sisukord

Kaheksakümnendate lõpu säravast punk- ja new wave ansamblist Velikije Luki eraldunud Imre Orro alias Jim Arrow võttis kaasa trummari ja kutsus bassi mängima sõbra ning asus oma rida ajama. Esimene avalikkuse ette jõudnud lugu «Steeltown Puppets» raksatas läbi eetrite nagu vikerkaar pikse ajal. Kahjuks olid vaid vähesed inimesed siinmail kuulnud Stone Roses’t, Pastels’it, vanemat Inspiral Carpets’it, ning britilik progressiivsemat sorti kitarrirock suri eesti kuulaja kõrvus. Bänd hääbus umbes 1995.

Imre Orro: «Väljavaated uuesti kokku tulla on kesised. Enda vormi ajamiseks ei piisa saada [esinemise eest] 500 krooni nägu. Asi polegi rahas, aga üheks taasesinemiseks peab kuskil tasulises ruumis kaks nädalat proovi tegema, siis tassima kola ja tööd on metsikult. Tegelikult tahaks uuesti bändi kokku panna, sest on mõned uued lood, mida võiks linti teha.»

Leho Verk: «Me pole ametlikult laiali läinud, aga pole, kus mängida ega publikut. Algul tundusime rahvale läänelik ja kihvt, aga südames ei ole eesti inimesed üldiselt vist kunagi sellise muusikaga kaasa läinud. Viimati esinesime ilma reklaamita poolteist aastat tagasi oma kümnendal sünnipäeval Von Krahlis, kõik toimis ja mõnesajaline publik jäi rahule. Kui keegi korraldab mingi rockifestivali, ja ma ei mõtle Pühajärve Beach Party’t, ja maksab meile vähesegi vaeva kinni, oleme nõus uuesti esinema, aga kaks korda aastas mängimiseks pole mõtet bänditegemiseks aega ja raha raisata.»

Imre Orro (vanus 43) - laul, kitarr; (praegu) HNG reklaamitrükkal

Leho Verk (32) - bass; raadio Sky Pluss programmidirektor

Kristjan Mäeots (30) - trummid; ansambli Vennaskond trummar, ERSO löökriistamängija

Vanemõde

1985 pooldus Turist Vanemõeks ja Singer Vingeriks. Esimesed olid rohkem keevitajad ja punkarid, teised tegid rohkem kunsti ja nende neurorock oli tookord pigem võrreldav Talking Heads’iga. Kuna ei publik ega mehed ise taha Singer Vingerit kuidagi kadunuks lugeda, pöörame tähelepanu Vanemõele - aga see on palju raskem, sest nende koosseis vaheldus tihti ja mõnikord esines kontserdil see, kel parasjagu aega oli. Nimetame olulisemad liikmed läbi aegade, kuna mõnda liiget ei mäleta suurt keegi (neile endalegi ehk ei meenu, et nad Vanemões mänginud on).

Hendrik Sal-Saller: «Vanemõde oli vahepeal selline bänd, et kel aega oli, see mängis. Kõrgaeg oli ikka kaheksakümnendail. Mind võeti sinna umbes 1986 asendusliikmeks, sest Jekabs (Jaak Arro) tahtis rohkem kunstile pühenduda. Bändi teine kõrglaine oli 1988-1989, aga siis hakkasime üle piiri hüppama, mina Soome, Kersta ja Liinev Rootsi.»

Hendrik Sal-Saller (34) - laul, kitarr; ansambli Smilers laulja, kitarrist ja laululooja

Jaak Arro (42) - laul; kunstnik

Andres Aak (31) - kitarr; kitarrist, Aak & Oja, The Names, Camille’i taustabänd jm

Veljo Vingissar (42) - kitarr; Smilersi taustalaulja, shõumees, Eesti Loto haldustalituse osakonna juhataja asetäitja

Ivar Liinev (31) - kitarr; Rootsis ärimees

Jüri Roosa (34) - bass; kunstnik, The Names’i basskitarrist

Margus Alviste (31) - bass; krishnaiit, ärimees

Urmas Kerstenbeck (39) - trummid; DJ Rootsis

Proov 583

Ansambel saavutas kaheksakümnendate esimesel poolel populaarsuse kaveritega, aga leidis hiljem ka isikupärasema stiili, kui nii võib nimetada europopdiscorocki Europe’i ja Katrina & The Waves’i piirimailt. Niisuguse tulemuse saab võibolla siis, kui pillimehed on hingelt intellektuaal- või hevirokkarid, aga mängivad muusikat, mis ka kultuurimajades tantsule kutsuks. Üheksakümnendate hakul muutus P3-ks, ühtlasi rokilikumaks.

Jüri Mazurcak: «Laubrel olid omad ambitsioonid, teda inspireeris üks teine Eesti bänd - Linnu Tee, mille osa liikmeid kattus Proov 583 omadega. Ja Patte oli suur Yes’i ja Genesis’e fänn. Nii et ühest küljest intellektuaalrocki sugemed, teisalt eesti süldi sugemed, väga omapärane. Praegu puuduks sellisel muusikal nišš, me võiks ju paar kontserti anda, aga vaevalt see rentaabel oleks.»

Thea Paluoja - laul; Rapla muusikakooli laulmisõpetaja

Indrek Patte - laul; Linnahalli stuudio helirežissöör

Endel Jõgi (38) - kitarr; tegeleb Austraalias kaunite kunstide ja kristlusega

Margus Kliimask - bass; arvutispetsialist

Lauri Laubre - klahvpillid; IS Music Groupi juht

Jüri Mazurcak (38) - trummid; 2 Quick Start Productionsi trummar

Tarvi Jaago - trummid; kodukeemia müügimees, mängib vahel eri projektides erinevaid pille

Pantokrator

Progerock segatud Eesti rahvamuusika elementidega nii, et folgist oli asi kaugel ja bändi progressiivseid saunde peeti siinmail algul pelgalt tudengite veiderdamiseks. Algas kõik hoopis pungist (Propaan), aga tuli ka kaks rockooperit.

Pantokratoril oli haruldasi ja tänapäeval naiivselt kõlavaid põhimõtteid: tantsuks ei mängi, esinemise eest raha ei võta.

Lauri Saatpalu: «Mina läksin Pantokratorisse aastal 1987, pärast sõjaväge, põhimõtteliselt oli seal bändis A ja O Sakkov. Aga temast sai suur delovoi, ta korraldas levimuusikapäevi ja muud ja bänd hääbus 1993. Seejärel tuli kapitalism. Kui vanasti ei toonud bänd sittagi sisse, siis ta ei viinud välja ka. Aga nüüd hakkas raha välja viima. Meil ilmus äsja hauaplaat, aga uuesti kokkutulekus ei näe ma mingit mõtet, pole huvi minevikus sobrada.»

Erik Sakkov: «1981. aastal tulime kokku, tegime punki. 1983 oli esimene kontsert Pantokratorina. Esimesed kaks aastat kulus sellele, et saaks aru, mispidi pill kätte võtta. Duurid leiutasime ise. Hiljem hakkasin vedama folkrocki liini, olen juurtest saam. Oma stiil oli Lauril, Söödil jt. Olime nii hullud mehed, et tegime kontseptsiooniplaadi, kus lugudel vahesid pole, kogu vinüül on ühtlane rida ja seetõttu ei saadud seda raadios mängida.»

Lauri Saatpalu - laul; ansambli Dagö solist, Kuku raadio reklaamidirektor

Anne Türnpu - laul; vabakutseline lavastaja

Erik Sakkov - klahvpillid; Tallinna Sadama turundusdirektor

Mait Karm - kitarr; Vanemuise foonika juhataja

Andres Moro - kitarr; pillimeister

Kalle Vilpuu - kitarr; kitarrist Ultima Thules jm

Jaan Sööt - kitarr; mitmekülgne muusik, Jääboiler jm

Kaido Soobik - bass; basskitarrist Justamendis jm

Aivar Otsing - bass; arvutiäri

Romet Pott - viiul; ansambli Super Slinky kitarrist

Tõnu Raadik - viiul; muusik ja näitleja

Peeter Jõgioja - trummid; Tartu kõrtsi Krooks juhataja

Roland Puusepp - trummid; Saxappeal Bandi, Koidu jpt gruppide-projektide trummar

Priit Karm - trummid; Tartu Lasteteatri näitleja

Velikije Luki

Bänd alustas 1982, kümnendi keskel ja teisel poolel olid nad Eesti tähelepanuväärsemaid punkbände J.M.K.E. ja Vennaskonna kõrval ning üks rokkivamaid gruppe Eesti muusikas üldse. Bändi pöörane liider Munk ehk Ivo Uukkivi ajendas lava ees pogotama muudki kui pungid. Praegu võib tagantjärele targutada, et kui Eesti bändidest tollal üldse keegi, siis nemad oleksid võinud küll Läänes läbi lüüa, aga üle piiri ju siuksed tüübid ei pääsenud. On kokku tulnud korduvalt ka üheksakümnendate teisel poolel, esitades festivalidel vanu lugusid ja tähistades bändi sünnipäevi.

Ivo Uukkivi: «Pole nagu laiali läinud, aga koos ka ei käi. Viimane aktiivse koosseisu kontsert oli 1990 vist. Edaspidi mängisime paariaastaste vahedega. Viimati vist 1998 või 1999. 2002 on 20. aasta, siis võibolla teeme midagi. Bänd oli loomulikult maailma parim. Samas ei tea ka midagi nii jubedat. Kindlasti mängime veel, aga selleks peab kokku tulema ja proovi tegema ja see on väga keeruline.»

Ivo Uukkivi (34) - laul; Tallinna Draamateatri näitleja

Imre Orro (43) - kitarr; HNG reklaamitrükkal

Villu Tamme (36) - kitarr, laul; ansambli J.M.K.E. liider, ristsõnameister

Toomas Penu (35) - kitarr; ansambli Zorbas kitarrist

Ivar Kont (33) - kitarr; turvamees

Allan Vainola (35) - kitarr; helilooja, ansambli Vennaskond kitarrist, mootorrataste restaureerija

Raivo Pilt (34) - bass; elektrik

Kristjan Mäeots (30) - trummid; ERSO löökriistamängija, Vennaskonna trummar

Rainis Kingu (35) - trummid; viimati kodune ja tegi juhutöid

Kuldar Hansdin (35) - kitarr; lendur

Peep Männil (35) - trummid; talunik

Raik Kuusemets (37) - trummid; Eesti kaitsevägi

Metro Luminal

Ansambel sai tuntuks üheksakümnendail, aga teatud ringkonnis oli ta kultusbänd juba eelneva kümnendi lõpupoole. Koguneti 1986 nime all Ükskõik, mis aasta pärast Metro Luminali vastu vahetus. Üheksakümnendail sai popiks mõnigi vana lugu ja ka uued, millega tõmmati enda poole uus publik, kes arvas Luminali olevat uue artisti. Bändi romantilist, käestlibisevat ja sügavalt sisetunnetuslikku rockmuusikat võiks võrrelda Venemaa kultusbändiga Kino, ent kitarristist helilooja Rainer Jancis ja laulja ning tekstitegija Allan Vainola pole oma laulude võõrandunud ilus kunagi olnud võitlusbänd nagu Kino kohati.

Allan Vainola: «Mina tulin bändist ära vist 1996, sest Metro Luminal võttis palju aega, aga raha ei toonud üldse sisse. Et oma eluga hakkama saada, pidin tegema muusikaväliseid asju. Mulle endale meeldis kõige rohkem «Ainult rottidele» album, millega rohkem tuntuks saime. Ei usu, et meil oleks vanas koosseisus mõtet kokku tulla, bänd on end ammendanud ja las säilib parem müüdina.»

Allan Vainola (35) - laul; helilooja, ansambli Vennaskond kitarrist, vanade mootorrataste restaureerija

Rainer Jancis (31) - kitarr; vabakutseline muusik ja DJ Euroopas, peamiselt Saksamaal

Andres Vana (28) - kitarr; ansambli Kosmikud kitarrist, vabakutseline reklaamikunstnik (Mutant Disco jm)

Kalle Nettan (27) - bass; helirežissöör (Linnateater, Vanemuine)

Kristo Rajasaare (27) - trummid; ansambli Kosmikud trummar, teeb kaasa ka No-Big-Silence’i rivistuses, Stanford Music’u raamatupidaja

sisukord

© Postimees 2000