Postimees "Extra"

Laupäev, 29. juuni 1996

Extra noortelisa

Jaak Joala: mind ei ole kuskil näha ega kuulda

JÜRI PINO

Jaanipäeva järgne päev. Jaak Joala on tulnud maalt, puulõhkumispüksid jalas, mütsinokk kuklas, ennast pildistada ei luba. Suitsetab kui korsten. Järgmisel päeval on tal sünnipäev.

Kuidas möödus teie jaanipäev?

Väga ilusti ja rahulikult. Maal istusime, natuke tuld, öö läbi üleval. Väga perekeskne, sõbralik, südamlik.

Mismoodi te sünnipäeva peate?

Vist põgenen maale tagasi. Ma olen igal aastal nii teinud. Mugavam. Ma tahan rahu, tahan sünnipäeval rahulikult üksinda olla, ei taha, et telefon on punane ja kõik voorivad.

20 kilomeetri kaugusel Tallinnast on vana talulogu. Eelmisel aastal ehitasin suure aia maja ümber. Võtsin kuuski maha, tegin palkideks, mõnus. Mulle meeldib, sest kogu elu on möödunud füüsilise tööta ja selline rabelemine on minule puhkus.

Niimoodi põgenen maale peitu juba viimased kümme aastat. Vanasti olin kogu aeg kodust ära ja sünnipäev oli ikka mõnes muus linnas. Ühe kontsertreisi ajal, kui ma veel Radariga ringi sõitsin, see võis olla 1981, olime mu sünnipäeval mingis mereäärses Venemaa linnas. Mina läksin ujuma ja vaatasin, et mis jama see on, poisid ujuvad muudkui järgi, järgi ja järgi. Püüdsid mu kinni, loopisid meres õhku, kinkisid mulle veekindla kella. Pandi see kell mulle meres käe peale ja sooviti õnne. Üks mälestusväärne sünnipäev tollest ajast.

Kas Venemaal esinemine oli tasuv ettevõtmine?

Loomulikult. Mitte ainult tasuv, see oli ainuke õige lahendus. Eestimaal oli kõik saavutatud, kuhugi edasi minna ei olnud. Oleks sakslased sõja võitnud, võibolla oleks käinud Euroopa poole tuure tegemas. Võitsid venelased, järelikult oli turg Venemaal, mingit valikut ei olnud.

Kelle mõte oli nendest vanadest lauludest nüüd plaat teha?

Minu mõte, ammu-ammu juba, umbes kaks aastat tagasi. Mitte et oleks tekkinud tunne, et hakatakse ära unustama, lihtsalt väga paljud küsisid, miks ei kuule neid laule. Kõik õudselt naiivsed lood väga ilusate meloodiatega. Ma vaatasin, et jumal hoidku, järelikult on turg ja tuleb teha.

Mis tunne on endal neid kuulata?

Kui ma nad kõik kokku korjasin ja kuulama hakkasin, ajasid nad mind naerma. Nii minu kui Ifi kui Mäksi lood, kõik ajasid naerma.

Me istusime kolmekesi koos ja meenutasime neid laule. Igaüks ütles teiste lugusid, teiste lood tulevad paremini meelde. Kuu aega, lugu loo haaval tuli neid järjest meelde. Selliseid, mis olid täiesti kadunud, aga väga head lood. Neid ei jõuagi kunagi ära teha, neid on niivõrd palju. Võib jätta tümpsutajatele ümber teha.

Millisele seltskonnale loodate te seda plaati peale minevat?

Meievanused ja kümme-viisteist aastat nooremad. Rõhuv osa ühiskonnast. Meievanustest kuni nendeni, kes tollal veel poti peal istusid.

On see plaat rohkem rahaline või hingeline ettevõtmine?

Nii seda kui teist. Me ei kavatse selle plaadiga hävida ja me ei hävigi. Mõned lood on muidugi väga südamest tehtud. Minu lemmikud on kaks lugu, mida Mäks laulis, üks on Gennadi Tanieli «Sind otsides» ja teine Mäksi esimene lugu «Ma loodan, et sa muudad oma meelt». Oma laulud ei ole mind kunagi huvitanud, mis ma neist ikka kuulan.

Miks inimene lauljaks hakkab?

Võibolla sellepärast, et midagi muud ei oska teha. Ega ma ei plaaninud üldse lauljaks hakkamist. Äkki avastasin, et olen rataste vahele tõmmatud. Umbes nii, et lükati lavale ja - laula. 1964 õppisin ma muusikakoolis flööti, siis alustasid esimesed kidrabändid, lõin kaasa. Mängisin flööti, siis kolisin bassi peale üle, keegi laulis nii nigelalt, et mulle tundus, ma laulan natuke paremini, ja oligi kõik.

Muud ametit ei ole te pidanud?

Koolivaheajal käisin autoremonditehases tööl, ehitasin pisikesi kartinguid. Ise sõitsin ka päris kõvasti. Seda niikaua, kui papa ütles, et nüüd aitab, nüüd võtad flöödi ja lähed muusikakeskkooli. Papa vaatas, et mis sellest jobust ikka tuleb, midagi suurt ei tea, aga on hea kõrvakuulmine, ilmselt peab muusika peale lükkama.

Kas klaver on laste piinariist?

Klaveritunnid olid jõledad küll. Nii vastik ja ega ei huvitanud ka. Autod ja jäähoki huvitas, igasugust pulli tegin, muusika oli kõrvaline. Kooliskäimine ka ei huvitanud. Muusikakeskkoolist visati mind välja, muusikakoolist visati mind välja, siis ma läksin sõjaväkke, 1970 lõpus tulin tagasi ja juba laulsin.

Sõjaväes olin siinsamas Tondil. Ilusad punased kasarmud. Olin orkestris. Nii palju oli mammast-papast kasu, et jäin koju teenima, sest ma oskasin juba flööti mängida. Tagantjärgi on kõik ilus, aga ega sõjaväes olnud midagi lõbusat.

Mismoodi saab laulmist õpetada?

Ma ei tea. Suunata ma oskan, vigu parandada, aga õpetada mitte. Põhiline on kohe ära nuusutada, kas inimesel on midagi sees, kas tal on midagi öelda või ei ole. Muusikakoolis oli kõige hullem, et suurem osa arvas: nii kui ma sinna sisse saan, olen täht valmis. Selline teadmine: ahaa, nüüd ma olen muusikakoolis, seal on Joala, nüüd tehakse minust täht.

Ainuke, mis mul tõesti on, on meeletult palju kogemusi, ja neid ma oskan küll jagada. Ja väga palju muusikat tunnen ka, hästi palju stiile.

Saab kiirendada täheks saamise protsessi, sest aeg hakkab järjest kiiremini minema. Aastakümneid tagasi sündisid tähed aastakümneteks, praegu järjest lühemaks ajaks. Kui lääne tabeleid vaadata: mõned tähed sünnivad nädalaks.

Miks te praegu ennast pildistada ei lasknud?

Keegi ei taha peale jaanipäeva väsinuna pildi peale jääda. Väga sidruni näoga ei ole mingit tahtmist ennast jäädvustada. Seda on korduvalt juhtunud, nii et hakkab ära tüütama. Kui ma vaatan kasvõi plaadikujundust, on see sama. Kuu aega järjest istunud praktiliselt ööpäevaringselt raadiomaja stuudios ja lindistanud, siis järsku: aah! poisid, fotograaf, tuld! Sidruni nägu juba kuu aega peas, ei ole juba kuu aega saanud välja magada.

Kas on hea kuulus olla?

Ma olen eluaeg selline olnud. Nii et ma ei teagi, mismoodi inimesed teistmoodi elavad. Mingit mõnu ei ole. Sellepärast ma ei käi ega näita ennast kusagil. Mind ei ole kuskil näha ega kuulda.

Ma ei ole kunagi tahtnud staarina elada. Lihtsalt on elu niimoodi läinud. Ma ei ole selle heaks midagi teinud. Mul pole kunagi olnud eeesmärki kellekski saada. Lapsena tahtsin tuletõrjujaks saada. Peale seda ei ole mitte midagi tahtnud.

Ma ei käi väljas ka, ma üldse ei tea, mis linnas toimub, ei ole vanalinnas käinud juba ei tea mitu aastat. Viimati käisin - no kord aastas käin - pimedal ajal Ultima Thule juubelikontserdil Krahlis. Ei taha inimeste hulgas käia. Ebamugav. Üle tee toidupoes käin ja suurt rohkem ei kusagil.

Miks on teil uksel silt «Õlut ei too! Kommi ei too!»?

See on eelmisest suvest, kui ma läksin hirmus jämedaks ja tahtsin alla võtta.

Kas te spordiga suhtlete?

Täna pole veel jooksma läinud, peale lõunat lähen. Sellele vaatamata olen eluaeg suitsetanud. Hakkasin laulma ja suitsu tegema ühekorraga. Ei ole võimalust kontrollida, mismoodi oleks laulnud ilma suitsuta.

Mingil aastal, kui ma olin Poolas ja kõriga oli väga paha, viidi mind Varssavis arsti juurde, see ütles mulle: «Kui te olete siiamaani suitsetanud, siis laske edasi. Mida te tõmbate?» Mul olid, raske aeg, oma Tallinna pakid kaasas. Ta ütles: «Kui te tahate suitsetada, tõmmake virginia tubakat, see ei ole kõrile nii kahjulik kui vene põhk.»

Kuidas on teie suhe kärakaga?

Probleeme ei ole. Õlut olen alles viimastel aastatel jooma hakanud, nüüd on head õlled, võib juua. Vana vene aja õlut ma ei pruukinud üldse. Muudest jookidest viskit, vähemalt Red Labelit. Iiri viski on ka päris hea maitsega.

Kas te veel läheksite Venemaale laulma?

Jaa, juba aastaid käiakse mulle ajudele, et oleks aeg tagasi tulla. Aga esiteks ma olen kole laisk, ei viitsi. Võibolla järgmisel suvel eraldan kuu aega Venemaa jaoks, aga mitte rohkem. Kuu aega ja kõige suuremad linnad. Suured rahad küll, aga ma ei taha, mind ei huvita. Kodurahu on tähtsam kui need suured rahad. 1975 kuni 1990 sõitsin kogu aeg ringi, nüüd tahan kodus istuda.

Milline on teie elurütm?

Magan kaua, täpselt nii kaua, kuni silm lahti läheb. Enne ühtteist silm lahti ei lähe, kui just ei ole vaja kuhugi vara jõuda. Enne kahtteist ma ei lähe mitte kuhugi, on täiesti mõttetu. Tavaliselt lepin ma midagi kokku kella kaheks.

Magan kaua, tõusen üles, joon ühe liitri kohvi, toon lehed alt ära, koerad on praegu maal, muidu käin koertega väljas. Millalgi kaksteist lähen jooksma, kell üks tulen tagasi, lähen dushi alla, pool kaks olen valmis uksest välja minema. Vaat siis võin ma asju ajada. Ega ma enne kella kahte öösel magama ka ei lähe.

See on ringisõitmise ajast sisse harjunud. On selge, et kui viimane kontsert lõpeb kell kaksteist, siis enne kahte sa magama ei jää. Oled emotsionaalselt nii üles köetud, et ei rahune maha, ei saagi magama jääda.

Kas laval olemine on raske?

Füüsiliselt meeletult raske töö. Häälepaelad on ju samuti lihas. Proovi poolteist tundi täiest kõrist karjuda, vaata, mis sust järgi jääb. Hääl on lihas.

Professionaalid erinevadki isetegevuslastest selle poolest, et neil peab järgmisel päeval hääl alles olema. See on treening, täpselt nagu sportlaste treening. Praegu, kui me seda plaati tegime, olin ma omadega vahel. Viimased viis aastat ei olnud laulnud ja laulmine oli ära unustatud, hakka otsast peale, hääl ei kuula sõna. Sõitsin mööda linna autoga ringi ja karjusin kõva häälega, et kuidagigi hääl tööle hakkaks.

Millal teil viimati oli ebapiisavalt sularaha?

Ei mäletagi. Ma olen tähtkujult Vähk ja mul selliseid probleeme ei ole. Vähjad on sellised, mitte just kokkuhoidlikud, aga nad on ennast kindlustanud.

Oli üks loll aasta, 1982 ilmselt, kui kõik matsud käisid üksteise otsa. Eelmine korter tehti puhtaks, siis oli lahutus eelmisest naisest, sinna läks kõik, mis veel järgi jäi. Ja kolmas mats oli see, et meie kallid kultuurifunktsionäärid organiseerisid mulle aastaks disklahvi. Ei tohtinud aasta otsa häältki teha. Ei tohtinud esineda, ei tohtinud mängida. Aasta aega täiesti vaikus. See käis väga lihtsalt, keegi Eestist oli helistanud Moskvasse kultuuriministeeriumi ja öelnud: «Sdelaite s nim hotj shto-nibudj, on u nas neupravljajemõi.» Kõik.

Kas te horoskoope usute?

Vahest harva loen ja üldjoontes läheb täppi. Kui sa enne läbi loed, siis tead, milliseid momente peab jälgima. Muidugi on seal väga palju plära, aga üldjoontes tasub jälgida.

Ma olen Vähk ja idamaa horoskoobi järgi veel Tiiger, nii et eriline kompott. Raske juhus. Tiiger on väga agressiivne, hästi julge ja läheb läbi müüride, aga Vähk on vastupidine, täiesti enesessetõmbunud.

Kas professionaalsus segab lihtsalt muusika kuulamist?

Segab küll. Ma ei saagi normaalselt muusikat kuulata, sest ma kuulen kõike korraga. Olgu kasvõi sada pilli, ma kuulen neid igaüht eraldi. Ükskõik, mis muusika. Mõni aasta tagasi, kui neid sünte veel ei olnud, ainult mingid Roland D50, siis mulle käis juba närvidele, et ma kuulsin: ahah, selge, seal mingi pedaal huugab, selge, see on selle kaardi 16. saund. Niimoodi kuulata on vastik.

Mul on vapustav muusikaline mälu, mida korra olen kuulnud, on peas, võin kohe ette mängida. Noodist lugemine on mul alati kehv olnud, sest mul pole seda vaja, kuulen ja peas. Üks kord on vaja noodist läbi mängida ja siis on peas. Väga mugav oli. Mõned lood on linti lauldud esimese korraga kohe noodist, mitte nagu praegu, kui iga sõna saab sättida.

Olete te tubli pereinimene?

Täiesti tavaline keskmine. Hea isa ma kindlasti ei ole, poiss on juba 22, elab täiesti oma elu. Sel ajal, kui tal isa oleks kõige rohkem vaja olnud, isa ei olnud, sõitis mööda Venemaa avarusi ringi. Sellest on kahju.

Kas on midagi, millest te elus puudust tunnete?

Oh, see on sama hea küsimus, et kui saaks uuesti elada, kas teeks teisiti. See ei ole võimalik, me oleme siia ellu tulnud õppima. Ma olen saanud kogemusi, aga kui ma ei ole osanud mulle ette seatud küsimusi selles elus õieti lahendada, tuleb uuesti tulla. Järgmisel korral. Usk hingede rändamisse on täiesti loomulik. Mina olen selles veendunud.

Viimased kümme aastat olen ma hakanud elu üle järele mõtlema, nüüd on selleks aega. Olen hästi paljude huvitavate inimestega elus kokku puutunud. On võimalus kodus selili olla ja järele mõelda, miks on asjad läinud nii, mitte naa.

Kes te eelmises elus olite?

Elasin Põhja-Norras, püüdsin kala, käisin merel. Väga palju aastasadu tagasi. See ei ole mingi sünnikuupäevadest arvutamise värk, on olemas meist märgatavalt targemad inimesed, kes lihtsalt näevad ja räägivad sulle eelmised elud ette.

Kas te ristitud olete?

Alles üsna hiljuti, umbes kolm aastat tagasi. Ristis mind Emmanuel Kirss. See on siis kõige lähemal kreeka õigeusule. Ma olen risti kaitse all.

Mis on teile elus tähtis?

See läheks pateetiliseks.

Pateetilisus on mõnikord ilus.

Nojah, me alustasime oma plaadi presentatsiooni ka Tshaikovski «Pateetilise sümfooniaga». Tõsiselt rääkides teeb muret riigi tulevik. Ma arvan, et väga paljud inimesed ei ole rahul sellega, kuhu Eesti riik on jõudnud. Ma arvan, et paljud kujutasid endale ette midagi rahulikumat ja ilusamat, kui see suur segadus ja bardakk, mis praegu on.

Kas teil on poliitilisi vaateid?

Ma olen eluaeg vihanud poliitikat. See on üks suur, must ja räpane mäng. Igasugune poliitika.

Kas te koduste majapidamistöödega tegelete?

Ma teen hea meelega ükskõik mida, meil ei ole kodus mingit tööjaotust.

Süüa teha oskan keskmiselt. Kõik on rahule jäänud. Igasuguste lihadega jamamine on meeldiv. Kõrvetada, hautada, marineerida. Köök on mõnus koht.

Kas te telepurki vaatate?

Seda kasti? Mis sealt vaadata on? Eriti mitte, stabiilselt ei vaata. Jalgpallifänn ma ei ole, ei viitsi jalgpalli vaadata, seal tuleb poolteist tundi oodata ja vahel ei juhtugi midagi. Vormel ühte vaatan kindlasti. Olümpiat võin vaadata, kui finaalid hakkavad tulema, et kas meie omad saavad midagi või ei saa.

Eurovisiooni pidin puht professionaalsest huvist vaatama, isegi kohale sõitma, aga ei viitsinud. Kella nelja ajal mõtlesin, et pool viis jõuaks veel sadamasse, aga ei viitsinud. Ma pole ammu kuskil käinud. Mind ei sunni ükski vägi kuhugi reisima.

Kui kaugele te oma suguvõsa teate?

Joala poolt eriti ei tea. Jaaksoni poolt, ema poolt, tean natuke. Kindralstaabi ülem Jaakson, haridusminister Jaakson ja Laidoneri adjutant Jaakson on kõik minu vanaonud.

Kas teie pojal on olnud kasu sellest, et ta on Jaak Joala poeg?

Ma arvan, et rohkem kahju, sest ta läks just sel ajal kooli, kui mind Eestis eriti ei armastatud, kui mind peeti reeturiks, sest läksin Vene turule ja laulsin vene keeles. Ehkki mul ei olnud teist võimalust. Minu eriala komponent on ju ka keel.

Vene keelega oli mul alguses probleeme, ei osanud seda üldse. Aga kuna kõrv oli nii hea, tajusin keelekõla ära ja sain hakkama, ehkki võibolla ei saadudki aru, millest ma laulan. Olevat väga loogiliselt kõlanud.

Kas te mälestusi ei taha kirjutada?

Teised tahavad minu mälestusi, mina ei taha. Minule ei ole see huvitav, ma tean seda niigi. Loomulikult on see teistele huvitav, aga mind see ei huvita, et see neid huvitab.

Milline on meeldiv esinemine?

Mis seal meeldivat, see on ikka töö, raske töö. Tähtis ei ole, et mu laulmine mulle meeldib, tähtis on, et publikule meeldib.

Laulmine on töö, lõbu on mitte millegagi tegeleda. Mulle meeldib logeleda. Eile olin selili maas ja vahtisin taevasse. Uurisin binokliga kurepesa. Tahtsin näha, mitu poega, oli kolm. Öeldakse, et kurel on ainult kaks poega, et kõige nõrgem visatakse pesast välja. Mõtlengi, et kas visatakse või ei. Ma ei tea, mis saab, kui ükspäev on kurepoeg pesa all.

Kas te Tõnis Mägi «Kolmes ões» vaatama lähete?

Seda oleks väga huvitav vaadata, Mäks on väga ekspressiivne, ma lähen seda kindlasti vaatama. Talle ei ole öelnud, ei ütle ka, milleks? Ma lähen nii, et ta ei näegi. Minut peale algust näiteks.

Ise läheksin ka hea meelega näitlema. Omal ajal kutsuti paljudesse filmidesse. Ma sain 1975. aastal tohutu elamuse, kui mängisin Estonia «West Side Storys» Tonyt. Õudselt kihvt ja põnev töö. See on kunst, mitte tarbekunst, nagu levimuusika. Oi, kui huvitav töö. Poplaulmine ja niutsumine on tarbekunst, teater on kunst. Levimuusikast ei jää mitte midagi järele. See käib aja juurde.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse

Impressum

Webmaster, lehekülje algusesse, Tänane päevaleht