Laulja, keda varem tunti Prince’ina, ja tema värske abikaasa Mayte viimane vägikaikavedu lõppes naise võiduga.
Tänavust Eurovisiooni lauluvõistlust jälgis vahetult saalis umbes 6000 inimest ja kontserdi otseülekande vaatajaid oli üle 350 miljoni. Punktide ja kohtade üle otsustas täpselt 368 inimest ehk 23 kuueteistliikmelist eurozhüriid.
Need 16 inimest, kes Eestis punktide üle otsustasid, kohtusid esimest korda Eesti Televisiooni esimeses stuudios möödunud laupäeval täpselt kaheksa tundi enne finaalkontserdi ülekande algust.
Pooled meie zhürii liikmetest olid vastavalt rahvusvahelistele reeglitele naised ja pooled mehed, pooled muusikaprofessionaalid ja pooled teistelt elualadelt.
Hindajate hulgas oli näiteks Tallinna Linnateatri näitleja Anne Reemann, humoristist riigikoguja ja laulusõnade tegija Priit Aimla, kunstnik ja KUKU raadio saatejuht Raivo Järvi, ülemöödunudaastase Eesti eurolaulu dirigent Urmas Lattikas, ansambli Mr. Lawrence klahvpillimängija ja raadio B 3 muusikajuht Antti Kammiste, lauljad Katrin Karisma, Kärt Tomingas, Uno Loop, Sirli Hiius (Code One’i Sarah), Mihkel Mattisen, Mart Mardisalu.
Hindamise peaproov
Kell pool kolm asusid zhüriiliikmed jälgima kontserdi viimase peaproovi otseülekannet, kus kõik toimus nagu päris kontserdil, ainult et hindamine käis etteantud punktidega. Need olid rihitud täpselt nii, et lõpuks oli kõikidel riikidel võrdselt punkte ja peaproovi võitja jäi selgumata.
Eesti zhüriile oli ette nähtud anda 12 punkti Portugalile, meie põhjanaabrite soomlaste zhüriilt oli sama summa määratud Eesti laulu prooviskoori suurendama. Ilmselt hakkas põhjanaabritele meeldima Eestile maksimumpunkte anda, igatahes kordasid nad seda meie kõigi suureks rõõmuks õhtusel pärishindamisel.
Mõne riigi lauljad (näi-teks Inglismaa, Norra) olid peaproovis silmnähtavalt endast väljas ja viisipidamisega oli neil nii tõsiseid probleeme, et mitmed meie zhürii liikmed haarasid peast kätega kinni. Näha sai ka kaamera- ja montaazhipraaki ning kuulda üht prantsuskeelset punktiandjat, kelle hääldusest konferansjee sõnagi aru ei saanud.
Elevust põhjustasid meie zhüriis ka õhtu juhtide Morten Harketi ja Ingvild Bryni iroonilised naljad, väga häälekalt lauldi kaasa soomlaste võistluslaulu.
Pärast peaproovi vaatamist ennustasid zhüriiliikmed «Hommikutelevisiooni» saatejuhi Reet Oja palvel Eesti laulu kohta ja võidulaulu. Kes pühapäeval «Hommikutelevisiooni» vaatasid, teavad, et Eesti laulu suhtes oli meie zhürii vägagi optimistlik, mitu korda ennustati võitu. Kõige pessimistlikum oli ise eurolaval käinud Urmas Lattikas, kes arvas, et Eesti tuleb 15 hulka.
Pärast selgus, et õigus oli olnud Raivo Järvil ja Antti Kammistel, kes mõlemad teadsid ette, et Eesti tuleb viiendaks (võitjaks ennustasid nad mõlemad Rootsit). Iirimaale ennustas esikohta Mart Mardisalu. Kammiste ütles hiljem «Extrale», et pani Eesti viiendat kohta pakkudes enda arvates üsna reaalsele kohale. «Vahepeal hakkasin juba kahtlema, kui mitu riiki järjest meile üldse punkte ei andnud,» tunnistas Kammiste.
Õhtul tuli tublisti pead vaevata
Päevasel peaproovil seisnes hindamises osalemine meie zhürii jaoks varem valmistrükitud punktisedelitele oma initsiaalide kirjutamises. Seevastu õhtuse kontserdi ajal tuli objektiivse hindamise nimel tublisti pead vaevata.
Zhüriiliikmed pidid omavahel nõu pidamata hindama kõiki laule kümnepallisüsteemis, kusjuures sedel numbriga tuli ära anda vahetult pärast iga võistluslaulu lõppu. Kõik punktid löödi arvutisse ja saadud pingerea tippkümnele läksidki kogu Euroopa silma all Eesti punktid.
Eestilt maksimumpunktid saanud Iiri lugu teenis 160 võimalikust 137 punkti ja edestas sellega meie zhürii silmis teiseks jäänud Rootsit 9 punktiga. Iiri ja Rootsi laulud teenisid kõige rohkem kümneid, kumbki kuus.
Kõige vähem armu leidsid Eesti zhüriilt Türgi, Hispaania ja Sloveenia laul. Eriti vastuvõetamatu oli meie zhüriile tänavu Hispaania laul, millel õnnestus teenida koguni seitse ühte.
Soome oli punktisaamisest kaugel
Soomlaste laulu «Niin kaunis on taivas» punktita jätmise pärast on meie zhürii mööda päid ja jalgu saanud. Et Eestilt üks punkt Oslos näha olnud tabelisse saada, oli vaja Tallinnas istuvalt zhüriilt koguda 79 punkti 160st. Soome laul kogus 47.
Eesti zhürii liikmed andsid oma südametunnistust järgides Soome laulule hindeid, millest lõviosa isegi viiepallisüsteemi puhul poleks põhjanaabreid suurt rõõmustanud. Lihtne arvutus näitab, et kui oleksime tahtnud soomlasi nende antud 12 punkti eest võrdväärselt tänada, oleks iga meie zhürii liige pidanud korrutama oma ausalt pandud punktide arvu kolmega. Meie 12 punkti oleksid siis Soome laulu viie koha võrra tõstnud ja viimaseks jäämise asemel oleksid põhjanaabrid tulnud auväärsele 18. kohale.
Kõige pingelisem oli meie zhüriile aeg, mil oma punkte andsid kümme esimest riiki. Vastavalt Eurovisiooni lauluvõistluse reeglitele ei tohi zhüriide liikmed teiste riikide punktidest enne midagi teada, kui omad antud. Samal ajal, kui televaatajad kodudes rõõmustasid Inglismaalt tulnud kümne, Hispaania antud nelja, Küproselt saadud kuue ja Austria antud nelja punkti üle ning kirusid Türgit, Portugali, Maltat, Horvaatiat, Shveitsi ja Kreekat, kes meid punktita jätsid, ei teadnud meie auväärt zhürii asjast veel suurt midagi.
Kohe, kui Annika Talvik Eesti zhürii punktide ettelugemise lõpetas (punktide edastamise ajal hiirvaikselt istunud zhüriiliikmed olid temast vaimustuses ja tervitasid edukat esitust tormilise aplausiga), tekkis ekraanidele taas otsepilt Norrast ja meie zhürii asus punktiandmisele kaasa elama.
Eesti laulu lõpuspurt oli vaimustav. Eurozhürii raske, ent äärmiselt õnneliku lõpuga tööpäeva viimased minutid möödusid shampanjakorkide paukudes.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
«Kaelakee hääle» muusika autor Priit Pajusaar ütles, et on kõrgest hinnangust samamoodi rõõmsalt üllatunud nagu kogu Eesti.
«Vaevalt, et meist keegi üldse julges loota nii kõrget kohta. See oli tõsine üllatus,» ütles Priit Pajusaar.
«Selle laulu tegemine oli võibolla selle poolest eriline, et ühegi laulu põhimeloodia ei ole veel tulnud nii kiiresti,» ütles ta. «Kui teha mingisugust reklaamimuusikat, siis öeldakse lihtsalt, et homseks peab olemas olema, ja ongi olemas. Kui aga tahta midagi veenvamat teha, peab kõigepealt olema õnnelik leid. «Kaelakee häälega» oli täpselt nii.»
Ta rääkis, et meloodia võib küll kolme minutiga sündida, kuid sellest laulu valmistegemine võib võtta pool aastat. Praegu ta pisut kahtleb, kas ta suudab veel kunagi nii head laulu teha nagu on «Kaelakee hääl».
Rikkusemägesid ei ole laul Priit Pajusaarele veel toonud. «Preemiaraha olen televisioonist kätte saanud, rahaliselt ei ole rohkem nagu midagi saanud.»
Priit Pajusaar ei tunne ennast nüüd kuulsam olevat. «Kuulsus on jabur asi. Ei tunne ennast tuntum olevat, ehk on inimestel lihtsalt mõningane huvi tekkinud, kes see Priit Pajusaar niisugune üldse on.»
Eduka eurolaulu looja töötab endiselt Kaljuste Music Groupis, teeb muu hulgas tantsuviise ja reklaamimuusikat.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
«Kaelakee hääle» sõnade autor Kaari Sillamaa ei pea eduka eurolaulu teksti oma loomingus parimaks.
«Mul oli parajasti väga kiire, kui ma seda kirjutasin,» ütles Kaari Sillamaa, «mul oli vaja sel ajal kirjutada umbes kaks lugu päevas.» Samal päeval võiduka «Kaelakee häälega» lõi ta Maarja-Liisile veel ühe hitiks tõusnud laulu teksti - «Kohtumine».
Kaari Sillamaalt on tellitud palju laulusõnu armastusest. Priit Pajusaarega koostööd tehes julgeb ta kasutada teistsugust stiili. «Pajusaar ei lükka tagasi sümbolitega kaunistatud teksti. Paljud heliloojad kardavad, et kui on midagi liiga sümboolset kirjutatud, ei saa rahvas aru.»
Kuigi Sillamaa on kirjutanud üle saja lauluteksti, peab ta ennast rohkem muusikuks kui laulusõnade loojaks. Muuhulgas on ta hakkama saanud kahe lasteooperiga - «Pöial-Liisi» ja «Metsamuinasjutt» - lasteteatrile Colombina, mille uksed on nüüd paar aastat olnud suletud. «Pöial-Liisis» on laulnud peaosa nii Kaari Sillamaa tütar Janika kui ka Maarja-Liis.
Laulusõnade kirjutamisest ja klaverimängimisest peab Kaari Sillamaa tähtsamaks tööd Tallinna Filharmoonia juurde moodustatud laste kaunite kunstide koolis. Ta on selle kooli direktriss ja lauluõpetaja. «Minu otsene ülemus on Tarmo Leinatamm, kes käis Oslos dirigeerimas,» märkis ta.
Koos oma tütre Janikaga mängib Kaari Sillamaa ansamblis The Names. Poprocki mängimine aitab tal ennast loominguliselt laadida. «Laulusõnu kirjutades annan endast liiga palju välja, vahepeal pean koguma inspiratsiooni,» ütles ta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Rassismiskandaaliks üles puhutud vahejuhtum tumedanahalise laulja Joel de Luna ja ansambli The Tuberku-loited vahel Tartu muusikapäevadel polnud bändiliikmete kinnitusel põhjustatud nende rassistlikest vaadetest.
Esmaspäeval tituleeris DJ Dr Koit Raadio 2 otsesaates ansambli The Tuberkuloi-ted liikmed rassistideks, murdis mikrofoni juures pooleks bändi laserplaadi ja kuulutas välja eetrikeelu nende lugudele.
Kõige selle põhjuseks tõi oma radikaalsete vaadete poolest tuntud Dr Koit kaks päeva varem Tartu muusikapäevadel aset leidnud vahejuhtumi, kus Tuberkuloitedi liikmed olid lavataguses baaris väidetavalt mõnitanud samal festivalil osalenud Saxappeal Bandi mustanahalist solisti Joel de Lunat. De Luna oli seepeale vihastanud, ühele The Tuberkuloi-tedi liikmele vastu vahtimist andnud ning sellega rüseluse põhjustanud.
Joel de Luna oli Raadio 2 teatel öelnud, et Tuber-kuloitedi liikmed olid teda kogu õhtu sõimanud. De Luna saanud seepeale vihaseks ja läinud küsima, milles probleem, mispeale talle olevat kallale mindud. De Luna sõnul oli tegemist siiski kõigest väikese tüliga ja ta ei taha, et asjast suuremat kära tõuseks. Bändiliikmete agressiivsusest rohkem olevat de Lunat Raadio 2 teatel nördima pannud turvamehed, kes oma ülesannetega toime ei tulnud.
Teisipäeval said Raadio 2 saates sõna ansambli The Tuberkuloited liikmed Alar ja Aivar Aigro, kes omakorda süüdistasid Koit Raud-seppa, et ta on väikesest tülist puhunud üles rassismiskandaali. Aigrote hinnangul võimendas Dr Koit tüli, et leida probleemi, millest rääkida.
Vendade Aigrote sõnul oli nii konflikti tekkimine kui ka see, et üks selle osalistest oli mustanahaline, täiesti juhuslik. «Meie bändist ei sõimanud teda keegi, võis sõimata keegi meie lauast - kui seal on viisteist inimest, ei jõua meie kuulata, mida kõik räägivad,» selgitasid vennad Aigrod. Nad möönsid, et nagu enamus muusikapäevade lavataguses baaris viibinud inimesi, ei olnud nad kained.
Vennad Aigrod kinnitasid Raadio 2 otsesaates, et nemad ei tee absoluutselt inimestel vahet nende nahavärvist lähtuvalt ja neil ei ole ka midagi Joel de Luna vastu.
Raadio 2 muusikatoimetaja Erik Morna sõnul ei olnud The Tuberkuloitedile eetrikeelu kehtestamisel tegemist Raadio 2 ametliku seisukohaga.
Tuberkuloitedi liikmete väitel ei olnud kõnealune vahejuhtum ainuke Tartu muusikapäevadel muusikute vahel tekkinud tüli.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Ansambel heidab märklauale. Pärast valmisolekut ja tähelepanu teritavaid käsklusi algab täpsusviskamine ning Cranberries võpatab.
Iirimaa järjekordse muusikalise eurovõidu järel ei tohiks kellelgi kribitseda põuesopis kahtluseraasu - need inimesed seal on musikaalsed, nad elavad, hingavad, kiirgavad muusikat ning nende elu on üksainus suur kena laul... Tegelikult jama puha nagu iga teinegi absoluutse tõe pähe pakutav liialdus.
Aga ikkagi, kõrvale jättes iseenesestilmsed Enya ja Clannad, jäävad sõelale U2, Van Morrison, Sinead O’Connor ning pikk rida suuremaid ja väiksemaid kuulsusi. Suhteliselt väikese ja Euroopa mõõdupuu järgi sugugi mitte jõuka riigi kohta on seda väga palju ning järeldus on ikkagi vaid üks: iirlastel on muusika verelibledes.
Mõned aastad tagasi üritas üks veidi shoti päritolu muusik intervjuus teha juttu sealse maakandi erilisest huumorimeelest. Mõnus ja sõbralik tervitus kõlavat umbes nii: «Hei, sa vana värdjas!» Ja Iirimaal on see värk hoopis jõhkram, õhkas jutukas mees, kes selgitas, et karmist elustiilist ja brutaalsetest kommetest hoolimata on neil inimestel põues tundeline süda ja ajukäärude vahel eriline ilumeel. Seda olevat muusikastki tunda. Olgu peale.
Aga milline on see kõige õigem iiri muusika? On see Michael O’Sulleibhan, Dubliners või Cranberries, kelle kolmas album «To The Faithful Departed» on sel nädalal siinses plaaditabelis kolmas ning üle-euroopalise koondi tipus. Jah ja ei. Kindlasti on Cranberries viimaste aastate tuntuim iiri bänd, sest loorberitel lesiv U2 naudib jõudehetki. Mõlema puhul on oletamisi puudutatud erilise keldi hingestatuse (soul) teemat, milleni küündimisega teistel valgetel esinevat tõsiseid probleeme.
Aga milleks tegelda müütidega, kui antud juhtumil (Cranberries) on muudki, mis ilmne. Esiteks folkjuurestikust pungi alustaimestiku kaudu veetud niidikene läbi indiehoiakute hõreda võrestiku. Tänapäeval nimetatakse seda alternatiivpopiks, ehkki taoline liigitus on kopitanud. Õigem oleks öelda nüüdne popmuusika, sest edetabelid kubisevad ägedust teesklevatest ning maailma- ja südameasjus targana näida püüdvatest soft-radikaalidest.
Interluudium
Esimese albumiga silmipimestavalt sähvatajaid leidub alatasa, ent neid, kes suudavad olla tasemel ka järgmise plaadiga, on vähe. Cran-berries on üks neist vähestest, mis võiks tähendada seda, et ehk jagub neid areenile kauaks.
«Linger» müüs kõigile - ka ansamblile - üllatuseks Ühendriikides aastaga üle plaatinanormi (seal tähendab see miljonit eksemplari). Tunamullune järg «No Need To Argue» oli eelmise aasta üks edukamaid helikonserve kogu maailmas, kusjuures müügiarvuks kogunes 14 miljonit. Vähe sellest - kui Andres Jõesaar tegi Eesti CD-müügi tabeli aastakokkuvõtte, sai ta siinse ostjaskonna lemmikuks sama plaadi. Meelde tasub tuletada ka singli «Zombie» toniseerivat mõju siinsele kuulajaskonnale. Üpris suure kindlusega võib seda pidada teerajajaks Alanis Morisette’i tuntusele ning nii mõnegi teise uue tähe alguseks.
Selge see, et suurele lainele peaks järgnema veidi väiksem ning suurmenu kannul sörgib mõningane mõõn. Näib, et just selle häälestusega asusid mõjukad kriitikud kuulama iirlaste uut albumit. Ning nad ei pettunud.
Esiteks ammendab täistuuridega pöörleval popkarus-sellil iga novelty ennast kähku; uudsus-põnevast saab järgmisel silmapilgul igav mõttetus, et uus erutusedoos saaks asuda kuulajat turgutama.
Teiseks ei saa meelelahutuse kontekstis kunagi rääkida üksnes muusikast ja selle mõjust. Mängu tulevad ka silmaga katsutavad asjad ja sotsiaalse närviga kombitavad fantaasiadimensioonid, mida püütakse hõlmata uudse väljendi «imidzh» alla.
Need kaks põhilist selgitust tasub enne järgnevat lõiku lugedes mällu salvestada.
Briti ajaleht «The Times». David Sinclair teeb kaks üldistust: «Kui paljalt muusikat on siin võimalik teatud mööndustega kuulata, siis laulutekstide ja maailmaparandaja hoiakuga on märklauast suure kaarega mööda lastud.»
«Guardian». Caroline Sullivan: «Nüüd sarnaneb Dolores rohkem Eddie Van Haleni kui iseendaga. Mitte juhuslikult pole plaadi produtsendiks valitud Bruce Fairbairn, kes on seda teenust osutanud ka Aerosmith’ile ja Van Halenile. Ta eemaldas enamiku muusikalisest peenetundelisusest ning tegi Marjadest ameerika mallirockarid...
Dolores: ««To The Faithful Departed» moodustab valimiku meeleolusid ja mälestusi inimkogemuse ülistuseks: armastus ja sõprus, suureks saamise ja tuleviku suhtes otsuste tegemise piin. Aga eelkõige on see plaat inimestest, keda meiega enam pole. Ma usun, et surm pole kole, vaid hea, sest sa lähed paremasse paika kui see maailm siin. Need on laulud inimestest, kes lahkusid maa pealt, jättes endast maha häid tegusid. Näiteks John Lennon ja Kurt Cobain, kellelt meil on palju õppida.» (Plaadifirma Island koduleheküljel Internetis.)
Iseteadlikuks hakanud lauljatar nutab lauldes taga vanaisa Joe’d, viitab varalahkunud iiri verd Ameerika president Kennedyle, noogutab lugupidavalt ansamblile plaadilepingu muretsenud Denny Cordelli poole (suri 1995). Sõjale jalgu jäänud lapsed Sarajevos saavad samuti kaastunde osaliseks.
«Vox». Stuart Bailie: «Põhiliselt on plaat sentimentaalne... Kui teile meeldis «Zombie», siis hakkate siin kõlavat lihtsalt põlgama... Puudub irooniameel, ei mingit erinevate tasandite kujundlikkust ega poeesiat... Ajab vihale, sest kunagi oli Cranberries ju tõeliselt paljulubav.»
Kõlavad väljendid «banaal-ne», «idiootlik» jne. Kole, sest muusika polegi nii hull.
Kuulsus lööb pähe ja tuimestab tunded, varustatuna kolme akordi ja Ülima Tõega, asutakse päästma maailma, nagu seda omal proovis ka poosetamisstaadiumi läbiv Sting ning väidetavalt umbes 1988. aasta paiku ka U2. Üldiselt andvat see lootust, et ehk õnnestub Metsamarjadelgi kunagi aru pähe võtta ning lõpetada teesklemine, et popmuusika on salarelv, mille sihitud nooled läbistavad kurjuse südame ning muudavad maailma esimese või siis äärmisel juhul kolmanda kuulamiskorraga heaks. Ehk kokkuvõte kokkuvõttest: liiga tõsiselt võtavad va kriitikud iiri pundi maailmaavastamise kolmandat sammu.
Kuulake rahus!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Möödunud reedel ja laupäeval üritati Tartus taaselustada muusikapäevade traditsiooni. Korral-dajad olid selleks puhuks kohale kutsunud üle poolesaja kodumaise muusikakollektiivi ja reklaamisid üritust tänavuse suurima eesti muusika festivalina.
Esimesel päeval hilines kontserdi algus lauluväljakul peaaegu kaks tundi. Külmunud rahvast ei sulatanud üles ei vana hea Fix ega October Wine. Umma-muudu rütmide järgi said soovijad küll jalalt jalale kõikuda, kuid sooja see ei andnud. Hõredaid rahvahulki hakkas vähehaaval liigutama Sulliwan Unplugged, kelle laulu «Men’s Song», mis on tuttav «Seitsmest vaprast», tervitati päeva esimese korraliku aplausiga.
Kui Kolumbus Kris seadis pille häälde, nõudis hääl rahva seast Vennaskonda. Seepeale väitis laulja Urmas Vare end olevat ilusama kui Trubetsky. Jääboilerisse suhtus kodulinna publik eriti soojalt. Esinemisgraafik oli kolme tunni võrra nihkesse läinud ja välja kuulutatud «After midnight show» mahutas kolme asemel viis esinejat.
Ansamblis Compromise Blue laulsid lisaks Emil Rutikule Rob Hudgins ja Jüri Makarov. Dr Koidu versiooni kohaselt liitus Jüri Makarov bändiga soovist tasuta sisse saada. Tegelikult valis Makarov hoopis Bryan Adamsile soojendusbändi.
Festivali mõnusaim esineja oli konferansjee Peeter Oja ning parim laul algas sõnadega «Koduküla väike maja...», mida kohalviibijad vaimustunult kaasa laulda röökisid. Justamendi varahommikust esinemist oli kuulama-vaatama jäänud vaid poolsada vapraimat.
Laupäeval oli ilm veel külmem, nii et rahvas, keda oli kogunenud umbes sama palju kui eelmisel päeval, kasutas iga võimalust sooja saamiseks. Seekord peeti ajagraafikust suurivaevu lisalugude hinnaga kinni. Kokkutulnuid üllatas Narva bänd Absolut 2 (loe: absoljut dva), kes pidi tuntud olema ka suure idanaabri juures.
Henry Laks Band tegi rahva liigutamiseks meeletuid jõupingutusi, öeldes ette, kuidas nende muusika järgi võib tantsida. The Names sai hakkama ka ilma parasjagu Norras Eurovisiooni lauluvõistlusel viibinud Kaari Sillamaata. Endiste aegade hõngu levitasid Ultima Thule ja Tõnis Mägi. BDÖ esines külma trotsides sportpükstes ja T-särkides. Laulude vahele lasti lindilt venekeelseid ergutushüüdeid.
Terminaatoril ja Vennas-konnal olid omad usinad fännid, kellega liitus ülejäänud külmetav rahvas. Kuumimad mehed ansamblitest Noisy Nation ja Must Q esinesid maksimaalse efekti saavutamiseks üheskoos.
Festival hakkas lõppema rahva lahkumisega öösel kella kolme ajal. Vastupida-vamatel oli võimalik kuulmata Bizarre’i ja Neuron Phase’i.
Täiesti omaette tegevus käis muusikaklubis laululava ruumides. Sinna ainsasse sooja kohta pääsesid vaid kaelakaardi omanikud. Peale selle, et muusikud seal isekeskis seltsielu elada said, tegid mõned neist ka häält. Eriti vali müra kostus esimese korruse saalist, kus teiste seas astusid üles Nyrock City, Cry Baby ja Psychoterror.
Korraldajate sõnul osteti festivalile üle kolme tuhande pileti, kaarte jagati välja rohkem kui tuhat.
Üle pika aja sai Tartu laululaval tüdimuseni muusikat kuulata. Kaheteistkümne-tunnised kontserdid ületasid ka vastupidavaimate taluvuspiirid.
Iga püüe Tartus midagi suuremat korraldada on juba iseenesest kiiduväärt. Aja jooksul hakkab ehk esinemisgraafikki sujuma. Korraldajate teatel muutuvad Tartu muusikapäevad iga-aastaseks traditsiooniks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Superstaari Cheri ema Georgia Holt on avaldanud pikantse saladuse: ta oleks oma kuulsa tütre peaaegu sünnitamata jätnud.
Georgia oli 19-aastane ja kolm kuud rase, kui ta oma abikaasaga tülli läks ja vanemate juurde naases. Cheri vanaema nõudis, et tütar teeks abordi. Georgia läkski sõnakuulelikult arsti juurde, aga muutis viimasel hetkel meelt.
Laulja, keda varem tunti Prince’ina, ja tema värske abikaasa Mayte viimane vägikaikavedu lõppes naise võiduga.
Prince tahtis minna klubisse vaatama oma head sõpra, DJd Junior Vasquezi. Ent Mayte ei olnud nõus autost väljuma, sest klubi olevat temasuguse raseda naise jaoks liiga suitsuvingu täis. Pärast sõnadevahetust andiski Prince alla ja paarike sõitis koju tagasi.
Pulpi liider Jarvis Cocker tunnistati Briti ajalehe «19 Magazine» küsitluse andmetel maailma kõige vähem seksikaks meheks.
Väheatraktiivsete meeste TOP 10sse mahtusid ka Michael Jackson ja endine Take Thati liige Mark Owen.
Tulemuse analüüsijad on arvamusel, et inglise tüdrukud eelistavad turskeid mehi, aga Cocker on ülimalt pikk ja kõhn.
Metallica kavatseb 3. juunil ilmuvat uut plaati «Load» propageerida üsna valimiskampaanialikult.
Ansambel on hankinud hulga veoautosid, mis hakkavad mööda Euroopa suurlinnu ringi sõitma. Veoautodes on suured kõlarid, millest tulvab kogu aeg Metallica uut muusikat.
Metallimuusika pahadest poistest Slayerist ei olnud konkurenti ajakirjanikele, keda nad oma uue albumi promotsioonis Los Angelese Disneylandi viisid.
Üks leheneegritest pani omavoliliselt käima monorelssraudtee. Teine ronis kolme korruse kõrgusele platvormile, röögatas seal täiest kõrist «Slayer!» ja hüppas siis alla purskkaevu. Võmmidele selline käitumine eriti ei meeldinud ja tüüp pidi öö trellide taga veetma.
Perspektiivikas Briti popbänd Moloko on vihane väidete pärast, et nad kõlavad nagu Bristoli trip-hop kooslus Portishead.
Moloko lauljatar Roisin Murphy häält on võrreldud Portisheadi lauljatari Bethi omaga. Murphy sõnul kardab ta, et Portisheadi-võrdlus jälitab ansamblit kogu elu. Molokole pealegi Portishead üldse ei meeldi.
Bluri liidrit Damon Albarnit tüütavad naljamehed, kes panevad kõrtsides iga kord mõne Oasise laulu jukeboxi, kui ta sisse astub.
Albarni sõnul on ta kuulnud, et Oasise bossil Noel Gallagheril on sama häda, tema sisenemise puhul hakkab pubis ilmtingimata kohe kõlama Blur.
Damon on siiski hea abinõu välja mõelnud. Kõigepealt läheb ta kõrtsis jukeboxi juurde ja paneb ise Oasise peale, siis on hea rahulik juua.
Endine Judas Priesti ja Fighti laulja Rob Halford on moodustanud uue bändi nimega Halford.
Räägitakse, et sellise tembuga sai ta hakkama oma määratu ego pärast. Varem pidi Halford ikka teistega arvestama, aga nüüd otsustab kõik ise.
Legendaarne pungimees Billy Bragg ei suutnud oma tagasitulekukontserdil maikuu alguses meelde tuletada vanade laulude sõnu.
38-aastane staar vabandas hiljem fännide ees. Bragg tunnistas, et kõige hullem oli vaadata lava ees seisvat publikut, kes teadsid kõiki sõnu peast ja hüüdsid neid lauljale ette.
Simple Mindsi liider Jim Kerr on leidnud uue armastuse - endast 11 aastat noorema kooliõpetajanna Sharon Kelly.
Kerr (36) ja Kelly (25) tutvusid märtsikuus ühte poksimatshi jälgides. Bändimees lahutas oma eelmisest abikaasast, näitleja Patsy Kensitist tänavu jaanuaris.
Filmis «Surmarelv (Lethal Weapon) 3» säranud Patsyt on viimasel ajal nähtud koos 23-aastase Oasise laulja Liam Gallagheriga.
Endine Who liider Pete Townshend kinnitab, et ei kavatse rahuldada oma põlvkonna igatsust nostalgia järele.
«Mind ümbritseb nii palju vanasid, kes lähevad ja ostavad niikuinii kõike, mida ma välja lasen,» irvitab Townshend.
Mingil määral tundub see silmakirjatsemisena, sest osadel tema projektidel on siiski minevikuhõng päris tugevalt juures. Näiteks kohandab ta teatrilavale Who 1973. aasta rockooperit «Quadrophonia».
Michael Jackson sai Monte Carlos maailmamuusika auhindade jagamisel kaunis leige vastuvõtu osaliseks. Tema esitatud lugu «Earth Song» tervitati üsna hõreda aplausiga. Hiljem tahtis ta kokkuleppeväliselt veel teist korda esineda, aga korraldajad ütlesid ära.
Jacko tegi sama trikki nagu Briti muusikaauhindade jagamisel - mängis Jeesust. Viis auhinda sai ta siiski.
Meesteajakirjas «Penthouse» hakkas ilmuma Montley Crüe trummari Tommy Lee ja teleseriaali «Baywarch» staari Pamela Andersoni seksuaalelu käsitlev fotosari. Pildid pärinevad videokassetilt, mille üks paarikese kodus tegutsenud remondimees pihta pani.
Anderson ja Lee kaebasid «Penthouse’i» kohtusse, ent kohtunik keeldus andmast käsku peatada fotode ilmumine. See olevat pressivabaduse rikkumine. Samuti ei põhjustavat piltide ilmumine mingit moraalset kahju, sest Anderson niikuinii räägib pidevalt pressile oma seksuaalkogemustest.
Elton Johnil on kavas oma villa aeda üles seada üheksa meetri kõrgune ümmargune betoonsammas, mille otsas oleks nupp.
Londoni linnavõimud kardavad siiski, et selline asjandus sarnaneb liiga palju mehe suguelundile ja häirib kuningalossi elanikke.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Nii et nüüd ei pääse Eurovisiooni lauluvõistlusest ei üle ega ümber. Või mis muu sai olla see jõud, mis tõstis aprilli esimesel nädalal Briti tabelisse sisenenud ning sama kuu lõpus korraks esikohalegi sattunud laulu «Ooh Aah...» laulu uuesti kõrgeimaks, lükates kõrvale tulevase üle-euroopalise megahiti «Fastlove». Mandri muusikalispoliitilise tippsündmuse kriitikutest zhürii jättis Ginale kõigest seitsmenda koha, kuid ega kriitikud ju plaate ei osta. Selles mõttes võib Briti staari pidada edukamaks mistahes islandlasest.
George Michaeli «Fastlove» langes niisiis koha võrra ehk loovutas juhtpositsiooni eurovõistluse tegelastele - kas kauaks? Mark Morrisoni «Return Of The Mack» püsib järjekindlalt kolmandal kohal, juba läheb 11. nädal tabeli esikümnes - kindlalt vanim olija praegu.
Eelmisel nädalal sisenenud JX-i laul «There’s Nothing I Won’t Do» osutus eelkäijatest tublimaks ja jäi ka vähemalt teiseks korraks. Lugu on igati korralik, nii kuulatav kui tantsitav (seda viimast Eestis muidugi mitte, liiga keeruline).
Viiendal kohal on samuti üks eelmise nädala uustulnukas, USA-s juba kõvasti ilma teinud The Tony Rich Project. Singlit «Nobody Knows» on müüdud seal juba kõvasti üle miljoni, ja nagu Billboardi singlitabelist näete, müük jätkub.
Suggsi, Louchie Lou ja Michie One’i poolt esitatud «Cecilia» võtab uue nädala vastu kuuendal kohal, seitsmendal on jälle möödunud korral sisenenud Smashing Pumpkins. «Tonight, Tonight» on singel nende viimaselt albumilt «Mellon Collie & The Infinite Sadness».
Jalgpallihullustusega peaks selleks aastaks ühel pool olema, Outhere Brothers’i vaimus valmistatud «Move Move Move» ei valmistu aga lahkuma. Kuid ega ta kedagi ei sega.
Uued laulud leiab seekord esikümne viimastelt kohtadelt. Kõigepealt John Alford, kelle Chaka Demuse või Bitty McLeani vaimus toodetud meloodiline reggae ronis üheksandaks. Enamasti mängitakse singli «Blue Mooniga» poolt.
Black Grape on jätkuks aasta tagasi Briti tabelis käinud «Reverend Black Grape’ile» saanud hakkama parajalt funky looga «Fat Neck». Album «It’s Great When You’re Straight... Yeah» oli saadaval juba siis.