Artur Sirk – mees, kes kõneles end rahva südamesse
Tallinna Keskvanglast välismaale põgenenud vabadussõjalaste liikumise juhtkuju surmal lasub ka 63 aastat hiljem saladuseloor

Ago Pajur
Tartu Ülikooli ajalooõppejõud

Täna möödub 100 aastat Eesti poliitikamaastiku kõigi aegade ühe vastuolulisema ja karismaatilisema tegelase, vabadussõjalaste liikumise juhtfiguuri Artur Sirgu (12vkj /25 ukj. 09. 1900 - 02. 08. 1937) sünnist.

Endise rindemehena oli Artur Sirk algusest peale seotud vabadussõjalaste organisatsiooniga, mis tekkis esmalt apoliitilise ühendusena. Juba 1926 valiti ta Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu aseesimeheks, 1930 aga üleriigilise Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL) juhatuse liikmeks. Veel aasta hiljem tõusis Sirk juhatuse abiesimeheks, kujunedes erukindral Andres Larka varjus vabadussõjalaste tegelikuks hingestajaks ja juhiks. Samal ajal muutus EVKL sõjaveteranide organisatsioonist poliitiliseks liikumiseks. Muudatuse taga oli ülemaailmne majanduskriis, mis tõi kaasa elatustaseme järsu halvenemise ning pani inimesed süüdlasi otsima. Teatud poliitilised ringkonnad kasutasid olukorda oma huvides, kuulutades hädade peasüüdlaseks erakondade paljususe ja Riigikogu domineerimise ning nõudes põhiseaduse muutmist ja «kõva käega» presidendi ametisse seadmist. Võitlusse põhiseaduse parandamise eest lülitusid ka vabadussõjalased.

Kõnemehetalent

Aastad 1931-33 olid vabadussõjalastele ja Artur Sirgule tegevusrohked. Kümned meeleavaldused, sajad kihutuskoosolekud, tuhanded nõupidamised, üha uued ajaleheartiklid ja lendlehed. Näis, et see aastatelt veel noor mees suudab olla korraga mitmes kohas ning lahendada mitut probleemi - tema energia oli ammendamatu. Rahva hulgas muutus ta ülipopulaarseks just tänu kõnemeheoskustele. Kogu vabadussõjalaste propaganda, mille hälli juures Artur Sirk seisis, erines silmapaistvalt seninähtust. Jõulisus, emotsionaalsus ja kaasakiskuvus olid ühendatud intellektuaalsuse ja korrektsusega. Esinemismaneeris säilisid hoogsus ja rahvapärasus, kuid heideti kõrvale sellega pahatihti kaasnev vulgaarsus.

Seejuures ei maksa arvata, nagu olnuks vabadussõjalaste kihutustöö vaba demagoogiast - pigem vastupidi, sest see oli rajatud seniste vigade kriitikale, olemasoleva süsteemi destruktiivsele hävitamisele. Samas puudus propagandas positiivne programm või oli vähemalt segane.

Suured võidud

Need aastad olid Sirgule suurte võitude aastad. Vabadussõjalaste seisukohad leidsid üha enam pooldajaid, EVKL muutus suurima liikmeskonnaga poliitiliseks organisatsiooniks, rahvahääletustel kukutati läbi Riigikogu poolt väljatöötatud uue põhiseaduse eelnõud ning referendumile viidi omapoolne konstitutsiooniprojekt. Artur Sirgu kõned «läksid hästi peale», kuulajad said tema mõtetest aru ja võtsid need omaks. Laiades hulkades hakati temas nägema Eesti riigi ja rahva tulevast juhti. Ka Sirk ise võttis säärase hoiaku omaks, kuid ei sattunud eufooriasse, vaid säilitas kaine mõistuse ja kriitilise meele.

Mõistagi ei puudunud vabadussõjalastel veendunud vastased, kes süüdistasid neid autoritaarsuses, juhikultuses, fashismimeelsuses ja diktatuuripüüetes, kuid alanud võidukäiku ei suutnud peatada miski. Hävitavaks ei kujunenud isegi 1933. aasta augustis Jaan Tõnissoni valitsuse poolt kehtestatud kaitseseisukord. Sama aasta oktoobris saavutasid vabadussõjalased hiilgava võidu kolmandal rahvahääletusel, kus rahva enamus hääletas vabadussõjalaste põhiseaduse poolt. Tõnissoni valitsus astus löödult tagasi, kaitseseisukord tühistati ning vabadussõjalased nautisid suurimat populaarsust, mis ühelegi poliitilisele organisatsioonile Eestis iialgi osaks saanud.

Riigipöörde eel

«Oktoobrivõidu» järgselt otsustasid vabadussõjalased jätkata poliitilise jõuna ning esitada omapoolsed kandidaadid tulevastele Riigikogu valimistele. Taas oli Artur Sirk võitluse esiridades - ta oli liidu keskjuhatuse aseesimees, nõukogu aseesimees, peastaabi ja selle propagandaosakonna ülem, ülemaalise valimisaktsiooni üldjuht, Tallinna osakonna esimees. Tema õlule langes suurem osa organiseerimistöö koormast ja vastutusest.

Teravas valimiseelses võitluses saabus 12. märts 1934, mil salasobingu sõlminud Konstantin Päts ja Johan Laidoner teostasid sõjaväelise riigipöörde, kehtestasid kaitseseisukorra, keelustasid vabadussõjalaste tegevuse ning lasksid arreteerida kõik EVL liidrid. Artur Sirgu taga sulgusid vanglauksed 244-päevaks.

Sensatsiooniline põgenemine ja saladuslik surm

Pühapäeval, 11. novembril 1934 kella 16 paiku pärastlõunal veeres Tallinna Keskvangla (Patarei) peaväravasse sõiduauto, mille ilmumisele ei pööranud keegi erilist tähelepanu. Selleks polnud ka põhjust - Eesti Sing-Singist hüütud vanglast ei olnud selle olemasolu 14 aasta jooksul keegi põgenenud. Nüüd see traditsioon aga purunes. Väravad avanesid ning vanglaõuel jalutuskäiku teinud vahialune jooksis valvuri saatel auto juurde. Mõlemad mehed istusid masinasse, see võttis kiiesti paigalt ning sulas hetkega kokku tiheneva hämarusega.

Hoop herilasepessa

Vahialuse põgenemine mõjus toonastele riigivõimudele nagu jalahoop herilasepesale. Politseiaparaat aeti jalule, valve alla võeti raudteejaamad ning bussi- ja taksopeatused. Teedele ilmusid tugevdatud patrullid, politsei silmis kahtlastes korterites teostati läbiotsimisi, alarmeeriti piirivalve. Sellele vaatamata jäi põgenik tabamata ning see seik häiris tugevasti «vaikiva ajastu» võimumehi. Nende ärevus ja mure oli igati põhjendatud - põgenikuks oli Eesti poliitilise elu üks populaarsemaid ja jõulisemaid isiksusi, 12. märtsi pöörde järel repressioonide ohvriks langenud vabadussõjalaste üldtunnustatud juht Artur Sirk.

Konspiratsioon keskvanglas

Salajased ettevalmistused Sirgu vabastamiseks olid alanud juba suvel. Et enamik vabadussõjalaste juhte oli trellide taga, siis haaras juhtohjad Sirgu klassivend ja sõjakaaslane Asunike Koondise peasekretär Ilmar Raamot. Vabadusse jäänud vabadussõjalastelt saadi parool, mille abil Keskvangla asedirektor Evald Viikman lõi arreteerituga esmase kontakti. Seejärel töötasid mitmed mehed reservkapten Hans Parise juhtimisel pikemat aega põgenemisplaanide kallal. Oma kavade realiseerimiseks värvati vandenõusse keskvangla valvur Johannes Küttim, kes tundis Sirku juba Vabadussõja päevist. Just Küttim oli mees, kes avas Sirgule vanglaväravad.

Vanglaväravas oodanud üüritakso roolis istus endine sõjaväelendur Nikolai Tuiman, kes viis Sirgu ja Küttimi Jakobsoni ja Vilmsi tänava nurgale. Seal istus Küttim ümber Hans Parise juhitud autosse ning pääses peatselt laevaga üle lahe Soome. Sirgu põgenemisteekond kujunes aga märksa aeganõudvamaks, keerulisemaks ja ohtlikumaks.

Õhutee katkes

Algne kava oli küll lihtne - ehitusettevõtjast insener Max Edenberg pidi toimetama põgeniku Perila asundusse, kus teda ootasid tuntud lendurid Ulrich Bracshe ja Heinz Ungern-Sternberg oma õhusõidukiga. Paraku tekkisid politseil lendurite suhtes tõsised kahtlused (mehed olid varem Soome toimetanud tagaotsitava vabadussõjalase Paul Telg'i) ning mõlemad arreteeriti. Seega muutus õhuteel Soome pääsemine võimatuks ning hulljulgest põgenemisest sai kavalust ja vastupidavust nõudev peitusemäng.

Mõned päevad varjas Sirk end omal käel Tallinna lähistel, seejärel sai ta uuesti kontakti insener Edenbergiga, kes leidis sobiva konspiratiivkorteri Kivimäel laevakapten Voldemar Oit'i valdustes. Samal ajal käis kibekiire töö uue põgenemistee leidmiseks. Areenile astus taas lendur Tuiman, toimetades Sirgu üüriautol Tallinnast Tartu kaudu Valka. Kohalikud vabadussõjalased kindlustasid takistusteta piiriületuse ning Lätis võttis põgeniku oma hoolde Riia suurärimees Nikolai Falk. Sirk peatus 6-7 päeva Riias Falki korteris, seejärel õnnestus ärimehel üürida Ventspilsist puksiir Elisabet, mis viis Sirgu 4. detsembril Soome.

Desinformatsioonikampaania

Seega kujunes aplombikalt alanud põgenemine kaunis keeruliste seikluste jadaks, mis võinuks lõppeda ka hoopis teisiti. Lõpliku edu tagas mitte põgenemise organiseerijate asjatundlikkus, samuti mitte politseivõimude saamatus, vaid edukas desinformatsioonikampaania, mille käigus nii Eesti kui Soome politsei sai pidevalt teateid, nagu saabunuks Sirk kohe pärast põgenemist Soome.

Lõpuks tõepoolest Soome jõudnud Sirk palus poliitilist varjupaika ning seda talle ka võimaldati. Kuni 8. detsembrini 1935 elas Sirk Helsingi lähistel Loviisa alevikus, kuid pärast vabadussõjalaste riigipöördekava avastamist pidi ta Soomest lahkuma, rännates läbi mitmed Euroopa riigid. 31. juulil 1937 kella 23 paiku leidis Luksemburgi vürstiriigi Echternachi linnakese pansionaadi «Johann Wengler» perenaine mõne aja eest tema juurde elama asunud välismaalase raskelt vigastatuna oma numbritoa akende alt hoovist. Kostilise elu päästmine polnud arstide võimuses ning 2. augusti esimestel tundidel (kell 3.45) suri Artur Sirk sama linna haiglas. Ametliku teadaande kohaselt lõpetas 36-aastane Artur Sirk oma elu enesetapuga pansionaadi aknast välja hüpates - väidetavaks ajendiks elutüdimus. Samal ajal aga ringlesid visalt kuuldused, nagu oleks tema surmale kaasa aidanud Poliitilise Politsei agendid. Põhjusena on nähtud valitsusringkondade kartust Artur Sirgu võimaliku kodumaale naasmise ees. Kuid seda versiooni pole kunagi suudetud tõestada.

Kuidas hinnata poliitik Artur Sirku?

Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee

Kas Artur Sirgu lühkeseks jäänud roll Eesti poliitikalaval oli positiivse või negatiivse kangelase oma? Tartu ülikooli dotsent Andres Kasekamp arvab, et kõige täpsema kujundi selle rolli iseloomustamiseks on leindud ajaloolane Rein Marandi, kes pani oma vapsi-uurimuse pealkirjaks «Must-valge lipu all». Mustvalget värvi oli vapside lipp ning ka nende roll Eesti ajaloos sisaldas nii musti kui ka valgeid varjundeid.

«Kokkuvõttes oli Sirgu tegevuses Eesti riigi ja rahva arengule siiski rohkem halba kui positiivset,» ütleb Kasekamp. Esialgu suutsid Sirk ja tema kaasvõitlejad tuua Eesti ühiskonda teatavat positiivset energiat ja idealismi, kuid poliitilise mängu teravnedes väljus protsess lõpuks ka Sirgu enda kontrolli alt. «Sirgu võimuiha ja tema erakonna teravate avalduste tõttu pingestus Eesti poliitiline olukord 1930. aastate algul sedavõrd, et Päts ja Laidoner said viia läbi riigipöörde, mis kägistas Eesti demokraatia.»

Fashistid või mitte?

Oma raamatus «The Radical Right in Interwar Estonia» tõdeb Kasekamp, et ehkki vapsid jagasid mitmeid fashistlikele liikumistele omaseid eesmärke ja sihte (rahvusühtsus, ühiskonna vajaduste prioriteet üksikisiku õiguste ees, naise roll eelkõige koduhoidjana ning isamaale laste kasvatajana, metafüüsiline idealsim ja vitalism, noorusekultus jne), ei kujutanud nad endast siiski stiilipuhast fashistlikku liikumist. Peamiste iseärasustena toob Kasekamp välja vapside soovimatuse ühiskonda täiel määral ümber korraldada ning selle, et hoolimata nende organisatsiooni militaarsest struktuurist, sümboolikast ja retoorikast ei kutsunud vapsid üles poliitilisele vägivallale (ning tõepoolest seda ka ei kasutanud). Samuti ei rõhutanud vapsid oma rahvusühtsuse-ihaluses rassipuhtuse elementi.

«Vabadussõjalased ülistasid noorust, rõhusid põlvkondade konfliktile ning samastasid end siiralt noorema põlvkonnaga, kelle tõusu blokeeris riigis väljakujunenud status quo,» kirjutab Kasekamp. Vabadussõjalased olid sarnaselt Sirgule noored mehed, kes ei leidnud Eestis ühiskonnas endale väärikat kohta, sest riigi Vabadussõja-aegsed juhid nagu Päts ja Laidoner olid riigitüürile pääsenud küllaltki noorelt ega kavatsenudki sealt lahkuda.

«Siin ma tõmbaksin paralleeli isegi tänapäevase olukorraga,» ütles Kasekamp Postimehele. «Ka praeguse Eesti juhtivad poliitikud ja ametnikud on väga noored mehed, kes jäävad oma kohtadele ilmselt pikaks ajaks. Järgmine põlvkond, kes on saanud võibolla parema hariduse, ei pääse löögile ning nende olukord võib kümne aasta pärast olla üsnagi fustreeriv.»

Sirgu surm

Andres Kasekamp ei usu Sirgu mõrvamist ega ka mitte enesetappu. Tema ja Rein Marandi on teineteisest sõltumatult jõudnud järeldusele, et surmapõhjusi tuleb otsida mujalt.

«Mees hüppas või visati alla aknast, mis asus ainult 8 meetri kõrgusel. Ma usun, et nii enesetapu sooritaja kui ka mõrvar valiks oma teoks mingi muu, kindlama koha,» leiab ta.

Luksemburgi politsei aruanne ja arstlik hinnang näitavad, et Sirk maandus jalgadele, kuid kukkus siis ettepoole, põrutades oma põlvi ja laupa. Viimane vigastus tingiski surma. Kasekamp arvab, et Sirk hüppas aknast alla ise, kuid mitte enesetapmiseks, vaid kellegi eest põgenemiseks. «Sirgul esinesid sel perioodil psüühilised häireid ning ta võis ka lihtsalt ette kujutada, et keegi tuleb teda tapma, ja selle kujuteldava mõrvari eest põgenedagi,» ütleb ajaloolane.

Kasekampi sõnul polnud Pätsi režiimil erilist motiivi Sirgu mõrvamiseks, sest pärast 1935. aasta 8. detsembri riigipöördekatset oli Eesti avalik arvamus pöördunud kindlalt vapside vastu ning Sirk polnud Eesti valitsusele enam ohtlik. Teiseks, leiab Kasekamp, oli Pätsi režiim küll diktatuur, kuid poliitilised mõrvad ei kuulunud siiski selle vahendite hulka.

Sirgust saanuks Haider?

Päts õigustas riigipööret vajadusega vältida vapside võimuletulekut ning vapsid süüdistasid Pätsi, et see vääras nende demokraatliku tee võimule. Andres Kasekamp on seisukohal, et tegelikult poleks vapsidel õnnestunud saada parlamendis piisavalt palju kohti, et moodustada ainuvalitsus, ning ka nende presidendikandidaat Andres Larka ei oleks tõenäoliselt presidendivalimisi võitnud.

«Riigikogus oleksid vapsid pidanud astuma kellegagi koalitsiooni, diktatuuriohtu poleks olnud. Tulemuseks oleks olnud midagi sarnast praegusele Austriale - radikaalsete loosungitega võimule tulnud partei peab reaalset võimu teostades oma seisukohti pehmendama, laskuma kompromissidesse ning kokkuvõttes kaotab oma populaarsust,» ütleb Kasekamp.

Vapside presidendikandidaat Larkaga aga oleks võinud minna nii, nagu 1992. aastal juhtus Arnold Rüütliga - ehkki mees oli rahva seas kõige populaarsem kandidaat, ei oleks ta tõenäoliselt kogunud esimese valimisvooru võitmiseks vajalikku üle 50% häältest ning teises valimisvoorus oleksid teiste kandidaatide toetajad tema vastu ühinenud.

Sirgu roll

Paljuski just tänu Sirgu karismaatilisele isiksusele tõusid vapsid enneolematult populaarseks liikumiseks. Sirku seadsid oma eeskujuks ka Soome ja Läti paremäärmuslased. Vapside tõusulaine mängis olulist osa Eesti riigi vajumisel diktatuurisohu, kuid samas ei saa ka kogu süüd juhtunus Sirgu kaela ajada, märgib Kasekamp. «Päts kasutas vapside liikumise ära ettekäändena demokraatia mahasurumisel,» ütleb ta. «Laidoner ja Päts arvasid, et Eesti Vabariik on nende loodud laps ning et neil on Jumalast antud õigus seda valitseda. Nad uskusid siiralt, et ainult nemad oskavad riiki juhtida - kuid korraga ilmusid ei-tea-kust mingid upsakad noormehed, kes tahtsid riiki nende käest ära võtta.»