Tee Eestist Kesk-Euroopasse jätab endiselt soovida. Siinkohal pole tegemist mingi mõistulausega, vaid pean silmas teed selle otseses tähenduses - teed Tallinnast Varssavisse. Niisiis on jutt Via Balticast.
Ehkki idee Via Balticast kui normaalsest Põhja- ka Kesk-Euroopat ühendavast magistraalist on juba seitse aastat vana, pole selle teostamiseks suurt midagi tehtud. Endiselt kulub näiteks Tallinnast Varssavisse sõiduks liiga palju aega. Loomulikult on oma osa selles teede kvaliteedil, kuid praegu veel pole see määrav. Suurimad ajaraiskajad on piiripunktid, mida jääb Tallinna ja Varssavi vahele kuus.
Nüüdseks on küll loodetavasti alatiseks minevikku jäänud aeg, mil Leedu-Poola piiri ületamiseks kulus viis päeva, kuid ka praegused kümnetunnised ootamised on liiast. Lisaks piiriametnike mitte alati korrektne käitumine. Siin meenub Leedu piirivalvuri eelmisel suvel Eesti passi nähes öeldud lause: «Estonija - shto eto jeshtsho za gossudarstvo?» («Mis riik see selline on?»)
Ajakirjandusest on jäänud mulje, et suurim Via Baltica eest võitleja on Eesti ning mida lõuna poole, seda leigemaks huvi jääb. Samas on erinevalt oma kirdenaabrist näiteks Poola piiriületuskohad korralikult välja ehitanud ning ka piiriametnike käitumine on Poolal korrektsem kui Leedul. Seega näivad probleemid ehk Via Baltica realiseerumise suurimad takistajad paiknevat Eesti ja Poola vahel.
Oluline tegur on aga siiski aeg, just see, kui ruttu kaup ja reisijad ühest kohast teise pääsevad. Siin aga pole Via Baltical veel millegagi kiidelda. Ja ongi jutt tagasi piiripunktide ja seal kuluva aja juures.
Aega piiripunktides toimuva kordasaamiseks pole aga enam palju. Nii on Põhjamaad välja tulnud juba uue Euroopa tee-trassi ideega, mis suunduks kolmnurgast Kopenhaagen-Oslo-Helsingi Peterburi ja Moskvasse. Ka on taastamisel kunagine Keisrite tee Helsingist Peterburi ehk Eurotee 18, millesse Soome on investeerinud juba üle paarkümne miljoni marga.
Seega tiksub iga tegeliku Via Baltica rajamisel tuulde lastud päev selles suunas, et mingit Via Balticat sellisena nagu seitse aastat unistatud olema ei saagi. Koos sellega jäävad Eesti ja teised Balti riigid ilma põhjast lõunasse ja läände ning vastupidi liikuvast maanteetransiidist, turistidest ja sellega kaasnevast rahast ning võimalikest välisinvesteeringutest.
Et on olemas kaup, mida väljaehitatud Via Baltical vedada, seda kinnitavadki kõige paremini Põhjamaade kavad rajada Venemaad ja Lääne-Euroopat ühendavad uued trassid ning soomlaste kava taastada Keisrite tee. Miks peaks Eesti koos oma lõunanaabritega loobuma võimalusest ise olla selle kauba transiitmaadeks?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kuidagi ei suuda mõista, mis meie valitsusel viga on, et nad oma valimiseelsed lubadused nii kähku unustasid. Jutlustasid hariduse väärtustamise vajalikkusest, aga võimule saades hakkasid hoopis veidralt käituma.
Kummaline on olukord õpetajate palkadega. 1995. a. hilissügisel jõudis valitsus TALOga lõpuks kokkuleppele, et õpetajate palgad tõusevad tagasiulatavalt alates 1. oktoobrist keskmiselt 30%. Detsembris jõudis lubatu pärale, aga rõõmu ei jätkunud kauaks, sest juba 7. veebruaril said koolide direktorid teada, et palgafondi vähendati tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 1996.
Näiteks ligi 1000 õpilase ja 70 õpetajaga koolis vähenes palgafond detsembriga võrreldes keskmiselt 3000 krooni. Seadusega vastuollu minnes pidid koolide direktorid õpetajate palku kärpima, vastasel korral ei jätkuks neil aasta lõpukuudeks enam palgaraha. Valitsus, kes palgafondi vähendas, oma viga ei tunnistanud: haridusministeeriumi kantsler Georg Aher väitis, et väljamakstav palk ei tohi väheneda alla 1995. aasta detsembrikuu taset ning palgataseme peab kindlustama otsene tööandja ehk kooli direktor.
Alles 13. märtsil said koolide direktorid teada, et palgafondi vähendamise põhjuseks on valitsusepoolne õpilaskoha maksumuse vähendamine (üleüldise hinnatõusu juures!). Peen nipp, eks ole? Valitsus ju ei vähendanud õpetajate palka, seda tegid koolijuhid.
Kõige ilmekamalt näitab valitsuse suhtumist õpetajatesse aga see, et esimest korda krooniaja jooksul ei saanud paljud Tartu õpetajad õigeaegselt kätte oma veebruarikuu töötasu: haridusosakonna ülekanderaha arve pidi olema nullis, sest veel 15. märtsiks ei olnud õpetajate isiklikele pangaarvetele raha üle kantud, kuigi palgapäev oli 8. märtsil. Kes ja kui palju peab viivist maksma, seda ei suutnud petetud õpetajad välja selgitada.
Teised Eestimaa väikesed koolid on valitsuse arvates ebavajalikud ning tuleks sulgeda. Kas majanduslikus kitsikuses olevad vallad suudavad käima panna koolibussid, et lapsi mitmekümne kilomeetri taha kooli saata? Kahtlen selles väga. Tõenäolisem on, et lastega pered peavad linna kolima, nii nagu 70. aastatel pärast maakoolide sulgemist. Kui nad aga linnas tööd ja elamispinda ei leia, pole mingi ime, kui lapsed jäävadki koolitamata.
8. märtsi «Õpetajate Leht» kirjutab, et juba praegu on statistikaameti andmetel 5000 last, kes ei õpi! Peamiselt elavad nad Tallinnas, Harju-, Järva- ning Lääne-Virumaal, väikeste maakoolide sulgemisega võib see arv tunduvalt suureneda just Valga- ja Võrumaa arvel, kus valitsus plaanitseb sulgeda ka raudteeliikluse.
Läheneval hariduskongressil on õpetajatel ilmselt paljustki kõnelda. Et see valitsuseni jõuaks, peaks valitsus oma esindaja kohale saatma. Peaminister Vähilgi oleks 22. ja 23. märtsil Viljandisse asja, muidu kirjutab jälle ajalehtedes, et tema valitsus on oma valimiseelsed lubadused kenasti täitnud, kuigi iga õpetaja näeb, et hariduspoliitika on selle viimase aastaga aina vähikäiku teinud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Väikeriigid ja rahvad peavad võitlema selle eest, et ÜRO põhimõtetest tulenevad dokumendid, struktuurid ja riikide praktiline tegevus peavad olema üldised. Ei saa erandeid teha rahvusest, rassist, usutunnistusest, soost jne. tulenevate erinevuste põhjal. Kui juba on võetud omaks rahvaste enesemääramise põhimõte, peab see käima kõigi kohta. Tshetsheenid kaasa arvatud.
Eesti ei tohi juba sellepärast leppida eranditega, et ühel heal päeval võidakse meid endid erandite hulka arvata. Juba praegu on sageli raske meie väliskülalistele selgitada, et eestlased on inimesed ja nende inimõigustega tuleb arvestada. Viimasel ajal kostab hääli, et me Eestis tegeleme liiga palju riigikaitse küsimustega. Mina küll nii ei arva. Me ei ole minevikusündmusi läbigi analüüsinud ja nende suhtes kasvõi mingilegi üksmeelele jõudnud. Must stsenaarium Kui rääkida võimalikust agressioonist Eesti vastu, siis tõenäoliselt üritatakse agressiooni riigi seest. Seetõttu tuleb sisepoliitikas ära hoida teravaid, eriti võimalikku verevalamist põhjustavaid konflikte rahvuslikul pinnal. Küll võidakse teha katset konflikte provotseerida või koguni lavastada mingit «mässu», Siseagressiooni korral on Eestil raske saada mitmesugust välisabi, küll aga võivad «välisabi» paluda mässajad. Et Eesti on rahvusvaheliselt tunnustatud riik, püüab agressor allutada oma tahtele Eesti Vabariigi põhiseaduslikke institutsioone. Niisuguses olukorras muutub eriti vastutusrikkaks nii presidendi kui ka valitsuse ja Riigikogu roll. Oma tahtele allutamist võidakse üritada sisseimbumisega majandusse, pangandusse, ajakirjandusse ja isikuti ka otseselt võimustruktuuridesse. Välise agressori korral on kaitsejõudude ja siseministeeriumi haldusalas olevate struktuuride ja kodanike ülesandeks avaldada agressorile kohest ja aktiivset relvastatud vastupanu, vajaduse korral ka oma algatusel. Eesmärgiks on agressiooni pidurdamine ja fikseerimine, et võimaldada informeerida maailma juhtumist ja abi paluda. Edasi tuleks agressiooni pidurdamine ehk niiöelda tavaline sõda. Arvestades Eesti kaitsejõudude praegust puudulikku relvastust, on meil raske pikaajalist vastupanu osutada. Seejärel tuleks aga hajutatult sisesõja jätkamine nii merel, maal kui linnades. Selle aja peale on siin ammu ametisse pandud ka mingi nukuvalitsus.
Kui nukuvalitsus annab korralduse vastupanu lõpetada, jaguneb rahvas põhiliselt nelja ossa: ühed jätkavad vastupanu, teised toetavad nukuvalitsust, kolmandad põgenevad, neljandad püüavad kuidagi kohaneda olukorraga, ise ellu jääda ja päästa oma perekonda.
Siit küsimus Eesti poliitilistele jõududele ja avalikkusele: kuidas nimetada vastupanu jätkavaid sisse? Kas vabadusvõitlejateks või bandiitideks?
Kevadel 1974 levis maailmas kõmuline uudis: alles siis, 30. märtsil kapituleerus Lubangi saarel (Filipiinid) viimane Teises maailmasõjas osaleja - Jaapani leitnant Onoda. Eestlane August Sabbe alustas relvastatud vabadusvõitleja teed 1940. aastal. See kestis kuni 5. oktoobrini 1978 ja ka siis August Sabbe ei alistunud. Ta rebis end lahti teda arreteerima tulnud okupantide käest, püüdis pääseda piiramisrõngast, ujus haavatuna sadakond meetrit mööda Võhandu jõge ja siis kas uppus või uputas end.
Minu silmis olid metsavennad relvastatud vabadusvõitlejad. Kas ka kõik poliitilised jõud arvavad nii? Kuulen vastuhääli, et mõned metsavennad rikkusid üldisi rahvusvahelisi sõjapidamise norme. Need üksikud ka vastutavad selle eest, sest vastutus on individuaalne. Ja tuvastada saab rikkumist erapooletu kohus.
Parim viis agressiooni ära hoida on aga otsustavalt valmistuda selle tõrjumiseks. Võimalik kallaletungija peab teadma, et relvastatud vastupanu tuleb igal juhul. Eesti peab omalt poolt tegema kõik, et seejuures ei rikutaks üldtunnustatud sõjapidamise reegleid.
Tulenevalt vabariigi põhiseadusest on Eesti iseseisvus ja sõltumatus aegumatu ning võõrandamatu. Kellelgi pole õigust anda korraldust vastupanust loobumiseks või vastupanu lõpetamiseks.
Artikli algusesse
Pole ilus piiluda teise inimese rahakotti, aga kui tegemist riigi, s.t. osaliselt ka minu rahaga, siis võib ehk küll. Lausa peab. Palju on räägitud meie riigimeeste liiga kallitest ja uhketest autodest. Isegi teiste riikide esindajad on üllatunud, nähes, milliste autodega meie tähtsad ja vähemtähtsad tegelased ringi kihutavad.
Nüüd kirjutati ka sellest, kui palju on Riigikogu liikmed autodega ringi sõites raha üle kulutanud. Mõni oli aasta jooksul suutnud seda teha üle mitmekümne tuhande krooni. Ja ei mingit karistust. Suusõnaline noomimine pole neid taltsutanud.
Minu arvates tuleks vastu võtta seadus, mis neid inimesi ohjeldaks. Karistused ülekulutuste eest peaksid olema karmid. Need tuleks ikka oma, mitte maksumaksja rahast kinni maksta. Imestama paneb, et rahvaasemikke ei häiri absoluutselt nende tegude avalikustamine meedias. On ikka endile paksu naha kasvatanud!
Sellise seaduse vastuvõtmine aitaks ehk pisutki kaasa sellele, et meie kõigi raha lõpuks otstarbekamalt kasutama hakataks. Ainult et küsimus on, kas need laristajad ise sellise seaduse vastuvõtmise poolt hääletavad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tallinna Pank kasutab sularaha sissemaksete tegemiseks väära pealdisega maksekorralduse blankette: sularaha sissemaks.
Eesti Entsüklopeedia 6. köite järgi on «maks» selgroogsete organismi suurim kõhuõõneelund - ainevahetus-, kaitse- ja nõristuselund.
«Maks», mitm. «maksud» on juriidiliste ja füüsiliste isikute kohustuslikud maksed, mis rahvatulu osana laekuvad riigile tema ülesannete täitmiseks.
«Makse» on millegi eest sisse- või väljamakstav rahasumma, mis tasutakse vastavalt kokkuleppele rahas või antakse teisele tehinguosalisele toodangu- või kaubakogusena.
Seega oleks õige pealdis: sularaha sissemakse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Juhtub erakordselt harva, et kellegi ettepanek kohe rahva ja valitsejate (mõtlen meie presidenti) poolehoiu leiab. Tegelikult kirjutas eesti keele päeva mõtte algataja Meinhard Laks juba üheksanda kooliaasta õpilasena oma kooli õpilasajakirjas «Tunglakandjad» märtsis 1940 nii: «... Seega on keelel rahva saatuses ütelda suur sõna ja nii on enda keele arendamisel suur tähtsus, sest meie emakeele arenemisega kaunimaks ja kõlavamaks tõuseb selle keele kõnelejate rinnus rahvuslik iseteadvus ja uhkus, tõuseb eesti rahva usk enda tulevikku ja olemasolusse, kasvab ja saab selgeks teadmine, et ei kaota meie oma vaimset iseseisvust, kui karistel põhja risttuulte rannul jääb eestlane tõsiseks eestlaseks, rinnus püha rahvustunne, eesti meel ja suus kaunis, helisev eesti keel.»
Tartu Ülikooli aulas peetud ettekandes ei vaidlusta Ain Kaalep selle päeva vajalikkust, kuid leiab, et sobivam oleks seda pühitseda J. V. Veski sünnipäeval. Kahtlemata on Veski jõudnud eesti keele heaks palju rohkem ära teha kui K. J. Peterson. On aga nimelt vaja, et see päev langeks kooliaja sisse, mistõttu juunikuu lõpp ei sobiks sugugi. Just nimelt õppijad ja õpetajad on need, kes selle päeva vajadust mõistavad ja selle sisu rahva sekka kannaksid.
Nimetada 14. märts vaimsuse päevaks. Kas rahvas võtaks selle omaks? 1. september on ammu tarkuse päevaks soovitatud, aga rahvale on ja jääb see ikka koolimineku päevaks.
Nimetada 14. märts lihtsalt noorte inimeste päevaks. Ei ole vist vaja kuigi palju fantaasiat, et kujutleda, mismoodi noored inimesed niisuguse nimega päeva pühitsema hakkaksid.
Me vajame just nimelt üht tõsist eesti keele päeva, nii nagu sellest kohe kinni haarati Tallinnas, Tartus, Viljandis, Kadrinas ja kindlasti veel väga paljudes linnades ja koolides. Eriti meeldiv oli lugeda, et sellel päeval jagati auhindu emakeele olümpiaadi võitjatele.
Pole vist tähtsuseta märkida, et eesti keele päeva mõte tuli Ida-Virumaalt. Tahtmatult toob see suhu sõnad: veel pole kadunud kõik!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lugesin ajalehest, et rahandusministeerium ei ole üle kandnud õpetajate palgaraha põhjusel, et riigi eelarvesse on laekunud raha arvestatust vähem.
Ma ei ole ise küll koolmeister, kuid selline käitumine tundub olevat küll liig mis liig. Miks just õpetajad? Miks ei võiks kellegi teise arvel kokku hoida, näiteks nende, kelle palk ulatub kümne tuhandeni, kuid kes kurdavad, et sellest rahast lastele puuviljade ostmiseks ei jätku.
Varsti polegi midagi imestada, kui teatatakse, et raha pole vajalikul hulgal laekunud, seetõttu ei saa kuidagi pensione välja maksta. Ja taas loodetakse rahva mõistvale suhtumisele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti-sisese reisironginduse allakäik algas minu meelest kaheksakümnendate aastate teisel poolel. Enne seda «kapsaussid» küll nii tühjalt ei loksunud. Siis aga hakati pikka aega muutumatuna püsinud rongiaegu alatasa muutma ja reise käigust ära jätma. Kui läksidki rongi tuleku ajaks jaama, jäi rong pahatihti kuni paarkümmend minutit hiljaks, vahel ei tulnud hoopis. Vanematele inimestele meenus, et tsaariajal võis uuri rongi järgi õigeks panna. Ka venisid seisakud teel pikkadeks, tsaariajal sõitis rong Tallinnast Tartusse kiiremini kui mõni rong nüüd. Arvan, et tollal lõigi rahvas rongile käega ja hakkas rohkem busse kasutama.
Eesti Raudtee peaks ennast paremini reklaamima. Rongiajad võiksid olla nähtaval kauplustes, teadetetahvlitel, maakonnalehtedes, need peaksid olema ühildatud bussiaegadega. Küllap siis ka sõitjaid tekiks. Rongid läbivad nii mõnegi vahemaa otsemini ja kiiremini kui bussid, neis on mugavam lapsevankris imikut vedada, on muidki eeliseid. Arusaamatu, kuhu kadus Tallinna - Pärnu - Mõisaküla - Riia kiirrong, mis sõitis Riiga ometi palju lühemat teed ja rutem kui Minski rong.
Huvitav on kuulda arutlusi, kus ei minister ega Riigikogu liikmed ei tea täpselt, kas 800 meetri pikkuse raudteelõigu ehitus maksab viis või kakskümmend miljonit krooni. Olevat tehtud mingid arvutused, aga tundub, et keegi pole neid näinud. Võibolla läks selleks eraldatud raha hoopis tollipunkti ehituseks?! Ja seda räägitakse Riigikogus! Kui nii «asjatundlikud» mehed jutustavad raudtee tarbetusest ja kaotamise vajadusest, on neid raske uskuda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Uue korra järgi tuleb eluasemetoetuse taotlemisel sissetuleku allikana ära näidata ka lastetoetused. Mida rohkem lapsi peres, seda suurem on sissetulek. Kui siiani kompenseeriti meie perel eluase täies ulatuses, siis nüüd seda enam ei tehta. Tekib olukord - kas osta lastetoetuse eest lastele toitu või maksta kinni eluasemekulud. Arvan, et enamik lapsevanemaid eelistab osta toitu.
Kui arvestada lasterahalt maha eluasemekulud ja elekter, jääb meil pereliikme kohta alles 91,35 krooni. Juba on niigi palju üüri- ja küttevõlglasi ning selle absurdse määrusega tekib neid veelgi rohkem. Kas meil ollakse tõesti nii lastevaenulikud?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kiri toimetajale
M. KIKKAS, Pärnu
ANDRI IVIN, Tallinn
HILJA KULL, pensionil pedagoog, Tartu
K. LAASIK, Tartu
KALEVI KVELL, Järvamaa
KRISTA VILLEM, viie lapse ema, Abja-Paluoja
lehekülje algusesse , esileheküljele