25. märts 2000
sisukord
Nädala plaat Kas tõesti aasta plaat? Uued plaadid
|
|
||
|
25. märts 2000 |
|
Nädala plaat Kas tõesti aasta plaat? Uued plaadid
|
| P L A A D I D |
|
TOP 10 ALBUMID
Eesti müügitabel 18. märtsi seisuga
1. MODERN TALKING The Year of the Dragon (2) 2. E-TYPE Greatest Hits / Greatest Remixes (1) 3. KOIT TOOME KoitToome (-) 4. JURI HOMENJA Hommeenium (8) 5. AQUA Aquarius (3) 6. PETS & KORSTEN Unustamatud meloodiad (6) 7. SCOOTER Back to the Heavyweight Jam (4) 8. 2 QUICK START Teine Pool. The Very Best Of (-) 9. BOMFUNK MCs In Stereo (-) 10. CLAIRE’S BIRTHDAY Venus (9)
Plaadikaupluste andmete põhjal koostanud Raadio 2. Sulgudes on koht müügitabelis nädal tagasi. |
|
|
NÄDALA PLAAT
Gilles Peterson Hea muusikalise maitse paraaduksi valvavad tänapäeval põhiliselt diskorid ja dirigendid. Mõlema ülesanne on kompileerida ja selekteerida, et siis mingi komplektina esitleda kuulajale tervikliku mulje saamiseks teiste loodud teoseid. See püüdlus on ka INCredible-kogumikplaadi õigustus. Ehkki ümbrisel on suurelt Gilles Petersoni foto ja tema on staar, ei ole ta kirjutanud ega mitte ka esitanud siin ühtegi muusikatükki. Ta kõigest presenteerib ja viib lood otsakuti sujuvalt kokku ning seeläbi ongi tegemist tema (autori)plaadiga, tema maailmaga. «Kõigest» on muidugi liiga tagasihoidlik ja isegi väärmõtetele juhtiv sõna. Enamikul juhtudel paneb Gilles Peterson muusika kõnelema valjusti, kui ta selle friikidele tuttavaks mängib ja ihaldusväärseks muudab. Ta on Inglismaal ja kaugemalgi raadioäss, paljude iidol; just tema lasi liikvele väljendi acid jazz ja just tema asutas 1990. aastal plaadifirma Talkin’ Loud, mille märgi alt on orbiidile lennutatud Incognito ja pikk rivi teisi moodsa tantsumuusika raskeristlejaid. Kuidas on võimalik mahutada ühe tunni sisse kogu see muusikaline spekter ja sõnum, mida Gilles Peterson on juba rohkem kui tosin aastat sõnakalt levitanud? See on küsimus. Õigemini on see meisterlikkuse küsimus ning kuulaja võib ainult imetleda, kui osavalt ja mõjusasti Peterson siin sellega toime tuleb. Alustab ühe Nick Drake’i loodud vana melanhool-lüürilise looga Andy Belli suust ja aina kerkib ja kerkib ja kerkib - lugu loolt, tasandilt tasandile - üha kõrgemale ja rõõmsamaks. Plaadi keskel, kui Pharaoh Sandersi modaalsetele vabadele saksofoniimprovisatsioonidele järgneb Soul Dhamma tõusev lend, oli mul tunne, et kohe kasvavad tiivad ja… Kuid rida kasvas veelgi ja läbi soul’i ja latino, bossade ja house-biitide - õigemini küll nende abiga - saabus kulminatsioonina teadmine maailmast kui ühest päris kaunist ja õnnelikust kohast. Küllap oli selline heliderida mõeldud olema lihtsalt üks tunnine hetk, kuid olgem ausad, see on väga eriline hetk. Niisuguseid peaks muusikas olema palju enam kui neid tegelikult on. Selle hetke aistimise tunde loomine ongi Gilles Petersoni kunst.
Immo Mihkelson
La Gaia Scienza Uri Caine Ensemble Selle intrigeeriva ja imetlusväärse Schumanniana pealavastajale Uri Caine’ile ei paista helikunstilise ruumi igakülgne hõlvamine raskusi valmistava . Laiahaardelisust, süvitsiminekut ja esituste kõrgtaset pole kammitsenud ajamõõde, veel vähem zhanri- ja stiilitarandid. Wagner ja Mahler, Th. Monk ja H. Hancock, juudi folkloor ja Tin Pan Alley shlaagrid, endisaegne ja nüüdisjäts - pianistina ja arranzheerijana, improvisaatorina ja ansamblijuhina on Philadelphiast pärit ja praegu New Yorgis pesitsev, jaanikuus 44-aastaseks saav Caine otsinud kõigele-kõigile eelnimetatutele ligipääsemiseks omi võtmeid, ja valdavalt need leidnud. Seejuures seik, et mehe mõningaid seadeid kuuldes võiksid ühe või teise kadunud kuulsuse kaasaegsed hämmeldunult suud muigutada, kui nad ellu ärkaksid, on täiesti normaalne. Ehkki ma usun, et see pole olnud Caine’ile iialgi eesmärk omaette. «Armastuse fuugal», mis mängitud kahasse itaalia kammergrupiga La Gaia Scienza, on algallikaid õigupoolest kaks. Klaverikvartett op. 47 ja «Dichterliebe» op. 48, teine neist Heinrich Heine poeesidele loodud laulutsükkel aastast 1840. Materjalist, mida Schumann ja Heine toona omaks pidasid, jääb nüüd järele pärast ringlemist Caine’i üsna napis heliinstrumentaariumis (klaver, kitarr, nais- ja meeshääled, lisaks itaallaste viiul, vioola, tshello, klaver) kohati parasjagu palju, teisal piisavalt vähe. Kõige «täbaramini» läheb muidugi härra Heinel, sest tekstid on valdavalt tõlgit’ «intu inglish», teiseks lastakse alatasa etlema nüüdisluuletajad Julie Patton ja Shulamith Wechter Caine, ning Mariko Takahashil lubatakse vaiksesti ajada jaapanikeelset juttu. Kolmandaks asendatakse laulusõnu tihtipeale vahva vilelöömisega. Ja kolmel korral kuulub kõrvatorkavaim hääleõigus hoopiski David Mossile, praegusaja ühele erakordsemale vokaalakrobaadile, kelle trumbiks häilutused olematutes keeltes. Schumanni endaga käitutakse säästlikumalt. Klaverikvartetiga isegi võrdlemisi «traditsioonilähedaselt» (Seda, tõsi, väidab teile hetkel küll keegi, kes oma Schumanni-eLPeedelt pole tolmu pühkinud enam aastaid ja klassikat kontsertesituses kuulas viimati raadiost, aga… aga arvatavasti teeb ta edaspidi, innustununa Caine’ist, mõlemat tunduvalt sagedamini.) Seevastu laulud teevad läbi ridamisi metamorfoose, küll kummalisi, küll imelisi. Gospellikust kirglikkusest ja lausa heroilis-germaanilikust tundepaisutamisest - jõululiku «ding-do-do-ding-dongini», hillitsetud kammerlauluni ja pidurdamatult svingiva kantri-dzhässini. Ometi pole see kõik kokku andeka po-mo-muusiku laboratoorne töö, ammugi mitte paroodia. Caine’i «Love Fugue» ja Schumanni «Dichterliebe» kõrguvad kõrvuti kui kaks vikerkaart, suuresti sugulaslikud ja kummatigi erinevad. Et esimene teisele kuidagi «liiga teeb», ei paindu mu käsi tõesti kirjutama. Et täiendab, ehk isegi kohati kaunistab, seda küll. Kõhklematult. Kusjuures ei lahku minust kahtlus, et «Love Fugue» on parimaid heliplaate, mida alanud aastanumbri sees üldse kuulda õnnestub. Vivat, crescat, floreat, Winter & Winter! (TK) Pop & rock
Geneva Weather Underground Nude
Kui muusikat hinnataks nagu shokolaade, tuleks selle albumi kaanele kirjutada bittersweet, mis eestitsi pole ei kibemagus ega ka kibeõrn. Mõtlikku ja valulikku kitarriilu pakkus 60ndate teisel poolel padukantrieelne õrnpsühhedeelne Byrds, täna liigutavad masside meeli Travis, Radiohead ja paljud teised. Piiramatute tehniliste võimaluste ajastul saab tähtsaks muusika ajatus, täpsemalt selle vastupanuvõime ajale - olgu tegu elektroonilise, kitarrimuusikaga või mis tahes väljendusvahenditel looduga. Geneva pakub uut vähe, tema puhul on oluline meeleolu, mitte efekt, ja nii läheb esimesel kuulamisel mõttetuna tundunud plaat teisel (kolmanda jne) katsel hinge. Fantaasia käivitub. Hauast tõuseb Roy Orbison. Joodame ta rohkem täis, kui ta elus lüüritsedes iial oli, ja ta napid ärganud häälevarud jauravad kurbi laule Viljandi järveäärse lagunenud kõrtsi endiste pillimeeste saatel, kes mängivad tänapäeva popmuusikat sellest tuhkagi taipamata. Omal nukral moel on see kõik süüdimatult lootusrikas. Genevas on midagi niisugust, millest oleme ilma, ja midagi, mida me pole veel saanud (ega tea, kas saamegi). Salapärane ebatäius on eurostunud britpopi loogiline jätk. (VALNER VALME)
Jagged Edge J.E. Heartbreak So So Def
Nad neljakesi tulevad ameeriklaste maalt, neil hääled nõnda magusad ja vähe öelda ka. Tipp-produtsent Jermaine Dupri kantseldatud must poistebänd on isikupäratu ja üllatusvõimetu tänapäeva R’n’B. Tõsi, nende vokaalharmooniad on kenad kuulata ja korralikult timmitud taustahelid ka. Aga vast tegijatele endilegi peamist - toorest funkivat väge - ei ole siinkirjutavale kahvanäole antud siit ära tunda. Viks ja viisakas kohvikumuusika, mis küll komistab siin ja seal sekundeiks Bone Thugs’n’Harmony kütkestavate võistuhõiklemiste otsa, kuid ajab end kähku püsti ja lõnkleb edasi. Viimane laul (või plaadi kui ühe igipika lailamise viimane osa) «Lace You» nagu hakkaks midagi looma - mitte just stilistilist omanäolisust, kuid siiski veidi õigustab bändinime Rebitud Serv. Uue R’n’B ühtlaselt roosamannakarva helikangast Jagged Edge end lahti rebida veel ei suuda, aga arglik hakatus sai tehtud. (BERK VAHER)
Alo Mattiisen Roheline muna KLEP
Sellistel puhkudel tuleb olla tähelepanelik. Tegemist on lahkunud helilooja kahe rockioopusega ja teiseks ei tohi unustada nalja, sest Mattiiseni 80ndate risotooriumid ju selle varda ümber pöörlevadki. Tuntuim neist ehk «Roheline muna» on värske salvestus. Ehkki algsete lauljatega (Peeter Volkonski, Silvi Vrait, Hardi Volmer), ei kipu see küündima kunagiste lavaesitusteni. Seda just naljatlemise kirglikkuse mõttes. Vraidi metsik ja seksuaalne karje «ei taa-a-a-ha!» ei pääse piisavalt esile ning politseiorkestri bigbändi jazzilik seade tundub algul veidi võõras. Kuid muusikaline lugu ise on õige ning tungivalt soovitatav kuulata kõigile, kelle arvates ei pea muusika olema surmavalt tõsine hoop vastu kõrvu. Mattiiseni hea meloodiataju on siin hoomatavalt kuulda, nii nagu ka tema loomulik võime luua orgaaniliselt seotud muusikat. 1987. aastal salvestatud «Näärmed», kus autor ka ise kaasa mängib, on päris kirglik nali - nagu hea anekdoot, mida võib ka kümnendat korda kuulata. (IM)
Etnopop
Camille Worldwide AidemPot
Nüüd on Camille juba kaunitar viiuliga. Mitte lihtsalt kena viiulit mängiv blondiin, nagu Vennaskonna päevil, vaid pigem äridaam. Tema teine etnopopi plaat on eelmisega võrreldes tublisti tümpsum, ning näib olema üpris kindel, et Viljandi folgifestivalile teda mingil juhul esinema ei lubata. Ühtlasi on album rohkem «Worldwide» kui tema, sest teose reklaamgi ütleb, et kõlavad kümne rahva lood. Need on enamikus kõigile tuttavad populaarsed meloodiad, nii nagu on rahvale tüütuseni tuttav ka estopopi rütmiskeem, mille raami sisse on siin surutud kõigi viiside seaded. Tulemus pole ei eksootiline ega eriti huvitav. Isegi mitte kuigi ambitsioonikas. Pigem funktsionaalne - mõeldud baaridele ja diskoteekidele tarvitamiseks. Kui aga leidub inimesi, kes arvavad, et neile Vanessa Mae diskopoolus hirmsasti meeldib, siis võtku aga Camille ja lasku käia. (IM)
Idir Identités Sony France
Alzheeria juurtega, berberi kabyle-stiilile keskendunud maailmamuusiku koostöödeplaat ning omamoodi Best-of-valimik. Idir ja sõbrad sobitavad eri traditsioonidest pärit helikangaid ilma asjatult katsetamata. Kirglikkus ja kodumaa raske saatuse teema seisab taustana ka isiklike tunnete taga. Loomulikult leiab plaadilt kõrbeeksootikat (naisi kiitev «A Tulawin», Berberi Rahvusliku Orkestriga esitatud «Twizi 2» jt). Idir üllatab ka popiga, tuues kokku araabialikku, prantslaslikku, mustlaslikku ning veidi keldi kõla. Tema intensiivsust tasakaalustab näiteks Karen Mathesoni põhjamaiselt rahulik vokaal («A Vava Inouva 2»). Eurooplasele lummavaim naishääl on Ramata Doussou Bagayokol («Cfig 2»). Frederic Galliano löökpillide ja trummimasina segatud rütmika lõpuloos on äärmiselt huvitav. Viisaka maailmakodanikuna lisab autor saatesõna ja annab algtekstid ka prantsuse tõlkes. Mees vaatab ennast tunnetades ringi ja meile paistab terve kirev kaugemaine maailm. (LAURI SOMMER)
Klassika
The Estonian Baroque Soloists Telemann EBS
Eesti barokksolistid on juba palju aastaid tegutsev trio, kus flööti ja tshellot mängivad Leningradis õppinud ja Vanemuise orkestris mänginud muusikutepaar Grigori ja Sofia Maltizov ning klavessiinikunstnik Ivo Sillamaa. 1990. aastate algul oli barokktrio väidetavalt esimene eesti ansambel, kes tegi oma CD. Pärast seda tähelepanuväärset hetke on nad peaaegu igal aastal uue plaadi valmis saanud. Siin on järg aga jõudnud tänavuse suurjuubilari Johann Sebastian Bachi kaasaegse, saksa helilooja Georg Philipp Telemanni tafelmusik’ini. Plaadil kõlavad Telemanni loodud triod, duetid ja klavessiinisüidid. Kuulajale ei saa kuidagi märkamata jääda, et EBS taotleb ajastutruudust ja mängib Telemanni-aegsetel instrumentidel. Omapärasesse vastuollu satuvad aga siinse ettekande üpris värvikad emotsioonid ja salvestise kiriklikuks sätitud kaja. Albumi kütkestavust kahandab ja ühtlasi ka selle hinnet vähendab kehv ehk isegi lausa olematu kujundusega pakend, millelt parukaga Telemanni enda kõrval vaatavad teile vastu muusikute kõrgi ilmega portreed ja ansambli embleem (laulu)kuldnokaga. (AH)
Tiiu Levald Hingehelin Sony Classical
Suurem osa tänasest publikust saab muusikaelamuse kätte siis, kui kuulab kolmeminutisi poplaulukesi. Kammerlaul on midagi hoopis muud, see on nähtus eelmistest aegadest, kuid oma olemuselt on see vaieldamatult praeguse poplaulu otsene eelkäija. Laulu ülesehituses oli sajandeid tagasi ja on ka praegu paar salmi sõnu ja refrään, mis võimalikult mällu sööbival moel kinnistab laulus kajavat põhilist ideed. Isegi (hitt)laulu pikkus kolme-nelja minuti ringis on säilinud, sest kiirustava inimese tähelepanuvõimel on ju lõppeks piirid. Igikestvaks lauluteemaks on poploos hingehelinad, tunded ja lootused, aga ühest vanades kammerlauludes esinenud teemast - «voorusest» - praegusel ajal enam ei laulda. Ju pole tarvidust. Kammerlaule sisaldav Tiiu Levaldi juubeliplaat on huvitavalt mitmekesise kammerlaulu kavaga. Eesmärk polnud küll mitte ekskursioon laulu ajalukku, vaid kammerkunstniku loomingu ülevaade tema juubeli puhul. Siin kõlavad barokiaegsed laulud itaalia ja inglise traditsioonist, kuid sekka juhtuvad ka Britteni, Weberi ja Debussy meloodiad, Rahmaninovi romansid ja Mozarti laulukesed ning Mozarti stiiliga väga sarnased Mauro Giuliani kavatiinid. Lauljatar esineb erinevate ansamblipartneritega ja lindistused on tõenäoliselt tehtud erinevatel aegadel, millele viitab ka nende vahelduv akustiline kõlapilt. (AH)
Klassika
Hilary Hahn Barber & Meyer Violin Concertos Sony Classical
Hilary Hahn oli vaid kümnene, kui debüteeris solistina Baltimore’i sümfooniaorkester ees. Ta on praegu 19, imelapse oreool hajub, esimesed tõsised plaadistused saavad kriitikutelt kiita ja pole imestada, et kontrabassivirtuoos, crossover’isse kalduv helilooja ja Edgar Meyer pühendas neiule oma esimese viiulikontserdi. Meyer ise lindistas hiljuti vahvad plaadid Yo-Yo Ma ja Mark O’Connoriga («Appalachia Waltz») ning Joshua Belliga («Short Trip Home»). Viiulikontsert sarnaneb nende albumitega, samasugune positiivne, tähtsatest ambitsioonidest ja draamast vaba meeleolu ja iiripärase ameerika rahvamuusika improviseeriv ümbermängimine. Noorele viiuldajale sobib siinne meloodiline õrnus, kevadine meeleolu, habras barokne faktuur. Kui veel paralleele tuua, siis on Rannapi «Noortekontsert» Meyeri teose sugulane. Albumi teine teos on Samuel Barberi viiulikontsert aastast 1939, kuulsa keelpilli-adagio kaasaegne, traditsioonilise ülesehitusega romantiline oopus. (TT)
Eesti Kaitseväe Orkester Sümfoonilised tantsud
Dirigent Peeter Saan ei hoia kõrgharidusega puhkpillimängijaid marsidieedil, vaid saadab nad teenistusest pooleldi vabal ajal laia muusikamaailma seiklema. Nii nagu sõduril peab paunas olema marssalikepp, on kaitsejõudude orkestri pillikastis filharmoonilise kollektiivi ambitsioonid. Seekord proovivad nad jõudu klassikamaailmas. Esitatakse populaarseid lugusid nagu De Falla «Tuletants» ning Bernsteini «West Side Story» süit ja tundmatute suuruste orkestritantse. Malcolm Arnold on üks neist Briti saarte romantikuid, keda meil miskipärast ei mängita, kuid kelle kõrvale kerge muusika on vahvasti rahvamuusikat täis. Plaadi telg on Tubina süit balletist «Kratt», mis sisaldab klassiku muhedaid karakterpalu. Stiilireast langeb veidi välja Reedi estraadihõngune Armeenia-süit ja kohati kõlab Bernstein veidi raskepäraselt vaskne, kuid kokkuvõttes on repertuaar ja arranzheeringud siin omavahel nii heas kooskõlas, et kuulates unub, et mängib puhkpilliorkester. (AH)
© Postimees 2000
|
|
|
|