Ilustamata Venemaa
Bolshevike tsensuurist pääsenud Venemaal ilmub palju ajaloouurimusi

KALLE KÄSPER
literaat

Meil praegu levinud arusaama järgi vabanesime meie vene võimust, Venemaal aga on kõik vanaviisi. See pole nii. Vabanes ka Venemaa - internatsionaalsest bolshevike võimust, mis muu hulgas hoidis karmides ideoloogilistes kinnastes vene ajalooteadust.

Viimaste aastate jooksul on tsensuurivabal Venemaal ilmunud hulgaliselt nii endisaegsete, nõukogude ajal keelatud ajaloolaste teoseid kui ka kõige värskemaid uurimusi.

Kirjaniku ja ajaloolase Edvard Radzinski uues raamatus avaneb lugejatele üks hämaraim lehekülg Venemaa ajaloost, nn smuuta ehk segaduste aeg (16. sajandi lõpp ja 17. sajandi algus). Moskva vürst Ivan Groznõi, keda Radzinski kutsub Joann Piinajaks, viis küll võimule tulles ellu mõned edumeelsed reformid, kuid edasi läks asi kurjaks.

Juhan Julma seitse naist

Opritshnikute (toonase KGB) toel hävitas Groznõi kõik vähegi silmapaistvamad bojaariperekonnad, koondas võimu enda kätte ja laskis end esimesena Vene ajaloos kuulutada tsaariks. Ta rüüstas muid Venemaa linnu, nii et teistes ajaloolistes oludes oleks seda vabalt võidud nimetada genotsiidiks oma rahva kallal.

Kristlikele kommetele vilistades vahetas ta ridamisi naisi, kes teinekord surid saladuslikel asjaoludel mõni nädal pärast pulmi. Kokku pidas Groznõi ära seitse naist ja sellestki oli vähe - tema suurimaks, küll täitumata jäänud unistuseks oli abielluda kellegagi Inglismaa kuninglikust perekonnast, kõige parem, kui Elisabeth Tudori enesega.

Kogu Moskva värises, kui opritshnikud saabusid tsaari «linnalähedasest suvilast» järjekordsele retkele, et hankida Juhan Julmale orgiate tarvis bojaaritare. Groznõi allakäik kulmineerus sündmusega, mida tänu Ilja Repini maalile teavad ka need, kes muidu ajaloo vastu huvi ei tunne - ta tappis lihase poja.

Radzinski võrdleb Groznõi isikut Staliniga, leides palju sarnast. Muide, Soso Dzhugashvili kirjutas Ivan Groznõi elulugu käsitleva raamatu servale paljutähendusliku sõna «Õpetaja» ning pani keelu alla Sergei Eisensteini filmi «Ivan Groznõi» teise seeria, mis ei vastanud tema kujutlusele «suurest» ajaloolisest isikust.

Nagu sageli juhtub, mida rohkem pöörab valitseja tähelepanu võimu kindlustamisele, seda suurema kolinaga süsteem hiljem kokku kukub. Pärast Groznõi surma saab algul de facto ja siis ka de jure (valimiste teel) Venemaa tsaariks üks tõusik, Boriss Godunov.

Jätkates eelkäija meetodeid, põrkub Godunov peagi vastuseisule. Selgub, et see, mis oli lubatud «loomulikule», sünniõigusega troonile saanud tsaarile, pole lubatud temale. Algab kõige segasem järk Venemaa ajaloos. Üksteise järel ilmub välja hulk Ivan Groznõi noorema poja teisikuid, nn Vale-Dmitrisid (päris Dmitri laskis Godunov tappa).

Hüpe 19. sajandi algusse

Esimest nende hulgast, Grishka Otrepjevit toetab Poola ülikkond, suur osa kasakaid ja palju bojaare ning lihtrahvast. Kui Godunov ootamatult sureb, pääsebki valla kodusõda. Otrepjev vallutab Moskva ja laseb ennast laulatada sõjakäigu inspireerinud Poola «leedi Macbethiga», noore, ilusa ja auahne vürstinna Maryna Mniszechiga. Kuid see ei meeldi bojaaridele. Otrepjev kukutatakse, kaos jätkub ja lõpeb alles siis, kui troonile saab esimene Romanov.

Siin teeb Radzinski raamat «hüppe» ja siirdub otse 19. sajandi algusesse. Lugeja pilgu ette astub üks tollase vene ühiskonna huvitavamaid isiksusi, aadlik Pjotr Tshaadajev - esimene mees, kes julges otseselt ja kibedalt kritiseerida Venemaad.

Kuulsas «Filosoofilises kirjas» avaldas Tshaadajev arvamust, et Venemaa hädade, eeskätt tema metsikuse ja arenematuse põhjuseks on kunagi tehtud valik kristluse mahajäänuma haru, kreekakatoliku usu kasuks - otsus, mis tõukas Venemaa sajanditeks eemale Euroopast.

Tshaadajevi mõju oma ajastule oli tohutu. Gribojedov lõi temast «Häda mõistuse pärast» kangelase Tsatski ja ka Jevgeni Oneginis võib leida selle isiksuse jooni: külm, skeptiline dändi, kes ei usu midagi ega armasta kedagi. Need teosed omakorda on siiani tähiseks igale vene haritlasele.

Ja hoolimata sellest, et reaalsus ikka veel tõrgub vastu Tshaadajevi ja Pushkini järglaste katsetele oma maa tervikuna «europiseerida», on just sellisest «hõõrumisest», «materjali» soovimatusest alluda töötleja tahtele, sündinud üks maailma suurimaid kultuure.

«Prantsuse pisik» Venemaa organismis (Tshaadajev kirjutas irooniliselt prantsuse keeles isegi tsaarile saadetud märgukirja vajadusest edendada venekeelset õpetust) on andnud maailmale palju suurepäraseid kunstiteoseid ja küllap annab edaspidigi.

Tõusud ja langused

Radzinski raamat sisaldab ka kaht näidendit. Ühte neist, dekabristide-teemalist «Luninit», on omal ajal mänginud Vanemuine Evald Hermaküla lavastuses. Teine näidend räägib viimase Romanovi, Nikolai II viimasest ööst enne seda, kui bolshevikud tapavad tema ja ta pere. Radzinski raamat tervikuna on niisiis otsekui Venemaa tõuse ja langusi tähistav punktiir - punktiir, mille lõpus kõverdub küsimärk: mis saab edasi?

Saatan ja ingel ühes isikus
Tagatipuks pederast ja narkomaan?

HENDRIK LINDEPUU
kirjanik ja tõlkija

Poola kirjanduses oli 1999. aasta Juliusz Slowacki (1809-1849) aasta - poeedi surmast möödus poolteist sajandit. Slowacki puhul ei juubeldatud küll nii pompoosselt kui poola romantismi teise suurkuju Adam Mickiewiczi 200. sünniaastapäevaga seoses 1998. aastal, kuid pitseri kirjandusilmas sündivale jättis see ometi.

N-ö soliidsete ettevõtmiste kõrval tekitas elevust Jan Zielinski raamat «SzatAniol» (tõlkes võiks pealkiri olla «SaatanIngel»), kus kirjandusteadlasest autor läheneb romantikust poeedi elule ja loomingule tabudeta.

Esmalt vaatleb ta Slowacki oletatavat faustlikku kokkulepet, mille too oli sõlminud kuulsuse saavutamiseks (midagi taolist leidis küll aset, aga seni on seda käsitletud kui lepingut jumalaga). Ka kirjutab Slowacki ühes kirjas emale, et käib temasse armunud noore daamiga ümber kui saatan.

Järgmiseks võtab Zielinski luubi alla Slowacki seksuaalse suunitluse. Poeedi kirjades meestuttavatele leiab ta rohkesti homoseksuaalseid sümboleid. Pedofiilne moment tõuseb esile seoses Slowacki nn Shveitsi-perioodiga (1832-1836) - Slowacki majaperenaise alla kümnene tütar olevat nimetanud end poeedi naiseks.

20. sajandi algul usutles üks Noor-Poola literaat Slowacki «laps-naist» ning selgus, et loomulikult polnud tegemist mingi seksuaalse suhte, küll aga mõlemapoolse sügava kiindumusega. See, mis täna saaks kohe külge pedofiilia häbimärgi, oli tollal muuseas täiesti aktsepteeritav suhe.

Iseenesestki mõista ei saa Zielinski mööda ka narkootikumidest. Tema väitel on mitu Slowacki teost sündinud narkootikumiuimas või sellest inspireeritult. Tõsi on see, et Euroopa tollastes kirjandusringkondades oli oopiumi suitsetamine üsna levinud. Ka tarvitasid paljud haiged siis narkootikume ning poola põdur poeet oligi kõike muud kui tervisest pakatav jõujuurikas.

Veel on raamatus juttu vene anarhisti Bakunini mõjudest poola romantikule - seegi teema on olnud seni tabu, seda nii 1920.-1930. aastate Poolas kui ka Teise maailmasõja järgses «Rahva-Poolas».

Jan Zielinski protesteerib oma raamatuga harda, aga igava pühalikkuse vastu, millega tihtipeale klassikutesse suhtutakse. Tema arvates oleks juba ammu aeg põlved tolmust puhtaks lüüa.

Paarkümmend aastat tagasi oleks taoline klassikukäsitlus kütnud kirgi ja tekitanud paraja skandaali, aga tänapäeva paljunäinud lugeja jaoks on tegemist millegi tavalisega. Pigem on erakordne biograafia, mis ei käsitle oma objekti perverdina.

Eesti lugejale on Slowacki looming peaaegu tundmatu. 1959. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus tema värssdraama «Maria Stuart», aga see on ka kõik.

2000 aastat pärast Kristust Euroopasse
Eesti muusika millenniumiturnee ulatub Tartust Soome ja Itaaliasse

TIIT TUUMALU
tiit.tuumalu@postimees.ee

Aastal 1995 sõitsid 350 eesti muusikut Soome ja Rootsi, et kanda ette oratoorium «Joonase lähetamine». Riikliku tähtsusega suurejooneline projekt, mille eesmärk oli «Joonase» viimine maailma, lõppes majandusliku krahhiga. Vähem kui viis aastat hiljem lähevad massid taas liikvele - eesti muusika uusim ekspordiprojekt viib ligemale 250 muusikut Helsingisse ja Genovasse.

Millenniumiprojekt «2000 aastat pärast Kristuse sündi», mis on nime ja alguse saanud Peeter Vähi samanimelise oratooriumi järgi, pole nii suurejooneline kui aastatetagune «Joonase lähetamine». See algab Tartust, jõuab reedel ja laupäeval Helsingisse ning finisheerub Itaalias Genovas 17. jaanuaril.

«Turnee oleks võinud jõuda veel mitmessegi riiki, kuid raha pani lõpuks asjad paika. Need kolm kontserti on hetkel meie võimaluste piir - kui me muidugi ei taha majandusliku krahhiga lõpetada,» kinnitas millenniumiprojekti produtsent Peeter Vähi.

Eesti muusika kaardivägi

Eesti Kontserdi projektis osalevad eesti muusika paremad jõud: kaks orkestrit - Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Tallinna Kammerorkester -, kolm koori - Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor ja tütarlastekoor Ellerhein -, vanamuusikaansambel Hortus Musicus, solistid ja kaks dirigenti - Andres Mustonen ja Tõnu Kaljuste.

Helsingis, kus esinemiskohaks on hiigelsuur, 2500-kohaline Johannese kirik, antakse kaks kontserti: esimesel kõlab lisaks Peeter Vähi teosele «2000 aastat pärast Kristuse sündi» Arvo Pärdi «Te Deum» ning teisel Erkki-Sven Tüüri «Ante Finem Saeculi» ja Veljo Tormise uudisteos «Sünnisõnad».

Soomlaste huvi eesti muusika vastu näitab see, et Eesti Kontserdi millenniumiprojekt on tänavuse Euroopa kultuuripealinna Helsingi kogu aasta vältava kultuuriprogrammi avaüritus. Soome Yleisradio teeb turnee teisest kontserdist ka otseülekande.

Genovas, kus muusikud astuvad üles samuti 2500 inimest mahutavas Carlo Fellice ooperiteatris, piirdutakse ühe kontserdiga, seal kõlavad Pärdi «Te Deum» ja Tüüri «Ante Finem Saeculi».

«Need teosed on kui kokkuvõte möödunud ajastust, kandes ühtaegu vana ja uue aja vaimu,» ütles Peeter Vähi.

Ots otsaga kokku

Erinevalt kurva lõpuga «Joonase» lähetamisest, kus «õhku» haihtusid miljonid kroonid maksumaksja raha, seisab millenniumiprojekt kindlalt jalgel: 2,5 miljoni krooni suurusest eelarvest moodustab riiklik toetus 20% ehk 570 000 krooni, ülejäänu tuleb välismaa kontserdikorraldajatelt ja sponsoritelt.

Just kaine majanduslik kalkulatsioon oli see põhjus, miks tuli loobuda mõnda aega turnee nimekirjas olnud Peterburi ja Reykjaviki kontsertidest ning miks ei saanud asja esinemisest Londonis, Barcelonas ja veel mõnes teiseski maailmalinnas.

«Me oleksime võinud võtta turnee kavasse nii Londoni kui Barcelona ja veel palju teisi linnu… Aga küsimus ei ole selles. Küsimus on: kes selle kõik kinni maksab? Selline turnee peab ots otsaga kokku tulema,» kinnitas Peeter Vähi.

Eesti Kontserdi juhi Aivar Mäe sõnul võib eesti muusikat ja muusikuid pakkuda igale poole, kuid seda ei tuleks teha kõvasti peale makstes, vaid normaalset äri ajades, nii et inimene või organisatsioon, kes meie muusikat ostab, oleks sellest ka ise huvitatud.

Eesti Kontserdi eelmise aasta ekspordikäive oli neli miljonit krooni. Suurim välisprojekt oli «Joonase lähetamise» ja «Hiiobi» ettekanne Saksamaal, millest võttis osa üle 200 eesti muusiku.

Tänavused suuremad välisprojektid millenniumiturnee kõrval on ERSO turnee Saksamaal ning EXPO maailmanäitusel esitatava eesti muusika programm.

Lenda, lenda, sinilindu – kaugele

IMMO MIHKELSON

Sünnisõnad. Jälle üks suuremastaabiline muusikadessant piiri taha!? Kuid zhestid ja poosid on sedapuhku tagasihoidlikumad ning eelsõnad pisemad kui mitu aastat tagasi juhtunud «Joonase» lähetamisega, ehkki pakutav programm on palju kaalukam. Ikkagi maailmanimed Pärt, Tormis ja Tüür, ka Kaljuste ning neile lisaks Peeter Vähi, Hortus Musicus, Mustonen ja teised.

Võrdlus «Joonasega» ei saa kuidagi olla juhuslik, sest palju kära, ohtralt raha ja rohkesti ootusi nõudnud, kuid vähe villa andnud projekt on juhtum, mille puhul kerkivad esile mõned piinlikud momendid. Eriti mis puudutab kohapeal tekkinud arvamusi, nagu võiks olla tegemist laias ilmas suurt huvi äratava sündmusega. Mõnes mõttes leidub siin paralleele teise ilmasõja päevil Poola ratsaväele pandud asjatute lootustega, et uljurid teevad tankidele tuule alla. Me kõik teame, kuidas tegelikult läks.

Küll aga võimaldab hurraalik ja sageli mitte millegagi põhjendatud optimism üksikutes arvamusavaldustes üha järgmiste utoopiate teket. Näiteks või väide, et laulupidu võiks olla muusikasündmus, mis kogu maailma pilgud meie poole pöörab, kui me oskaksime vaid ennast õigesti promoda.

Diagnoos - suletus

Haiguse diagnoos on suletus ja siinses kultuuris küllaltki mõjukaid hoobasid käsitlevate ringkondade enesessepööratus. Mind üllatas tõeliselt pilt, mis avanes kultuuriajakirja Teater. Muusika. Kino viimases numbris, kus paljud muusikaga seotud inimesed vastasid küsimusele, mida nad peavad 20. sajandi muusikas oluliseks.

Enamik leidis olulist vaid enda ümber toimuvast, mitte aga globaalses plaanis. Sellest tulenevalt on põhjust oletada, et selline hoiak ongi sümptomaatiline ning kandub paratamatult ka sellistele suurtele piiri taha rihitud muusikaprojektidele, kus on palju osalejaid.

Võetagu seda kui nendingut, kui kehtiva olukorra hinnangut, mitte kui kivi kellegi kapsaaeda. Ehkki - raha kulutatakse ju jälle ning sõnu tehakse ka. Ikka selles lootuses, et väikese rahva suuri esindajaid pannakse tähele, hinnatakse kõrgelt ja kiidetakse.

Küsimus on eelkõige selles, mille pärast muu maailm seda tegema peaks. Kas nad peaksid tunnustama siinse muusika saavutusi maailmakultuuri taustal või nägema kulukate muusikaprojektide ringreiside korraldamises väikese riigi esindajate südikust?

Suurima tõenäosusega ei juhtu ei seda ega teist. Nagu «Joonase lähetamine», saavad ka millenniumiprojekti kontserdid üksikuid pisikesi vastukajasid, mis mitte kuidagi ei vasta eesti kultuuri propageerimiseks tehtud kulutustele. Globaalne muusikaelu, kontserdikorraldus ja plaaditööstus elavad oma reeglite järgi.

Tase selgub kodust eemal

Need tipud, kelle õlule toetub ka kõnealune projekt, pole sellesse ellu sisenenud niivõrd siinsete institutsioonide targa tegutsemise tõttu, kuivõrd tänu oma individuaalsele loomingulisele jõule, mida välismaised plaadifirmad, kirjastajad ja kontserdikorraldajad on endale tulusalt aidanud väärtustada, et see veelgi laiema publikuni jõuaks.

Niisiis on probleemi olemus selles, kuidas kultuuripiire ületav muusika jõuaks lokaalsest ringist kõige sirgemat teed pidi globaalsesse ringi. Otsustajate seas näib valitsevat peataolek. Eksisteerib soov ja ootus, kuid puuduvad teadmised, kuidas neid realiseerida.

Ent Eesti Kontsert on siiski tubli, et nad eelnevatest kibedatest kogemustest hoolimata midagi üritavad. Mitte ainult suurelt, vaid ka väikselt. Neid siinsete esitajatega kontserte, mida nad ilma erilise lärmita suudavad teiste riikide saalidesse ja festivalidele saata, võib selle aasta lõpuks olla rohkem kui kunagi varem. Kui ainult muusikud ja muusika oleksid piisavalt tasemel, et teisedki seda kuulata tahaksid.

Selles ongi küsimus ja ühtlasi ka lahendus. Tunne, et eesti muusika ja muusikud on iseenesest head, osutub petlikuks kohe, kui koduuksest väljutakse hulgakesi. Ülikõrged tipud ei määra veel taset ning tegelikult peab kohalik muusikavärk veel väga palju pingutama, et kuhugi ka tegelikult välja jõuda.

Carlos Santana sihib kümmet Grammyt

TAMBET KAUGEMA
tambet.kaugema@postimees.ee

1969. aasta Woodstocki festivali kangelane kitarrist Carlos Santana kuulutati teisipäeval Californias Beverly Hillsis vääriliseks kandideerima 10-le Grammy muusikaauhinnale. 23. veebruaril Los Angelese Staples Center’s toimuval tseremoonial saab selgeks, mitu neist läheb tal korda koju viia.

52-aastase Santana tagasitulekuplaat «Supernatural», kus ta esineb koos Eric Claptoni ja Lauryn Hilliga, kandideerib näiteks parima albumi ning parima rokkalbumi Grammyle. Kokku on seda plaati praegu Ameerika Ühendriikides müüdud 4,6 miljonit eksemplari. Samuti kandideerib tänavu aasta plaadi Grammyle tema «Smooth».

«Olen kuulnud väidetavat, et muusikaäris otsustavad kõik noored inimesed, kelle vanus jääb 17. ning 27. eluaasta vahele,» ütles Santana uudisteagentuurile AP. «Eks nüüd siis imestage, et noored kuulavad väga meelsasti ka Doorsi, Jimi Hendrixit, Bob Marleyt ja nagu näha, mindki.»

Popmuusika kategooriates oli kuue kandidaadikohaga Santana järel teine TLC, nende plaat «FanMail» kandideerib ühtlasi aasta albumi Grammyle. Klassikakategooriates kõlas kõige rohkem Pierre Boulezi nimi - ka tema kandideerib kuuele Grammyle.

Kokku antakse Grammy muusikaauhindu välja 98 kategoorias, mis hõlmavad nii pop- kui ka klassikalist muusikat. Eesti heliloojate või muusikute nimesid sellel korral Grammy kandidaatide nimekirjas pole. Läinud aasta alguses kandideeris kahes kategoorias Grammyle plaadifirma ECM plaat Arvo Pärdi teosega «Kanon Pokajanen», mille esitas Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel.