Veresidemega laulud selges eesti keeles
Johansonid otsivad lauludest lumma ja jagavad seda kuulajaga

IMMO MIHKELSON
immo.mihkelson@postimees.ee

On ikka veel kaks jalga ja kätt ja pea ja süda. Ning vaim on ka sama, rääkis Jaak Johanson mõni aeg tagasi raadioeetris laulmisest. Tema ideaal on rahvalaulu traditsioon, mis kiirete kommunikatsioonide ja võimsate masinate ajajärgul on katkemise ohus. Jaak rääkis sealsamas veel, et need laulud olid kord inimeste jaoks sama loomulikud kui õhk, mida hingata.

«Ma tõesti usun inimese õigusesse ise laulda oma armastuslaul, laul oma loojale ja oma surmalaul,» ütles vendadest Johansonidest vanim peaaegu kreedona kõlava lause. «Sellesse võib kokku võtta kõik muu.» Ilmselt ka need laulud, mida Johansonid ise laulavad kontserdilaval ja nüüd siis ka plaatidel.

Muinasjutud eatutele

Täna esitlevad nad Vanemuise kontserdimajas oma uut plaati. Sellal kui kõik teised tegid ummisjalu plaate ja neid müüma tõttasid, olid nemad vait. Isegi kontserte ei andnud. Nüüd on aga Johansonid umbes kuuajase vahega pakkunud kaks plaaditäit laule, helisid ja tundmusi, mida nende kunagised - ja praegusedki - poolehoidjad on vististi pikisilmi oodanud.

Need, kes on Johansone kontsertidel kuulanud, teavad, et kõige oma mänglevuse juures on nad hirmtõsised ütlejad. Laul ei ole niisama, see on elu, surma ja olemise küsimus. Laul väljendab, laul edastab, laul on elus. Ja nende oma eriti, kui võrrelda ükskõik millise siinse raadiohitiga.

Jaak ja Mart Johanson laulsid koos juba jõnglastena, pereringis, kust on säilinud ka esimesed salvestused, mille tegi hea tuttav Veljo Tormis, kellel oli 60ndate kohta haruldane riistapuu - kassettmagnetofon. Tormis logistas suviti villisega mööda külasid ja lindistas rahvalaule. Vendade lood sel kahiseval kassetil on mõnesekundilised, väljamõeldud keeles ja oma muinasjutumaailmast pärit.

Kuulates järjestikku Johansonide kaht värsket plaati - «Põhja vahemäng» ja «Päeva-kera» -, kohtate sealgi fantaasiamaailmu, kuid need on küpsenult kunstilised. Inimlikult valusad ja ilusad küsimused kerkivad sealt õhuvõngeteks ja seejärel tekitavad need kuulaja vaimuilmas äratundmise värinaid. Muidugi eeldusel, et käed, pea ja süda on veel alles - et inimlik tundmise võime pole kalgistunud.

Vendade esimene kontsert kahekesi oli paarkümmend aastat tagasi kunstiinstituudis. Kulus aastaid, enne kui nad hakkasid peaasjalikult oma laule esitama. Kaheksakümnendate lõpul, laulva revolutsiooni ajal laulsid Jaak ja Mart nagu oravad rattas. Neil oli vähemalt kolm esinemist nädalas, vahel rohkemgi. Kaks järjestikust kontserti Estonia kontserdisaalis müüdi kärmelt välja.

Jaak Johanson peab oma laule imelikeks, sisepiltlikeks ja isiklikeks. Tema arvates Eestis sellist väljendamise traditsiooni pole. «Iga kord tuleb kontserdil kehtestada situatsioone, et kuulamine oleks üldse reaalne.»

Ta möönab teadlikku «igat-sust teistsuguse olukorra võimalikkuse järele».

Kõhklused? Jah, tunnistavad nad. Mitte alati pole nad oma piltides kindlad. Kuid laulmine on ülisuur nauding. Eriti kui tekib lumm. Neil endal ja siis ka kuulajal.

«Sa näitad inimestele seda, mida sulle endale on näidatud,» lausub Jaak Johanson, millele Mart lisab: «Mulle on väga oluline, et inimesed ei tarduks pärast kontserti lummusesse, vaid tekiks hea seltskondliku koosviibimise rõõmsameelne elav tunne.»

Ka tänasel kontserdil tahavad vennad olla samasuguses seisundis nagu publik. Nende roll olevat vahendaja oma. Nende iidol on siirus ja loomulik olemine, või vähemalt selle poole püüdlemine.

Tulla, et jälle minna

Uus plaat «Päevakera», millelt samuti laule Vanemuise saalis kõlab, on tervikkompositsioon, ütleb Mart. Pigem kuuldemäng kui laulukogumik. Laulud kõigest ilustavat seda.

Jaak on varem tundnud lindistamise ees teatavat hirmu - et talletamine kivistab laulu ja laulja satub seeläbi publikusse fikseeritud kujutise vangiks. Praegu ütleb ta rahulikult, et see oli tegelikult seesmise tugevuse ja küpsemise probleem.

Nii nad siis annavadki endast kontsertide ja plaatidega veidi märku, et siis jälle rahulikult oma tegemiste juurde tagasi tõmbuda.

«Päevakera» räägib aga veresidemega lugu vendade-õdede elust selles maailmas. Tegevustik toimuvat mingist sünnist mingi surmani ja mingist päevast mingi ööni. Kes soovib, võib näha ka laiemalt.

Johansonid laulavad-mängivad Vanemuise kontserdimajas täna kell 19 ja 23. aprillil kell 18 Pärnus Endla teatri saalis

Niisiis... mõtestagem Mikumärdit
Lavakunstikooli lõpetajad mängivad Vanemuise teatris «Mikumärdit»

MADIS KOLK
teatrikriitik

Selles, et Ingo Normet on viimasel ajal teadvustanud eneses komöödialavastaja ambitsiooni, polegi ju iseenesest midagi taunimisväärset. Miks ei võiks lavastaja, kes näidanud end väga mitmekülgselt harituna, ka kergemas zhanris mitu korda järjest kätt proovida? Ometi on siiski erinev, kelle peal neid huvisid realiseerida. See, mis Vanalinnastuudios näib orgaanilise ja ootuspärasena ning Rakveres n-ö kohustusliku ja mitte ilmtingimata kroonikat vääriva repertuaari osana, mõjub näiteks lavaka lõpetajate puhul paratamatult ühe lennu imidzhi kujundamisena ja selles mõttes pani «Ihnuri» otsa «Mikumärdi» nägemine teistkordselt õlgu kehitama.

See ei tähenda Raudsepa näidendi alahindamist ega eelarvamust, nagu zhanrimääratlus ise lavastuse väärtust determineeriks. Püüan olla objektiivne ja lähtuda üksnes sellest, kuidas ühel või teisel juhul noori üldrahvalikult esitletakse ning millisena nende potentsiaali välja tuua soovitakse, olgu siis tööturu või kunstiilma aadete seisukohast.

Karakteriloome proov

Polegi ju ainuvõimalik variant see, et noored gurulikku või prohvetlikku koolitust saaksid. Võibolla on teatrisisene või vormikeskne õpetus mitmeski mõttes kasulikum ja paindlikum, jättes uued lavajõud edasistele võimalikele suundumustele vastuvõtlikumaks. Jumal tänatud, et nähtud lavastuses polnud näkkuhüppavaid ajastusildu näiteks popsiseaduse ja haldusreformi vms vahel. Tõsiasi, et iga klassika tiitlit vääriv näidend mingil viisil eri aegadega suhestub, on ju elementaarne ning selliste haakumistega on üsna raske tehtud valikut õigustada. Siiski on kahju, kui vastsed lõpetajad ei saa olulisel määral kokku puutuda n-ö kontseptsioonikogemusega.

Ilmselt on mõttetu järjekordselt norida selle kallal, miks noortega midagi põnevat ja manifesteerivat ette ei võeta. Kui aga eesmärk ongi värskete lõpetajate karakteriloome võimeid eksponeerida («Ihnuris» panime situatsioonipöördeid, nüüd elulähedasi tegelasi!), tekib küsimus, miks neid komplekse tuleb ühe vanima Eesti teatri statsionaaris läbi põdeda. Kas lõpetajate laboratoorne faas oli midagi eriti salastatut, millest väljast vaatleja niikuinii aru ei saa, või ei olegi meil midagi muud omaenda rahvale välja pakkuda.

«Mikumärdi» polegi ju väga halb valik. Oma sünnihetkel mõjus see esiteks skandaalsena (Vanemuine pidas näidenditegelaste neljanda vaatuse indlemisi liigagi pornograafilisteks), teisalt leidis just Draamastuudio Teatri poolt tänuväärset vastukaja ning lavastamissoovi. Kuldse keskteena on vist kehtestunud mingi ürgalgse algupärandi staatus ning tõeliselt hästipakutud tegelaskond, ideestik ning suhted. Olgugi et Raudsepale tema mõttekandvust teatava valupunktina alati ette heideti, on just karakterikujutus see, millega igal ajastul näib tasuvat oma interpretatsioonivõimet proovida.

Kahjuks ei lisanud Normet siin mingeid oluliselt uudseid varjundeid. Kui tragöödia surma üle on juba liigagi palju teoretiseeritud, siis tundub, et ega komöödiagi puhul palju zhanri-puhtaid võimalusi säilinud ole. Siiski võiks bakalaureusetööl ka mingi üldisem lavalepääsemise õigustus olla.

Mingeid tõlgenduslikke momente ju ikka esines. Kas või selles, et kogu Raudsepa eetikaküsimuste ja klassivastuolude pinnalt tõusis esile vähemasti kaks «head» inimest: Jaak Jooram (Margus Prangel) ja Silvia (Katrin Pärn), keda tahaks ka näitlejatööde suhtes esile tõsta. Samuti venitati kõrvaltegelaste rolliperspektiivi pisut rohkem lahti kui kogu näidendi algsed võimalused seda paratamatult tingiksid. Nii näiteks mõjus üllatavalt sulasepaar (Ranet Rees ja Piret Simson), kuna originaaltekstis üsna tavapärase talurahva vahel eksisteeriva inimsuhte asemel pakuti pisut «nõrka» sulast, kes oma debiilsuse tasandilt mingid teatavad käitumisnormid omandanud (peaasi, et mitte poisike olla), ning partneri, kelle sektantlikule kogemusele ka väliselt veetlevad vasted leiti. Samuti võis täheldada mõningaid tekstimuudatusi, mis Jaak Jooramile kohati isegi teatava lastearmastaja varjundi andsid.

Samuti ühekäeline perepoeg Enn (Tambet Tuisk), kellega lavastaja idee kohast lürismi veelgi suurendati. Vaatamisväärselt mõjus ka folkloorne Elts (Kersti Heinloo) ning Aadam Seeliohw (Janek Joost), kelle abil tekstist tulenevat pisut nihestada püüti.

Komöödia väljavenitus

Nõnda jäigi kogutulemus ennemini komöödiasituatsiooni psühhologistlikuks väljavenituseks, mis ei pea olema niivõrd naljakas, kui just väljapeetud ja professionaalne. Sellisena andis ka tagalaval ilutsev postkaardi väljalõige oma ajastumaigulise ja kitshiliku elamuse, kuid kujundina jäi sama vähekandvaks nagu näiteks Mimm Soekaraski kaalumisprotseduur (millega iseenesest saaks ju terve lavastuse sisustada).

Pigem jäigi mulje, et lavastaja on kolmes teatris komöödiaid lavastades üht asja ajanud ning mis ühest välja jäi, sai realiseeritud teises. Tulemus on ju tugev, kuid tahaks siiralt loota, et lõpetajad ka oma elukutsega kaasnevat missiooni selle abil õigustada suudavad.

Sankt-Peterburg võiks veel mõnikord hiilata

ERKKI LUUK
kriitik

Galakontsert, galakontsert… Et peaks nagu etendus olema? Alguses arvasin minagi nii, aga ei. Sankt-Peterburgi Riiklik Akadeemiline Balletiteater tõi Tartus toimunud Peterburi kultuurinädala raames lavale nii palju väikesi tükke, et kokku moodustasid need tõesti kontserdi, kus iga etendus oli nagu pill, mis sobival hetkel vahele hõikas.

Eelinformatsiooni tõttu ootasin pigem klassikalist balletti, algus aga oli hoopis modernses võtmes.

Esimese tüki idee oli tõepoolest iidne: teha etendus balletiproovist. Koreograafia oli ammendav - selles mõttes, et kõik klassika olulisemad sammud, hüpped ja liikumiselemendid läbi võeti. Selliselt fookusse tõusnuna, süzheedest lahtiriietatuna näisid paljud neist tõesti olevat hämmastavalt keerulised. Mõned hüpped olid ikka päris pöörased. Nii mõnigi eugen lendas veel hulk aega mööda lava ringi, ehkki oleks füüsikaseaduste kohaselt juba ammugi maanduma pidanud. Samas toimus ka mõni crash landing. Jaa-jah. Raske õppusel, kerge lahingus.

Seda saatis modernism ka kõlapildis, kui dzhässtrumm Bachi pehmet muusikat äärtest käristas. Kokkuvõttes sulas muusikaline taust 70ndate easy listening’iks, sidudes etendust moderntantsu arhetüübiga veelgi tugevamini. Seda vaadates näis peaaegu võimatu olevat kujutleda, et moderntants oleks võinud tekkida kuidagi teisiti, kui kellegi ideest tantsutund või proov etenduse pähe välja käia. Igatahes - kui seda oleks omal (klassikalise balleti) ajal tehtud, oleks tulemus võinud olla midagi just sellist.

Mootoriga luud

Järgmisena üllatas Nõukogude Liidu teeneline kunstnik professor Askold Makarov (teat-ri juht) publikut suure hulga lühiballettidega, mille hulgast endale meelepärase leidmine ei nõudnud tõenäoliselt kelleltki suuremat vaeva ega jätnud kedagi ka päris tühjade kätega.

Kõigepealt «Baba-Jagaa» Mussorgski muusikale. See oli väga lühike ja futuristlik ballett. Pimedusse uppuval, täiesti tühjal laval eksles roheline prozhektorivihk, mis muutis lava kohe metsaks. Valgusvihus saalib B-J, toimetades ilmselt oma igaöiseid täiesti hoomamatuid toimetusi. Kordub efektne stseen, kus ta ühe koha peal «põr-guleekide poole kihutab» (liikumist väljendas punane strobo ja muusika). Vaatamata Mussorgski iseenesest ju mitte eriti masinlikule muusikale, tundus, nagu oleks B-J luud olnud mootoriga. Seega võis see punane stroboskoop tähistada peale suure kiiruse ka lihtsalt seda, kuidas tuli luua düüsidest välja purskas, või isegi lihtsalt riket mootoris. Kummalisel kombel vastab see imepisike ballett üsna täpselt minu ettekujutusele Artaud’ julmuse teatrist.

Järgmine etendus oli hoopis erinev, Rodini skulptuuri «Igavene iidol» ainetel. Skulptuuri ennast ma ei tea, nii et selle seose kohta ei oska midagi öelda, aga ballett pakub skulptuuri kujutamiseks küllaltki tänuväärseid võimalusi. Inimene on juba iseenesest skulptuur, made by Issand Jumal, ja kui selle skulptuuri veel kuidagi käima saab panna, siis pole tantsul enam otsa ega äärt.

Tants, mis ei eksponeeri end

Oli vist veel terve hulk modernsemat sorti etendusi, millest ma enam õieti midagi ei mäleta, aga kogu kontserdi teine pool oli pühendatud klassikalisele balletile. Ka neid oli üsna mitu, kusjuures nende koreograafia oli veel sageli iidne, st autentne.

Korra, vaadates lõiku Tshaikovski «Pähklipurejast», tabasin end sedavõrd muusikasse süvenenult, et tantsu enam üldsegi ei näinud. Tegelikult ma ei arva, et koreograafia peaks üldse tähelepandav olema. Võibolla on see kaasaegse tantsu suurim viga, kui selle fookusse tõstab - võrreldav umbes sellega, kui maalikunstnik eksponeeriks pintslit ja poeet avaldaks sulepea.

Sankt-Peterburgi Riikliku Akadeemilise Balletiteatri galakontsert leidis aset 13. aprillil Vanemuise Kontserdimajas Peterburi kultuurinädala «Hiilgav Sankt-Peterburg» raames.

Garbo jättis saladuse enda teada

TAMBET KAUGEMA
tambet.kaugema@postimees.ee

Tüse pakk omaaegse Hollywoodi filmitähe Greta Garbo kirju, mille sisu sai teatavaks sel esmaspäeval, kümme aastat pärast Garbo surma, ei anna selget kinnitust kuulujuttudele, nagu oleks tal olnud aastaid kestnud lesbiline armusuhe stsenarist Mercedes de Acostaga. Samas ei lükka avatud kirjad neid kuulujutte ka ümber.

«Asjaolu, et neis kirjades pole kordagi öeldud, et Garbo igatseb Mercedes de Acosta järgele või armastab teda, tähendab palju,» ütles uudisteagentuurile AP Garbo biograaf Karen Swenson, «kuid küsimärke ripub õhus endiselt palju. Inimesed tõlgendavad asju niikuinii nõnda, nagu nad parajasti just ise tahavad.»

55 kirja, 17 postkaarti, 15 telegrammi, fotod ja luuletused (kõik aastaist 1931-1959) kinkis de Acosta aastal 1960 Philadelphias asuvale Rosenbachi muuseumile, seades tingimuseks, et need avatakse alles kümme aastat pärast tema või Garbo surma - sõltuvalt sellest, kumb sureb viimasena.

De Acosta väitis veidi pärast kirjade loovutamist ilmunud autobiograafias, et nad olid armukesed. Garbo reageeris sellele igasuguste kontaktide katkestamisega. De Acosta suri 1968. aastal, Garbo elupäevad kestsid märksa kauem, 1990. aasta 15. aprillini.

Lisaks Garbo sugulastele, kes olid huvitatud kuulujuttude lõppemisest, ootasid pikisilmi kirjade avamist ka filmiajaloolased, et leida sealt võimalikku vastust küsimusele, miks otsustas Garbo 1941. aastal teha Hollywoodiga lõpparve, olles tookord kõigest 36-aastane ja oma kuulsuse tipul.