sisukord

Kronoloogia

1996. aastal korraldasid Stockholmi Kuningliku Muusikaülikooli rahvamuusikatudengid kevadise kohtumise nimega LÅT, kuhu nad kutsusid rahvamuusikatudengeid ja õppejõude teistest ka Põhjamaadest. Tänu Ain Sarve headele sidemetele kuuldi rahvamuusikaosakonnast Viljandi Kultuurikolledžis ja kutsuti ka nemad.

1997. aasta kevadel toimus järgmine kohtumine Oslos, selle nimi oli GRIMEN.

1998. aastal korraldas Sibeliuse Akadeemia Helsingis kolmanda kohtumise TAIGA.

1999. aasta aprillis võttis neljanda kohtumise enda peale Malmö.

2000. aasta märtsis toimub RING Viljandis. Praegu on koostöövõrgustikus 9 kõrgkooli: Stockholmi Kuninglik Muusikaülikool, Malmö Muusikaülikool, Norra Muusikaülikool Oslos, Raulandi Akadeemia Telemarkis, Ole Bulli Akadeemia Vossis, Fyni Muusikakonservatoorium Odenses, Sibeliuse Akadeemia Helsingis, Kesk-Pohjanmaa Konservatoorium, Karlebys ehk Kokkolas, Viljandi Kultuurikolledž.Lähtudes Põhjamaade Ministrite Nõukogu lähialadega koostöö poliitikast, on kutsutud vaatlejad nende alade kõrgkoolidest, kus on rahvamuusika- või folklooriõpetus - Sankt-Peterburg, Vilnius ja Riia.Üritust toetavad Nordisk Kulturfond, Eesti Kultuurkapital, Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobürood Tallinnas ja Peterburis, haridusministeerium, kultuuriministeerium, SAS, Estline, Tallink ja Regio.

Kuna kohtumise tähtsaim eesmärk on tudengite ja õppejõudude kohtumine, arutelud ja koosmäng, ei ole kavas palju kontserte. Laiemale avalikkusele vaid kaks. Üks neist toimub Viljandis, Jaani kirikus 10. märtsil 18.00. Teine Tartu Ülikooli aulas 11. märtsil 16.00.

Taustaks kokkusaamisele mõned mõttekatked 19. novembril toimunud rahvamuusikaalase hariduse teemalisest ümarlauast Viljandi Kultuurikolledzhis. Osalesid Viljandi kolledzhi, kirjandusmuuseumi, Eesti Keele Instituudi, Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Vabariigi haridusministeeriumi, Viljandi pärimusmuusika festivali jt esindajad. Kõnelesid Vaike Sarv, Ando Kiviberg, Janika Oras, Enn Siimer, Celia Roose, Anneli Kont-Rahtola, Veljo Tormis jt.

Janika Oras: Tahaksin puudutada muusikalise emakeele mõistet. Meil kõigil on ettekujutust regilaulust. Ühest küljest on see kasvanud välja keele ajaloost ja kunagi on keel ja muusika olnud ideaalses seoses. Aga tänapäeval peavad professionaalid ja teadlased hakkama seda tõlkima, kui nad regilaulu vaatavad. Seal on toimumata nähtused, mis keeles on juba toimunud. Kõik on muutunud. Muusikaline emakeel on ilmselt samavõrra muutunud, kui seda on meie keel võrreldes regilaulukeelega.

Võrreldes salvestusi 1960.-70. aastatest sajandi alguse regilaulu salvestustega, siis võib küsida, kas 60ndate vanainimesed oskavad paremini laulda. Ja sajandialguse omad ei saa pihta, laulavad mustalt, teevad imelikke asju? Selleks, et olla rahvamuusikas, peaks oskama esmalt nendele küsimustele vastata. Ja see nõuab väga palju õppimist, palju tööd ja väga kõrgel tasemel professionaalsust, et tunda taas ära meie muusikaline emakeel.

Vaike Sarv: Toon mõne näite, kuidas EMA koolitab muusikaõpetajaid. Õppeplaani järgi on kursus 160 ainepunkti, selles rahvamuusikat 2 punkti ehk 1% kogu õppekavast. See on nendele, kellel see on kohustuslik. EMA on võimalik lõpetada nii, et eesti rahvamuusikast mitte sõnagi kuulda. Ja maksimum, mis on võimalik muusikaakadeemias teha, juhul kui võtta algkursus, süvakursus, proseminar ja diplomitöö, annab see kokku 13 punkti, mis on 8% kogu mahust. Küsimus sellise koolituse puudulikkusest on äärmiselt õigustatud.

Ando Kiviberg: Kuulates kord Göteborgi Sümfoonikuid, kus lisalooks tõusis püsti esimene viiul ja esitas väga perfektselt ühe rootsi polska, tekkis mul küsimus, et kas ei võiks muusikaakadeemiasse kas või fakultatiivselt sisse viia rahvamuusika pilliõppe. Akadeemia lõpetanute hulgas on küll neid, kes rahvamuusikat heameelega mängivad.

Vaike Sarv: Rahvamuusika integreeriti kunstmuusikaga, n-ö professionaalse muusikaga. Kuid samal ajal eemaldati rahvamuusikast need muusikalised jõud, mis olid selle arengut toetanud ja omalaadse muusikatraditsiooni teinud - rahvausund, tavandid, kombed, samuti puhtmuusikalised vahendid. Näiteks n-ö ebapuhas intoneerimine, varieerimine, rütmilised ja vormilised vabadused. See kõik kadus. Rahvamuusika tehti lihtsamaks, seoti diatooniliste laadidega, kvadraatsete rütmidega, funktsionaalse harmooniaga. Ja tänu sellele oli võimalik sidumine lääneliku professionaalse muusikaga. Just sellel pinnal tekkis nii-öelda «kooli rahvalaul», millel pole tegeliku rahvalauluga kuigi palju ühist.

Paraku on ka ajalooline rahvamuusika mõjutatud idealismist, sest rahvamuusika kogujad tegid samuti valikuid ja otsustasid, mis sobib täitma rahvamuusika õilsat kohta ja mis mitte. Isegi meie arhiivides on materjale sõelutud ja teatud osi sellest koguni maha salatud või kõrvale surutud. Siiski peab ütlema, et meie kogud on suhteliselt head ja ulatuvad oma ajaloolises lõikes isegi aastatuhandete taha, mis on Euroopas väga haruldane. Peab ütlema, et suur töö arhiivimaterjalidega seisab alles ees - selleks, et kujundada tasakaalustatud pilt oma muusikalisest ajaloost.

Celia Roose: Kui küsisin kord koolilastelt, mis asi on rahvamuusika, siis kõik lapsed teadsid, tõstsid kätt … Ja siis hakkas tulema: «Rahvamuusika on ilus.» Teine ütles: «Rahvamuusika on rahulik.» Kolmas: «Rahvamuusika on pidulik.»

Ja see on minu arvates kõige ilusam definitsioon, mis olla saab - ilus, rahulik, pidulik… Ning üks neljanda klassi poiss arvas, et rahvamuusika on see, kui üks mängib ja teised panevad igasugu värki juurde.

Mõttevahetus ja mäng jätkub nädala pärast rahvusvahelisel tasemel Viljandis.

RING 2000 projektijuhi Ain Sarve ja novembriümarlauas osalejate mõtteid refereerisid Celia Roose ja Jaak Johanson.

sisukord

© Postimees 2000