse kaitse ja säilitamine. Seega väärib tänapäeval kaitset paljugi sellist, mida varasemal ajal kaitse alla poleks võetud.
Looduskaitsja kui jurist ja administraator
Seetõttu ongi tänapäeva looduskaitsja esmajoones jurist ja administraator, kes ajab näpuga seadustes järge ning püüab juba eos ära hoida kahjusid loodusele. Puutumatut loodust üleliia palju meil aga pole. Loomulikult peab hea looduskaitsja nägema seaduste tagant loodust ennast ning ilma looduse tundmise ja tunnetamiseta ei saa looduskaitsetööd teha. Nagu ideaalis ikka, peaksid need kaks poolt ühes õiges looduskaitsjas kõrvuti elama.
Nagu eespool öeldud, on sedalaadi probleemid muutunud nii massiliseks, et Eesti Kaitsealade Liit moodustas komisjoni, mis hakkab koguma, analüüsima ja üldistama kõiki sarnaseid probleemseid ja tähelepanu äratanud juhtumeid, et iga probleem eraldi saaks võimalikult hästi lahendatud ning edaspidi oleks looduskaitsjail võimalik kindlamalt ja läbimõeldumalt Eesti loodust kaitsta.
Enne lõpetamist tahaksin veel ühe asja ära õiendada. Käesoleva kirjutise autor pole «maruroheline» tööstuse, ehituse, suusatamise jne jne vastane. Ma lihtsalt arvan, et igal asjal on oma koht! Peab olema kaitsealasid ning väljaspool neid külad, alevid, teed, tehased, majad ja kõik muu, milleta me oma maad ka ette ei kujuta. Kui aga riik on otsustanud mingi ala kaitse alla võtta, siis peab looduskaitsja ka riigi tahet seal ellu viima!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Novembri alguses juhtus Rootsi ühes tuumajaamas äpardus. Riigi tuumaenergia järelevalve töötajate andmeil töötas Stockholmist umbes 250 kilomeetrit lõuna pool asuv Oscarshamni tuumajaam ühe nädala ilma tähtsa ohutust tagava seadmeta.
Pärast remonti pandi tuumareaktor uuesti tööle, kuid sprinklersüsteem oli sisse lülitamata. Seetõttu ei oleks ta ohuolukorras tegevusse astunud. Inspektorite arvates oli siin tegemist inimliku eksitusega, mitte aga seadme mehaanilise veaga.
Sprinkler on isetoimivalt rakenduv seade, mis kustutab (pihustatud) veejugadega ruumis puhkenud tulekahju. Sprinkler rakendub soojuse toimel. Tuumajaamas hakkab sprinklersüsteem tööle, kui reaktori jahutustorustikus vee ringlemine katkeb või aeglustub ja on karta aktiivtsooni ülekuumenemist või isegi ohtlikke radionukleiide sisaldavate küttekehade sulamist. Samaaegselt sprinkleriga astub tegevusse ka alarmseade.
Rahustuseks võib öelda, et praegu on Lääne-Euroopas asuvad tuumajaamad ehitatud nii, et isegi reaktori südamiku sulamise puhul ei tohiks kahjustavate faktorite mõju kanduda väljapoole reaktori hoonet ja põhjustada ümberkaudsete elanike evakueerimist.
Sellele vaatamata tekitavad tuumajaamades asetleidvad vahejuhtumid elanikes ärevust ja nende tagajärjel kasvab tuumaenergia kasutamise vastaste hulk.
Poliitiline võitlus
Rootsis on juba kakskümmend aastat vaieldud tuumajaamade vajalikkuse üle ja valitsevad parteid on selle küsimuse sidunud poliitilise võitlusega.
60- ja 70-ndatel aastatel nautisid Rootsi elanikud heaoluriigi hüvesid. Riigi majandusnäitajad kasvasid tormilise kiirusega. Inimesed olid väga optimistlikult meelestatud. Kiirelt arenes ka energeetika. Riigi energiaga varustamises pandi suuri lootusi tuumaenergia kasutamisele. Unistati isegi sellest ajast, kui Rootsis hakkab töötama üle 60 tuumareaktori.
Eelnimetatud sündmused leidsid Rootsis aset sotsiaaldemokraatide valitsemise ajal. Ülioptimistlik mõtteviis oli põhjustatud asjaolust, et sellel ajal ei pööratud veel küllaldast tähelepanu keskkonnakaitsele. Unustusehõlma oli vajunud ka 1957. aastal Suurbritannias Windscale’is juhtunud raskete tagajärgedega tuumaavarii.
Pööre toimus aga 1976. aastal, kui tsentristid esitasid valimisvõitluse käigus ootamatult üleskutse likvideerida kõik Rootsis töötavad tuumajaamad. Nad põhjendasid oma nõudmist keskkonna kaitsmise vajalikkusega ja hoolitsusega tulevaste põlvkondade eest. Algas äge mõttevahetus. Tuumaenergeetika headest ja halbadest külgedest kirjutati pidevalt ajalehtedes, räägiti raadios ja televisioonis. Tuumajaamade üle peetud vaidluste tulemusel läks võim sotsiaaldemokraatide käest tsentristide juhitavale koalitsioonivalitsusele. Ehkki uus peaminister oli tuumaenergia vastane, avati ka tema valitsemise ajal veel mõni uus energiaplokk. Ja nii juhtuski, et ajavahemikus 1975 kuni 1980 suurenes Rootsis tuumareaktorite arv viielt kaheteistkümnele ja nende elektriline üldvõimsus ligi 10 000 megavatini. Praegu asub kolm tuumajaama mandri lõunaosas ja üks Stockholmi lähedal.
1979. aasta kevadel oli USAs Three Mile Islandi tuumajaamas avarii. Pärast seda sündmust hoogustusid Rootsis vaidlused tuumajõujaamade asjus ja suurenes tuumaenergiast loobumise pooldajate arv.
Referendum
1980. aastal oli Rootsi valitsus sunnitud korraldama referendumi tuumaenergeetika küsimuses. Rahval oli valida kolme võimaluse vahel: kõik kaksteist tuumareaktorit töötavad kuni nende «loomuliku surmani»; kõik kaksteist tuumareaktorit jäävad esialgu tööle. Kuid nende arvu vähendatakse järk-järgult; tööle jätta kuus tuumareaktorit maksimaalselt kümneks aastaks ja seejärel täielikult loobuda tuumaenergiast.
Esimese variandi poolt hääletas ainult 20% vastanuist. Teise ja kolmanda variandi poolt vastanuid oli peaaegu ühepalju (umbes 40%). Pärast referendumit tegi Rootsi valitsus otsuse - kõik 12 tuumareaktorit jätkavad esialgu veel tööd ja uusi tuumajaamu enam ei ehitata, teatud aja möödudes aga hakatakse olemasolevaid tuumareaktoreid likvideerima ja viimane neist lõpetab töö pärast aastat 2010.
Nagu saatuse tahtel juhtus Oscarshamni tuumajaamas äpardus tuumareaktoriga just 1996. aasta lõpul, milliseks ajaks oligi ette nähtud esimese kahe tuumareaktori tööst kõrvaldamine. Rootsi kavatseb pärast tuumajaamade sulgemist üle minna peamiselt maagaasi (ja kivisöe) kasutamisele. Kas tuumajaamade sulgemisega tegelikult alustatakse, seda näitab lähem tulevik.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eestis lähiajal tuumaelektrijaama ei ehitata. Ometi on terve hulk inimesi, kes pole tuumajaama mõttest loobunud. Võitlust tuumajaamade poolt ja vastu näeb kogu maailmas. Eriti oluline on otsusele jõudmine neis Ida-Euroopa maades, kus tuumajaama ehitus pooleli. Üks niisuguseid on Mochovce tuumajaam Slovakkias.
Mochovce on lõpetamata vene tüüpi tuumajaam, mida Slovakkia valitsus ja Siemensi kompanii (peakorter Münchenis Saksamaal) püüavad kohandada Lääne tehnoloogiale. Samasugune jaam jäeti valmis ehitamata Greifswaldis Ida-Saksamaal pärast Saksamaa taasühinemist, kuna selle jaama vastavusse viimine ajakohaste ohustusnõuetega oleks olnud liiga kulukas.
Samas ehitusjärgus on ka Mochovce reaktorid. Isegi ÜRO Tuumakontrolli Agentuur (IAEA) on seisukohal, et Mochovce reaktorite ohutuks muutmiseks kulub planeeritud 1 miljardist dollarist vähemalt kolm korda suurem summa.
Saksamaa kahepalgeline roll
Siemensi osa Mochovce projektis kavatseb garanteerida Hermes Export Import Banki kaudu Saksamaa valitsus, kes on ise tagasi lükanud kõik Greifswaldi reaktorite lõpuniehitamist käsitlevad projektid.
Veelgi enam, europarlament hääletas 196:40 selle poolt, et Mochovce projekti tohib finantseerida ainult järgmistel tingimustel:
- Euratomi järelevalve Euroopa Liidu ohutusstandardite rakendamise osas;
- lepinguliselt siduva ajakava kinnitamine, mis tagaks Slovakkias olemasoleva Bohunice tuumajaama 1. ja 2. reaktori sulgemise ning teistes reaktorites ohutusuuringute läbiviimise;
- Austrias avalikustatakse projekt vastavalt Espoo konventsiooni reeglitele;
- tehakse selgeks, kuidas on kavas tekkivaid tuumajäätmeid käidelda.
Ühelegi toodud tingimustest projekt praegu ei vasta, samuti pole Slovakkia võimud ilmutanud mingit huvi nende täitmiseks ning on keeldunud sõlmimast igasuguseid vastavasisulisi siduvaid lepinguid, mille olemasolu eeldaksid Austria valitsus, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, europarlament.
Arvestades tuumaelektrijaamade ehitamise uue laine tekke võimalusega, on 60 riigi keskkonnaorganisatsioonid ning Saksamaa ja Austria valitud esindajad kirjutanud alla avalikule pöördumisele Siemensile ja Slovakkia valitsusele, nõudes Mochovce projekti peatamist. Üle 400 allakirjutanud organisatsiooni liikmed leiavad, et Slovakkia energiavajaduse rahuldaksid vähem kulukad, vähem keskkonnakahjulikud ja vähem ohtlikud abinõud, kui on seda Mochovce projekt, ning et Slovakkia peaks valima tuumaenergetikavaba arengutee.
Pöördumise algatajateks on keskkonnaorganisatsioonid Global 2000 (Austria), Za Matku Zem (Slovakkia) ja Friends of the Earth International. Nende pöördumistega on ühinenud ka Eesti Roheline Liikumine.
Lisakas avalikule pöördumisele on ligi 20 maa keskkonnaorganisatsioonid alustanud 26. novembrist jõulueelset Siemensi toodete boikotikampaaniat, et tarbijate survel sundida Siemensit loobuma tuumaenergeetikast.
Tõenäoliselt ei saa Siemens enam tellimusi tuumajaamade ehitamiseks Lääne-Euroopas (ainult Prantsusmaa jätkab tuumaenergeetika edasiarendamisy) või Põhja-Ameerikas. Seetõttu on tosin valmisehitamata vene tüüpi reaktorit Ida-Euroopas kompaniile viimaseks võimaluseks tuumaenergeetikast kasu lõigata. Mochovce oleks esimene samm.
Et Ida-Euroopa pooleliolevate tuumaelektrijaamade lõpuniehitamine ei ole võimalik, ilma Lääne rahalise toetuseta, võib kindel olla, et kui Siemens loobub Mochovce projektis osalemast, viies endaga kaasa ühtlasi Saksamaa rahalise toetuse, jääb tuumajaamade ehitus Ida-Euroopas olemata.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Nafta tootjate, töötlejate ja vedajate pahast mõjust loodusele oskab näiteid tuua küllap igaüks. Kuid naftatootmisega teenitud naelsterlingid aitavad ka loodust uurida ja kaitsta.
1985. aastal tuli maailma suurim linnukaitseorganisatsioon BirdLife International (tookord veel International Council of Bird Protection - Rahvusvaheline Linnukaitse Nõukogu) välja järjekordse väärt algatusega: hakati toetama maailma looduskaitse prioriteetide projekte. BirdLife International on bioloogilist mitmekesisust kaitsvate organisatsioonide ülemaailmne koostöövõrk. See on orienteeritud valdavalt linnuliikide ja nende elupaikade kaitsele ning tegutseb nn rohujuure tasandilt kuni rahvusvahelise poliitikalobini.
1988. aastal liitus BirdLife’i ettevõtmistega maailma üks vanimaid looduskaitseorganisatsioone, 1903 asutatud Fauna and Flora International (FFI, endine Fauna & Flora Preservation Society - Fauna ja Floora Säilitamise Ühing).
Veel kaks aastat hiljem liitus maailma üks suurimaid nafta ja naftakeemia kontserne British Petroleum Company. BPl on kontoreid 67 maailma riigis, 60 000 töötajat - ja soov olla esirinnas mitte ainult tootmisnäitajatelt, vaid ka tervishoiu- ja töökaitsepraktika ning keskkonnastandardite seisukohalt. Neid ainevaldu peetakse efektiivsuse ja kasutoova äri lahutamatuks osaks.
Niiviisi oli sündinud programm «The BP Conservation Programme Awards», mille vaste võiks olla «BP looduskaitseprogrammi stipendiumid».
Toetus tudengiteadusele
Inglise sõna award «stipendiumiks» või «toetuseks», mitte «auhinnaks» tõlkima veenab mind selle rahastusprojekti statuut. Igal aastal jagatakse üldsummas 34 000 Inglise naela kolmeteistkümneks auhinnaks või toetuseks maailma looduskaitse seisukohalt prioriteetsete liikide uurimist kavandavatele ekspeditsioonirühmadele kogu maailmast. Taotluse esitajaks peavad olema noored inimesed, valdavalt tudengid, kelle hulgas võiks olla ka vähemalt üks magistrant või doktorant või aspirant. Kogenud, paljudel ekspeditsioonidel käinud rühmadele kõnesolevat toetust ei anta.
Ekspeditsioonidel peab lisaks olema nende maade toetus, kuhu nad suunduvad, ning nende koosseisu peab kuuluma ka sealseid tudengeid.
BP stipendiume jagatakse neljas erinevas kategoorias: troopilised metsad; märgalad, rohumaad, savannid ja kõrbed; ookeanisaared ja merekooslused; globaalselt ohustatud liigid. Igas kategoorias antakse üks 3000-naelane ning kõigi peale kokku veel kaheksa 1500-naelast stipendiumi.
Kolmeteistkümnenda, koguni 10 000-naelase toetusega peetakse meeles mõnda varasematel aastatel võitnud töörühma, kes tahab oma eelnenud edukat tööd uue ekspeditsiooniga jätkata. Auhinnajuhendis rõhutatakse ka seda, et kindlasti suudab BP stipendium katta vaid osa projekti kogumaksumusest. Aga BirdLife’i, FFI või BP nimi on enamikule rahvuslikest ja rahvusvahelistest rahastusorganisatsioonidest sedavõrd autoriteetne, et sealt saadud edukuskinnitus avab muidki uksi ja südameid, rahakotiraudadest kõnelemata.
Mullu said toetust kuue riigi ekspeditsioonirühmad (hinnatute seas olid näiteks ka Taani, Filipiinide, Trinidadi ja Tobago tudengid), tänavu esindasid edukad toetusetaotlejad kõik eranditult Suurbritannia kõrgkoole. See-eest tööde sihtpaiku tuleb enamasti otsida lõunamaadest. Suurima, 10 000-naelase jätkupreemia said Ecuadori kuulsa loomasaare Galapagose uurijad.
Kas BP stipendium võiks tulla Eestisse?
Teoreetiliselt võttes - miks mitte! Võivad ju konkursil osaleda kogu maailma tudengiekspeditsioonid, kui nende projekt vastab uuritava liigi (liikide) prioriteetsuse ja teistele nõuetele. Iga aasta esimestel kuudel tuleb BirdLife’i, FFI ja BP ekspertide kuueliikmeline komisjon kokku, jagab naftaraha väärikaimatele välja - ja võitjate hulgas on tõesti olnud küllalt ka väljaspool Ühendatud Kuningriiki õppivaid tudengeid.
Aga sellel kirjatööl on siiski teine tagamõte: kas ei võiks oma kuulsa ja hiiglasliku kolleegi BP näitest eeskuju otsida meiegi keskkonnaohtlike majandusaladega tegelevad, aga samas loodust hoida tahtvad (või seda vähemalt lubavad!) firmad - ning asutada kohalikud eestimaised stipendiumid?